„See oli ikkagi väga sünge, väga valus. Olen pühendanud oma elu ühele asjale, andnud sellele kogu oma armastuse, mõtlemata rahale või lähedastele. Siis on eriti valus, kui inimene, kellele oled 13 aastat pühendunud ja olnud ema-isa eest, on valmis sind kergemeelselt ära tapma. Võib-olla tema (Eva-Lotta Kiibus – toim.) ei tajunud seda nii, aga minu pühendumine oli täielik,“ sõnas Levandi. Mis Kiibuse ja Levandi vahel juhtus, loe SIIT.
„Minu eneseväärikus oli justkui täiesti maha tallatud. Mul oli tunne, et ma ei ole mitte keegi. Vaatamata sellele oli mu kõrval tohutult palju toetajaid. Inimesed üle maailma kirjutasid ja helistasid. Juunioride EM-il öeldi mulle: „Anna, me oleme sinu poolt“. Psühholoogiliselt olin ma aga murtud,“ kirjeldas treener.
Levandi tõdes, et enesetapumõtted olid üsna tõsised. „See oli täielik maailmalõpp. Olen piisavalt noor inimene, mul on vaja tegutseda. 85aastasena võib-olla lööksin käega, aga mul on loodetavasti veel 20 aastat midagi teha. Mida ma teen, kui ühe kergemeelse liigutusega võetakse kõik see, mille olen aastakümnete jooksul üles ehitanud? Olen lihtsalt abikaasa, ema, vanaema? Minu jaoks ei ole see piisav. Elul peab olema mõte ja sisu. Mul on teadmisi ja kogemusi – tahan neid jagada. Ma ei saa lihtsalt eksisteerida,“ lausus endine sportlane.
Psühholoogide poole ei ole Levandi pöördunud, sest on selles suhtes skeptiline. „Oma treenerikarjääri jooksul olen näinud, et nad teevad rohkem halba kui head. Viis õpilast, kelle psühholoogi juurde saatsin, lõpetasid sportimise,“ selgitas naine.
„Neile öeldi: „Kuula oma keha, keha ei valeta. Kui on raske, siis lõpeta.“ Sportlane ei saa nii mõelda. Kui pean kell 6.30 jääl olema ja äratus on 5.30, siis loomulikult ütleb keha: „Shut up (inglise k – ole vait), jääme voodisse!“ Ma tõusen ikkagi, lähen ja teen tööd. Pidin sportlasena igal hommikul kell 5.30 ärkama. Loomulikult ütles keha: „Ära tee seda!“ Seega mina pidin sellest ise, ilma psühholoogideta, üle saama.“
„Elektritooli“ saadet Anna Levandiga vaata siit!