Nagu igal aastal, nii on ka tänavu miljonid inimesed kuulanud – vaheldumisi igihaljaste jõululaulude laulmisega – jutustust Jeesuse sündimisest: sellest, kuidas Maarja ja Joosep rändavad rahvaloenduse käigus Naatsaretist Petlemma ning Maarja sünnitab oma esimese poja; sellest, kuidas ingel ilmub öise valvekorra ajal Petlemma läheduses olevatele karjastele ning kuulutab neile Päästja (Messia) sündimisest; sellest, kuidas karjased asuvad teele ja leiavad Maarja, Joosepi ja sõime asetatud lapse ning kiidavad ja ülistavad tagasi pöördudes Jumalat selle imeloo eest.

Võib kõhklemata öelda, et tegemist on maailma kõige olulisema ning inimkonda kõige enam raputanud, mõjutanud ja kujundanud looga. See on lugu, mis algas eelpool viidatud jõulusündmusega: Jumal, kes on tõde ja armastus, esimene ja viimne, elu algus ja Looja, sünnib kaitsetu, väikese ja haavatavana sellesse maailma, inimlapsena inimeste keskele. Kuid see lugu ei lõpe Petlemma karjaste imestusega, isegi mitte Idamaa tarkade (astroloogide külaskäiguga), kes võtsid ette pika teekonna, et uut kuningat tervitada, vaid jätkub..

Lugu jätkub Jeesuse elu, õpetuse ja tegudega, kelles inimesed tundsid selgemalt kui ei kunagi varem Jumala ligiolu ja armastust. See jätkub Jeesuse tervendava väe ja imetegudega, mis tõi haigetele tervist, koormatutele ja vaevatutele hingamist, pimeduses kobajatele valgust, hüljatutele ja tõrjututele väärikust ja lootust.

See jätkub Jeesuse mõistulugude vormis edastatud kuulutusega Jumala Kuningriigist, mis temas oli tulnud inimeste keskele – Kuningriigist, kus Jumala nimi on püha ja sünnib tema hea ja armuline tahtmine, inimesed jagavad üksteisega igapäevast leiba ja andestust ning Jumal päästab nad kõigest kurjast, nagu palutakse Meie Isa palves.

See lugu jätkub Jeesuse kannatamise ja ristisurmaga, milles Jumal näitas oma lõpuni minevat ja kõikvõitvat armastust maailma vastu, olles valmis andma inimkonna eest oma elu ja iseend ohvriks tooma. See lugu jätkub Jeesuse ülesäratamisega surnuist ja Tema ilmumisega oma sõpradele, et jagada nendega oma rahu ja kinkida neile Püha Vaimu.

Lugu jumalinimesest Jeesusest Kristusest ehk lugu Jumalast, kes sai inimeseks, st võttis omaks ja pühitses inimeseks olemist kui teed, tõde ja elu, on kujundanud ja vorminud kogu Euroopa tsivilisatsiooni. See lugu oli oma algses kontekstis põhjapanevalt revolutsiooniline ja innovatiivne, sest muutis kogu senist arusaama jumalikkusest ja inimlikkusest.

Vanatestamentliku usundi kohaselt olid Looja ja loodu, Jumal ja inimene teineteisest rangelt eraldiseisvad olemisviisid: Jumal oli end ilmutanud Pühakirjas, eeskätt Moosese Seaduses, mis oli antud inimesele juhtnööri ja normina, et pälvida selle järgimise teel Jumala soosingut ja armu.

Lugu Jeesusest asetab inimese ja Jumala vahelise suhte hoopis teise paradigmasse. Jumal tuleb inimesena inimeste keskele, et inimesed võiksid Tema, st jumalinimese Jeesuse kaudu saada Jumala lasteks, leida üles, taasavastada ja realiseerida oma jumaliku päritolu ja potentsiaali.

Prantsuse ajaloolane ja filosoof Rémi Brague ütleb selle kohta, et kristluses ei ole ilmutatud tõde mitte tekst, raamat või pühakiri, isegi mitte Uus Testament, evangeeliumid või Jeesuse kõned: “Ilmutatu on Jeesuse isik kogu oma terviklikkuses: üks täielik inimene koos teda hingestava vabaduse ning temast lähtuvate tegudega, mille kogusumma moodustab ühe elu.”

Ta jätkab: “See, mille lihakssaamine pühaks tegi, polnud mitte miski muu kui inimolemine ise. Kristuse isik astub siin meie ette justkui üks eriline ja ainukordne inimelu elamise viis. Ainus “keel”, mille ta pühaks muudab, on iga inimese inimlikkus, millele inkarnatsioon ennekuulmatu väärikuse annab.” (Rémi Brague, “Euroopa, Rooma tee”, tõlkinud Tõnu Õnnepalu (Tallinn: EKSA 2018), lk 153-154.)

See tähendab, et “keel” või kommunikatsioonivahend, mida Jumal kasutab meiega kõnelemiseks, on inimelu. Meie ülesanne on õppida seda keelt valdama – mõistma ja kõnelema.

See tähendab omaenese elu, oma kogemuste ja õppetundide, lootuste ja igatsuste, hirmude ja ängide, kannatuste ja valu tõsiselt võtmist ning tajumist, kuidas Jumal meile kõiges selles ligidal on, meid kõnetab, juhib, suunab ja pühitseb.

Aga see tähendab ka iga oma kaasinimese, iga inimolendi, iga indiviidi elu ja kogemuse tõsiselt võtmist, austamist ja pühaks pidamist, temas Kristuse nägemist ja austamist, tema elus Jumala ilmutuse ja Sõna lihakssaamise tunnistamist. Sellele omakorda rajaneb ka Euroopa tsivilisatsiooni nurgakiviks olev arusaam inimelu pühadusest, väärtusest ja inimõigustest, mida ei tohi ohvriks tuua ühelegi ideoloogiale ega riiklikule formatsioonile.

Betty Alveri sõnadega:

Sa tead: ka ilusamal inimsuse imel

on inimlikud piirid.

Sest ei ole pühadusi, mille nimel

võid mõnitada inimest.

Teisalt tuleneb siit eriline viis mõista kultuuri ja keeli kui selle esmaseid kandjaid. Kristluses ei ole üht sakraalset ja normatiivset keelt ega kultuuri, vaid nagu väidab Brague, “nad kõik koos on avatud Sõnale, mis pole ükski nende hulgast. Sõna lihakssaamine muutis ta tõlgitavaks lõputusse hulka kultuuridesse: uutele kultuuridele ja uutele tõlgetele jäävad võimalused avatuks kuni maailma lõpuni.” (Brague, 2018)

Ajaloolises mõttes on Euroopa sünd seotud nimelt selle võimalusega: kui suure rahvasterännuga saabunud uued hõimud soovisid saada ristitud, ei pidanud nad hakkama roomlasteks või bütsantslasteks, vaid nende keeled arvati vääriliseks evangeeliumi vastuvõtmiseks.

Uue hoo tõi endaga kaasa reformatsioon, mille üheks põhiliseks eesmärgiks oli Piibli ja vaimuliku kirjanduse tõlkimine ja loetavus rahvuskeeltes. See kõik on pannud aluse Euroopa kultuuride paljususele ning avatud ja positiivsele hoiakule kultuurilise mitmekesisuse suhtes.

Esimene eestikeelne piibel. Autor/allikas: ERR

Lugu, mida Piiblis jutustatakse ja mis on pannud aluse tervele kristlikule tsivilisatsioonile, on olnud ka eesti rahva, meie esivanemate vaimsuse, meelsuse, aadete ja püüete kujundaja. Sellest loost inspiratsiooni ammutades panid kord meie esivanemad aluse eesti kirjakeelele ja rahvuskultuurile – tõsi, suuresti baltisaksa pastorite ja õpetlaste toel – ning rajasid XX sajandi alguses oma riigi.

Selle narratiivi kehastuseks on rajatud meie maa igasse kihelkonda ja linna pühakojad, mis on läbi kirikliku kunsti ja orelimuusika vorminud meie rahva ilumeelt ning liitnud meid Euroopa kultuuriruumiga.

Ei ole liialdus väita, et läbi jõulusündmuse ehk inkarnatsiooni on Jumal pannud aluse millelegi tõepoolest uuele ja ainulaadsele inimkonna ajaloos. See lugu jätkub ka nüüd, sest kristlus on endiselt elujõuline, maailma suurima järgijaskonnaga religioon.

Olen oma tänavusele jõulukaardile kirjutanud: “Jõulud on lootuse püha, sest nad kuulutavad meile, et sellel maailmal on lootus just tema ebatäiuslikkuses ja vastuoludes. Sest maailm ei ole valmis ja meie ise ei ole valmis. Meie lugu jätkub, aga nüüd juba koos Jumalaga, kes on selles loos ja selles maailmas koos meiega.”

Euroopa riigid otsivad ka praeguses ülimalt keerulises geopoliitilises olukorras seda, mis meid ühendab. On selge, et keskpikas vaates ei saa selleks ühiseks nimetajaks olla üksnes ühine vaenlane ja koostöö kaitsevõime tõstmisel.

Lähiajalugu on näidanud sedagi, et üksnes vabale turule, üksikindiviidide vabadusele ja elatustaseme kasvule orienteeritus ei muuda Euroopat tugevamaks ja ühtsemaks ega taga talle jätkusuutlikku tulevikku. Seetõttu oleks kohane pöörduda tagasi Euroopa vaimsete lätete juurde, et ammutada sealt tarkust, enesekindlust, väärikust ja lootust.

Jõuluevangeelium on ühtaegu vana ja väärikas ning samal ajal jõuline ja värske. Väga paljud inimesed on seda taas kuulanud, mitte selleks, et see pühade lõppedes koos jõuluehetega kappi panna uusi jõulusid ootama, vaid selleks, et see lugu saaks osaks meist ja meie temast ning et Jeesus oleks meile tõepoolest mitte ideoloogia, õpetus või rituaalide kogum, vaid tee, tõde ja elu. Et me õpiksime elama ja armastama nii, nagu elas ja armastas Tema ning leiaksime Temas oma eksistentsi ja saatuse sihtmärgi ja täitumise, ehk kiriklikus keeles öeldes, päriksime Jumala Kuningriigi ja igavese elu.