Vikerraadio saatesari “Võnkevabadus” suhtleb muusikutega, kes kasvasid muusikuteks 1980. aastate Soome mõjusfääris. Muusik Hendrik Sal-Saller tõdes, et miski ei ole teda nii palju mõjutanud kui põhjanaabrite raadio ja televisioon ning meenutas teekonda plaadipoodniku ja stuudioabilise ametitest oma enda bändi loomiseni.
Sal-Saller tõdes, et muusikueluni ei viinudki suur muusikahuvi, vaid paratamatus. “Kuna ma sündisin sellisesse perekonda, kus ema on estraadilaulja ja isa on puhkpillimängija, siis ega mul väga valikuvõimalust ei olnud. Kuigi ma noores eas proovisin ka muid elukutseid endale pähe määrida, siis lõpuks ei saa selle vastu, kes sa oled ja kust sa tuled, midagi teha. Mis sa ikka vägisi rekajuhiks hakkad, kuigi ma seda väikse poisina väga tahtsin,” meenutas Smilersi ninamees, kes vaatas noorest east saati palju Soome telekat.
“Kui kord või kaks nädalas tuli Rock Radio, siis sealt ma salvestasin endale meelsat musa ja pahandasin nagu kõik salvestajad, kui onu kõva häälega loo algusele peale rääkis,” muigas Sal-Saller, kelle jaoks oli see esimene kokkupuude nii Soome kui muu lääne muusikaga.
Soome televisiooni saates “Iltatähti” nägi Sal-Saller esimest korda näiteks Sex Pistolsit, mis muutis tema maailma totaalselt. “Sinnamaani olin igasugu erinevaid bände küll näinud, aga kui ma ikkagi Pistolsit nägin, siis oli selge, et siit taganemisteed enam ei ole. Siiamaani on “Never Mind the Bollocks, Here’s the Sex Pistols” selline plaat, mis tähendab siiani ja tähendab ilmselt elu lõpuni väga palju. Ma pidin alles hiljuti üks päev vastu puud sõitma, kui raadiost kõlas selle plaadi lugu,” naeris ta.
“Soome televisioonil ja raadios, ja üldse Soomel, on minu muusikalise kujunemise teel väga-väga suur mõju olnud. Ma ei teagi, mis mind on üldse elus rohkem mõjutanud. Tänu sellele, et ma elasin Tallinnas, oli see mulle kättesaadav. Ma ei tea, mis mees ma oleksin, kui oleksin Tartus elanud,” rääkis Sal-Saller.
Sal-Saller kolis Soome elama juba 1980. aastate lõpus, kui ta abielus soomlannaga. “Ootasin Georg Otsa, mul paluti tulla varem kui kõikidel teistel inimestel, sest ma kolisin Eestist minema. Nõukogude Liidu pass jäi paariks aastaks veel kätte ja enne, kui siin kõik asjad muutusid, käisin korra aasta Eestis, aga kuna selleks oli vaja viisat, mis oli nii tüütu tegevus, siis ma eriti ei viitsinud käia.”
Sal-Saller lõimus kiiresti sealse muusikaeluga. “Niisama ahmisin seal õhku nädala või kaks ja siis läksin juba ikkagi plaadipoodi tööle. Käisin mööda Helsingi erinevaid plaadipoode ja pakkusin ennast tööle. Kuna mul oli Plaadimäe taust, peas üsna palju infot igasugusest muusikast pea sees, siis lõpuks läks õnneks. Seal hakkasid ka tekkima sõbrad ja kontaktid, kellega tänaseni aeg-ajalt helistame. Sealt edasi oma korda tutvused igasuguste muusikutega,” meenutas Sal-Saller, kes otsis pingsalt ka stuudiotööd, mida talle ühel hetkel pakuti.
“Oma meelest läksin suureks ja kuulsaks helitehnikuks saama, aga selgus, et tegelikult olin peamiselt koristaja. Lappasin juhtmeid kokku ja pühkisin popstaaride järelt põrandaid, aga see andis mulle võimaluse teha öösiti stuudios, kus ma mõne aja elasin, oma demosid, millest hiljem said Smilersi esimesed lood. Kui ma ei oleks seda teinud, siis tõenäoliselt ei räägiks ma täna siin seda juttu.”
Stuudio omanik manageeris tollal ka ühte Soome populaarsemat bändi Clifters, kelle juurde Sal-Saller suunati kitarritehnikuks. “Sõitsin nendega mööda maad ringi ja häälestasin kitarre. Hiljem transasin kõike ja olin lõpuks põhi miksija, autojuht, road manager, tour manager ja kõike muud, mida võib ette kujutada. 200 kuni 300 päeva aastast tee peal olemine andis tõuke võtta julgus kokku, mängida oma demosid ja sealt sai Smilers alguse,” rääkis Sal-Saller, kes kogus kokku erinevate bändide liikmed, kes tahtsid midagi uut teha.
“Tõenäoliselt juhtus see natukene ka sellepärast, et ma olin selline tüüp, kes ei öelnud kunagi millelegi ei. Kui oli vaja midagi teha, siis ma tegin ära ja ei virisenud millegi kallal. Tänu sellele käis teatud maine minust eespool. Töötasin seal heli ja valguse süsteemis aastaid, sain üsna palju tööd ja lihtsalt, sest kõik teadsid, et Henka tuleb ja teeb. Seal äris ei olegi asja, mida ma ei oleks teinud ja selle tõttu on mul ülilihtne ka siin majandada, sest ma tean, kuidas üks või teine asi toimib. Ka kõik mu sõbrad teavad, et ma tean, seega kõik teevad iseenesest ja kellelegi ei pea midagi ütlema, ja ma ei alahinda ühtegi osakest seal süsteemis.”
Allikas:
“Võnkevabadus”, intervjueerisid Maarja Merivoo-Parro ja Brigitta Davidjants