Laar toob praeguse aja miinustena välja laiskuse ja enesekindluse puudumise. „Kui enesekindlus ära kaob, hakatakse vahtima kangesti teiste poole ja kuulama seda, mida igasugu targad teooriad räägivad. Tavaliselt lõpeb see sellega, et kehtestatakse suur hulk uusi reegleid ja piiranguid. Piirangute hulk on ohtlikult suureks paisunud ja siin tuleb tugevalt pidurit tõmmata. Ütleks isegi, et vastupidises suunas liikuda,“ julgustab ta. Ta lisab, et eestlus on vabadusega tihedalt seotud. Vabaduse vähenemisest ja liigsest kontrollimisest algab sotsialism.
Lepasepp nendib, et nii ühiskonnaliikme kui juhina teeb tedagi murelikuks, et inimesed reguleerivad oma elu üle, kuigi enamasti tehakse seda heade kavatsustega. Suur osa energiast, mida võiks ettevõtluses kulutada näiteks klientidega suhtlemiseks või parema toote loomiseks või müümiseks, läheb raisku heade asjade paremaks tegemise peale.
Samamoodi on ka vabariigi tasandil: „Meil on kena riik olemas. Kujundlikult rääkides on redelid ära reguleeritud, nüüd on asutud reguleerima redelipulkade vahesid. Üha rohkem ootavad ja soovivad inimesed ka ise, et neid reguleeritakse. Mugav on, kui ei pea oma peaga mõtlema, vaid saad vaadata kusagilt seadusest, määrusest või sisekorrast järgi, et teha tuleb nii ja just nimelt ainult nii.“
90ndatel oli vaja teha vähem otsuseid ja valikud olid lihtsamad?
Laar mõtiskleb, et 90ndatel polnud poliitikas “äratiksujaid”: „Kõik inimesed, kes 90ndatel poliitikasse tulid, oskasid ka midagi muud teha. See annab teistsuguse lähenemise. Kui sa midagi muud peale poliitika teha ei oska, lähevad otsused tihtipeale viltu.“
Ta tõdeb, et takkajärgi tundub kõik ilusam ja loomulikum. Tegelikkuses vaieldi selle üle toona palju, kas me tahame minna Euroopa Liitu ja NATOsse. Alguses tuli luua eeldused, et selline valik üldse võimalik oleks. Seda eriti NATO puhul, sest 90ndate alguses polnud sellist kontseptsiooni nagu NATO laienemine veel olemaski.
Lepasepp meenutab, et erinevalt Baltikumist läksid mitu liiduvabariiki teist, mitteotsustamise teed. Nii näiteks tegid Valgevene ja Ukraina sellise valiku, et: “Vaatame: oleme nii ühel pool kui ka teisel pool, teeme natuke ühega “diili” ja natuke teisega “diili”.”
„See hind, mida mõlemad rahvad minevikus tegemata otsuste eest täna maksavad, on pöörane. Eestis oleme teoks teinud hullumeelse julgustüki: ühest veidrast nurgatagusest maast oleme saanud toredaks euroopalikuks õigusriigiks, arenenud majandusega demokraatiaks.“