Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja folklorist Reet Hiiemäe sõnul on märkimisväärne, kuidas teatud tegelased ja kujutelmad muutuvad ajas sedavõrd domineerivaks, et enesestmõistetavaks. “Kui vaatame ajaloos kas või sadakond aastat tagasi, siis ei olnud sugugi nii iseenesestmõistetav ja tavapärane, et jõuluvana võiks uksest sisse astuda,” ütles ta Vikerraadio saates “Kust nad tulevad?”
Pöördepunkt saabus Hiiemäe hinnangul 20. sajandi alguses, kui Eestisse jõudsid eelkõige germaani kultuuriruumist pärit, tänapäevase jõuluvana moodi tegelased. Nagu pärimuse puhul ikka, ei juhtunud see üleöö. “Eestimaalastel olid enne igasugused olendid olemas ja nende baasilt arenes ka jõuluvana,” märkis ta.
Üks Hiiemäe lemmikuid jõuluaja pärimustekste pärineb Ruhnust ja pandi kirja 1924. aastal. Seal kirjeldatakse, kuidas jõulude ajal tuuakse tuppa õled – komme, mis oli vanemal ajal väga tavapärane. “Samas on toas ka jõuluvana ja lapsed vaatavad, mida ta teeb. See jõuluvana ei ole aga kindlasti punase kuuega, vaid valge lambanahkse kasukaga ja rohkem hinge- või mardisandi moodi,” rääkis Hiiemäe.
Tekstis jutustatakse, kuidas jõuluvana kahmab õlekimbu ja tahab selle endaga kaasa viia. Lapsed jooksevad talle aga kallale ja krabavad õled tagasi, sest kui jõuluvana nendega minema lipsaks, saaksid jõulud liiga ruttu otsa. “Ehk siis jõuluvanast justkui olenes, kui kaua jõulud üldse kestavad ja kui kaua saab mõnusat jõulusööki süüa,” selgitas folklorist. Samas mainitakse pärimuses ka jõuluhane, kelle roll oli lapsi hirmutada.
Hiiemäe hinnangul iseloomustab jõuluvanaga suhtlemist vastastikkus – andmine peab olema tasakaalus. “Selleks, et jõuluvana tunneks vajadust sulle midagi anda, pead sa ka omalt poolt talle midagi pakkuma. Olgu see mõni tarkus, mille oled lugemisoskuse kaudu omandanud, või luuletus – see ei ole ühepoolne,” ütles ta.
Huvitav on Hiiemäe sõnul seegi, kui suure tõuke võib uskumustele anda popkultuur. 1920. aastatel hakkas Coca-Cola oma reklaamides kujutama jõuluvana punase kuuega. Just selle kanali kaudu jõudis selline välimus laiemalt ka Eestisse. “Kui vaatame 20. sajandi algusest kogutud kirjeldusi, siis valdavam on ikkagi see, et jõuluvana kandis valget kasukat, habe võis olla linakiududest puhmas ja käes oli vits,” kirjeldas ta.
Samal perioodil jõudis kinodesse Disney multifilm “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, mis andis tugeva tõuke sellele, kuidas tänapäeval päkapikke kujutatakse. “Nad on armsad, väikesed ja sõbralikud, samas kui jõuluvana on see, kes kingid toob,” ütles Hiiemäe. Vanemates pärimuskirjeldustes võis jõuluvana olla aga hoopis natuke õudne tegelane. “Ta nõudis lastelt, et nad oskaksid piiblisalme. Kui nad ei osanud, siis võis vööl olev vits reaalselt käiku minna,” lisas ta.
Eesti pärimuses on päkapikkudel mitmeid eelkäijaid. Üheks näiteks on maa-alune rahvas, keda on rahvajuttudes rohkesti kirjeldatud. Nad elavad maa all ja annavad vahel endast märku tiksumise või muude helidega. “Kui inimene juhtumisi rumala peaga ehitab maja halva koha peale, võivad maa-alused hakata ilmuma ja ütlema, et nüüd sajab nende supipotti virtsa, mis sinu laudast tuleb,” rääkis Hiiemäe.
Paralleele näeb folklorist ka germaani kultuurist tuntud härjapõlvlaste gnoomidega, keda kujutati sageli mägedes elavate maavarade valdajatena. Eestis sellisel kujul maavarasid ei ole ning seetõttu omandasid need olendid siin veidi teistsuguse tähenduse. “Minu meelest on väga põnev see, kuidas ühes Eesti pärimustekstis nimetatakse päkapikkusid hoopis metshaldja poegadeks. Meie jaoks on mets tavaline kooslus,” märkis ta.
Jõuluaeg on Hiiemäe sõnul olnud Eesti rahvausundiseeskätt rõõmus ja seltskondlik aeg. See on olnud omastega koosolemise aeg, mil sai korralikult süüa ja õlut juua.
Samas on tegemist ka aasta kõige pimedama aja ja pööripäeva ümbrusega, mis muudab selle ka veidi ohtlikuks. “Kõikvõimalikud jõud on siis liikvel. Palju sõltub inimese käitumisest – kas ta kasutab õigeid kaitserituaale ja toimib üldse õigesti, et toetada edukat hakkamasaamist tuleval aastal,” selgitas folklorist. Kui inimene eksib või satub paikadesse, kuhu ta ei peaks oma nina pistma, võib halvasti minna.
Jõuluajaga kaasnesid lisaks kindlad tabud. Näiteks ei peetud esimesel jõulupühal sobilikuks külla tormata. “See on vaikne päev. Kogu aeg ei saa olla pidu ja pillerkaar,” ütles Hiiemäe. Tähelepanu pöörati ka külalise soole. Kardeti, et kui uue aasta esimesel päeval tuleb külla naissoost inimene, toob ta endaga kaasa nõrgema väe. “Seepärast eelistati uue aasta esimesel päeval meessoost külalisi,” märkis ta.
Lisaks on Hiiemäe sõnul väga eestlaslik hingedeajast algav surnutega suhtlemine ja nende meelespidamine. “Selle kohta on mitmeid liigutavaid pärimusüleskirjutisi. Näiteks läks pererahvas aastavahetuse ööl ise põrandale õlgedele magama, et lähedaste hingekesed saaksid voodisse heita ja tunda end oodatud külalistena,” kirjeldas ta.
Siiski eristati kahte sorti surnuid. Oma lähedased ehk niinimetatud head surnud olid oodatud ning neid tunnetati kaitsjate ja elutee juhatajatena. Samas kardeti kodukäijaid ja külmkingi, keda peeti deemonliku sfääri esindajateks. Nende vastu rakendati ka kaitsevõtteid, näiteks ristimärki.
Kuigi ristimärk seostub kristliku kultuuriruumiga, on selle tähendus Hiiemäe sõnul palju vanem ning seotud neutraliseeriva sümboliga. “Kui sa põgened koleda olendi eest ja jõuad ristteele, siis võib-olla sa enam ei eksi, vaid tead, millist teeharu pidi edasi minna,” selgitas ta. Ristimärke tehti jõuluööl ja aastavahetusel elamutele, aitadele ning eriti nendele kohtadele, kust oli võimalik sisse pääseda – ustele, akendele ja avadele.
Jõulude ja aastavahetuse ajal ei koristatud ka lauda ära. “Hinged on natuke häbelikud – kui inimene on oma tegevuse lõpetanud, saavad nemad jaole tulla ja piduroast osa,” ütles Hiiemäe.