Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse jõudis pühadenädalal kolm teost: Sophie Hannahi “Agatha Christie. Aasta viimane surm”, Robert Galbraithi “Hõbedamärgiga mees” ja Peeter Sauteri “Inimsööja kokaraamat”.
Sophie Hannah “Agatha Christie. Aasta viimane surm” (2025)
Ega meelelahutuse suured kaubamärgid surra saa, nõnda ka Agatha Christie. Ja nood uuemad tooted nimemärgi alt ei ole ju sugugi pahad. Kõiki ma küll pole viitsinud lugeda. Toda praegust uusaastalugu soovitan lahelugemikuks rõõmsasti. Jabur, vastuoksuslik, sõbralik lisandus vanadaami massiivsele elutööle. Agatha Christie skeemid ja sõnavara annavad küllap tehismeelele piisavalt võimalusi kombineerimiseks ja komponeerimiseks, aga Sophie Hannah on vähemasti tänase seisuga parem kui kehvem Christie omal ajal oligi. Christie ei pidanud mingil hetkel enam ennast tõestama, Hannah peab seda tegema iga uue raamatuga. Kuni vanakooli fänne veel jätkub. Ja tõestabki. Mõnus aastavaheaja vahelugemine. Poirot on üldse… hea, et ta meil on.
Robert Galbraith “Hõbedamärgiga mees” (2025)
Robert Galbraith ei pea samuti ammu kellelegi midagi tõestama. Aga ta tahab seda ometi teha. Juba on uuemad raamatud nii kaalukad (viimatine pea 900 lehekülge), et lebades lugedes närvutavad mao ja maksa oma teravate nurkadega. Õnneks aju veel töötab ning kui jätta kõrvale hirm, et järgmine teos tuleb harrypotterlikul kombel kahes köites, siis põnevus lööb kõhuvalu üle. Cormoran Strike ja tema maailm võtavad igasuguse vabamüürliku kuriloo lihtsalt üle ning lõppeks ei oimagi, kas elad kaasa laibale, hõbedale või inimestele ne ümber. Ikka inimestele! Galbraith on tõesti hea kirjanik ning ehe näide sellest, et parem osa kirjandusest läheb aina paremaks, mingu see ülejäänu omas sodimeedias siis täpselt sinna, kuhu tahab.
Peeter Sauter “Inimsööja kokaraamat” (2025)
Inimesesöömise nalju on ikka visatud, tudengipõlvest meenuvad küdeva ahju ees sõbraga leiutet lausungid “Pole paremat toitu kui Jawaharlali neerud” või “Kõht andis kõik mul tagasi, ei ema südant iialgi” või “Peensool pole muud kui hästi jahvatet jämesool”. Ja üldse on vist nii, et inimesi ei söö me mitte moraali ega eetika takistuste tõttu, vaid praktilisel põhjusel – inimlooma toiteväärtuslikku tapakaalu kasvatamine on meeletult ressursimahukas ning aeganõudev ettevõtmine. Arvutasin kunagi välja keskmist kaalu täiskasvanud eurooplase hinna ja jagasin puhta filee ja puljongi peale ära. Rämedalt kallis, kaaviar ei pääse haisulegi. Samas – targemad pärismaalased ei keeldunud pärast lahingut maas vedelevast loomsest valgust küll kuidagi. Eetika on sama suhteline kui kõik muu, praktika on… praktiline.
Peeter Sauter viib koduse kõbusa kannibalismikirjanduse teisele toredale tasandile. Soojad ja südamlikud lood omaette lustakate kiiksudega. Ei ütleks, et otsesõnu ja -pilti lasteraamat, ehk küll kuvastu ja vorm nõnda mõista võivad anda. Täitsa armsad jutud on, ehk küll sutsuke jubedad kaa. Aga inimsööja naine soovitab inimsööjal lillkapsast süüa – mis küll väga populaarseks mõtteks inimsööja hulgas ei osutu – ja lõpuks jääb järele viimane inimsööja. Kes tahab, võib noisse lugudesse igasugu filosoofilist tausta sisse lugeda, aga teised muhelegu naasama. Soe ja sulnis jõuluraamat vennaihu ja viina kõrvale haugata, turvalises tugitoolis.