Viis mõtet Triin Laisalt:

  • Hormoonide kehv maine ei tulene niivõrd teadusest kui kultuurilisest pärandist. Nende taseme loomuliku kõikumise mõju ei piirdu ainult meeleolumuutustega, vaid sellel on lisaks füüsilised sümptomid, mille tugevus võib olla naiseti erinev.
  • Naiste ja meeste metabolism on põhimõtteliselt erinev, millega tuleb arvestada ka teadusuuringutes. Lüngad võivad viia nii tõsisemate kõrvaltoimeteni kui ka anda paiguti hoogu vandenõuteooriate levikule.
  • Teaduspõhise info puudus lükkab naised suunamudijate rüppe. Kui teadus ei suuda pakkuda lahendusi, täidavad selle tühimiku Femtech-ettevõtted ja sotsiaalmeedia tegelased, kelle soovitustel puudub tihti igasugune tõendusbaas.
  • Akadeemiline karjäärimudel on emade suhtes vaenulik. Nõue minna karjääri alguses välismaale järeldoktorantuuri langeb kokku pere loomise ajaga, mis pärsib tugeva tugivõrguta naiste akadeemilist edenemist.
  • Edukas teadlane vajab optimistlikku järjepidevust. Uurimistööks grante taotledes saab positiivse vastuse harilikult vaid igal 5.–10. juhul, mistõttu peab edukas teadlane leidma jõudu pärast iga läbikukkumist uuesti püsti tõusta.

Oleme ratsionaalset ja kainet mõtlemist kilbile tõstnud juba vähemalt valgustusajast saadik, vastandades seda kõige hormonaalse, loomaliku ja negatiivsemas mõttes ka naiselikuga. Kui vaatame hormonaalsüsteemi aga teaduslikus mõttes, näeme, et see on tegelikult muljetavaldav biokeemiline täppismasinavärk. Miks on hormoonidel endiselt sedavõrd kehv maine?

Sellele on vastus tegelikult ju küsimuses olemas – hormoonide kehv maine ei tulene niivõrd teadusest kui kultuurilisest pärandist. Hormonaalseid protsesse seostatakse irratsionaalsuse ja emotsionaalsusega sageli ka soostereotüüpide kaudu. Samas on seegi väär, et hormonaalsus tähendabki ainult emotsionaalsust – see on vaid jäämäe tipp.

Minu uus projekt keerleb hormoonkõikumise laiema mõju ümber. Hormoonide kõikumise mõju ei piirdu ainult meeleolumuutustega, vaid sellel on lisaks selged füüsilised sümptomid.

Kui väikeste juppidena saab hormonaalsüsteemi üleüldse vaadelda, kui selle ülesanne on olemuslikult säilitada kehas tasakaalu ehk suur osa selle radadest on üksteisega seoses?

Alustan teisest otsast, hormoontundlikkuse väljendusest. Tahan kõigepealt selle ära kaardistada. Nii tekib parem ülevaade, kuidas see üldse väljendub: kas näiteks mõned naised on tundlikumad üht tüüpi ja teised teist tüüpi sümptomitele. Selle kaudu katsun liikuda juba mehhanismide poole. Teen seda viisil, nagu olen seda teinud 20 aastat: kasutan bioloogilise tausta lahti harutamiseks geneetilisi uuringuid.

Mida hormonaalne tundlikkus täpsemalt tähendab – kipume mõistet tundlikkus kasutama puhkudel, kui alusmehhanism jääb segaseks? Kas selle taga on ajukeemia, retseptorid või midagi muud?

Meie rakud peavad hormoonidele reageerima – see on väga oluline füsioloogia alustala. Minu hüpoteesi järgi erineb naiste tundlikkus normaalsele füsioloogilisele hormoonide kõikumisele. See erisus väljendub erinevate sümptomitena, millest mõned võivad olla elu häirivad.

Võtame näiteks premenstruaalse sündroomi (PMS), mis tekib igakuise hormoonide kõikumise tagajärjel umbes 20 protsendil naistest. Selle väljenduseks võivad olla suured tujukõikumised või ebamugavad füüsilised sümptomid. Samal ajal on näidatud, et nendel naistel jääb absoluutne hormoonide tase normi piiresse. Hiljutised katsed on kinnitanud, et neil on teistsugune just rakuline reaktsioon hormoonide kõikumisele.

Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tahan seda oma projektiga edasi uurida. Ühel hetkel käis mul peast läbi klõps, et me ei jõua hormoontundlikkuse erinevaid väljendusi – PMS-i, rasestumisvastaste vahendite kõrvaltoimeid, raseduseaegseid probleeme või menopausi kaebusi – eraldi vaadates oma uuringutega väga kaugele. Need on tegelikult ühe ja sama alloleva mehhanismi väljendused.

Neid tervikuna vaadates on meil millegi leidmiseks rohkem võimsust ja see annab ka täielikuma ülevaate naiste tervisetrajektooridest. Näiteks, kas saame naistel, kes on juba nooruses menstruaaltsükli lõikes mingite sümptomitega hädas, ennustada, mis probleemid tekivad neil raseduse ajal, peale seda või menopausis.

Plaanite olemasolevate geenivaramu andmete kasutamise kõrval naisi ka täiendavalt küsitleda. Inimeste mälu on aga teadupärast ebausaldusväärne. Kuna tegemist on ka tundliku teemaga, pean ebaõiglaselt küsima: kuidas te kindlustate, et tekkiv pilt vastab reaalsusele ehk teile ei vasta vaid julgemad või oma probleeme teravamana tajuvamad naised?

Ka see oleks täiesti omaette leid, kui rohkem sümptomeid raporteerivadki inimesed, kes on loomu poolest tundlikumad. Mulle on ka natuke vastukarva skeptilisus naiste võimekuse suhtes oma sümptomitest ise objektiivselt teada anda. Kes siis veel, kui mitte needsamad naised ise?

Võib juhtuda, et selles uuringus osalevadki need, kellel on sümptomeid rohkem ja kelle elule on jätnud need sügavama jälje. Saame neid andmeid aga valideerida, võrreldes raporteeritut terviseandmete ja diagnoosidega. Samuti saab geneetilisel tasandil vaadata, kas meie tulemused on võrreldavad teiste riikide kohortidega, mis on kokku pandud rangete kliiniliste kriteeriumite põhjal.

Kuna eesmärk ei ole aga diagnoosida, vaid kogemusi kaardistada, siis puhtalt kliinilisi tööriistu kasutades käiksime vana rada edasi ega avastaks midagi uut. Kuulame lõpuks, mis naistel endil öelda on!

Olete tegelenud varem pigem konkreetsete haiguslike seisunditega, näiteks polütsüstiliste munasarjade sündroomiga. Nüüd uurite tervet naiste hormoontundlikkuse spektrit. Kus jookseb piir bioloogilise eripära tuvastamise ja normaalse elu medikaliseerimise vahel? Kuigi kui vaatame kasvõi keisrilõigete osakaalu kasvu, pidid Eestis isegi täiesti terved naised aastaid asjatult vananenud arusaamade tõttu kannatama.

Piir jookseb seal, kus bioloogilise mitmekesisuse kirjeldamisest saab normist kõrvalekalde otsimine. Mis puutub hormoontundlikkuse liigsesse patologiseerimisse, siis selleks, et tõmmata piir normi ja patoloogia vahele, on meil vaja see kõik enne ära kaardistada. See on praegu suuresti tegemata. Hormoontundlikkus kui selline on spekter, mitte diagnoos iseeneses.

Probleemiks muutuvad sümptomid siis, kui need naise elu häirivad. Kohati võib olla abiks juba teema normaliseerimine. Ilmselt aitab väga paljusid naisi ainuüksi teadmine, et nad ei ole oma kogemuses üksi – ka teistel on samamoodi. Praeguses etapis, kus meie teadmised on sedavõrd piiratud, pole mõtet veel liigse patologiseerimise pärast muretseda.

Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

See eest on selles vaakumis on tekkinud mõjukad Instagrami suunamudijad, kes pakuvad naistele koostöös Femtechiga nende vaeguste leevendamiseks terveid tootesarju. Teie teadusprojekt kestab viis aastat ehk kuidas vahepealsel ajal ise silmakirjalik olemata eri väärarusaamadega võidelda?

Astuksin sammu tagasi: Femtech kui suur ja rahamahukas äri sai esile kerkida seepärast, et teadus pole seni suutnud paljude naiste probleemidele lahendusi pakkuda. Väga paljud iduettevõtted teevad ära töö, mis on teadlastel tegemata jäänud.

Kuna teaduspõhist infot napib, on see väga soodne pinnas toodete loomiseks ja müümiseks. Naised tunnevad, et neid pole kuulatud ja nad ei leia tavakäsitluses lahendust. Seda nišši kõnetab kõik, mis tundub uus ja innovaatiline. Mõni leiabki sellest abi, aga meil ei ole piisavalt uuringuid, et öelda, kuidas just see dieet tasakaalustab hormoone või kas teatud menstruaaltsükli faasis peaks just teatud viisil treenima.

Enamikul juhtudel on organismi eesmärk hoida ise tasakaalu ehk homöostaasi. See tasakaalustab hormoonid ära ning mingisugune võimlemine või eri dieet seda ei muuda.

Saame praegu teemale tähelepanu juhtida. Kui mu grandiuudis välja tuli, oli vastukaja meeletu. Kirjutavad täiesti võõrad naised, jagavad oma kogemusi ja pakuvad ennast vabatahtlikuks. Ma arvasin, et see teema on oluline, aga ei oodanud naistelt päris sellises mahus tagasisidet.

Kogemuse põhjal saab säärase teadlikkuse tõstmisega tihti ära teha rohkem kui teadustööga. Teadus liigub aeglaselt ja peabki liikuma, samal ajal kui inimeste vajadus selguse ja leevenduse järele on vahetu. Olen seetõttu teaduse populariseerimist alati väga tõsiselt võtnud. Kui sa ei täida ühiskonnas seda vaakumit teaduspõhise infoga, täidetakse see millegi muuga.

Valdkonnas on hakatud ka alles viimase 10–15 aasta jooksul hakatud laialdasemalt tunnistama, et naiste “väikeste meestena” kohtlemine ei pruukinud olla kõige nutikam mõte, ükskõik kui palju puhtamaid katsetulemusi menstruaaltsükli puudumine loomkatsetes ja mujal annab. Mis selle põhimõttelise muutuse tingis?

Olukord on paranenud, sest jõuti arusaamale, et “puhtamad” andmed ei anna paremaid teadmisi. Ja nüüd nõuavad nii järelevalveasutused kui ka rahastajad üha sagedamini uuringutulemuste soopõhist esitamist. Uurijad peavad soodimensiooniga arvestama või see peab olema väga hästi põhjendatud, miks seda ei tehta. Viimase 10–15 aasta jooksul on kogunenud piisavalt tõendeid selle kohta, et soolised ja hormonaalsed erinevused mõjutavad nii haiguste kulgu kui ka ravi tõhusust.

Kui vaatan kitsamalt oma valdkonda ehk geneetilist epidemioloogiat ja naiste tervist, tõi märgatava muutuse suurte biopankade tulek. See on võimaldanud naiste tervist uurida mahus, mis polnud varem võimalik. Ühes haiglas kogutud patsientide rühm on hoopis midagi muud kui sadade tuhandete naiste terviseandmed.

Mida selline vahetegemine praktikas annab? 

Meeste ja naiste füsioloogia on ikkagi erinev. Lisaks hormoonidele erineb näiteks keha rasvaprotsent. See, kuidas ensüümid töötavad hormonaalses miljöös, mõjutab ravimite metabolismi. Me ei saa öelda, et naised on lihtsalt kaalu mõttes veidi kergemad mehed ja doosid vastavalt sellele sirgjooneliselt ümber arvutada. Ravim ei pruugi sellisel juhul naistel soovitud efekti anda või on doos liiga suur ja tekivad kõrvaltoimed.

Triin Laisk Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Lisaks ei saa me ainult meeste andmeid vaadates öelda midagi ravimi mõju kohta menstruaaltsüklile, mis tuli väga selgelt esile koroonavaktsiinidega. Vaktsiiniuuringutes ei pööratud sellele tähelepanu ja kui vaktsiin massidesse läks, hakkasid naised teatama muutustest oma menstruaaltüklis. See lõi soodsa pinnase vandenõuteooria tekkeks, et vaktsiin teeb viljatuks.

Teame nüüd, et vaktsineerimise tagajärjel võib tekkida tsüklis lühiajaline muutus, näiteks on see päeva võrra pikem või lühem. Niisama ei pruugiks seda märgatagi. Me ei tea praegugi, kas seda tekitab immuunvastus ise või näiteks süstekoha valu leevendamiseks võetud ibuprofeen. Igal juhul on see tagantjärele tarkus. Lihtsam oleks olnud seda algusest peale kommunikeerida, et poleks ainest vandenõuteooriate ehitamiseks.

Kus võiks teie enda uuringutest esimesena kasu tõusta ja millisest ajalisest skaalast rääkida saab? Kas neile peab järgnema kümme aastat arendust või saab hakata juba varem näiteks doose ja ravimeid määrama?

Esimene praktiline väljund võiks tulla juba plaanitavast naiste terviseuuringust, kus kirjeldame raporteeritud sümptomite põhjal erinevaid rühmi ja hormoontundlikkuse trajektoore. Sel võib olla patsientide nõustamisel üsna kohene mõju.

Teine väljund võiks olla sobivaima kontratseptiivi valik, arvestades naiste kõrvaltoimete tekkimise riski. Oleme sel teemal juba tööd teinud ja meil on päris huvitavaid tulemusi, mis võiksid teoorias liikuda geenidoonorite portaali, et anda sisendit informeeritumaks valikuks.

Meie kaugem eesmärk on kirjeldada põhjalikumalt tervisetrajektoore. Näiteks kui teame, et teatud sümptomite profiiliga naistel on suurem risk südame-veresoonkonna haigusteks, saab selle teadmise põhjalt sekkumist planeerida. Loodan, et esimesed rakendatavad tulemused saame käiku juba projekti jooksul, mitte alles pärast selle lõppu.

Ühest küljest võimaldab selline hormonaalne pass ehk naiste seas enesesüüdistamist või piinlikkustunnet vähendada. Teisalt, kui inimene teab, et tal on teatav geneetiline eelsoodumus, kas see ei vii heitumiseni, et ta ei saagi oma elu paremaks muuta, kuna ta geenid on juba sellised, nagu nad on?

Teadlikkuse suurendamine ja teema normaliseerimine võimaldab inimestel endaga leebem olla. On aga oluline rõhutada, et tegemist on komplekstunnustega, mis ei sõltu ainult geneetikast. Me ei saa rääkida geneetilisest determinismist, vaid ainult geneetilisest eelsoodumusest. Erinevalt ühe geeni mutatsioonist tingitud haigusest ei otsusta geneetiline komponent sellistel puhkudel üksinda tunnuste avaldumist. Pilti peab vaatama laiemalt ja selgitustöö peab käima sellega käsikäes.

Kuuleme järjest rohkem, kuidas reproduktiivtervist ja endokriinisüsteemi mõjutavad mitmesugused keskkonnas leiduvad ühendid, olgu need pestitsiidid või mikroplast. Kui palju peate te seda oma uuringutes arvesse võtma või kas see on üldse Eestis või Euroopa Liidus laiemalt probleem?

See on keeruline küsimus. Ilmselt oleks vaja seda mingis etapis arvesse võtta, aga küsimus on, kas saame seda teha olemasolevate andmete pinnalt. Näen seda pigem jätku-uuringuna: kui oleme alusmaastikku iseloomustanud, saab sinna peale ehitada. Üks suund võiks olla rakukatsete laiendamine keskkonnakemikaalide mõju uuringuteks. Sellega tegeleb hea kolleeg Agne Velthut-Meikas Tallinna Tehnikaülikoolis ja ka koostööpartnerid Rootsis Karolinska Instituudis.

Triin Laisk Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

ERC-i granditaotluse enda puhul tõid mitmed teie retsensendid välja teie tugevat eelnevat teenistuskäiku. Kuna noorteadlasest tugevaks rühmajuhiks saamine pole sirgjooneline, siis mida lisaks ootamatule ideele sellise silmapaistvuse saamiseks Teadusnõukogu rahastust taotledes täpselt enne teha tuleb?

Kuna olen samas valdkonnas tegev olnud bakalaureuseõpingutest saadik üsna lineaarselt, võimaldas see luua hea baasi, mille pealt taotlust kirjutada. Mul on head koostööpartnerid, väga tublid tudengid ning oleme suutnud avaldada mitu mõjukat artiklit, mis näeb CV-s hea välja. Seega on tulnud kasuks järjepidevus ühes valdkonnas.

Sellisel kõrgel tasemel, kus konkureerivad väga head taotlused ja edukusmäär oli seekord 11 protsenti, on aga ka õnnel oma roll. Need, kes ei saanud rahastust, polnud halvad teadlased, vaid neil lihtsalt ei vedanud seekord. Võib-olla räägib siin klassikaline naiselik tagasihoidlikkus, kuid ma ei saa ainult endale rusikaga vastu rinda taguda – see oli erinevate faktorite kokkulangevus.

Tähed joondusid: aasta alguses tuli välja artikkel Nature Medicine’is, mis näitas minu töörühma pädevust selles valdkonnas, ning ka üldine teaduskliima oli selle teema jaoks küps. Naiste tervis on praegu rambivalguses: Taani lõi eraldi naiste tervisekeskuse, Euroopa Komisjonil on fookus naiste tervisel ja ka USA-s oli enne poliitilisi muutusi Valges Majas naiste tervise programm. Selles valdkonnas tegutsemiseks on praegu hea aeg.

Kui vaatate Eesti teadusmaastikku ja teadusrahastust, siis kui hästi aitab selle ülesehitus praegu seda üleminekut väljakujunenud teadlaseks tagada?

Meil on stardigrandid ja sealt edasi rühmagrandid. Suureks miinuseks on aga rahastuse järjepidevus. Kuulsin just kolleegidelt, kuidas meditsiiniteaduste valdkonnas said lõppenud stardigrantidest väga vähesed rühmagrandi rahastuse järgmiseks perioodiks. See tekitab totra olukorra: oled saanud rahastuse, pannud kokku uurimisrühma, kuid sul ei ole raha, et seda gruppi edasi hoida. Teadlasena pead tooma lünkade katmiseks rahastust mitmest allikas. See on laiem projektipõhisuse probleem.

Mida see Euroopa Teadusnõukogu ligi kahe miljoni eruone grant sellisel juhul teie rühmale annab: turvatunnet või üritate kompetentsi veelgi laiendada?

Mõlemat. Ühelt poolt on alati hea tunne, kui tean, et saame olemasolevaid inimesi viis aastat palgal hoida. Teisalt saame laiendada kompetentsi masinõppe ja andmeteaduse sissetoomisega. Mida meil hetkel üldse ei ole, on funktsionaalsete katsete kompetents. Seda teemegi koostöös, sest meie enda grupil puudub vajalik taristu.

Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Noortele teadlastele soovitatakse sageli, et “Ole julge ja ole särav!”, siis oled ka oma teadlaskarjääris edukas. Kas see on midagi enamat kui sõnakõlks ja milline on teie nõuanne, kasvõi küüniline, neile, kes seda teekonda alles alustavad?

Teadus on karm, sest eitavaid vastuseid saab hästi palju: sinu artikleid lükatakse tagasi ja rahastustaotlused saavad reeglina eitava vastuse. Kui keskmine edukusmäär on 10–20 protsenti, tähendab see puht statistiliselt, et peadki ühe eduka taotluse jaoks kirjutama neid viis kuni kümme.

See saab paljudele takistuseks, sest tõmbab motivatsiooni alla ja paneb iseendas kahtlema. Mind on õnnistatud sellise õnneliku ajuga, et kui mingi asi niidab jalust, kogun ennast natuke, tõusen püsti, klopin põlved puhtaks ja lähen edasi. Edu võti on optimistlik järjepidevus.

Mis puudutab särav olemist, siis teadlastelt oodatakse tõesti palju. Sa ei saa olla ainult teadlane, vaid pead oskama ka eelarvestada, hallata avalikke suhteid ja tegeleda teaduse populariseerimisega. Mida rohkem sa ise oma teemast räägid, seda rohkem see teistele kahe kõrva vahele jääb. Ka retsensendid on inimesed: neid mõjutab infoväli ja kui üks kandidaat on rohkem pildis olnud, on ta võimalused võib-olla paremad.

See kommunikatsioon töötab mõlemat pidi. Kui oskad oma teemast lihtsalt rääkida, on teinekord hõlpsam projekti kirjutada, sest oled asja enda jaoks rohkem läbi mõelnud. Teadlaste probleem seisneb sageli selles, et nad mattuvad liigsetesse üksikasjadesse, kaotades lugeja tähelepanu juba esimeste lausetega. Lihtne kommunikatsioon tuleb kasuks ka süvateaduslikus suhtluses.

See toob meid visuaalse kommunikatsiooni juurde. Kui me selle intervjuu juurde pilti hakkame valima, milline on see keskkond, mis teie tööd tegelikult iseloomustab – kas peaksime minema klassikalise labori katseklaaside vahele?

Minuga on see probleem, et mina ei tööta laboris. Olen alati kõigile fotograafidele suur pettumus, sest istun kabinetis oma arvuti taga. Kasutasin vahepeal isegi sotsiaalmeedias teemaviidet #notallscientistswearlabcoats ehk teadus pole ainult kitlikandjatele.

See on oluline representatiivsuse mõttes. Loen just raamatut naisteadlastest, kus tuuakse välja, et mida mitmekesisemat pilti noored näevad, seda kergem on neil end teaduses näha. Tuleb suurendada mitmekesisust: on nii nais- kui ka meesteadlasi, eri vanuses ja eri tüüpi inimesi – minul on näiteks mitmeid tätoveeringuid ja spetsiifilisi hobisid, mis teinekord küsimusi tekitavad. See aitab näha, et teadlane ei pea olema ainult valge kitliga pipeteerija.

Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kui kerge või raske on Eestis olla naisteadlane? Ma ei ole kindel, kas sellega küsimusega kaasnev kerge ebamugavustunne on minu enda probleem või peegeldab ühiskonna laiemat fooni. Samas on LoTe-tudengitele ees esinedes südantsoojendav näha, kuidas naisi on neil erialadel märksa rohkem kui mu noorusajal.

Mul endal pole naisteadlasena probleeme olnud ja minu ümber on toetavad inimesed, kes muudavad paindliku töö- ja pereelu ühildamise võimalikuks. Tunnen end seetõttu väga privilegeerituna. Proovin anda sama edasi oma töörühma liikmetele, sest minu töögrupis on peaaegu ainult naised. Ma ei aja taga kindlaid töötunde: kui oled ise haige või laps on haige, ole kodus ja tööta siis, kui saad. Me saame naisteadlast toetada just paindlikkusega.

Laiemalt on akadeemiline süsteem arenenud. Teisalt, kui vaadata soolist tasakaalu ülikoolis, avaneb teine pilt. STEM-alade tudengite seas on naisi tõesti järjest rohkem, aga mida edasi mööda akadeemilist redelit liikuda seda vähemaks neid seal jääb. Professorite tasemeks on naised kuidagi peaaegu täiesti ära kadunud mõnes valdkonnas.

Olen sel teemal varem kirjutanud. Naistele saab tihti takistuseks teadlaskarjääri mudel, mis eeldab järeldoktorantuuri välismaal. See langeb kokku ajaga, kus luuakse peret ja saadakse lapsi. On ääretult keeruline kogu oma elu üles kiskuda ja välismaale minna. See on tehtav ainult väga tugeva tugivõrgustikuga.

On näha, et järjest vähem inimesi tahab pärast doktorikraadi kaitsmist ära minna. Tänapäeva online-võimaluste juures ei peagi teatud tüüpi teadust tehes Eestist lahkuma ja oma iseseisvat uurimissuunda, juhtimiskogemust ja kontaktidevõrgustikku saab teistmoodi kasvatada. See on taas koht, kus peaks paindlikkust suurendama.

Ja lõpuks, kui teie uue uurimisprojekti juurde tagasi tulla, mis oleks optimaalne koht, kus Eesti naiste terviseuuringud võiksid kümne aasta pärast olla?

Me peaksime süvendama valdkondade vahelist koostööd. Arutasime just kolleegiga, et järgmine samm võikski olla mingisugune naiste tervise keskus või konsortsium, mis tooks kokku geeniteadlased, sotsiaalteadlased, arstid ja molekulaarbioloogid. Eestis tehakse väga head teadust ja kui me koostööd tõhustame, saame veel suuremaid asju ära teha.

Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR