Austraalia teadlased ennustavad oma analüüsis naftapõhise geopoliitilise võimustruktuuri ümberkorraldamist. Paratamatu protsess sarnaneb loodusliku valikuga, kus edukamad on need, kel on parem õppimis- ja kohanemisvõime, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Maailmalaval avaneva keerulise etenduse taga peab eksisteerima stsenaarium ehk kõik pole juhuslik ega kaootiline, vaid järgib mingitki loogikale rajanevat jutustustelge. Bioloog Michael Muthukrishna arvates saab muuta meie loo mõistetavaks nelja suurema idee abil.
Oma mõtted koondas Muthukrishna raamatusse “Meie kõigi teooria: kes me oleme, kuidas me siia jõudsime ja kuhu me läheme“. Seal esitletav arutluskäik rajaneb neljale elu kujundavale seadusele. Need on: energiaseadus, innovatsiooniseadus, koostööseadus ja halastamatu evolutsiooniseadus.
Lugu ulatub kaugele, elu algusesse, aga meid huvitab tulevik. Sellest tuleb järgnevalt juttu seoses Austraalia teadlaste suurt geopoliitilist murrangut ennustava analüüsiga. Teadlased ennustavad naftapõhise geopoliitilise võimustruktuuri ümberkorraldamist. Selles võib märgata sarnasusi loodusliku valikuga, millest tekib sild Muthukrishna neljaosalise eluprotsessi kirjeldusega.
Raamistik aitab mõista mitte ainult seda, mis toimub, vaid ka seda, miks nii peab juhtuma. Viimane on oluline, sest protsess ei sõltu meeldimisest ega vastuhakust. Kuigi, viimast võib kindla peale ette ennustada. Naftaga saavutatud võimu omanikud õppisid jõhkralt käituma.
Ükski rakk, sõltumata sellest, kas see asub mõne inimese kintsus või moodustab pärmiseene, ei saa eksisteerida ilma energiata. Energia saadavus määrab biomassi suuruse ja kujundab lae selle keerukusele. Energia on vajalik liikumiseks, võitlemiseks ja eneseväärtuse suurendamiseks. Olime selles võistluses pärmiseenest, aga ka varasematest inimestest tõhusamad. Energia tõhusa rakendamise tulemusel naudime praegu elu, mida kadestaks isegi kõige rikkam monarh veel mõned sajandid tagasi.
Kaasuva nähtusena arenes maailmakord, milles geoloogiline õnn andis vähestele riikidele tohutu rikkuse, strateegilise mõjuvõimu ja globaalses suhtluses teistest kõvema hääleõiguse. Kes kontrollis naftat, kontrollis maailma toimimise mootorit. Ühekülgne rikkuse allikas ei mõju inimestele aga hästi ja nad muutuvad mugavaks. Kui keegi ohustab nende heaolu, muudab see neid ka agressiivseks. Seetõttu rajaneb mitme naftarikka riigi kord väheste diktatuurile.
Asjaolu, et naftakraan kuulus võõrastele, sundis geoloogiliselt vaesemaid maid nuputama, kuidas sellega toime tulla. Nende huvides oli sama energiahulgaga rohkem ära teha. Innovatsioon kulgeb nafta pumpamisest aeglasemalt, kuid seda ei saa peatada. Pealegi pole ükski uuendus lõplik. Edu stimuleerib tarbimist, mis sünnitab uusi väljakutseid, mille lahendus asub alati tulevikus. Nafta asub maa sees, mul innovatsioon sünnib inimeste koostöös. Viimane on vähemalt ideaalses maailmas ammendamatu rikkuse allikas.
Olgu arengunäiteks tagasihoidliku valgusallika lugu. Me ei näe pimedas, mistõttu raamistab meie töövõimet valgus. Loomad ei kujunda oma tulevikku ja elavad tuhandeid aastaid sama rutiini rütmis. Erakordselt võimekaks arenenud inimese potentsiaal vajas elukorralduseks juurde tööaega. Ta õppis kasutama kunstlikku valgust
Ise loodud valgus nõudis tööd. Näiteks 4000 aasta eest sai 60 töötunni eest umbes 88 minutit lisavalgust. Kusagil 18. sajandi alguses õpiti põletama looma- ja vaalarasva ja 60 tundi tööd võrdus juba 10 tunni lisanduva valge ajaga. Kusagil 1850. aasta paiku leiutati söeõli põletav lamp ja ühe tööpäevaga teeniti viis tundi valgust.
Uue valgusallika tulemusel otsustati näiteks USA-s Yale’i ülikoolis luua teadusosakonnad. Varem piirduti vähem struktureeritud õpetamisega. Edison leiutas 1882. aastal elektrilambi. Kuigi elekter oli kallis, õpiti seda ressurssi kiiresti odavamalt tootma. 1990. aastal sai ühe tööpäeva eest umbes 20 000 tundi valgust. Aastas on 8760 tundi.
Paralleelselt kulges areng, millega rakendati energiat inimese tööde automatiseerimiseks. Siin tuleb esile Muthukrishna sõnastatud kolmas, koostööseadus. Iga indiviid jõuab võimete laeni. Tõhusam energia rakendamine karistab üksildasi ja stimuleerib koostööd, ulatudes üle erialade ja organisatsioonide. Olgu näiteks esialgu valitud akadeemiliste ja militaarsete erialade siseringist alguse saanud andmeside ootamatu kujunemine kõiki ja kõike ühendavaks internetiks.
Neljas, halastamatu evolutsiooniseadus joonib alla lihtsa tõe. Energiakasutus, innovatsioon ja koostöö ei ole taevast antud, vaid miljonite katsetuste tulemus, sõeludes välja kiirema õppimisvõimega edukad.
Austraalia teadlased kirjeldavad naftakeskselt maailmakorda domineerinud petrostate-riikide asendumist innovaatiliste, elektrienergia hankimise ressursse omavate riikidega, nimetades neid electrostate’ideks. Esimesena tõstab pead Hiina. Autorid loodavad ka Austraaliale, ent ülejäänud maailm ei pea päikest ja tuult maa seest pumpama. Küsimus on õppimisvõimes ja koostöös.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.