Ülevaade. Filmiaasta 2025 | Film

1. “Sentimentaalne väärtus”, rež: Joachim Trier

Joachim Trier on olnud mu jaoks selle aasta suur leid. Olin näinud “Maailma halvimat inimest”, aga tal on nii palju rohkem, mida avastada. Ometi jälle keegi, kes on loonud täiesti oma filmikeele. Nagu tänapäeva Antonioni, aga ilma lõputu ängita. Isegi, kui ta lood elu risteedel lõppema kipuvad, on neis mingi sõnulseletamatu õrnus.

Ma natuke loodan, et ta jääbki Norrasse ja norra keeles filme tegema. Ei pöördu suurproduktsioonide poole nagu Lanthimos (või viimase filmiga ka Östlund), kelle ingliskeelsetes ja laiemat publikut jahtivates filmides on esinenud märke varasema teravuse kadumisest.

Enamus ta filme eksisteerivad justkui ühes universumis. Nii pole vaja palju öelda. Piisab sellest, et “Sentimental Value” lahkab režissöörist isa (Stellan Skarsgård) katkiseid suhteid oma kahe tütrega (Renate Reinsve ja Inga Ibsdotter Lilleaas). Aga see mõjub nagu lugu vastamata armastusest. Mõlemat pidi. Nagu Bergmani “Sügissonaat”, kus on äkki harjumatult palju ruumi optimismile.

Trieri suhtumine oma näitlejatesse näib nii intiimne ja usaldav. Seal on nii palju ruumi hetkes sündivaks mänguks ja Skarsgård ning Lilleaas on imelised. Reinsve on lihtsalt üks oma põlvkonna tundlikumaid naisnäitlejaid. Ma tahan sinna maailma juba tagasi minna!

2. “2000 meetrit Andrijivkani”, rež: Mstõslav Tšernov

Filmi Eestis esitlenud Tšernov ütles, et kui saaks, ei teeks ta üldse sõjast filme. Mulle näib, et see eristab teda tavalistest sõjadokkide lavastajatest. “2000 meetrit Andrijivkani” on mõttelt nii palju tiinem kui üks tavaline ajakirjanduslik sõjafilm. Sõdurite kiivritelt pärit GoPro rindematerjal ja erinevad perspektiivid mõjuvad nagu loeks mõnd Faulkneri romaani. Ja mulle näib, et arvutimängulikku dehumaniseerivat distantseeritust sellest ei teki. Selleks on filmis liiga palju inimesi, kellega Tšernov annab võimaluse lähedaseks saada. Liiga palju elu ja selle hävimist.

Kaader Mstõslav Tšernovi filmist “2000 meetrit Andrijivkani” Autor/allikas: Kaader filmist

3. “One Battle After Another”, rež: Paul Thomas Anderso

4. “Eddington”, rež: Ari Aster

5. “Sinners”, rež: Ryan Coogler

Kui tuli praegune esimene suurem laine võimestusfilme (nii rassi kui soo kategoorias),siis pean tunnistama, et oli väga vähe, mis neist minu jaoks kõlama jäid. Isegi, kui ma võrdsuse eest võitlevate eesmärkidega kahe käega nõus olen, oli enamuses neist liiga palju ideelist tahet lihtsalt oma hääl kuuldavaks teha ja seega ka kahjuks plakatlikku üheplaanilisust.

Elu on alati tuhat korda keerulisem ja kõige paeluvam tõde peitub pooltoonides. Fassbinder taotles ju sama. Rääkis armastuse ja hoolimise vajadusest, aga ta kangelased on maru sügavad, kohati isegi vastikud. Viimane aasta on toomas väikest muutust. Ka peavoolu diskursuses ja eeskätt žanrimaailmas. Coogleri “Sinners” polnud küll lõpuni minu veregrupp, aga loo poliitkorrektsetest vampiiridest, kes on valmis kõike hävitama, võtan kahe käega vastu.

Aasta kõige suuremaks üllatajaks sai minu jaoks Ari Aster. Õigemini on täpsem öelda, et olin seda pikisilmi oodanud. Asteri senised filmid on andnud aimu temast, kui praeguse Hollywoodi ühest huvitavamast mõtlejast, aga nii “Hereditary” kui “Midsommari” puhul kippusid žanritroobid ta filmidele lõpuks jalgu jääma. “Eddingtoniga” tabas Aster lõpuks naelapead ja tegi eelmise aasta Ameerika ehk ühe julgeima ning kriitilisema filmi. South Park on kaua vajanud väärilist esindajat autorifilmi maailmas ja ma ei oodanud, et Aster seda teeb.

Ootamatult mitte-kriitiliseks osutus Paul Thomas Andersoni “One Battle After Another”. Aga nii palju, kui mul on tema revolutsioonilembusega konflikti, ei saa ma mööda sellest, et ta on nii paganama hea loojutustaja. Kui pikaks sa võid ühe anektoodi venitada? Nagu ka enne Joachim Trieri puhul sai mainitud, siis ma võiks lõputult vaadata seda, kui väga Anderson oma näitlejaid armastab ja nendest filmi kaasautorid teeb. Del Toro, Taylor, DiCaprio, Penn. Imeline!

1 “Frankenstein”
Režissöör: Guillermo del Toro 

Guillermo del Toro on meister ning “Frankenstein” on meistriteos. Ainuke etteheide tuleneb tõsiasjast, et Netflixi filmina ei saa me seda kinoekraanilt näha. Praktiliselt lahendatud võtteid täis filmina võib seda võtta lausa fenomenina, sest on vähe suuri režissööri, kes teevad majesteetlikus suuruses filme nii nagu Del Toro või Christopher Nolan. 

2. “Patused (“Sinners”)
Režissöör: Ryan Coogler

 Ryan Coogler (“Fruitvale Station”, “Creed”, “Black Panther”, “Black Panther: Wakanda Forever”) on loonud täiesti oma nägemuse ja stilistikaga versiooni klassikalisest slasherist, kus grupp erineva taustaga inimesi lähevad ühte majja ning ei saa enam lahkuda, sest neid hakkavad kimbutama üleloomulikud olendid. Lugu on seekord viidud 1932. aasta Mississippi osariiki, peategelased on kaksikutest vennad, grupp inimesi on peolised ning üleloomulikud olendid on vampiirid. Kõigele lisaks on tegemist väga muusikalise õudusfilmiga, mis segab oskuslikult kokku erinevaid žanre, et jutustada väga omapärane ellujäämislugu.

3. “28 aastat hiljem” (“28 Years Later”)
Režissöör: Danny Boyle

69-aastane legendaarne režissöör Danny Boyle lavastab filme nagu poole noorem mees. 2002. aastal linastunud “28 päeva hiljem” (“28 Days Later”) on üks parimaid maailmahukufilme mitte elavate surnute (või nakatunute) pärast, vaid ikka sellepärast, kuidas on see meieni toodud ja mis lugu jutustatakse.

“28 aastat hiljem” Autor/allikas: CAP / PLF / Scanpix

23 aastat hiljem valminud otsene järg “28 aastat hiljem” on esimene osa “28 aastat hiljem” triloogiast, mille teine osa “28 aastat hiljem. Kondikoda” (“28 Years Later: The Bone Temple”) linastub juba jaanuaris ning kolmas osa on samuti tulemas. Kui esimene osa filmiti põhimõtteliselt kartuliga, siis teine osa juba vähe moodsama vahendiga (iPhone 15), aga midagi pole muutunud: film on võimas meeldetuletus, et vanus on kõigest number ning Danny Boyle’i oskus üllatada pole aastatega kuskile kadunud.

4. “Salaagent” (“O Agente Secreto”)
Režissöör: Kleber Mendonca Filho

Täiesti lummav film, mis nõuab mitmekordset vaatamist mitte sellepärast, et siin oleks otseselt midagi keerulist, vaid pigem loob filmi pealkiri eelduse sisu kohta. Esmasel vaatlusel seda silmas pidades võib filmis lausa pettuda, aga siin on see miski, see väike ussike, mis jääb kõrva kummitama. Sellest filmist ei saa enam lahti. Peab uuesti vaatama ja siis end ka harima loo konteksti osas. Hoiatusfilm minevikust, mis peegeldab kenasti ka olevikku. 

5. “Pikk, pöörane ja ilus teekond” (“A Big Bold Beautiful Journey”)
Režissöör: Kogonada

 Küllaltki maha tehtud filmike Kogonadalt, aga minusse sööstis see kui värske tuulepuhang oma vaimustava pildikeele, heli, muusika ja näitlejatöödega. Üks väheseid filme sel aastal, mis peatas igasuguse kriitilise mõtlemise ja tõmbas endasse. Selle eest olen väga tänulik. 

6. “Hind Rajabi hääl” (“The Voice of Hind Rajab”)
Režissöör: Kaouther Ben Hania

Hädavajalik film, et me unustaks, kes on ohvrid ja mille nimel võideldakse. Mängufilmi formaat on iseenesest dokumentaalne, mistõttu mõjub iga samm vältimatu lahenduse suunas aina enam traagilisemalt. 

7. “Üks võitlus teise järel” (“One Battle After Another”)
Režissöör: Paul Thomas Anderson

2025. aasta jaoks perfektne film, Paul Thomas Anderson on geenius. Esiteks on ta vapustav režissöör ja teiseks on ta üks väheseid filmitegijaid, kes suudab niivõrd oskuslikult jutustada sügavalt inimlikku lugu ja tuua see väga keevalise poliitilise tausta sisse. 

8. “Demon Slayer: Kimetsu no Yaiba Infinity Castle”
Režissöör: Haruo Sotozaki

“Demon Slayer” on puhas muinasjutt. See ei ole looliselt midagi uut, aga vorm, teostus, tempo ja oskus jutustada seriaalis 20 minuti jooksul niivõrd tihedalt läbipõimitud niite täis karakteripõhiseid lugusid muudavad selle ainulaadseks. Ja film ei jää seriaali kvaliteedile sugugi alla. “Demon Slayer: Kimetsu no Yaiba Infinity Castle” on seriaali lõpu algus. Tulemas on veel kaks filmi ja nii saabki “Demon Slayer” läbi. 

9. “Too ta tagasi” (“Bring Her Back”)
Režissöör: Danny ja Michael Philippou

Aasta üks kurvemaid filme. Hea kaaslane Danny ja Michael Philippou eelmisele filmile “Räägi minuga” (“Talk to Me”, 2023). 

10. “Nosferatu”
Režissöör: Robert Eggers

Robert Eggersi (“Nõid”, “Majakas”, “Põhjalane”) uusim film “Nosferatu” on teine täispikk uusversioon F. W. Murnau lavastatud kinoklassikast “Nosferatu – õuduste sümfoonia” (Nosferatu – Eine Symphonie des Grauens, 1922). Esimene uusversioon pärineb aastast 1979, kui oma nägemuse lõi legendaarne Werner Herzog filmiga “Nosferatu – öö fantoom” (“Nosferatu – Phantom der Nacht”). Eggers võttis Murnau ja Herzogi ning rakendas viimase 100 aasta jooksul Nosferatu ehk Dracula ümber loodud meediat ning tegi ühelt poolt ülimalt klassikalise ja teiselt poolt selgelt tänapäevase filmi, mis kannab uhkelt ainult temale omase stiili rasket mantlit. 

11. “Sirat”
Režissöör: Oliver Laxe

Üks neist filmidest, millest ei tohi midagi ette teada. Lummav ja kütkestav film, mis töötab praeguste aegade allegooriana ja seda kõike saadab reivimuusika ja lõputu tants. 

12. “Ma vannun” (“I Swear”)
Režissöör: Kirk Jones

Ootamatult südamlik film Tourette’i sündroomiga üles kasvanud noormehest. Väga kurb, naljakas, soe ja karm lugu teistmoodi üles kasvamisest ja oma kogemuse kaudu teiste aitamisest. 

“Ma vannun” Autor/allikas: Kaader filmist

13. “Meister ja Margarita” (“The Master and Margarita”)
Režissöör: Michael Lockshin

Bulgakov oleks ilmselt rahul, et tema lugu jõudis suurele ekraanile niivõrd palju poleemikat tekitades. Suurejooneline ja tõeliselt ilusti tehtud film. 

14. “Kana” (“Hen”)
Režissöör: György Pálfi

Karm lugu läbi kana silmade. Oma olemuselt meenutab Jerzy Skolimowski 2022. aasta filmi “Eo”, kus nägime karmi lugu läbi eesli silmade. Võiks arvata, et film ei paku nii suuri elamusi kui nimekirjas eespool olevad, aga siis eksite. Pakub küll. 

15. “Sayuri maja” (“House of Sayuri”)
Režissöör: Kôji Shiraishi

Jaapani õudusfilmid teevad kõike teistmoodi. Need liiguvad mängleva kergusega žanrite vahel. Need ehmatavad südamepõhjani, panevad tundma tõelist õudust ning ajavad naerma ja on ka väga lõbusad. Üliaktiivse Kōji Shiraishi film jääb kauaks ajaks meelde filmina, mis kuulub kategooriasse “mida ma just vaatasin”. 

16. “Mo Papa”
Režissöör: Eeva Mägi

Väikese eelarvega valminud draama, mida oleks Eesti kinoturul vaja veel ja veel. Isiklik, intiimne, kurblik, südamlik ja kohutavalt ilusa pildiga. 

17. “Relvad” (“Weapons”)
Režissöör: Zach Cregger

Puhtalt režii poolest vapustav elamus. Cregger oskab üllatada, kruttida pinget ning panna uskuma, et Hollywoodi suurstuudiote õudusfilmid ei pea tõesti kõik ühesugused olema. 

18. “Sorry, Baby”
Režissöör: Eva Victor

Ehe USA indie-film, just nii, nagu neid 2000ndate algusest mäletan. 

19. “Mickey 17”
Režissöör: Bong Joon Ho

Liiga vähe tähelepanu saanud ulmefilm, mis ilmselt muutub aastate möödudes klassikaks. 

20. “Rendipere” (“Rental Family”)
Režissöör: Hikari

Brendan Fraseri tagasitulek ei olnud minu 2025. aasta bingos, aga olen selle üle väga rõõmus. 

21. “Hea kutsu” (“Good Boy”)
Režissöör: Ben Leonberg

Aasta südamlikum film ja see on koerast, kelle silme läbi kogeme tema omaniku kummitamist. Hea meeldetuletus, et õudusfilm on allegooria reaalse elu õudustest.

22. “Heli ajalugu” (“The History of Sound”)
Režissöör: Oliver Hermanus

Ilus film ajaloost, helist, kultuuri säilitamisest ja armastusest. 

23. “Kohalolu” (“Presence”)
Režissöör: Steven Soderbergh

Steven Soderbergh võiks teha filmi ükskõik millest ning see oleks ikka aasta üks huvitavamaid filme. 

“Kohalolu” Autor/allikas: Kaader filmist

24. “Sellised väikesed asjad” (“Small Things Like These”)
Režissöör: Tim Mielants

Cillian Murphy kurvad silmad 1985. aasta Iiri linnakeses sunnivad meid tõele näkku vaatama. 

25. “Kabuki meister” (“Kokuho”)
Režissöör: Sang-il Lee

Kolm tundi vapustavat Jaapani kino. 

26. “Kaks prokuröri” (“Two Prosecutors”)
Režissöör: Sergei Loznitsa

Sergei Loznitsa on meister kujutamaks absurdseid aegu nii minevikust kui olevikust. 

27. “MadS”
Režissöör: David Moreau

2006. aastal filmiga “Them” (“Ils”) Prantsuse uue laine horror’isse astunud ja sealt sama kiiresti lahkunud David Moreau on tagasi! “MadS” on ühekaadri võttega üles võetud õudusfilm, mis leiab aset ühe õhtu jooksul ja rohkem ei tohiks filmi kohta enne vaatama asumist teada. Teadmatus filmi sisu kohta on pigem õnnistus, sest film on tõesti meisterlik ja raputab korralikult läbi. 

28. “Briljandid” (“Diamanti”)
Režissöör: Ferzan Özpetek

Kaunis ja südamlik kummardus Itaalia kinole. 

29. “Kolm hüvastijättu” (“Tre Ciotole”)
Režissöör: Isabel Coixet

Kohutavalt kurb ja ilus film elust. 

30. “F1” (“F1: The Movie”)
Režissöör: Joseph Kosinski

Selliste filmide jaoks on kinoekraanid loodud. 

Alustan kohe olulise märkusega, et detsembri lõpus on minu jaoks varavõitu kokkuvõtliku aasta edetabeli koostamiseks, sest nii mõnedki olulised filmid on veel vaatamata (näiteks “The Sound of Falling”, “Sirat” või “Marty Supreme”). Ja üleüldse oli mu jaoks suhteliselt vähepakkuv filmiaasta, pidin ikka punnitama, et sadadest vaadatud filmidest saada kokku tabel, mida raatsiks ette näidata.

Vist jääb 2025 selliselt meelde, et ilmus mage eluloofilm depressiivsest Bruce Springsteenist, Guillermo del Toro tegi Netflixile igavavõitu “Frankensteini” ja paar väärt režissööri vähemalt ikkagi suutsid ikkagi midagi vaadatavat välja punnitada.

Enne, kui asun välismaiste filmide juurde, toon välja Eesti filmid, mis meeldisid: lühianimafilmid “Lumi saadab meid” ja “Ajasööjad”, dokumentaalid “Torn” ja “Kikilipsuga mässaja” ning mängufilmid “Pikad paberid” ja “Aurora”.

Aga maailmakino edetabel on järgmine:

1. “Lihtsalt üks õnnetus” (“It Was Just an Accident”)

Tänapäeva Iraanis kohtub üks keskealine mees nimega Vahid ööpimeduses teist meest, kes lohistab puujalga. Vahid hakkab kahtlustama: kas pealtnäha võõras hr Puujalg oligi mu kunagine piinaja? Ja nii läheb käima ilmselt aasta kõige meeldejäävam film, mis töötab korraga põneviku, draama ja musta komöödiana.

Korduvalt vangis istunud Iraani režissöör Jafar Panahi töötleb siin oma tegelaste kaudu oskuslikult piinamise kauaaegseid tagajärgi. Ta sedastab, et isegi kui inimese psühholoogiat on võimalik murda, ei saa tema inimlikkust või väärikust sedavõrd võtta, et temast saaks verejanuline kättemaksja. Hästi üles ehitatud draama jõuab haripunkti stseenis, kus headus ja kurjus pannakse vastamisi ning nad peavad otsa vaatama iseendale, mitte teineteisele. See, mis algas huvitava põnevikuna, areneb hoopis inimlikuks, teaterlikuks psühhodraamaks. Toores hukkamõist ja himu karistamise järele ülendatakse väärikuseks.

Ehkki Panahi tegi selle filmi kodumaal valmis salaja ja piiratud võimalustega, oskab ta doseerida ka musta huumorit – näiteks on peategelasi eksitavatel turvameestel altkäemaksu võtmiseks kaasas kaarditerminal – ning mängida oskuslikult sümbolitega. Kui peategelane Vahid valmistub kunagist piinajat elusalt matma, annab see aimu islamistliku riigivõimu piinamist kogenud inimeste tundest, et nad oleks kui elusalt maetud. Võib-olla isegi saad hiljem naasta tavalise elu juurde, ent hingata või õieti liikuda ikkagi ei saa. Kõigutamatu humanistina vaatab Panahi lämbuva rahva poole ja näitab, et vähemasti inimlikkuse jõud jääb alles.

“Lihtsalt üks õnnetus” Autor/allikas: Kaader filmist

Filmi epiloog jääb kummitama ka pärast saalist lahkumist. Vist ainus kord lõppeval aastal, kui film minusse sedasi ebamugavalt tiksuma jäi. Nauding vaadata.

2. “Kui mul vaid jaksu oleks” (“If I Had Legs, I’d Kick You”)

Oh, “Kui mul vaid jaksu oleks” vaadates tekkis tunne, et kõik teised filmid ümberringi nagu vaikiks hädiselt, et see film saaks täiest kõrist karjuda. Režissöör Mary Bronstein hoiab kaamerat läbi terve filmi peategelase Linda näol, kui üksinda lapsega jäänud naine stressi ja ülekoormuse all praguneb. Naise kohal näib aga avanevat sünkmust lõputu kosmos, mingi totaalne ja lämmatav tühjus. Ja seeläbi hoiab film vaatajal algusest lõpuni kõrist kinni.

Eestikeelne pealkiri kõlab kahjuks kuidagi plakatlikult, aga “If I Had Legs, I’d Kick You” kõlab originaalis küll ägedalt. Küsisin kolleeg Maarja Hindoalla käest, et miks siis ikkagi filmile niisugune pealkiri pandi? Mõjub kuidagi embrüonaalselt, nagu viitaks pealkiri veel sündimata lapsele… ja tõepoolest mainib Rose Byrne’i peategelane kurvas monoloogis, et tegi kunagi aborti. Või äkki on Rose Byrne oma depressiivses abituses muutunud sama pisikeseks ja embrüonaalseks, nagu välja arenemata loode?

“Kui mul vaid jaksu oleks” võimaldab igasugu huvitavaid psühholoogilisi seoseid luua. Igal juhul mu lemmik Ameerika film sellest aastast, tõeline vaimselt näriv tour de force, kus loost on niisuguseid ühendusi lausa nauding leida. Naljakal kombel võiks seda kirjeldada kui filmi aukudest, sest Rose Byrne’i tegelast kummitab nii kosmilisena näiv auk, mis tema majas lakke tekib ning naise omaenda kodust välja sunnib, samal ajal jookseb tema väikese tütre kõhtu augu kaudu voolik, mis last toidab.

Tahaksin näha rohkem selliseid kompromissituid karakterdraamasid, tundub olevat nagu surev kunst keset üliambitsioonikaid suurema plaaniga lugusid.

3. “Kaks prokuröri” (“Two Prosecutors”)

Tristan Priimägi kirjutas pärast “Kahe prokuröri” Cannes’i linastust, et lõpplahendus on kilomeetri kaugusele ette näha, kuid minu meelest on selline läbinähtavus Sergei Loznitsa filmi üks selgeid tugevusi: põnevus ei tule siin küsimusest, kuidas lugu lõpeb, vaid küsimusest, kui kaugele lastakse peategelasel Kornevil oma juurdlusega minna, enne kui ta lõpuks vaigistatakse. See on painav tunne, kui juba tead ette, et sümpaatseks mängitud peategelasele ei saa lugu mingil juhul soodsalt lõppeda.

Tehnilise teostuse ja dialoogi poolest on “Kaks prokuröri” meisterlik film, mitte mingisugune kuiv ajalootund, vaid kunstiliselt huvitav ja läbimõeldud teos. Loznitsal on materjali üle suurepärane kontroll ja ta vormistab selle kannatlikkust nõudvaks, kafkalikuks rännakuks läbi kinnipidamisasutuse lämmatavate koridoride ja tühjade ruumide, kus juhtkonna nõudmised ja formaalsed ettekirjutused on alati kahetähenduslikud ning võimupositsioonil inimeste tahtmised on peenelt peidetud sõnade vahele. Kornevil ei keelata otseselt midagi teha, aga iga järelepärimise või ettekirjutusega vihjatakse, et parem oleks, kui noormees seda ei teeks. Enda õnnetuseks on prokurör oma kavatsustes vankumatu.

4. “Ainus valik” (“No Other Choice”)

Kui Lõuna-Korea tipplavastaja Joon Ho Bong on minu poolehoiu oma pisut üheülbaliste ingliskeelsete düstoopiafilmidega korduvalt ära kaotanud, siis Chan-wook Park on mind järjest võlunud oma pööraste käiguvahetustega (ainsaks erandiks tema 2013. aasta “Stoker”). Parki “Otsus lahkuda” oli juba mu 2022. aasta edetabelis ja nüüd võib julgelt kiita ka tema musta komöödiat “Ainus valik”, mis võrreldes elegantse ja kummastava “Otsusega lahkuda” on hoopis teistsugune loom. 

“Ainus valik” on nõelterav, eneseteadlik ja hüperfokuseeritud film, mis paneb kõverpeegli ette kaasaja areneva maailma ühiskonna, kus ennast kapsaks rassinud mehed mõtestavad end ainult läbi töö. Mulle ka hirmsasti meeldib, kui filmis peategelasel terve loo jooksul hammas valutab (nagu ka Paul Schraderi “Afflictionis”), aga “Ainsa valiku” peategelasel on hullemaidki probleeme eesotsas paberifirmas töö kaotamisega. Et pärast mitme kuu möödumist uuesti tööle saada, ei näe Lee Byung-huni poolt mängitud peategelane Man-su muud võimalust kui asuda oma konkurente kõrvaldama, aga tema tegelaskuju ei ole end aastatega tapjaks treeninud külmavereline kättemaksja nagu Chan-wook Parki “Oldboy” peategelane, vaid ausalt öeldes ka püstoliga paras äpu.

Eks kellegi tapmine ning laiba peitmine ei olegi kerge töö ning Park näitab meile väga vaimukalt, kuidas nii Man-su kui tema rivaalid on kõik samasugused madala enesehinnanguga mehikesed, kellel töötuna nii põlved kui meel kohe nõrgaks löövad. Park viib sellega oma tegelased täiesti ürgsetele tasanditele ning film on üllatavalt naljakas seal, kus ähvardab muutuda vägivaldseks, ning vägivaldne seal, kus ootaks koomikat. Aga kui kurvastav kogu filmi sotsiaalne plaan ka ei oleks, ei muutu Park siin küüniliseks või sapiseks, nagu näiteks Jaapanis sarnaseid filme tegev Kiyoshi Kurosawa. Lisagem juurde täiesti nauditavalt veidrad montaaži- ja muusikavalikud ning saamegi ühe aasta mõnusama filmikogemuse.

5. “Too ta tagasi” (“Bring Her Back”)

Aasta räägituimaks õudusfilmiks kujunes Zach Creggeri “Relvad”, aga selle ülepakutud koomika mulle lõpuni ei maitsenud ning ausalt öeldes ei olnud ka lool lõpuks päriselt väga palju öelda põlvkondlike valupunktide kohta, millele “Relvades” müsteerium üles ehitatud oli.

Lõppeva aasta õudusfilmidest avaldas palju rohkem muljet Philippou vendade “Too ta tagasi”. Austraaliast pärit Danny ja Michael Philippou õudusfilm “Too ta tagasi” on meisterlik näide kõhedikust, mis julgeb vaatajat pidevas ebamugavuses hoida, laskmata teda lahti. Oma teise mängufilmini jõudnud Philippoud alustasid huvitaval kombel juutuuberitena, tehes vaimukaid õudusvideoid, ja siinkohal on paeluv mõelda, kui palju võis vendade kogemus lühikeste veebivideote tegemisel nende oskusi lihvida. Teadagi peavad edukad juutuuberid oskama vaataja tähelepanu hoida, et ta lihtsalt igavusest järgmise video peale ei klikiks.

“Too ta tagasi” Autor/allikas: © Sony Pictures Releasing Switzerland GmbH

Lõviosa filmi pingest tuleneb vastukõlast, mis õe-venna Andy ja Piperi vahel välja kujuneb, kui nad püüavad kohaneda uue kasuperega – Andy näeb asju, mida Piper pole füüsiliselt võimeline nägema, seevastu emalikku hoolt igatsev Piper satub väga kergesti kurja kasuema Laura mõjuvõimu alla, tõugates Andyt ajapikku eemale. Kurjade kavatsustega Laura, kellel on varrukast võtta terve rida manipulatsioonitrikke, muidugi ainult võidab sellest. Loos kujuneb välja valulik pilt sellest, kuidas düsfunktsionaalsed ning traumeeritud õde ja vend on sattunud kurjuse rüppe ning aegamööda kistakse neid teineteisest eemale, taustal pitsitamas piinarikas perekondlik minevik ning sotsiaaltöötajad, kes ei oska noortele paremaid tingimusi võimaldada.

Siin on peidus ka üks aasta häirivamaid hetki seoses väga terava kööginoaga, ent “Too ta tagasi” ei ole pelgalt labane šokimaterjal. Filmi toetab väga tugev stsenaarium, tegelastel on põhjalikult läbimõeldud sisemaailm ning lugu tuuakse kokku mõjuva kurbusenoodiga.

6. “Unistused” (“Dreams”)

Siinkohal tuleb olla valvas, sest kinodesse jõudis just veel üks “Dreams” suurepäraselt Mehhiko režissöörilt Michel Francolt, aga mina pean siinkohal silmas ikkagi Berliinis Kuldkaruga pärjatud “Dreamsi”, millega filmitegija Dag Johan Haugerud pani punkti oma “Seksi”, “Armastuse” ja “Unistuste” triloogiale. “Unistused” osutus kolmest filmist vaat et mu lemmikuks.

See väga küps draama saab suurepäraselt aru, mida tähendab olla loovinimene, kes vahendab isiklikke kogemusi läbi oma loomingu ning teeb sellega ennast haavatavaks kõigi lähedaste ees, kellel tekivad selle loomingu kaudu hoopis omad subjektiivsed isiklikud seosed ja pooltõed. Triloogia kolmest filmist oli see ka lavastuslikult kõige huvitavam ning kasutas Oslo arhitektuuri kuidagi väga spirituaalselt ära. “Unistused” oli ka lõppeva aasta kõige lõõgastavam film: kõik need maalilised sügistoonid ja villased kampsunid! Keegi oleks võinud mulle kinosaali tassi kakaod tuua!

7. “Matrialistid” (“Materialists”)

Oma suurepärases debüüdis “Eelmised elud” töötles režissöör Celine Song üles sirgumise ning ümber asumise loo justkui moodsaks romantiliseks muinasjutuks. “Materialistides” teeb Song aga kainestava hüppe armunäljas newyorklaste pseudomaailmasse, mis “Eelmistes eludes” mõjus rohkem hämara virvendusena kahe peategelase taustal. Tonaalselt on need filmid väga erinevad. Mõistusest lähtuv “Materialistid” on ninakas ja küüniline seal, kus südamega tehtud “Eelmised elud” oli tundesoe ja vaikne, kuid nad töötavad kui sama mündi kaks poolt. Spirituaalne või materiaalne? Vali oma mürk.

Teatrimaailmast pärit Celine Song on sõnaosav autor, kes õnneks ei jää “Materialistides” lihtsalt kaheks tunniks nipsakalt muhelema enesekesksete vallaliste ja nende idealismi üle. Esialgu võib tekkida kõhklus, miks üldse kibeles Celine Song kaasaja kohtingukultuuri pulkadeks võtma, kuid lausa märkamatult hakkab film üles soojenema, kui film hakkab lahti harutama peategelase Lucy keerulist lapsepõlve ning järsult lõppenud suhet rahahädas Johniga (Chris Evans), kellega Lucy on jätnud hüvasti ärevusest majandusraskuste ees.

“Materialistid” on tähelepanelikum ja intelligentsem film, kui kolme piltilusa Hollywoodi staariga plakatilt eeldada võiks, mõjudes moodse edasiarendusena küsimustest, mida on tõstatanud nii Billy Wilder (“Korter”, 1960) kui ka Meg Ryani ja Tom Hanksi filmid 90ndatel. Võlu on detailides: selles, kuidas Celine Song oskab restoranistseenis Lucyt ja Harryt ümbritseva klaasikõlina täielikult vaigistada, et tema terav dialoog tõuseks esile nagu heas teatritükis, või selles, kuidas Song vallatleb romantiliste klišeedega ning juhatab nende kaudu oma peategelast märkamatult tõe ja pääsemise suunas. Esialgu teravmeelne ja lõpuks hoopis märkamatult tervendav “Materialistid” on tõeline üllataja.

8. “2000 meetrit Andrijivkani” (“2000 Meters to Andriivka”)

Mstyslav Tšernovi Ukraina sõja dokumentaalfilm on otsast lõpuni kainestav vaatamine. Mitte lihtsalt seepärast, et näed lahingule nii vahetut ja lohutut vaadet, vaid ka seepärast, et filmi vaadates tekib lihtsalt ebamugav dissonants. Näiteks näed, kuidas päike loojub iseenesest ju kaunil horisondil või sõdurid silmitsevad vahepeal taevas Kuud. Saad järsku aru, et neidsamu päikest ja Kuud imetled siin Eestis ka sina, aga palju turvalisemas kontekstis. Tšernov toob selle kõik lihtsalt nii lähedale ja siis painutab kõik meie tsiviliseeritud maailma seaduspärasused ümber.

Lõppenud aastal suutsidki sõjafilmid õnneks kummutada seda veidrat kirjutamata reeglit, et sõjafilmi peetakse kinematograafiliselt üheks uhkemaks žanriks. Tavaliselt oleme harjunud, et näiteks päikesetõusuga sümboliseeritakse suurt triumfi- ja võiduhetke, aga “2000 meetrit Andriivkani” ning miks mitte Alex Garlandi mängufilm “Warfare” said päriselt aru, et sõda on lihtsalt täiesti skisofreeniline kaos ning päikesetõusud muutuvad lahingu taustal lihtsalt millekski tühiseks.

9. “Teolt tabatud” (“Caught Stealing”)

Darren Aronofsky, kes lavastas juba karjääri alguses tervet põlvkonda raputanud narkofilmi “Reekviem unelmale”, on alati olnud huvitatud inimestest, kelle elud on jooksmas karidele, aga kes ei ole seevastu võimelised seda allakäiku kuidagi peatama. Aronofsky maailmas unistused rohkem tapavad kui viivad meid edasi. Sama on juhtunud noore Hankiga, kelle pesapallilootused kustusid traagilise autoõnnetusega ja nüüd on tema elu ladestunud tühjaks eksistentsiks ühes räämas New Yorgi korteris, seltsiks alkohol ning kõhklev parameedikust tüdruksõber Yvonne (Zoë Kravitz).​

“Teolt tabatud” Autor/allikas: Kaader filmist

Kuigi “Teolt tabatud” tegevus leiab aset New Yorgis 90ndate lõpus – ajastul, millele film vaatab tagasi lennuka ja kibemagusa nostalgiaga -, võiks keskne situatsioon samahästi lahti rulluda Taavi Libe saates “Märgatud Eestis”. Kõik elemendid üheks heaks tõsielusaate reportaažiks on siin olemas: vihane kõiki inimesi hammustav kass, kiilaspäised rusikatega vehkivad jõmmid ning ninatargad politseinikud, kes ülekuulatava korteris häda tehes poti kogemata ära ummistavad.

Õnneks on peaosalisele Austin Butlerile antud ka huvitavalt kirjutatud tegelaskuju. Pöörast sündmuste käiku arvestades võiks tema Hank jääda meile lõpuni võrdlemisi anonüümseks, kuid film tegeleb Hanki minevikuga üllatava empaatiaga. Moodustub selgete piirjoontega portree enesekindlast, aga kaitsetust noormehest, kes on oma unistustest ilma jäänud ning eluga tupikusse jooksnud. Üks selle aasta lennukamaid filme, boonuseks uskumatult hea ajastupilt.

10. “Kolm hüvastijättu” (“Three Goodbyes”)

Oeh, mu valikud tänavusel PÖFFil ei olnud just kiita, aga Isabel Coixet’ film läks mulle küll korda. Ma lihtsalt jumaldan seda, kui film vaikselt üles soojeneb nagu hommikune puder ja siis veel mõned värsked marjad ka peale pannakse. Umbes selliselt mõjub tähelepaneliku inimeste vaatleja Isabel Coixet’ uus Roomas toimuv film “Kolm hüvastijättu”, mille kooliõpetajast peategelane Marta peab läbi tegema lahkumineku raske kadalipu ning sellega tema katsumused alles algavad.

Alguses tundus see kõik jube kuiv ja tuttav: nääklev paar, äkiline lahkuminek, samuti haiguse teema ning isegi vaade koolinoortele, kelle käitumine tundub kahtlaselt enesehävituslik… Kuid Coixet hakkab siin nii soojalt ja mõnusalt peegeldama üksinda jäämisele järgnevaid eneseotsinguid, toob sisse elutervet huumorit, filmikeel ärkab ellu, lugu vaatab otsa ka Roomale laiemalt ning isegi põhjendab paari lahkukasvamist sellega, et kokast mehel on kinnisidee hoida Itaalia traditsioone keset muutuvat suurlinna. Ja see on kõik väga küps ja kena, millest mulle täiesti piisas. Ning kui ütlesin, et marjad pannakse veel ka peale, siis tõepoolest on “Kolme hüvastijätu” lõpus paar väikest puänti, mis kogu loole ilusa punase paela ümber tõmbavad.

Väga sümpaatne peaosa Euroopa Virginia Madsenilt Alba Rohrwacherilt. Täiskasvanulik film täiskasvanutele.

11. “Kadunud maadel” (“In the Lost Lands”)

Aga edetabeli lõppu jõudes võiks nüüd peenutsemisele lõpu teha ja midagi täitsa teisest ooperist välja tuua. Pigistan pooliroonilises võtmes täitsa lõppu režissöör Paul W.S. Andersoni fantaasiaseikluse “Kadunud maadel”, mis Eesti kinolevist kadus sama kiiresti kui peeretus sügistuulde. Vahelduseks pole siin Paul W.S. Anderson aheldatud ühelgi videomängu külge (a la “Monster Hunter” või “Resident Evil”) ning tegeleb fantaasialoomega selle kõige perverssemal ja ülevamal moel.

Võtab ta eeskuju nii vesternidest kui muinasjuttudest ning paneb näitlejad Milla Jovovichi ja Dave Bautista kohmetult “näitlema” võikalt ülepakutud digitaalsete taustade ette, luues täitsa unikaalse paletiga B-filmi. Anderson lihtsalt oskab oma filmid liikuma panna ja teeb seda kuidagi nii romantiliselt ja pretensioonitult. Kõike seda oli ütlemata lummav vaadata, nagu näeks Frank Frazetta maale või Robert E. Howardi fantaasiajutte ärkamas suure spektaalina mütoloogiliselt ellu.

Minu jaoks täielik rämpsfilmikuld, selline mõõdutundetu hüperdigitaalne filmitegemine, millele ma ei suuda vastu panna. Normaalidele jäägu Marvel, minule selline suurepärane, puhta südamega tehtud saast.

Aasta 2025 on olnud veider – tundub, et maailmas jõudsalt kanda kinnitav entroopia on niigi lootust kaotava ühiskonna täieliku nihilismini viinud ning tunne, nagu elaksime viimsepäeval, on kandunud üle ka filmi. Aastat kokku võttes tundub, nagu tahaksime üksteisele öelda, et “miski ei ole enam okei”.

Ma ei taha kasutata sõnu nagu “düstoopia” või “apokalüptiline”, vaid juhtida tähelepanu sellele, et filmitegijad on sundinud meid otsa vaatama aspektidele elus, mida kõik aina selgemalt märkama ja tajuma hakanud oleme, kuid millega midagi ette võtta veel ei oska.

Aasta ühed silmapaistvamad filmid selles võtmes on kahtlemata “One Battle After Another” ja “Eddington” – mõlemad peegeldavad seisundit, kus moraalsed ja emotsionaalsed orientiirid on hajunud. Need filmid ei šokeeri niivõrd oma äärmuslikkusega, vaid mõjuvad just seetõttu, et tunduvad äratuntavalt ja ebamugavalt realistlikud. Kõnekas on seegi, et need lood on jutustatud läbi tegelaste, kes kuuluvad ühiskonnagruppi, kelle maailmapilt on seni olnud normiks. Sellest vaatepunktist mõjub filmides peegelduv mitte niivõrd hoiatuse, vaid sümptomina.

Sarnastel nootidel teevad vaatajale ninanipsu näiteks ka “Weapons”, “Bugonia”, “Mickey 17” ja hüpnootilisel tehnokõrbe-põrgu radadel liuglev “Sirāt”. Selgemalt ja valusamalt annab realistliku pildi sõjast “Warfare”. Verisest maailmalõpust “28 aastat hiljem”.

“Bugonia” Autor/allikas: Kaader filmist

Mitte kõik neist filmidest ei jõudnud küll isiklikku listi, kuid tundsin, et vajavad äramärkimist just suurt pilti vaadeldes.

Praegu tundus õige järjekord selle aasta lemmikutele aga selline:

1. “If I Had Legs I’d Kick You”

2. “Bugonia”

3. “Warfare”

4. “Steve”

5. “Mickey 17”

6. “Sirāt”

7. “Eddington”

8. “Sorry, Baby”

9. “Ballad of a Small Player”

10. “No Other Choice”

“Past Future Continues”, rež: Morteza Ahmadvand, Firouzeh Khosrovani

Oma vanemate, lapsepõlve ja kodumaa igatsus ning armastus läbi vaikivat pilti vahendava kaamerasilma. Eksperimentaalse meetodiga poeetilise dokumentalistika meistriteos esimesest sekundist viimaseni.

“Püha viigipuu seeme”, rež: Mohammad Rasoulof

Uskumatult pingelise laetusega minimalistlik triller. Pea kolm tundi kulub nii ruttu ja ometi on see kõik tehtud vahendite mõttes justkui eimillestki. 

“Püha viigipuu seeme” Autor/allikas: kaader filmist

“Lihtsalt üks õnnetus”, rež: Jafar Panahi

Sisuliselt ja metodoloogiliselt on see filmina “Püha viigipuu seemne” veidi lõbusam, absurdsem, mõistulikum ja mängulisem lähisugulane. Oma intelligentses vaimukuses samuti vahedalt lõikav. 

“Seeds”, rež: Brittany Shyne

USA lõunaosariikide farmerite elu. Kaunis mustvalge kinokeel. Vägev galerii filmograafilisi tegelasi ning paik, kuhu muidu ilmselt elus ei pääse, võinoh, vähemalt eales mitte nii ligi.

“Gen_”, rež: Gianluca Matarrese

Ühe Milano kliiniku argipäev, kus tegutseb erakordselt sümpaatne ja tugeva psühholoogilise tajuga arst dr Bini. Tema juurest käib läbi vool erinevatest patsientidest, kelle mured on ääretult isiklikud viljatusküsimustest, hormoonravi ja transsoolisuse teemadeni. Samas, vaatamata nii komplekssetele muredele, on tegu lootusest ja muhedast elurõõmust pakatava teosega. 

“The Wind Blows Wherever It Wants”, rež: Ivan Boiko

Gruusia lambakarjused. Suured vaikivad Kaukaasia mäed. Aastaaegade vaheldumine. Teekond. Kino.

“A Fox Under the Pink Moon”, rež: Mehrdad Oskouei

Noore kunstiliselt andeka afgaani neiu Soraya valusalt aus eneseportree. Üles võetud iseseisvalt mobiiltelefoniga ning hiljem koos Soraya joonistustel põhineva elegantse animatsiooniga väga mõjuvaks tervikuks kokku monteeritud. 

“Whispers in the Woods”, rež: Vincent Munier

Mets, loodus, põlvkonnad. Vana tark loodusemees oma loodusfotograafist poja ja pojapojaga Prantsusmaal Vogeesi mäestiku metsades korraga nii suurt looduse ülevust kui metsade kõige õrnemaid märke märkamas. 

“Pikad paberid”, rež: Meel Paliale

Ajatu ajapilt Tallinnast. Midagi nii kerget, värsket ja heatahtlikku ning samas targalt kokku kootut pole ammu kinos kogeda saanud. Aitäh, Meel ja co!

“Torn”, rež: Kullar Viimne

Üks maitsekalt väljapeetud suurt ekraani vääriv dokumentalistikakogemus. Aitäh, Kullar!

“Külaline” (“The Visitor”), režissöör Vytautas Katkus

“Külalisega” jätkab leedukas Vytautas Katkus mustrit, mille ta on sisse sõtkunud juba oma lühifilmidega. On turgutav vaadata filmi, kus pole ühtegi negatiivset tegelast, lihtsalt elu oma voolus. Lummav nii visuaalilt kui tunnetuselt.

“Külaline” Autor/allikas: Kaader filmist

“Teistsugune mees” (“A Different Man”), režissöör Aaron Schimberg

Eelmisel aastal kirjutasin, et “Protseduuri” tuules ootan filmi “Teistsugune mees” vaatamist. Vaatasin ära, ja tuleb tunnistada, et Schimbergi film jättis märksa tugevama jälje. Raputav igas mõttes!

“Bugonia”, režissöör Yorgos Lanthimos

Iga kord, kui tekib tunne, et Yorgos Lanthimos on kõik öelnud, toob ta mängu millegi uue – sel korral tulnukad. Rabav!

“Pensioniplaan” (“Retirement Plan”), režissöör John Kelly

Üks tänavuse lühianimatsiooni Oscari suurfavoriite ja isiklik lemmik. Üks neid filme, mis sütitab elujanu, tuletades meelde selle üürikust. Oscari kampaania raames on film eri platvormidel ka üleval – kes otsib, see leiab.

“Nouvelle Vague”, režissöör Richard Linklater

Ameeriklase Richard Linklateri mustvalge mängufilm võib küünilisemale hingele mõjuda poeetilise paraadportreena Jean-Luc Godardist. Samas on selles prantsuse maestro eneseotsingutele pühendatud filmis siirast imetlust elu ja loomingu vastu. Cannes’i esilinastus kihiseb igal juhul hinges siiani nagu šampanja.

“Ma pole veel see, kes tahaksin olla” (“I Am Not Everything I Want To Be”), režissöör Klára Tasovská

Raudse eesriide taha suletud tšehhi fotograaf Libuše Jarcovjáková ei saavutanud kunstnikuna kunagi ihaldatud läbimurret, ent visadus ja loometung jäid. Seda meie õnneks, sest Klára Tasovská arhiivimaterjalidest kokku pandud dokumentaal pole ainult võluv pühendus Jarcovjáková kunstile, vaid ennekõike tema kustumatule elujanule. Käesoleva aasta DocPoint Tallinna avafilm.

“Konklaav” (“Conclave”), režissöör Edward Berger

Vatikani tagatubades tuuseldamine pole kunagi olnud nii paeluv.

“Kikilipsuga mässaja”, režissöör Jaan Tootsen

Tahaks Eesti filmis näha rohkem sama heatujulisi inimesi nagu naksikalt švipsis Eesti endine president. 2025. aasta Eesti filmi absoluutne lemmik.

“Arco”, režissöör Ugo Bienvenu

Tõenäoliselt on “Arco” tänavune Oscari nominent selliste filmihiidude nagu “Zootopia 2” ja “KPop Demon Hunters” kõrval. Film, mis põimib indie-animatsiooni vaimu Jaapani anime mõjutustega. Idee ajas rändavast poisist, kes satub Maale enne kliimakatastroofi, mõjub paberil klišeena, ent reaalsuses on tulemuseks paeluv ja südamlik lugu perekonnast ja sõprusest. Maailma suurimal animafilmide festivalil Annecy’s pälvis film enam kui kümme minutit kestnud seisva ovatsiooni.

“Aeg elada” (“We Live in Time”), režissöör John Crowley

Kuna kuidagi läks nii, et tänavu välja valitud filmide olulisemad märksõnad on aeg, elujanu ja oma unistuste poole püüdlemine, siis jätan siia lõpetuseks ka romantilise pisarapüüdja “Aeg elada”.

Ka sel aastal läks mul suurem aur filmide tegemisele kui vaatamisele, paljud aastale tooni andnud filmid on veel nägemata ja liiga paljud nähtutest paraku ei pugenud naha alla, seega minu poolt TOP5 ehk viis filmi, mis mind sel aastal kõige rohkem puudutasid: 

“2000 meetrit Andriivkani” (rež: Mstyslav Chernov)

Lõppeva aasta olulisim ja mõjusaim film. Meistriteos, mida võiks vaadata kinos, et kogeda, mis tunne on viibida sõjarindel ja mitte hetkekski unustada kui kohutavalt õudne asi on sõda. Mõned võimalused selleks pühade ajal Eestis veel leiab. 

“Pikad paberid” (rež: Meel Paliale)

Minu eelmise aasta lemmik Eesti film. Siiras, südamlik ja lootusrikas Prantsuse uue laine vaibist kantud teos aga samas täiesti Eesti ja oma.

“Pikad paberid” Autor/allikas: Kaader filmist

“Päevade lummus” (rež: Karin Pennanen)

Soome režissööri dokfilm, millele andsime auhinna PÖFF-i rahvusvahelises dokfilmide võistlusprogrammis. Mitmekihiline, meisterlikult erinevaid tehnikaid segav isiklik ning liigutav dokumentaalfilm, mis liigub sulgkergelt edasi-tagasi üle elu ja surma piiri. 

“Flow” (rež: Gints Zilbalodis)

Vaatasin seda kevadel sügavas masenduses päev peale Ovaalkabineti sõnavahetust ja see film päästis tol hetkel mu hinge. Lätlaste ajatu kangelastegu, mis mängis ümber Balti animatsiooni positsiooni rahvusvahelises filmitööstuses. 

“Aurora” (rež: Andres Maimik ja Rain Tolk)

Suur üllatus Tolgilt ja Maimikult. Unustamatu Jörgen Liigi viimane filmiroll. Mänguline, sarmikas ja kohati väga naljakas. 

Väga raske on teha mingit TOP10 tabelit, aga proovin võtta seda nii, et see lihtsalt minu maitse.  Filmid on suvalises enam-vähem järjekorras. 

“Train Dreams”, rež: Clint Bentley. 

Imelise kaamera- ja näitlejatööga film. Lugu, mis murrab su südame, kuid puudutab samal ajal ka hinge. 

“Bugonia”, rež: Yorgos Lanthimos

Enne filmi vaatamist oli mul sõbrannaga vestlus, et pole ammu näinud ühtegi filmi, mis paneks pärast kinosaalist väljumist tundma: “Wow! See oli äge!” “Bugonia” on film, mis minu jaoks selle linnukese kirja pani. Algusest lõpuni hoidis pinget. Lanthimos ei väsi üllatamast!

“Weapons”, rež: Zach Cregger

Enne kinno minemist olin filmist nii palju head kuulnud, mistõttu olid ootused võib-olla liiga kõrgele aetud. Sellegipoolest on tegemist minu selle aasta TOP10 filmiga. Seal on paar stseeni, mis lihtsalt niidavad su jalust, ning üks stseen, mis tõeliselt halvab.

“Fränk”, rež: Tõnis Pill

Minu selle aasta lemmik kodumaine film! Olen uhke kogu võttegrupi ja ka meie tublide näitlejate üle, kes said tuule tiibadesse ning astuvad peagi üles juba oma järgmistes rollides. Märtsis 2026 jõuab kinodesse näiteks Evar Anvelti triller “Midagi tõelist”, kus näeme Derekit üles astumas veelgi tõsisemas rollis. Fränk forever

“Late Shift”, rež: Petra Biondina Volpe
“Home Sweet Home”, rež: Frelle Petersen

Berlinale 2025 lemmikud. Panen need filmid ühele pulgale, sest mõlemad räägivad hooldustöötajatest. “Late Shift” keskendub haiglaõdedele ning “Home Sweet Home” hooldajatele – mõlemad on äärmiselt olulised ja ülekoormatud erialad. Saab nutta ja naerda!

“Nosferatu”, rež: Robert Eggers 

Meisterlikult sooritatud gooti-õudusfilm. See sügas mu ajus kohti, mida pole ammu ükski film puudutanud. Suurepärane stilistika ja lavastuslikud valikud lõid tingliku maailma, mis mind siiski endasse haaras. Erinevalt Guillermo del Toro “Frankensteinist”, mis minu jaoks muutus visuaalselt natuke liiga teatraalseks ning kliiniliseks oma kostüümide ja stiilipuhtuse tagaajamise tõttu. 

“Sorry, Baby”, rež: Eva Victor 

Lihtsalt väga hea film! Oskuslikult räägitud seksuaalvägivallale järgnevast traumast. Kujutatud tegelased on usutavad, sümpaatsed ja inimlikud. Usun, et paljud tunnevad neis tegelastes ära iseenda, mõne sõbranna või sugulase. Väga värskendav vaatamine!

“Sorry, Baby” Autor/allikas: Kaader filmist

“Bring Her Back”, rež-id: Danny Philippou & Michael Philippou

llmselt selle aasta üks mu lemmikfilme. Ideaalne õudusfilm. “Bring Her Back” räägib leinast, traumast ja vaimsest vägivallast täiesti teistel tasanditel. Filmi lõpuks on su süda murtud tuhandeks killuks. Õudust on seal absoluutselt igas vormis, kuid kõige hirmsamad on ikkagi inimesed. Ma ei soovita seda filmi kellelgi vaadata – ja samal ajal väga soovitan seda kõigil vaadata. The Philippou brothers did it again!

“The Ugly Stepsister”, rež: Emilie Blichfeldt

2025. HÕFF-i hiilgemoment! Stilistika, kaameratöö, lugu – kõik olid täpselt nagu mulle tehtud. Antud film võtab parimatest parima ja paneb sellest kokku imeliselt groteskse horror-muinasjutu!

Mainiksin ära ka PÖFF-il linastunud Silvia Lorenzi lühifilmi “Room Number”. Nii hea casting, nii toredalt lavastatud. Suurepäraselt tabatud meeleolu mis kannab kogu filmi vältel algusest lõpuni. Poeetiline ja inimlik vaade üksildusele. 

Kinoekraanilt sel aastal nähtud filme oli ligi 300. Valik oli raske. Mitmete filmide puhul tõstis filmi väärtust täielik teadmatus sisu osas. 10 lemmikut suvalises järjekorras, mis kõik kerkisid esile väga heade näitlejatöödega.

“Patused” (“Sinners”), rež: Ryan Coogler

Kõik sobitus imehästi kokku: ägedad rollid, muusikanumbrid, ajalooline taust, märul ja õudus.

“Frankenstein”, rež: Guillermo del Toro

Suursugune ja traagiline mõõduvõtt sõgeda teadlase ja kannatava koletise vahel. Jacob Elordi. Punkt.

Frankenstein Autor/allikas: Kaader filmist

“Ma vannun” (“I Swear”), rež: Kirk Jones

Inimlik nägu haigusele, mis pani pisarateni naerma ja pitsitas kõri. Tervislik briti must huumor aitas.

“Rebuilding”, rež: Max Walker-Silverman

Kui kõik läheb halvasti, siis tuleb lihtsalt vastu pidada ja mitte kaotada lootust. Josh O’Connori üks mitmetest selle aasta säravatest rollidest.

“Sirat”, rež: Oliver Laxe

Hispaanlane Marokos, mis näitab oma karistavat ja lunastavat nägu. Painava tümpsuga aasta raputavaim film.

“Calle Malaga”, rež: Maryam Touzani

Veel üks hispaanlane Marokos, seekord vanamemm Carmen Maura, kes ei lase saatuse keerdkäikudel end alistada.

“Bugonia”, rež: Yorgos Lanthimos

Ärritav ja veetlev Emma Stone täiesti sõgedas loos. Just nagu Lanthimosele sobilik.

“Köln 75”, rež: Ido Fluk

Entusiastlik saksa melomaan Mala Emde kehastuses 1970. aastate Saksamaal väsimatu innuga džässi populariseerimas. 

Paljud filmid pole selle aasta omad, aga elamus on tänavune. Aga tundub, et 2024 oli nagu kõvem aasta kui 2025 tegelikult. 

“See pole mina” (“C’est pas moi” / Leos Carax / 2024 / Prantsusmaa)

Kas saaks midagi paremat olla kui pärast 8 tundi kestnud bussisõitu Vilniusesse istuda otse kinosaali maha teadmata, mida sa vaatama hakkad ja sattuda peale selle järjekordse päikeseprillide taha varjuva prantslase erakordselt hästi kokku komponeeritud alateadvuse mixtape’ile. Võib-olla Leedu kino lööbki praegu maailmas laineid, kuna nende suurimal filmifestivalil oli filmil täissaal, aga PÖFFile see imeline teos kunagi ei jõudnudki. 

“Pikad paberid” (Meel Paliale / 2024 / Eesti)

Film sõprusest ja väljakutsetest 21. sajandi Eestis oma koha leidmisel, mille sisu pole küll kuidagi erakordselt originaalne, aga teostuse poolest kodumaises filmikunstis tõeline pioneer. Hea näide, kuidas perspektiiv võib muutuda kui sõnale äng h-täht ette lisada. 

“Püha viigipuu seeme” (“Les Graines du figuier sauvage” / Mohammad Rasoulof / 2024 / Saksamaa, Iraan, Prantsusmaa)

“Lihtsalt üks õnnetus” (“یک تصادف ساده” / Jafar Panahi / 2025 / Iraan, Prantsusmaa, Luksemburg)

Imeline, et Iraani kino meie kinolevis esindatud on, sest iraanlased julgevad teha filme sellistel teemadel ja kasutades meetodeid, mille peale viisakamates riikides ei julgetaks isegi mõelda. Filmid, mis näitavad, miks demokraatia eest tuleb kõigi vahenditega võidelda. 

“2000 meetrit Andrijivkani” (“2000 Meters to Andriivka” / Mstõslav Tšernov / 2025 / Ukraina, USA)

Aasta olulisim dokk, mille autor väärib kõikvõimalikku tunnustust Ukrainas toimuvale ebaõiglusele pildi ja hääle andmise eest. Elagu Ukraina!

“Apelsin Jaffast” (“An Orange from Jaffa” / Mohammed Almughanni / 2024 / Palestiina, Poola, Prantsusmaa)

Väga tugev ja mõjus lühifilm maailmast, mis näitab kui keeruline võib olla Gazast välja pääseda ja kuidas magusad Jaffa apelsinid maitsevad ilmselt ühe palju nii juutidele kui araablastele.

“Apokalüpsis” (“Apocalypse” / Benoit Méry / 2024 / Prantsusmaa)

Super lühidokk Hellfestist ja selle võimalikust teraapilisest mõjust osalejatele. 

“Bugonia” (Yorgos Lanthimos / 2025 / UK, Iirimaa, Lõuna-Korea, USA)

Sest nurjatute probleemide vastu aitavad kosmilised lahendused. Ja naer. 

“Fränk” Autor/allikas: Allfilm

“Fränk” (Tõnis Pill / 2025 / Eesti)

Film, mis tõestas, et eestlane on valmis kambakesi kinno tulema ka siis kui tegu pole kirjandusteose ekraniseeringu või järjefilmiga. Ja mis eriti rõõmustav, kui tegu on ka lihtsalt hea filmiga. 

“Inetu kasuõde” (“Den stygge stesøsteren” / Emilie Kristine Blichfeldt / 2025 / Norra, Poola, Rootsi, Taani)

Elagu äraspidised kiiksuga muinaslood täis iluoppe ja paelusse!

“Kix” (Dávid Mikulán, Bálint Révész / 2024 / Ungari, Prantsusmaa, Horvaatia)

“Fränki” Budapesti suurlinna versioon, mille pitser on valusam, sest lugu on päris päris. 

“Kikilipsuga mässaja” (Jaan Tootsen / 2024 / Eesti)

Väärt dokk peaks suutma näidata midagi sellist, mis muidu kunagi ehk avalikkuse ette ei jõuaks. “Kikilipsuga mässaja” saab sellega suurepäraselt hakkama. 

“Kõrvaltuba” (“La habitación de al lado” / Pedro Almodóvar / 2024 / Hispaania)

Soe ja südamlik film lahkumisest ja lähedusest. 

“Magnifica: kutsumata külaline” (“Magnifica – Passive Intruder” / Ville Koskinen / 2024 / Soome, Rootsi)

Võimas lühiuurimus looduslikust limast, mis Soome järved suvel enda alla katab ja soomlaste suvepuhkused limaseks vabadusvõitluseks muudab.

“Mo Papa” (Eeva Mägi / 2025 / Eesti)

Ülitugev draama, mis püüab mõista, miks meil Eestis rõõm liiga paljude inimeste jaoks vaid üürike hetk paljude soovimatute kannatuste karikas on. Suuta sellistel teemadel filmi teha nii, et näitlejatel silm särab ja sa suudad nendega algusest lõpuni kaasas püsida, on kõva sõna. 

“Mu pere ja muud klounid” (Heilika Pikkov, Liina Särkinen / 2025 / Eesti)

Filmi püütud elu, mis on aus, siiras, usutav ja vahetu. 

“Patused” (“Sinners” / 2025 / USA)

Ideaalne film, mida pärast pikka ja rasket nädalat popkorni ja õllega alla kulistada. Bluegrass-muusikal rassistide ja vampiiridega, kus ei kulutata aega loogikale, vaid keeratakse vinti nii et ajab üle ja on lõbus. 

“Protseduur” (“The Substance” / Coralie Fargeat / 2024 / Prantsusmaa, UK, USA)

Hea kogemus, kus haip ehmatas filmist mitmeks kuuks eemale, aga kui see lõpuks vaadatud sai, siis ei saanud protseduuri süstalt pikalt veenist välja. 

“Seks” (“Sex” / Dag Johan Haugerud / 2024 / Norra)

Super film, mille kodumaist Algus-Apollo-Kuld-Taska versiooni kannatamatult oodata. 

“Torn” Autor/allikas: Kaader filmist

“Torn” (Kullar Viimne / 2024 / Eesti)

Parim vestern, mis Eestis seni tehtud. 

“Uus laine” (“Nouvelle Vague” / Richard Linklater / 2025 / Prantsusmaa, USA)

Filmiarmastus filmi kujul ehk kuidas selleks, et film elaks, on vaja tegijaid, dokumenteerijaid, geeniusi, paharette, kirjutajaid, näitlejaid, rahastajaid ja peamiselt suurt kampa kaasamõtlejaid ja võitluskaaslasi. Ning kindlasti ka üht revolvrit ja üht tüdrukut. 

“Vooluga kaasa” (“Straume” / Gints Zilbalodis / 2024 / Läti, Prantsusmaa, Belgia)

Suurepärane teos, mis jälle näitab, kuidas sõnad pole filmikunstis mingi väärtus iseenesest, vaid ikka seiklus, seltskond ja sõbrad on. 

1. Jafar Panafi “Lihtsalt üks õnnetus”

“Lihtsalt üks õnnetus” on esmapilgul kättemaksudraama, kus režiimi poolt piinatu tunneb juhuslikult ära oma piinaja ja otsustab talle kätte maksta. Ehkki siin ei puudu ka koomilised elemendid, osutub kõik ikkagi palju keerulisemaks kui lihtsalt kättemaks.

2. Paul Thomas Andreson “Üks võitlus teise järel”

Seda, et mäss on kaos, või et kaos tekitab mässu, teame. Nagu ka seda, et mässama tegelikult peab, et midagi üleüldse muutuda saaks. Kõige selle suure mässu ja märuli taustal hargnevad siin isa ja tütre suhted, mis pole muidugi kuskilt kandist tavalised. Ilmselgelt lendavad filmis ka kriitikanooled Ameerika ühiskonna suunas. Võib olla mitte nii selgelt ja tugevalt, nagu tahaks, aga seal nad on.

3. György Pálfi “Kana”

See film üllatas tõesti, sest näitas, kuidas keerulistest teemadest saab päris efektselt rääkida lihtsalt ühe kana kaudu. Aga kana pole mitte ainult jälgija, vaid ka sündmuste käivitaja.

“Brutalist” Autor/allikas: © Universal Pictures International Switzerland

4. Brady Corbet “Brutalist”

See on lugu Ungari juudi päritolu arhitektist László Tothist, kes pärast holokausti üleelamist emigreerub USA-sse. Film räägib antisemitismist, kapitalistliku maailma karmusest, immigrantide halbadest kogemustest ja naiivsetest ootustest Ameerika suhtes. Aga ennekõike arhitektuurist, mis teebki kogu loo eriliseks.

4. Peter Naess “Ei kommenteeri”

Sellist poliitilist farssi on vahetevahel täiesti vabastav vaadata, pole just päris meie “Seenelkäik”, aga võtmestik näib üsna sarnane.

5. Richard Linklateri “Uus laine”

Godard on filmikunstis nagu jumal – või siis üks jumalatest. Film toob välja, kuidas sündis tema “Viimsel hingetõmbel”. Algaja režissööri oskamatuse ja kõhklused, mis imekombel realiseeruvad filmikunsti ajalooliseks uuenduseks.

6. Tõnis Pill “Fränk”

See film tabab valusat närvi ühiskonnas, olles suunatud noortele ja ka täiskasvanutele. Noored näitlejad teevad head tööd ja tunda on, et film on tehtud tugeva sisemise sunni tõttu, ja tulemus veenab.

7. Meel Paliale “Pikad paberid”

Kuigi filmil on ilmselgelt oma puudused, on ta oma siiruses ja vahetuses relvituks tegevalt ehtne ja seega väärtuslik. Mõned on seda juba nimetanud ühe põlvkonna filmiks ja kindlasti leiab sealt üldistavat äratundmist. Film suudab igatahes luua omanäolise ja kordumatu atmosfääri.

8. Heilika Pikkov ja Liina Särkinen “Minu pere ja muud klounid”

Dokumentaal, kus seitsme aasta jooksul on imekspandava kannatlikkusega jälgitud ühte perekonda, laste kasvamist ja vanemate klounitööd, tuues delikaatselt, aga mõjusalt esile töö ja vanemluse dilemmad, laste arengud ja kultuuritöö probleemid. Põhjalik, soe ja südamlik, hingeminev töö.

9. Kullar Viimne “Torn”

Kuskil Lõuna-Eesti metsade vahel elab mees, kes ehitab torni. Miks ta seda teeb ja kuidas ta elab, selgub Kullar Viimse osava ja tundliku kaamera ees. Filmi väärtus on ühe napisõnalise eesti mehe hingeelu avamine, torni ehitamine on sealjuures aga mõjuv kujund.

10. Magnus van Horn “Tüdruk nõelaga”

Naturalistlik ajastudraama, mis otsapidi võiks ulatuda ka õudusfilmi žanri, kuid tegelikult põhineb tõestisündinud lool minevikust. Mustvalge filmi teeb meeldejäävaks visuaalne keel, milles see on jutustatud, aga kahtlemata ka loo enda naturaalne jälkus.

1. Mascha Schilinski “Sound of Falling”

Juhtub harva, kui filmitegija loob sellise kordumatu omailma, mida varem nähtud ei ole. Eelmisel aastal oli selleks minu jaoks Alice Rohrwacheri “Kimäär”, sel aastal Masha Schilinski “Sound of Falling”. Millestki nagu polegi kinni hakata, millest see film räägib aga läbi ajastute liikumine ühes hoovis on loodud selliselt, et kohavaim püsib ja kasvab ja kasvab ja ühel hetkel avab ennast vaatajale. Uskumatult hea casting ja kui ma oma filmimonteerija taustaga tavaliselt hammustan ka kõige müstilistemate ja narratiivivabamate filmide puhul lahti, kuidas nad koos püsivad, siis selle filmi puhul ei ole ma sellest veel aru saanud. Peaks seda veel ja veel vaatama, et lahti harutada, mis mind niivõrd tugevana ekraani küljes hoidis.

“Vaadates päikesesse” (režissöör Mascha Schilinski) Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF

2. Meel Paliale “Pikad paberid”

Suur kinoelamus, elusad, ladusad dialoogid ja väga palju tundeid vaadates selle generatsiooni sisemisi heitlusi. Ühelt poolt oli see film minu jaoks südantlõhestavalt kurb, sest kui näed 20+ inimest rääkimas, et “kõik algused on juba mööda läinud”, saad aru, et aeg on tõesti kardinaalselt muutunud. 90ndate lõpu eufooria, mille sees kasvati arusaamaga, et kõik on võimalik ja maailm on sinu jaoks lahti, tundub nüüdseks tõesti lõplikult läbi olevat. Teisalt, juba see fakt, et need noored tulid kokku ja tegid selle võimsa filmi, annab ikkagi lootust. Lemmiktegelane oli Edgar Vunši kehastatud Mr. Maze, tema elujaatav ürgspontaansus ja tahe midagi teha tasakaalustas väga peenelt taustal rulluvat sihitut apokalüpsist.

3. Sergei Loznitsa “Kaks prokuröri”

Peale Loznitsa filmi vaatamist sain millestki fundamentaalsest aru, mida ma varem sellel kujul tajunud ei olnud – autoritaarne režiim ei ellimineeri lihtsalt oponeerivaid intellektuaale vaid otsib tikutulega välja neid, kellel on kõrgelt arenenud õiglustunne. Ka nende hulgast, kes on end veennud, et on režiimi poolt. Just need inimesed on reziimile kõige ohtlikumad. Loznitsa loob talle omaste väga minimalistlike vahenditega niivõrd usutava, paksu hirmu täis õhkkonna ja asetab sinna sisse inimese, kes ütleb endale – nii on ju vale. Aga just see mõte on süsteemis keelatud. Väga võimas elamus.

4. Anna Cazenave Cambet “Love Me Tender”

Valus film emast, mis algab hetkel, kui ta on justkui ennast leidnud – jätab maha advokaadi ameti, et saada kirjanikuks, lahkub suhtest, mis tema jaoks ei tööta. Aga siis jääb ta juriidilise masinavärgi vahele ja selle tõttu oma lapsest ilma. Vicky Krieps väärib siin aasta naisnäitleja auhinda, see, kuidas ta mängib tarka, hoolitsevat, armastavat ema, kellel tuleb päev päeva haaval vaikselt leppida teadmisega, et tema 8-aastane laps võetakse temalt ära, on raputav. Film, mis käib sinuga kaasas päevi ja nädalaid.

5. Carla Simon “Palverännak”

Tema eelmiste filmide tuules on selle filmi näol tegu isikliku triloogia viimase filmiga. Ilmselt on seda väga erinev vaadata ilma eelmisi filme nägemata, sest ta moodustab loogilise kolmese terviku – väike laps kasvab suureks ja mõtestab oma 80ndatel hullu pannud heroiinisõltlastest ja AIDSI põdenud vanemate minevikku. Kolmest filmist läks see vast kõige vähem korda aga samas on filmi suurim võlu see, kuidas ta astub otse Hispaania kultuuri sisse, seda kuidagi ilustamata, markeerimata, astub otse keskmesse ja laotab laiali kogu patriarhaadi ja matriarhaadi, mis selles kultuuris on nii tugevalt juurdunud ja mille vastu noored generatsioonide kaupa muudkui võitlevad ja võitlevad ja oma kohta ühiskonnas kunagi päriselt ei leia.

6. Joachim Trier “Sentimentaalne väärtus”

Ülistuslaul kinole ja selle tegijatele. Ühelt poolt oli selles filmis näha traagelniite, mingit kunstlikkust ja papisust, teisalt vajutas ta väga täpselt ühe nupu peale ehk mismoodi režissöörid elavad ja töötavad ja kuidas see elu ja töö on tihtipeale omavahel täielikus läbipõimituses, et ei saa enam aru, kust algab fiktsioon ja kust päriselu. Kes on laps, kes on näitleja, kes on isa, kes on režissöör.

7. Petra Volpe “Late Shift”

Hea näide sotsiaalsest kinost, kus tugev sõnum ja filmikunst omavahel põimuvad. Väga lihtne film – alamehitatud siseosakond kuskil haiglas, õhtune vahetus, tööl on vaid kaks õde, igal ühel 20 patsienti. Kuidas jõuda kõigini? Filmi vältel kartsin hetkeks, et autor ei pea vastu ja läheb lihtsama vastupanu teed ning viskab peategelase teele kunstiliselt ülepaisutatud väljakutseid aga seda õnneks ei juhtunud. Vastupidi, filmi aluseks on lihtsalt ja loomulikult kasvav pinge ülekoormusest ja siis selle sees tehtavad inimlikud valikud. Filmi lõpus ekraanile ilmunud info, et 36 protsenti koolitatud haiglaõdedest lahkub töölt esimese nelja aasta jooksul ning 2030 aastaks on maailmas puudu 13 miljonit haiglaõde, andis emotsionaalsele elamusele juurde veel ka väga kainestava vaate tulevikule. 

“Minu pere ja muud klounid” Autor/allikas: Kaader filmist

8. Heilika Pikkov ja Liina Särkinen “Minu pere ja muud klounid”

Kui selle filmi peategelased esilinastuse külalistele oma teatris spontaanse kontserdi andsid, pressisid mu silmadest pisarad nagu mingi juga, mis tammi sisse pragusid uuristab. Miks see kõik koos filmiga mulle nii sügavalt mõjus? Täpselt ei saanudki aru, aga läbi eluraskuste tulemine koos vankumatu armastusega üksteise vastu on miski, mis sellest filmist ja peategelastest niivõrd võimsalt läbi kumas ja sügavalt hinge puudutas. Mu peas keris aeg tagasi, nägin justkui arhiivimaterjali sellest, kuidas kõige algus oli üks äratundmine – kaks inimest leidsid teineteist kui võimatut pusletükki ja sobisid kokku, nende rütmid, spontaansus, loomingulisus, ja näha seda, kuidas see kokkusobimine kannab läbi (mitte väikestest) eluraskustest, oli väga kosmiline. 

9. Ion de Sosa “Balearic”

Värske sõõm Hispaania alternatiivset kinokunsti. Grupp intellektuaale veedab nädalavahetust lagunevas villas, taamal paistmas maastikupõleng, mida ignoreeritakse seda rohkem, mida lähemale ta tuleb. Locarnos esilinastunud filmis on peategelasteks enamasti mittenäitlejad, dialoog pühitseb krüptilist intellektualismi ja kõige selle keskmeks on inimese kasvav ignorantsus teda ümbritseva keskkonna vastu. Satiiriline ja lõbus, samas mõtlemapanev film.

10. Maxime Jean-Baptiste “Listen To The Voices”

Dokfilme olen sel aastal kriminaalselt vähe vaadanud. Üks, mis mind sügavalt puudutas, oli see Prantsuse Guajaanas üles võetud film, mis räägib vägivalla lõpmatu taastootmise peatamisest kohalike kogukondade vahel. Tundub, et kui ratas on käima läinud, on seda võimatu peatada. Kuni tuleb esimene inimene ja ütleb, et aitab. See film räägib inimestest, kelle lähedased on gängide omavahelistes arveteklaarimistes surma saanud aga kes leiavad endas sisemise jõu vaenlasele andestada ja eluga edasi minna, vägivalda taastootmata. Väga sügav, suurendusklaasiga tehtud film andestamisest.

11. Jafar Panahi “It Was Just An Accident” ja Oliver Laxe “Sirat”

Need kaks filmi võib-olla ei liigutanud mind isiklikult nii sügavalt aga samas mainimata neid jätta ei saa. Panahi filmi võlu on mängulisus, millega taaskord autoritaarset režiimi vaadeldakse – selles mõttes täielik vastand Loznitsa filmile. Olgu olukord nii õõvastav kui tahes, aga absurd jääb ja kannab elust läbi. “Sirat” on selle aasta suur hitt, mille valmimise protsessist tean isegi vist liiga palju ja ilmselt seepärast ei saanud nii suurt vahetut elamust. Stsenaariumi koha pealt murrab see film nii mõnusalt kõiki kivisse raiutud reegleid, millest siin näited värske vaataja huvides toomata jätan. Ja lisaks stsenaariumile on sellel road trip’il jutustajaks ka eepiline Maroko loodus ja sügavalt bassine helimaailm, mis loovad kõik koos kokku elamuse, mille saab kokku panna ainult filmikunst.

Siin on minu tänavune TOP20 puhtalt tunde järgi neist filmidest, mis midagi esteetiliselt või kinematograafiliselt huvitavat tegid või uudsena mõjusid.

Huvitav, et Ameerika filme on ainult kolm, mulle see tendents iseenesest väga meeldib. Ja Läti-Leedu mõlemad ka esindatud, nii et naabrid näitavad end endiselt võimsalt.

Järjekord on pigem umbkaudne ja oleks ilmselt juba homme teistsugune.

1. “Vaadates päikesesse”
“In die Sonne schauen”https://kultuur.err.ee/”Sound of Falling”
Mascha Schilinski
Saksamaa

Tänavuse Cannes’ ja nagu viimastel aastatel kombeks, sellest johtuvalt ka kogu filmiaasta üks tugevamaid elamusi oli ootamatult tundmatu saksa naisautori teos, mis töötas täiesti teistmoodi kui näiteks Maren Ade sensatsiooni põhjustanud “Toni Erdmann” üheksa aastat varem, samuti täiesti ootamatult.

Cannes’i esika järel kirjutasin:

Mascha Schilinski rääkis intervjuus, et tema arvates on film veel nii uus kunstivorm, et sellega tuleb mängida ja katsetada.

Mis mõttes siis mängima? “Langemise heli” on alustuseks vormilt igas plaanis märkimisväärne. Ühesse saksa maamajja on kokku sulatatud neli erinevat ajastut, mida avatakse läbi nende naiskangelaste. Traumad, brutaalne olme, aga ka ilu. Ja elu ning surma pöördumatu ringmäng. Hämmastav on aga see, kuidas autor nende aegade vahel liigub nii, et lihtne on ajateljel suunataju kaotada. Sellist graatsiat pole ammu näinud. Ja kõik ikka näidates ja kujutades, mitte selgitades. Selgitused tuleb vähemalt filmi esimeses pooles ise leida, hiljem tuleb see veidi lihtsamalt – hakkavad tekkima seosed. Ja sisu. Aga millest sisu täpselt räägib, on ka suuresti vaataja teha, sest osutamist endiselt ei toimu. Kujutatakse aja kulgu ja selle paratamatust. Ajas edasi kestvaid tagajärgi. Maamaja läbi kindlasti ka mingit kohamaagiat, millele vahel mõnda vana ehitist vaadates ikka mõtlema jääd.

Erakordne on kaameratöö, mis libiseb mööda tube ja koridore. Erakordne on helidisain, kus tõesti pole vahelduseks lihtsalt heliriba muusikat ja müra täis topitud, vaid helikujundus on väga tugev dramaturgiline instrument. “Langemise heli” on tõeline filmikunst, üks viimase aja raskemini ligipääsetavaid kõrge profiiliga arthouse-filme – paljud pööritasid pressilinastusel silmi, mõned lahkusid saalist –, aga kes võtab vaevaks püüda sisse minna, saab erilise elamuse.

2. “2000 meetrit Andriijvkani”
“2000 метрів до Андріївки”
Mstislav Tšernov
Ukraina-USA

Aasta lõpus on ikka kombeks läinud aastale tagasi vaadata ja kuigi juhtus ju igasugust põnevat, siis üks meeldejääv sündmus oli isiklikult kindlasti ka Mstislav Tšernoviga vestlus pärast tema uusima filmi linastust Sõpruses.

Tšernovist on saanud kõige kõrgema profiiliga sealset tegelikkust kajastav ukraina dokumentalist ja lisaks ta filmide tugevusele on ta ka ise märkimisväärselt selge mõtte ja väljenduslaadiga kunstnik.

Oleme ju näinud ukraina dokke tänaseks juba tosinaid, osad räägivad elust lahingtsooni ümber, osad laiemast geopoliitikast, igaüks jutustab oma lugu. Sellist filmi ma aga ilmselt varem näinud ei ole, kus terve film on sisuliselt lahingtegevus – üks operatsioon, Andrijvka küla vabastamine. Filmitegijad lähevad ise lahingrühmaga missioonile kaasa ja on pidevalt keset sündmusi, surmaga silmitsi. Mõju on selline, et tahaks kogu aeg püsti karata, istuda pole võimalik. Adrenaliin on laes, sest meile näidatakse päriselt ka reaalajas inimeste balansseerimist elu ja surma vahel. Iga hetkega võib kõik muutuda.

See on lavastamata tegelikkus, jubedam kui ükski läbimõeldud süžee. Aga autor Mstistlav Tšernov pole ju ka mingi tühjade žestide tegija, vaid selline lahingukeskne lähenemine teenib suuremat eesmärki – viia meile kohale sõjakoledused, hirmsad kaotused, ja kokkuvõttes ka kõige selle mõttetus. Ta rõhutab, et “2000 meetrit Andriivkani” mõte pole lahing, vaid inimesed, kes seda peavad. Paljude oma elu andnud meeste kangelaslikkus, mis võetakse filmi lõpus kokku võimsal rivistusel, kus ülekaupa hõigatakse välja lanegenute nimed, millele vastab kogu rivi: “Kohal!”.

Loodame, et täitub peatselt ka Tšernovi sisemine soov teha “lihtsalt üks komöödia”. See saab temasuguse looja puhul aga mõistagi juhtuda vaid siis, kui sõda on võidetud ja orgid koju tagasi pekstud.

3. “Sirāt”
Oliver Laxe
Hispaania-Prantsusmaa

Oliver Laxe’i galiitsia vanemad kohtusid Pariisis legendaarses ja ka kurikuulsas Bataclani klubis emigrantidele mõeldud tantsupeol ja sealt kaudselt ju Pariisis sündinud Oliver Laxe’I elu peale hakkaski. Nüüd on ta ses mõttes juurte juurde tagasi läinud, kujutades rahvuste ja riikide piire eiravat tehno-nomaadide kogukonda, kes püüavad vabaõhureivide tantsulise rituaalsusega ühendada maad ja taevast, ja lükata edasi hetke, kui peab ümbritsevale tegelikkusele otsa vaatama.

“Sirat” Autor/allikas: Kaader filmist

Seda tegelikkust tuletab neile aga meelde üks tavaline kodanlasest pereisa, kes on kaotanud tütre pidutsejatele ja püüab ta normaalsesse ellu tagasi päästa. Tema jälgedes viib Laxe meid – nagu oma “Mimoosideski” – üle Põhja-Aafrika laiuvate kõrbeväljade teekonnale, mis muutub geograafilisest metafüüsiliseks. Algne tõukepunkt hajub vaikselt tahaplaanile, kuskilt kerkib korra üles relvastatud konflikt Marokos (Kolmanda maailmasõja algus), siin on uinutavat hüpnootilist argipäeva, kuni hakkab välku lööma, nii otseselt kui kaudselt.

“Sirat” on kujuteldav sild elu ja surma vahel. Peenike kui juuksekarv ja terav nagu nuga. Selliste sõnadega film hakkab ja nende juurde tullakse ka tagasi. Aasta üks tugevamaid kineetilisi elamusi, mis saavutab tänu muusikakasutusele täie võimsuse kinos. Uhke ja häbenematu avangard, kinematograafia.

4. “Imago”
Déni Oumar Pitsaev
Gruusia-Prantsusmaa-Belgia

Mõnda aega Prantsusmaal elanud tšetšeeni päritolu autor saab päranduseks maatüki otse Tšetšeenia piiri ääres Pankissis, Gruusias. Oma segase päritolu ja identiteedi pealt püüab ta aru saada, kus tema juured tegelikult on, aga ta tundub konservatiivses ja pereväärtusi igal sammul üle rõhutavas (“Miks sul veel naist ei ole?”) tštšeeni kogukonnas olevat üks individualistlike läänelike väärtuste kandja ja see tekitab pidevalt huvitavat vastuolu, kui Déni räägib maailmast sõprade-naabrite-sugulaste-külanaistega. Ja võtab ette oma võõrandunud isa sellises dialoogistseenis, mida kadestaks iga stsenarist.

Võib-olla on see mu oma tõlgendus, aga Pitsaevi omaette olemises, pereküsimuste vältimises ja kaadrites koos üõhe sõbraga tundub olevat ka omajagu gei-sensibiilsust, mis annab filmile veel ühs lisakihistuse – tšetšeeni kogukonnas on see nii suur tabu, et ta ei saa seda välja öelda isegi filmis, rääkimata siis päriselust. Ja selles ebamäärasuses võin tabamatuses on filmile üldse suur võit, et midagi konkreetselt ei sõnastata.

“Imago” on väga huvitavalt kokku pandud nii, et kaadris on peaaegu kogu aeg pinge, aga seda pole üle dramatiseeritud ning konfliktiks lastud areneda. Autor otsib pigem vastuseid ja lahendusi selle asemel, et oma filmile draamaga emotsionaalset lisavunki anda. Sesmõttes, tõesti pigem gruusia kui tšetšeeni film – lüüriline ja isekulgev, sooja huumori ja inimlikkuse allhoovusega.

5. “Kuivanud leht”
“Dry Leaf”https://kultuur.err.ee/”ხმელი ფოთოლი”
Alexandre Koberidze
Gruusia-Saksamaa

Grusiini Alexandre Koberidze eelmine film “Mida me näeme, kui me vaatame taevasse?” oli mu 2021. aasta lemmikfilm ja ootused olid nüüdki kõrgel. Tolle kõrval on “Kuivanud leht” aga tõeline friigifilm selles mõttes, et Koberidze on filmi ja vaataja vahele püstitanud mitmeid müüre, millest üle või möda vaatamiseks peab olema püsivust ja kindlat meelt. Filmi pikkus on üle kolme tunni (186 min) ja kogu asi on üles võetud vana Ericssoni telefoniga, nii et pilt on piksline, taustades sulavad värvid kokku ja kaugel liiikuvad objektid – näiteks inimene kõndimas taamal üldplaanis, maastikul – sulavad ebamäärasteks plönnideks. Algset veidi närvi ajav kunstiline võte avab pikkamisi aga hoopis uued kanalid kujutlusvõimele, sest lahtiseks jääva info kompenseerib meie aju.

Kui filmi sünopsis kõlab nagu põnevik – fotograaf Lisa on oma mahajäetud jalgpallivöljakute pildistamise fotoretkel kaduma läinud ja ta isa Irakli asub ta jälgi ajama –, siis tegelikkuses jääb kiiresti peale mitte sündmustik vaid kulg. Jalgpalliväljakud seisavad keset kaunist lagedat nagu kadunud tsivilisatsiooni, parema maailma varemed. Irakliga on kaasas Lisa parim sõber Levani, kes on muuhulgas nähtamatu (!). Ühesõnaga, teeme road movie kahe inimesega, kellest üks on nähtamatu? Selles on väga julget anarhiat ja tulemus on jällegi kummastav ja lumma(sta)v mingil moel, mida on harva olnud võimalik kogeda. Jalgpalliväravad moodustavad otsekui raami raamis, umbes sama kuvasuhtega teise ekraani kinolina sees, mis eristab üht reaalsust teises. Huvitaval kombel saab unistus või unenäoline retk ühe lõpu just siis, kui Irakli esimest korda väravaraami puudutab ja sellega kaks tegelikkust kokku sulatab. Oma teel kohtab ta mitmeid tegelasi, kellest nii mõnedki mängivad iseend, tuues sisse dokumentalistliku elemendi, ja mitmed on, nagu Levanigi, nähtamatud. See tugevdab nostalgiatunnet veelgi, sest sarnaselt jalgpallimängiupaikadele tunduvad hääbuvat ja nähtamatuks muutuvat ka inimesed.

“Kuivanud leht” on Koberidze sõnul termin jalgpallist, kui pall langeb tasahilju ja on keeruline ette arvata, kuhu ta lõpuks maandub. Sama lugu on ilmselgelt ka selle filmiga. Ja mul on ükskõik selle pikkusest, tempost või pildi “kvaliteedist”, sest iga kell on kõige rohkem väärt selline film, mille puhul pole teada, kuhu see langeb.

6. “Luuletaja”
“Un Poeta”
Simón Mesa Soto
Kolumbia-Rootsi-Saksamaa

Kolumbia film allakäinud luuletajast, kelle kaljukindlad põhimõtted ei luba kaaluda vähem üllaid radu selleks, et elu kuidagimoodi edasi veereks. Oscar Restrepo on klassikaline sõnnikumagnet, kellele on helget tulevikku raske prognoosida, küll aga komistab ta koolis õpetajana haltuurat tehes lihtsa töölisklassi tüdruku peale tema klassis, kellel tundub olevat midagi, mida Oscaril juba enam mõnda aega pole – ürgtalent.

“Luuletaja” on kibemagus ja kibedalt koomiline ning eluline film … millest? Äkki uutest võimalustest? Kindlasti. Aga väga nutikalt ja metakommentaarina ka klassiühiskonnast; ja poeesia varjusurmast. Ma usun, et pärast seda filmi tahavad paljud endas vahepeal Excelisse ära kadunud luuletajahinge taas üles leida.

7. “Kasulik vaim”
“A Useful Ghost”https://kultuur.err.ee/”ผีใช้ได้ค่ะ”
Ratchapoom Boonbunchachoke
Tai-Prantsusmaa-Singapur-Saksamaa

“Kasulik vaim” algab nagu vaimukas absurdinali. Kodumasinate tehases sureb mees, aga kuna surmas on tema arvates süüdi tehas ja nende töötingimused, naaseb ta vaim tehases erinevate masinate sisse ning hakkab töörütmi segama. Siis selgub, et ka teised vaimud leiavad endale teise võimaluse mõne masina uue hingena.

Vaimukas deadpan-komöödia stiilis minimalism meenutab laadilt Adilhan Jeržanovi filme, ja sarnaselt Jeržanovile koorub ka siin komöödia seest välja väga terav ühiskonnakriitika. Vaimud kaovad siis, kui nad unustada, nii et tehas paneb töölistele peale elektrošokki kohustuse, kui tahavad edasi töötada. Samal ajal saab selgeks, et vaimude all mõeldakse Bangkoki 2010. aasta veresauna ohvreid, kes hukkusid korruptsioonivastase meeleavalduste verise mahasurumise tagajärjel. Püüan siin kogu seda rikkalikku tähendusruumi ühte lõiku suruda teadmisega, et olen ette kaotanud. Äärmiselt kihiline ja intelligentne film. Cannes’I Critick Week’i kõrvalprogrammi peaauhhind tänavu.

8. “Külaline”
“Svečias”
Vytautas Katkus
Leedu-Norra-Rootsi

Ei saa Läti läbi Leeduta ja jälle jääb vaid imestada, mida nad seal söövad (kas tõesti tsepeliine!), et järjekindlalt on igal aastal mu maailma parimate filmide hulgas ka mõni leedu oma.

Võib-olla on meie hulgas veel neid, kes on näinud Vytautas Katkuse kaht suurepärast lühifilmi “Kogukonnaaiad” ja “Kirsid”, mille mõlemaga ta ka Cannes’i välja tüüris. Kes on näinud, see oskab Katkuse stiili hinnata. Kui mul oleks vaja illustreerida segast terminit seisundifilm, siis paneksin selgituseks kõrvale just Katkuse teosed, kus põhiline on õhustik, tegevust on pidevalt, aga see pole süžeepöörete ahelates, vaid uitab omasoodu.

“Külalises” tuleb sisuliselt juba perega Norrasse kolinud Leedu mees tagasi Palangasse, et maha müüa oma korter ning jätta hüvasti kodulinnaga. Tema kulg ja tegemine on lihtsalt niivõrd liigutav, kuidas ta püüab ümbrusega veel korra kontakti saada. “Külalises” on värskendavalt kõik inimesed head, salakavalate pervertide kvoot on täitmata, inimlikku väiklust otsi tikutulega taga. Õigemini, filmis suudetakse kõik potentsiaalselt dramaatilised klišeed maandada väga humanistlikul moel, mis tuletab meelde, et kui meie korruptiivne mõistus ka ootab millegi halva juhtumist, siis elus ei pruugigi kõik nii halvasti olla. Piisab vaid veidikesest usaldusest ja asjad lähevad soodsas suunas. Vastastikuse mõistmise tähe all. “Külalise” maailmas pole konflikti, õigemini on film värskendavalt konfliktivaba. Tegelasel lastakse iseendas selgusele jõuda ilma stsenaristi ülesoorituseta. Stsenaariumi autoriks muuseas geniaalse “Aeglaselt” (“Slow”) režissöör Marija Kavtaradze.

“Külaline” ei suru kuidagi ei ennast peale, meid sisse, ega teemasid esile. Tasahilju tekivad loosse sürrealistlikumad noodid, aga need meenutavad pigem seenetrippi kui luupainajat. Õige suhtumise ja kannatlikkusega “Külalise” maailma sisse minnes saab väga tugeva elamuse.

9. “Pillion”
Harry Lighton
UK-Iirimaa-Holland

Jätsin selle pealkirja tõlkimata, kuna pillion tähendab küll mootorratta tagaistme patja (spetsiifiline, või mis?), ei tea seda sõna ükski normaalne inimene ja seetõttu on filmi ingliskeelse pealkirja kõla ja kuju kanda kinnitanud see müstiline täheühend. Millel on küll filmi sisu väga ilusal allegoorilisel moel kokku võttev mõju.

Kui ma kuulsin, et Alexander Skarsgård mängib siin filmis üli-macho’t fetiš-tsiklisti, kellel tekib S&M suhe allaheitliku Harry Mellingiga, siis mõtlesin ausalt öelda küll, et päris hea meem ja ilmselt mõned lahedad kuvapaugud, aga.. täispikk film?

Selles mõttes aasta üllatus, sest “Pillion” on oma vaiksel moel nii ääretult vaimukas. Meeste suhte seksuaalne pool keeratakse kohati absurdikoomiliselt üle vindi, režissöör Harry Lighton valdab veenvalt kämp-retoorikat, et luua tsikistide elust ülestiliseeritud fantaasia. Samas aga ei muutu kõik paroodiaks, kuna teisalt osatakse kõnetada üksildust ning armastuse ja kuulumise vajadust. Kui selliste lugudega on tihti probleem, kuidas need ära lõpetada, siis siin on seda tehtud väga stiilselt, jättes meid mõtisklema, kust jookseb tegelikkuse ja kujutelma piir, ja kas me seda üldse tahame teada. Või kas seda piiri peaks/peab ületama või üldse saab ületada ilma, et fantaasia puruneks.

10. “Sorry, Baby”
Eva Victor
USA

Tänavuses isiklikus edetabelis ka kolm USA indie’t, “Sorry, Baby” alustas kõige klassikalisemal sõltumatu ameerika filmi kombel aasta alguses Sundance’ist, kust sai ka stsenaarumi preemia.

Lugu räägib ühe noore naise (keda mängib režissöör ise) toimetulekust seksuaalse vägivalla tagajärgedega erinevates episoodides paari aasta vältel. Peategelane on väga enigmaatiline oma autistlikut laadi suhtlemisviisis. Eks ta oli juba ennegi kinnine, aga pärast seda veelgi enam. Aga samas väga sümpaatne. Film ei ole traagiline, kuigi võtmesündmus on.

Tundub et USA sõltumatus (ehk suurstuudiotest väljaspool sündinud) filmikunstis on tekkinud huvitav uus ringkond tegijaid. “Sorry, Baby” produtsent on “Kuuvalgusega” täiesti lambist parima filmi Oscari võitnud Barry Jenkins, Victor aga tsiteerib oma intervjuudes üles eeskujuna eelmisel aastal superteosega “I Saw a TV Glow” maha saanud Jane Schoenbruni. Kui natuke veel netis ringi vaadata, siis selgub, et nii Schoenbrun kui Victor defineerivad end “nendena” (they / them) ehk vulavsoolistena, kelle puhul oleks isegi patt edasi ja lõpuni uurida, kes, kas ja kuna millisest soost oli. Kui nad tahavad praegu olla naised, siis mis vahet sellel on. Ja kui “I Saw a TV Glow” oli nagu “Stranger Things” + bad acid, siis Victor on oma filmi eellasena viidanud Kelly Reichardti erakordsele filmile “Certain Women” – episoodiline lugu ameerika väikelinnast, kus kõik otsad puutuvad omavahel paratamatult kokku, kas siis tahad või ei taha.

11. “Lõunamaa kroonikad”
Pietinia Kronikas
Ignas Miškinis
Leedu

Ma polnud ilmselgelt ainus, kes leeedukate “Lõunamaa kroonikad” eelmisel aastal maha magas – vaatasin huvipärast, et 2024. aasta filmitabelis ei mainitud seda mitte ühtki korda. Kuna aga film tänavu ka eesti kinno jõudis, siis loodan, et nüüd mõne äramainimise saab, vähemalt teen ise otsa lahti.

“Lõunamaa kroonikad” Autor/allikas: Kaader filmist

Leedu 2024. aasta arthouse-hittidest (“Toxic”, “Kuiv uppumine”) žanritruum ajastu-suurekssaamisfilm, mis leiab aset meilegi olulisel ja tuttaval üleminekuajal 1990ndatel. Film põhineb leedu kirjaniku ja luuletaja Rimantas Kmita samanimelisel autobiograafilisel romaanil ja eks siin on filmi sisse pandud ka tõesti ühe korraliku raamatu jagu sisu, aga pole vaja karta, et tulemus on kuiv ja igav, vaid lausa vastupidi – reivid, skeemid, dressid, Hi-NRG, vaesus ja materialistlikud ihalused.

Lugu on väga kohaspetsiifiline, tegevus toimub Šiauliais, raamat on kirjutatud sealses murdes ja ilmselt ka filmis oma kõnepruuk, kuigi eestlasena võimatu seda tuvastada. Aga kõik siin elab, pulbitseb ja ajab üle ääre. Ja mis kõige olulisem, on aus ja oma tegelaste reaktsioonides ja käitumises adekvaatne. Ei ole ilusaid stsenaarseid šlehve, läikima silutud elukonarusi. Dilemmad on reaalsed, lihtsaid lahendusi pole.

“Lõunamaa kroonikad” on natuke nagu balti sugulane meie “Pikkadele paberitele”. Kmita kui kasvava noore ees on mitmed valikud. Plaan A, ideaalne asjade käik, ei pruugi töötada nii nagu peab. Plaan B on ka plaan, aga ei rahulda vajadusi või unistusi. Mis jääb üle? Võimalik on ka Plaan C – lihtsalt mängust välja astuda. Mitte midagi teha. Valima peab, aga otsusekindlusetuses mööduvad päevad; elu läheb vaikselt mööda. Mida siis ikkagi üldse teha oma eluga?

Kmita on minust umbes täpselt aasta noorem, nii et kõik ajastupõhised arengud täpselt minu põlvkonnale tuttavad. Tänaseks on defineeritud nn Ksenniaalide mikropõlvkond (sünd. 1977-1983), kes jagavad nii X-generatsiooni kui milleniaalide jooni, aga ei sobi päris kummagi alla. Ksenniaalid kasvasid üles analoogmaailmas, aga said suureks umbes-täpselt digirevolutsiooni toimumise aegu.

Meie regioonis lisandub ksenniaalide kasvuperioodi lisaks interneti tulekule veel teine plahvatuslik sündmus, NSV Liidu lagunemine, mis jagab elukogemuse selgelt kaheks – sündmusteks “enne” ja “pärast” kolossi kokkuvarisemist. “Lõunamaa kroonikad” laob oma vundamendi sellele rikkalikule pinnasele, aga ei tee seda pelgalt ajastu tingmärke ridamisi maha vuristades, vaid minnakse rääkima kihilist ja rikkalikku isikliku arengu lugu, mis on kokkuvõttes väga hingeminev. Tegelased ehedad ja ägedad, isegi kui nad on ebameeldivad.

“Lõunamaa kroonikad” on tõeline teekonnafilm läbi aja ja ühe inimese arenguaastate. Šiauliai massive.

12. “Jumala koer”
“Dieva suns”
Raitis Ābele, Lauris Ābele
Läti-USA

Tundub, et lätlastel oli kassi peadpööritavast eduloost veel vähe, sest nüüd vallutavad nad maailma koeraga. “Jumala koer” on samuti täispikk läti animafilm nagu “Vooluga kaasa”, aga samas sellele täiesti vastupidine. Koomiksilik balti gootika, justkui oleks Frank Miller võtnud vaevaks adapteerida Kiviräha “Rehepapi”.

“Jumala koer” on, khm, täiesti jumalavallatu, juurtega kõikvõimalikes paganlikes tõekspidamistes, kehamahladest tilkuv, tühisuse mudast tõusev õõvalugu, mis tuletab meile edukalt meelde, et meile võidi ju proovida tule ja mõõgaga risti tuua, aga rist ilma tähenduseta jääb lihtsalt ristiks. “Jumala koeras” on fantaasiat ja julgust rohkem kui mõne riigi aasta animatoodangus kokku. See film meeldib mulle kaugelt enam kui peaks, sest miski lihtsalt klikib. Ja tegelikult isiklikult läheb ka kassifilmist rohkem korda.

“Jumala koer” kandideerib tänavu ainsa balti filmina ka Euroopa filmiauhindadele lausa kahes kategoorias – parim film ja parim animatsioon.

13. “Kurt”
“Sorda”https://kultuur.err.ee/”Deaf”
Eva Libertad
Hispaania

Lux auhinnale kandideeriv hispaania kaasaegne draama, mis näitab kuidagi ilma liigse sentimentaalsuseta ja uue nurga alt kommunikatsioonihäiret ja vääritimõistmist, mis võib tekkida kurdi ja kuulja segapaar elus. Seni, kuni nad on kaksi, sujub kõik hsti, sest kaks intelligentset inimest on vlja töötanud kommunikatiivsed rituaalid, mismoodi üksteise erinevat tegelikkustaju arvesse võttes on võimalik õnnelikult koos elada.

Kui aga kurt naine Angela (Miriam Garlo) jääb ootamatult rasedaks, tekitab see nende harmooniasse lõhe, ja hirmu, et äkki on ka tüdruk kurt. Kui aga pärast sündi selgub, et tüdruk on hoopis kuulja, lööb see perekonnadünaamika uutmoodi sassi ja Angela satub olukorda, kus ta ähvardab jääda omaenese perekonnas autsaideriks.

Mind on alati paelunud filmid, mis proovivad mõnd vormikatsetust, mis sisu toetab, ja nii tehakse ka siin. Vaatajal võimaldatakse vaheldumisi osa saada nii kurdi kui kuulja tegelikkusest ning ühel hetkel kaotamegi koos Angelaga “kuulmise”. Julge, meeldejääv teos. Kandideerib ka Euroopa Parlamendi LUX auhinnale 2026, nii et vähemalt üks-kaks linastust peaks aasta alguses sellele ka Eesti kinodes tulema.

14. “Kui mul vaid jaksu oleks”
“If I Had Legs I’d Kick You”
Mary Bronstein
USA

Linda (Rose Byrne) laps vaevleb seletamatu haiguse käes. Kuigi filmis oleks nagu vihjeid, et tegemist on mingi toimumishäirega, siis ega me tegelikult ei tea, seda enam, et last kordagi ei näidata, kuigi ta on alati Lindaga koos. See varjamisvõte tekitab kummalise aluspaine, millele siis hakatakse kuhjama kõikvõimalikke lisaraskusi, et esitada filmi keskne küsimus emaduse kohta – kas emal on õigus oma lapsest ja olukorrast tüdineda, või tunda ka midagi muud peale jäägitu emaarmastuse? Tyleb tõdeda, et nähtamatu laps on tohutult tüütu, klammerduv ja nõudlik ning Linda seda arvesse võttes tõeline kangelasema, kui ta püüab alkoholi, kanepi, juhututtavate ja lihtsalt pooleldi vägisi kätte võideldud hingetõmbehetkede abil säilitada mingisugune normaalsus. Mees on ignorantne ja distantne jobu, kes on kagu aeg tööl ja korterit kukkus lagi alla, mistõttu tuleb ööbida suvalises motellis. Enamusele piisaks vähemastki, et tasakaal kaotada. Aga Linda klammerdub kangekaelselt terve mõistuse külge ka siis, kui unetus ja muu hakkavad juba reaalsust moonutama.

“Kui mul vaid jaksu oleks” Autor/allikas: Kaader filmist

Mary Bronsteini 15 aastase pausi järel lavastatud uus mängufilm on natuke nagu “Tully”, miksituna Polanski hullumeelsustrilleritega nagu “Repulsion” või “Üürnik”. Ja tema ümber tundub moodustuvat veel üks intrigeeriv USA indie-konstellatsioon, kuhu lisame ka ta abikaasa Leonard Bronsteini ja vennad Safdied, kelle loomigulised tegemised on täiesti läbi põimunud – Leonard on enamuse Safdiede filmide produtsent ja/või kaastsenarist (kaasa arvatud tänavune hitt “Marty Supreme”), Josh Safdie aga omakorda üks selle filmi produtsente siin. Mary Bronsteini võib filmis näha närviajavalt pealiskaudse dr. Springi rollis.

15. “Lihtsalt üks õnnetus”
“Yek tasadof sadeh”https://kultuur.err.ee/”It Was Just an Accident”
Jafar Panahi
Iraan-Prantsusmaa-Luksemburg

Jafar Panahit ootab järgmisel aastal auhinnahooaja tuuri järel koju naastes aastane vanglakaristus. Tagaselja langetatud otsusest kuulis ta samal päeval, kui võitis USA-s Gothami auhindadel kolm auhinda parima rahvusvahelise filmi, lavastajatöö ja originaalstsenaariumi kategoorias. Oma tänukõnes ta uut vanglakaristust ei maininud, küll aga kiitis “filmitegijaid, kes hoiavad kaamera käimas vaikuses, ilma toeta, ja paiguti kõigega riskides, toetudes vaid oma usule tõesse ja inimlikkusse”.

Jafar Panahi “Lihtsalt üks õnnetus” on natuke nagu kaja Mohammad Rasoulofi mullusele “Püha viigipuu seemnele”, mis Cannes’ist lõpuks kokku viis erinevat auhinda ära tõi. Mõlemad on režiimikriitiliste ja tagakiusatud iraani autorite filmid, kus käsitletakse muuhulgas repressioone nii, et valgustatakse ka vangistajate poolt. Mõlemas näidatakse rahva viha piinajate vastu. Kui Rasoulof püüab mõista nn vaikivate süüdlaste, režiimi tööriistade positsiooni, siis “Lihtsalt ühes õnnetuses” proovitakse tõestada kurjategija süüd, et teda siis omakohtuga karistada. Kas nende poolt kinni nabitud kunstjalaga mees on nende kunagine piinaja hüüdnimega Puujalg või mitte? Ja kas kättemaks on magus või muutub vimmakandja hoopis ise selle roaks?

Järjest keerulisemaks muutuvas sundolukorras hakkab ilmnema ka koomilisi hetki ja ootamatuid empaatiaoaase.

Panahil on ka paremaid filme, aga “Lihtsalt üks õnnetus” on väga mõjus peatükk mehe filmograafias, kes on oma loomingu pühendanud tõe eest võitlemisele, tihti isikliku vabaduse hinnaga.

16. “Isa ema õde vend”
Father Mother Sister Brother
Jim Jarmusch
USA-Prantsusmaa-Iirimaa-Itaalia-Saksamaa-UK

Jim Jarmusch on alati öelnud, et ta suurimateks mõjudeks on Jaapani ja Euroopa filmikunst ning et ta ise teeb justkui Euroopa filme Ameerikas, mille teemadering on tihti puhas americana. Siin filmis naaseb Jarmusch oma aeg-ajalt praktiseeritava etüüdide formaadi juurde, ja naaseb osalt ka Euroopasse, juba tuttavasse Pariisi (“Night on Earth”, “Paris Water”) ja esmakordselt ka Dublinisse. Need, kes ootavad Jarmuschilt endiselt “Surnud mehe” aegset dramatiseeritud värki, peavad oma unistustest vist küll igaveseks lahti laskma, sest uuema aja Jarmusch on pigem impressionist, vaikelude maalija, kelle värvideks on tempo ja rütm. Ka “Isa ema õde vend” on kohati nagu eksperiment, kui aeglaseks saab rütmi lasta nii et süda endiselt lööks. Kogu selle minimalismi sees on ta aga samas äärmiselt täpne igas väiksemas žestis ja pilgus – seda kinnitasid ka näitlejad.

Esimeses Ameerika-osas on peategelasteks isa-poeg Tom Waits ja Adam Driver (nende omavahelise sugulussuhte kujutamise ette kujutamisest ekraanil oligi autori sõnul see film alguse saanud), teises, Iirimaa-episoodis võõrustab menukirjanikust ema Charlotte Rampling kaht vastandlikku tütart, tuulepead Vicky Kriepsi ja nohiklikku Cate Blanchetti (kes olid alguses plaanitud vastupidi rollidesse, aga veensid Jarmuschit vahetama), ja kolmandas prantsuse osas kaks moe- ja sotsmeedia maailmas endale korraliku kapitali kokku ladunud Luka Sabbat (“The Dead Don’t Die”) ja Indya Moore (“French Water”).

Kõigis episoodides käsitletakse vanemate ja laste pidus ebamugavat, võõrandunud suhet, ja püüdu sellega toime tulla, sest perekondi valida ei saa. Kõigis kolmes, aga eriti kahes esimeses, on ühe boonus-ebamugavuse põhjustajana valemisse segatud ka raha. Sest tahame olla küll normaalsed ja inimlikud, aga rahalised suhted on tihti just see tüütus, mis suhtes pinges hoiab isegi siis, kui selleks otseselt põhjust pole.

Kellele meeldis “Paterson”, siis ka siin on idamaade kultuurile omast kulgu ja kordusi, aga kergemal määral. Jarmuschi sõnul ei tea ta isegi, miks ta sellise filmi tegi või kust ta tuli, aga eks vast olegi nii, et ole sa kui cool tahes, mingil hetkel viivad mõtted ikka selle kõige argisema ehk peresuhete peale.

17. “Mis toimub, tüdruk?”
“Kaj ti je deklica”https://kultuur.err.ee/”Little Trouble Girls”
Urška Djukić
Horvaatia-Sloveenia-Serbia-Itaalia

Eks neid teismeliste tüdrukute suurekssaamise ja seksuaalse ärkamise kujutamisi kinolinal ole olnud ju ennegi, aga keeruline on sel teemal vältida ekspluatatiivsust ja odavat sensatsiooni. Siin aga õnnestub hästi ja – midagi mõeldamatut – suudetakse isegi minusugusele valgele keskealisele mehele jätta mulje, et ma mõistan millimeetri enam teismeliste tüdrukute maailma. Väga vajalik enesepettus.

Kuidas seda siis saavutatakse? Väga hea üle pindade ja detailide libiseva jälgiva kaameraga. Osava helikujundusega. Sellega, et ei selgitata üle vaid lastakse endal mõelda. Teismelistest balkani tüdrukutest koosnev konvendikoor on juba niikuinii üks püssirohutünn, aga kui nad veel viia kloostrisse laululaagrisse, kus töötavad remonditöölised, siis pannakse süütenöör põlema. Nende mõtted on priid ja irratsionaalsed ning teod ei jõua ära oodata, kui mõtetele järgi jõuavad. Aga ei midagi labast, vaid väga empaatilises võtmes tehtud. Tunnen kaasa teismeliste tütarde isadele ja langetan ka peeglisse vaadates leinas pea.

Ingliskeelne pealkiri on tuletatud filmis kasutatud Sonic Youthi loo “Little Trouble Girl” pealkirjast, aga püüdsin siin tõlkida ära pigem originaali.

Kandideerib Euroopa Filmiakadeemia European Discovery aastapreemiale. Loodame, et võidab.

18. “Salaagent”
“O Agente Secreto”https://kultuur.err.ee/”The Secret Agent”
Kleber Mendonça Filho
Brasiilia-Saksamaa-Prantsusmaa-Holland

Cannes’i pressilinastuse järel kirjutasin:

Raske on hoiduda “Salaagenti” võrdlemast Brasiilia eelmise aasta vaikse superhitiga “Olen veel siin”, mis end kõigist konkurentidest läbi surus ja lõpuks lausa Oscari koju tõi. “Olen veel siin” ühendas inimliku draama, kunstilised ambitsioonid ja väga selgelt ning põnevalt jutustatud loo üheks tervikuks, mis köitis nii kriitikuid kui laiemat publikut.

Mingis mõttes võiks täpselt sedasama positiivset kirjeldust kasutada ka Mendonça Filho uue filmi kohta, sest võiks toimida samamoodi. Ajastu on sama, probleemid samuti – Sallesi filmis näeme Brasiilia sõjalise diktatuuri algust aastast 1971, Filhol on käsil juba 1977 ja täieliku hirmuvalitsuse aeg. Ütleks, et Salles on dramaatilisem, Filho delikaatsem nii poliithoovuste kujutamisel (on ju siin kurjuse kehastus ka lihtsalt üks korrumpeerunud ametnik) kui mõtte sedastamisel. Lõpus välja toodud kujundid väärivad lausa eraldi esseed, aga rohkem ette ei räägiks.

Filho pole olnud üks mu lemmikuid, nähtutest on meeldinud väga abstraktsepoolne “Naabrite helid”, samas ta läbimurdefilmid, Cannes’is põhiprogrammis esilinastunud “Aquarius” ja “Bacurau” jäid mulle toonilt segaseks ja kokkuvõttes siiski võõraks, kuigi huvitavaks eksperimenteerimiseks. Žanrielementide ja kohati ka veidra jämekomöödia segamine draamaga ja ühiskondlike valupunktidega tegi aga selgeks, et tegemist on originaalse loojaga, kes kuulub pigem arthouse’i kitsavõitu sahtlisse.

“Salaagent” Autor/allikas: Kaader filmist

Nüüd on huvitav nihe. Kui ma tiitritest aru sain, siis on Netflix asjaga seotud, küll vist mitte tootjana, aga mingit tüüpi… eellitsentsilepinguga? Seda enam, et peaosas on Netflixi hittsarjas “Narcos” Pablo Escobari mänginud Wagner Moura. Igatahes tundub olevat eelarvet korralikult, et teha üks hoogne seitsmekümnendate ajastupõnevik.

Filho on siin enda kohta valinud üllatavalt traditsioonilise ja sirgjoonelise lähenemise, aga ilu on detailides. Tavapärase loo sees näitab ta väga elegantseid stseenide ja liinide lahendusi. Kallim väljanägemine ja soe sära aitavad kibeda pilli suurematele massidele kohale viia ja kommertsläike varjus saab Filho oma mõtte edukamalt ära vormistada. Mis see point on, on sellise kaliibriga filmi kohta ka üsna lahtine, aga kindlasti on siin juttu ühest meile eestlastelegi väga olulisest teemast. Kui me ise enda tragöödiaid ei mäleta, nendest ei räägi ja neid edasi ei päranda, siis ei tee seda ka keegi teine. Või veel hullem – teeb.

*Cannes’ist riburada auhindu – parim näitleja Wagner Mourale, režissöör Filhole, kriitikute ühenduse FIPRESCI ja prantsuse arthouse ja eksperimentaalkinode liidu AFCAE preemiad – ning tugev võimalus end näidata ka Oscaritel. Äkki tõesti võidab Brasiilia kaks aastat järjest?

19. “Uus laine”
“Nouvelle vague”
Richard Linklater
Prantsusmaa-USA

Linklater tuli tänavu välja lausa kahe ajastufilmiga, millest mu tabelisse on jõudnud “Nouvelle vague”, aga mitte “Blue Moon”, kuigi toogi jättis mulle hea mulje – võib-olla on valik sellepärast selline, et Prantsuse uue laine filmikunst on isiklikult muusikalidest olulisem ja Jean-Luc Godard tähendab enam kui Lorenz Hart.

Mõlemad on vormieksperimendid: “Blue Moon” taandab ajastu portreefilmi sisuliselt katkematu aegruumi ja ühe asukohaga paika, meenutades samavõrd kammerteatrit kui filmi, “Uus laine” aga lusti Prantsuse uue laine tehniliste ja esteetiliste võtete pagasiga, et rääkida nende lugu nende endi vahenditega.

Pärast Cannes’i esilinastust kirjutasin:

Kui arvesse võtta, kui oluline on mulle olnud Prantsuse uus laine, siis oleks väga keeruline mitte lasta ennast sellest filmist kaasa kanda. “Uus laine” on Linklateri südameprojekt – ajastulugu sellest, kuidas Jean-Luc Godard otsustas sõprade-kritikute eeskujul ka filmitegijaks hakata ja asus tegema oma esimest, kogu maailma muutnud mängufilmi “Viimsel hingetõmbel”.

“Uus laine” on üles võetud samas stiilis kui “Viimsel hingetõmbel” – mustvalge pilt, käsikaamera, katkendlik montaaž jne. Kõik näitlejad on uued näod, ainult Jean Sebergi kehastav Zoey Deutsch ei ole uustulnuk, aga ka mitte laiadele massidele teada. Siin on rohkelt kordusi ja point on juba ammu enne lõppu selge, aga mina võtaks seda ennekõike illustratiivse õppematerjalina, kuidas seda filmi toona tehti, ja filmikoolides võiks seda küll kohustuslikult näidata. Selge see, et saja hullu hulgas on üks geenius, aga kuidas muidu teada saada, kes, kui neile sajale võimalust ei anna.

Austusavaldus filmiajaloo olulisele filmile ja selle valmimise loole. Enamat polegi vaja. Film tutvustab laiemalt seltskonda juhtfiguuride ümber (operaatorit Raoul Coutardi on näiteks väga lahedalt kujutatud) ning ajalooliselt võiks mõned asjad vaidlustada – kuulu järgi oli see Jean-Pierre Melville, kes Godardile mängumuutvat montaažinõu andis, mitte ei tulnud Godard ise selle peale –, aga tuleb arvesse võtta ka seda emotsiooni, mis film kinost lahkudes sisse jättis, ja selle pealt, isiklikule toetudes, tres bien.

20. “Dracula”
Radu Jude
Rumeenia-Austria-Šveits-Luksemburg-Brasiilia-UK

Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige intellektuaalsem kogu maal? Radu Jude. Aga kõige labasem? Samuti Radu Jude. Imetlusväärne, kuidas Jude autorina kõrget ja madalat kokku surub nii, et pea hakkab ringi käima.

Nüüd on ta võtnud ette oma kodumaa lemmikmüüdi Dracula ja imeb sellest häbitult välja viimasegi tilga. Meenub suvine Transilvaaniaskäik, kus kõik Dracula ja vampiiridega seonduv oli põhimõtteliselt tabuteema. Ja siis hiljutine teade miljardi dollarilisest teemapargist “Dracula Land”, mis pidada saama avatud aastal 2027. Jude Dracula-filmis viidatakse lunapargi esimesele rajamiskatsele, mis lõppes sellega, et petturid kuulutasid pankroti välja. “Dracula” on vaimustav freestyle-räpp või anarho-jazz Dracula kaubastamise teemadel. Pildikvaliteet, näitlemisoskus ja muu selline konventsionaalne huinjaa unustage palun ära ja ärge segage meistril laamendamast. Lisaks kõigele muule on Jude ületanud kartmatult filmitegijate suurima õõvaoru ning võtnud kaasautoriks tehisaru, kelle abiga sünnivad visuaalsed fantasmagooriad ja kellelt küsitakse põikpäise regulaarsusega stsenaarset nõu.

Inimene on vaba oma loomingus. Ja teine inimene vaba oma valikus seda vaadata või mitte. “Dracula” on kolmetunnine mänguline ajuvabadus, aga minul ei hakanud kordagi igav. Jude tahab teatud usu investeerimist ja seda filmi on väga lihtne vihata.

Peeglike peeglile, ma näen sinus Dracula peegeldust, sest nii ei tohi.

1. “One Battle After Another”, režissöör Paul Thomas Anderson

Ainus film sel aastal, millele vahetpidamata tagasi mõtlen. Esimesed kolm päeva pärast nägemist elasin kuskil päris- ja filmireaalsuse vahelises limbos. Seejuures pole “One Battle After Another” ilmselt isegi PTA parima kolme filmi hulgas, mis räägib üht-teist nii tänavusest kinoaastast kui ka Paul Thomas Andersoni talendist.

2. “Sirat”, režissöör Oliver Laxe

Üks vähestest filmidest sel aastal, mis suutis mind ikka ja jälle üllatada. Ja kas kahe tunniga saab üldse veel kirevama emotsioonide paleti lahti joonistada? Kaasaegne techno-vestern.

3. “A Poet”, režissöör Simón Mesa Soto

Tragikomöödia Kolumbia põhjakäinud luuletajast pole esmapilgul parim müügiargument, aga iga sekund siin pulbitseb elust, ei ole mingit logisevat konstruktsiooni ega ülekirjutatud tegelasi. 

4. “Anniversary”, režissöör Jan Komasa

Aasta üllatus, mida pole vist peaaegu keegi näinud. Rõõm, et poolakas Jan Komasa ei hakanud tegema turvalist Hollywoodi-debüüti, vaid julges USA düstoopse reaalsuse kardina eest tõmmata ja näidata häirivalt tõenäolist tulevikuvisiooi.

5. “Eddington”, režissöör Ari Aster

Miks see film Eesti kinolevisse ei jõudnud? Parim koroonafilm, mis seni tehtud, mis koos PTA ja Komasa linalugudega moodustab omamoodi “impeeriumi lagunemise” triloogia. 

“Eddington” Autor/allikas: Kaader filmist / Cannes

6. “Sinners”, režissöör Ryan Coogler

Ma pole kindel, kas “Sinners” oma lopsaka ja pillava stiiliga mulle lõpuni peale läheb, aga žanrikino vajab sellised ambitsioonikaid sähvatusi. Võite seda ju telefonist või arvutiekraanilt vaadata, aga just selliste filmide pärast meil kinosid endiselt vaja ongi.

7. “La Grazia”, režissöör Paolo Sorrentino

Olen korduvalt Sorrentinos pettunud, sest ta proovib ikka ja jälle üht ning sama filmi teha, “La Grazia” puhul ta teeb seda aga jällegi nii hästi, et äkki mõni meister peabki lihtsalt jääma selle juurde, mida ta kõige paremini oskab. Toni Servillo pole ka grammigi oma cool’i kaotanud. 

8. “The Ugly Stepsister”, režissöör Emilie Blichfeldt

Kui hakkame “The Substance’i” tuules Euroopas sellist body horror’it tegema, on asjad maailmas parimas korras. Ja kes oleks arvanud, et mu ellu on vaja pahupidi pööratud “Tuhkatriinut”?

9. “Nosferatu”, režissöör Robert Eggers

Muidugi jääb Eggers mitmele legendaarse vampiiriloo ekraniseeingule alla, aga ahmisin seda kassahitt-õudust suure vaimustusega sisse. 

10. “Bugonia”, režissöör Yorgos Lanthimos

Kreeka veidrik Lanthimos on “Bugonias” introspektiivsem kui varem, aga endiselt sama ogaralt ebanormaalne kui alati. Häid tulnukafilme pole kunagi liiga palju.

11. “Dreams”, režissöör Dag Johan Haugerud

Keegi teine ei oska praegu väikeseid, aga sügavalt puudutavaid kammerdraamasid paremini teha kui norrakad. Eesti ühiskond jõuab ilmselt alles paarikümne aasta pärast nii kaugele, et ka meie filmis sellised käsitlusi nägema hakkame.

“Unistused” Autor/allikas: Kaader filmist

12. “Fränk”, režissöör Tõnis Pill

Oskame “Fränki” tõeliselt väärtust hinnata ilmselt alles mõnekümne aasta pärast, aga potentsiaalne kultusfilm on see kahtlemata. Ilmselt tõi Tõnis Pill Eesti filmi ka terve kamba uusi noori meesnäitlejaid (ja ka noori vaatajaid), kes hakkavad meie kino nägu lähiajal vormima..

13. “Black Bag”, režissöör Steven Soderberg

Ei osanud Soderbergi järjekordsest krimipõnevikust midagi oodata, aga siin on mitu nutikat pööret, pingpongitav dialoog ja super näitlejad. Vahel polegi rohkemat vaja.

14. “If I Had Legs I’d Kick You”, režissöör Mary Bronstein

Alažanri “emaduse õudused” järjekordne näide, mis võib iibele nii meil kui mujal tugeva põntsu panna. Rose Byrne teeb elu rolli, laias laastus püsibki terve film tema õlul.

15. “Jay Kelly”, režissöör Noah Baumbach

Jah, “Jay Kelly” on ilutsev ja ennast imetlev, sajal muul juhul peaks selline lähenemine mind lootusetult närvi ajama, Baumbachi taktikepi all on see aga vastupandamatu. George Clooney kinnitab ka taas, miks ta on Hollywoodi raudvara.

16. “Sound of Falling”, režissöör Mascha Schilinski

Tänavuse arthouse’i-aasta üks tippe, mis sulab ekraanil vaatajate silme ees audiovisuaalseks pastaks, kus aeg ja ruum kaotavad igasuguse tähtsuse, kuniks täiesti märkamatult torkab generatsioonideülene trauma noa otse südamesse.

17.-18. “The Visitor”, režissöör Vytautas Katkus

17.-18. “Renovation”, režissöör Gabriele Urbonaite

Enam ei möödu vist ühtki aastat, kus Leedu filmid mu aasta lemmikute hulka ei jõua. Antud juhul on edu võti Vytautas Katkus, kes on ühe filmi režissöör, teise operaator. Ta on leidnud mooduse, kuidas tuua ekraanile elu lummav tühisus. 

19. “I Swear”, režissöör Kirk Jones

Kui tihti kipuvad empaatiaharjutusena toimivad tõsielulood kalduma imalaks, siis “I Swear” ei vala kõike suhkrusiirupiga üle ega näita erivajadustega inimesi väärakate, vaid täiesti normaalsete inimestena. Üks aasta naljakamaid filme.

20. “The Long Walk”, režissöör Francis Lawrence

Stephen Kingi ekraniseeingud on paljud vaatajad ilmselt ammu ära tüütanud, aga naljalt ükski teine film ei lahutanud mu meelt sel aastal nii tõhusalt kui “The Long Walk”. Popkornikino tipptase.

21. “Sorry, Baby”, režissöör Eva Victor

Täisverelise indie-kinoga puutub viimasel ajal häbematult harva kokku, Eva Victori dramöödia “Sorry, Baby” on aga nii enesekindel ja otsekohene, et teeb mitme filmi jagu tööd ühekorraga ära. 

22. “The Secret Agent”, režissöör Kleber Mendonça Filho

Viimastel aastatel on Brasiilia kino end eriti tugevalt rahvusvahelisel areenil kehtestanud, “The Secret Agent” on selles osas tänavuse aasta üks tugevamaid näiteid: suurejooneline triller, mis julgeb eksperimenteerida ka vormimängudega. Vaata siia kõrvale ka brasiillaste “The Blue Traili”.

23. “Nouvelle Vague”, režissöör Richard Linklater

Armastuskiri filmiajaloole, aga mitte lihtsalt mingi nohikutele mõeldud kraam, vaid siin tekib igati kaasahaarav sild tänapäeva ja prantsuse uue lainega. Aga pole ainus Linklateri tänavune õnnestumine, ka “A Blue Moon” väärib tähelepanu.

24. “The Mastermind”, režissöör Kelly Reichart

Huvitav, kas kunagi hakkame lõpuks ka Kelly Reicharti filme Eesti kinodes või vähemalt siinsetel festivalidel nägema? Taas on tema filmi keskmes väikesed inimesed, sel korral ebaõnnestunud kunstiröövi raames. Võimalik, et ka Reicharti kõige publikusõbralikum film.

25. “Dry Leaf”, režissöör Aleksandre Koberidze

Ilmselt enamike kinokülastajate jaoks oleks nuputelefoniga filmitud Gruusia kinomeditatsioon “Dry Leaf” igavaim asi maailmas, minu jaoks aga hakkasid minutid ja sekundid aeglasemalt käima ja sulasin selle filmiga üheks.

26. “DJ Ahmet”, režissöör Georgi M. Unkovski

Kust see film tuli ja miks keegi sellest ei räägi? Põhja-Makedoonia noortefilm, mis on nii suure südamega, et sellele on võimatu vastu panna. Ood kõigile lapsepõlvesuvedele ja esimestele armumistele.

27. “Christy”, režissöör Brendan Canty

Ei möödu ühtki korralikku filmiaastat ilma raputava Briti sotsiaaldraamata. Harva näen kinolinal inimesi, kellega tahaks ise sõber olla, siin on neid aga terve rida.

“Christy” Autor/allikas: Kaader filmist

28. “Bring Her Back”, režissöörid Danny Philippou, Michael Philippou

Vennad Philippou’d näitasid juba oma debüüdiga “Talk To Me”, et suudavad leida õudusfilmi klišeedemerest üles need üksikud trikid, mida pole veel lootusetult üle kasutatud. “Bring Her Back” on aga eelmisest filmist veel šokeerivam, parimas võimalikus mõttes.

29. “The Voice of Hind Rajab”, režissöör Kaouther Ben Hania

Ei ole päris kindel, kui objektiivselt suudame “The Voice of Hind Rajabi” kinokunstilist väärtust tõsielusündmuste tõttu hetkel veel hinnata, aga taanlaste “Süüdlasest” inspireeritud kammertriller poeb sellele vaatamata  oma humanistliku sõnumiga naha vahele.

30. “Souleymane’s Story”, režissöör Boris Lojkine

Kui mullu näitas pagulaste šokeerivat reaalsust “Io Capitano”, siis “Souleymane’s Story” ei maskeeru muinasjutulisuse taha, vaid sunnib meid oma kriipivvalusa tõsilooga iga välismaalasest toidukullerit grammi võrra rohkem hindama.

1. “2000 Meters to Andriivka”

2. “Pikad paberid”

3. “Sinners”

4. “One Battle After Another”

5. “Sirat”

6. “The Voice of Hind Rajab”

7. “No Other Choice”

8. “It Was Just An Accident”

9. “Weapons”

“Kaks prokuröri” Autor/allikas: Kaader filmist

10. “Two Prosecutors”

“Queerpanorama” (režissöör Jun Li)

Parim film reaalsuse ja illusiooni vahelisest dialoogist.

“Pillion” (režissöör Harry Lighton)

Parim romantiline komöödia esimese armastuse traagikast. 

“Üks võitlus teise järel” (režissöör Paul Thomas Anderson)

Parim suur Hollywoodi produktsioon

“First Summer” (režissöör Heo Ga-young)

Parim lühifilm vanaemast, kes tõestab, et eneseteostus ja armumine ei sõltu vanusest. 

“Fačuk” (režissöör Maida Srabovic)

Parim horvaatia lühianimatsioon emaka poliitilisusest. 

“Inetu kasuõde” (režissöör Emilie Blichfeldt)

Parim ümberjutustus üldtuntud “Tuhkatriinu” muinasjutust, mis tegeleb naiseks olemise ekstreemsustega. 

“Inetu kasuõde” Autor/allikas: Kaader filmist

“Hüvasti, õed” (režissöör Alexander Murphy)

Parim välismaine dokumentaalfilm. 

“Minu pere ja muud klounid” (režissöörid Heilika Pikkov, Liina Särkinen)

Parim kodumaine dokumentaalfilm ja tõenäoliselt suurim üllataja. 

“Sure, mu arm” (režissöör Lynne Ramsay)

Parim film sünnitusjärgsest depressioonist, mis pole seni meeldinud ühelegi mu sõbrale. 

“Gowok: Javanese Kamasutra” (režissöör Hanung Bramantyo)

Parim mütoloogiline seebiooper, kus naised käivad kose jalamil vaimudega vestlemas.

2025 on filmiaastana olnud taas rikkalikum kui TOP10 suudaks seda ära mahutada. 

Aasta alguses kinodesse jõudnud Meel Paliale teine täispikk “Pikad paberid” oli sedavõrd positiivne üllatus, et sellest saadud emotsioon on püsinud kogu aasta. Sundimatus, loomulikkus, nooruslik värskus ja kunstiline küpsus on Meele filmi iseloomustavad märksõnad. 

Eesti filmimaastikul harukordseks saab nimetada Allfilmi koostööd legendaarse Ungari eksperimentaalfilmitegija Peter Lichteriga. “The Grey Machine” esilinastus Rotterdami filmifestivalil aasta alguses, Eestis pole seda aga kahjuks kinodes näidatud ja laiema üldsuseni pole film jõudnud. Lichteri uus töö koosneb täielikult õudus- ja fantaasiafilmidest kokku sulatatud lõikudest ning helidest. Moodustub pooleldi unenäoline maailm, mis õõnestab ja lõhub piire filmivälise reaalsusega. 

Riho Västriku “Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” on ebaharilik loodusdokk seetõttu, et püüab sõna anda loodusele endale, vähendades inimese sekkumist või interpretatsiooni miinimumini. Seda võib nimetada ka “kammerlikuks” loodusdokiks, kuivõrd tegevus toimub enam vähem ühes kohas, kindlate osatäitjatega. 

Kullar Viimse “Torn” on sellesmõttes veelgi kindlapiirilisem, jälgides üksi Võrumaa metsas elavat Kaljut, kes ehitab enda leiutatud tehniliste vahendite abil vaatetorne. Viimne annab liigutavalt edasi tütart igatseva isa traagika, vaatajale antakse aega kaasa mõelda, kaasa tunda ja Kaljut ümbritsevasse metsade vaikusse sisse elada. 

“Lumi saadab meid” Autor/allikas: Kaader filmist

Natalja Mirzoyani tekstiilianimatsioon “Lumi saadab meid” on taaskord näide sellest, miks hoida Eestisse sattunud andekaid filmitegijaid. EKAsse animatsiooni õppima tulnud Mirzoyani lühifilm on Eesti animatsioonis üsna uuenduslik vormilt ja eristuv ka sisult, sest Putini Venemaalt põgenemise lugu saavad kõige paremini rääkida need, kes selle on läbi teinud.

Ootused filmilevile on taaskord olnud suuremad kui tegelikkus. Thomas Paul Andersoni “Üks võitlus teise järel” (“One Battle After Another”) ja Lynne Ramsay “Sure, mu arm” (“Die, My Love!”) on saanud suhteliselt palju linastusaegu võrreldes näiteks Cannes’i filmifestivali võitja Jafar Panahi filmiga “Lihtsalt üks õnnetus” või Berlinalel auhinnatud Mary Bronsteini filmiga “Kui mul vaid jaksu oleks” (“If I Had Legs, I’d Kick You”).

Rasketest filmidest läheks keeruliseks ilmselt ka Veneetsia filmifestivalil vaatajaid ja kriitikuid vapustanud Tereza Nvotova draama “Isa” levisse toomine. Milan Ondríku osatäitmine hooletusest tütre tapnud isana on aga kõrvutatav lapse surma tõrjuva Rose Byrne’iga (“Kui mul vaid jaksu oleks”) ja sünnitusjärgse depressiooniga võitlevat noort naist kehastava Jennifer Lawrence’iga (“Sure, mu arm!”). Kõik nad etendavad vanemaid, kel tuleb toime tulla traagiliste sündmuste või psühholoogiliselt rusuvate olukordadega. Võib olla aitavad just ühiskondlikult ärevad ajad teravamalt välja tuua üksikisiku tragöödiaid ja lugusid. 

Andersoni “Üks võitlus teise järel” läheb üksikult üldisele. See on ühtaegu haaravalt lavastatud märul ja kättemaksufilm, ning ka laiema filosoofilise ambitsiooniga essee vastupanust ja õiglusest. Jafar Panahi “Lihtsalt üks õnnetus” suudab oma eesmärgi saavutada veelgi lihtsamate vahenditega – märuli asemel toimub kõik peamiselt läbi dialoogide, teemaks taas kättemaks ja õigluse võimalikkus. Lynne Ramsay “Sure, mu arm!” paneb aga filmikeelde paljudele naistele valusa teema – sünnitusjärgse depressiooni. Oluline on see film juba seetõttu, et õpetab mehi naisi paremini mõistma. 

Oma isiklikus universumis eksiteele minekut ja selle tagajärgi käsitleb Yorgos Lanthimose “Bugonia” Emma Stone’i ning Jesse Plemonsiga. Lanthimose filmograafias on “Bugonia” esimene remake, kogenud režissöör annab 2003. aastast pärit loole tänapäevase tausta ja lavastab Lõuna-Korea režissööri Jang Joon-hwani žanrikokteil läänemaailmale vastuvõetavamas võtmes.    

Aasta jooksul nähtud filmidest võiks kodumaistele kinoekraanidele jõuda veel Richard Linklateri melanhoolne romantika “The Blue Moon”, Mona Fastvoldi ajalooline muusikal “Ann Lee testament”, Jim Jarmuschi perekonnadraama “Isa ema õde vend” ning Jane Pollardi, Iain Forsythe’i lavastuslik dokumentaal Marianne Faithfullist “Broken English”. 

Seoses oma praeguse ametiga jätan Eesti filmid tabelist välja ja
reastan ainult välismaa filme.

1. Mascha Schilinski “Vaadates päikesesse”

2. Albert Serra “Üksilduse pärastlõunad”

3. Paul Thomas Anderson “Üks võitlus teise järel”

4 Oliver Laxe “Sirât”

5. Joachim Trier “Sentimentaalne väärtus”

6. Kleber Mendonça Filho “Salaagent”

7.-8.
Lav Dias “Magalhães” (“Magellan”)
John Skoog “Reduut” (“Redoubt”)

9.-10.
Yorgos Lanthimos “Bugonia”
Ari Aster “Eddington”

“Hind Rajabi hääl” (režissöör Kaouther Ben Hania) Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF

11.-13.
Mstõslav Tšernov “2000 meetrit Andrijivkani”
Jafar Panahi “Lihtsalt üks õnnetus”
Kaouther Ben Hania “Hind Rajabi hääl”

14. Richard Linklater “Uus laine”

15. Zach Cregger “Relvad”

16.-17.
Vytautas Katkus “Külaline”
Lauri-Matti Parppei “A Light That Never Goes Out”

18. Lynne Ramsay “Sure, mu arm”

19. Gabriel Mascaro “Sinisest sinisem”

20. Mary Bronstein “Kui mul vaid jaksu oleks”

1. “One Battle After Another”
Režissöör: Paul Thomas Anderson

Aasta parim film! PTA on jätkuvalt suurepärases vormis. Leonardo DiCaprio ja Sean Penni rollid ning see lõpueelne tagaajamine – nende pärast vaataks seda filmi ikka ja jälle.

2. “Sirat”
Režissöör: Oliver Laxe

Raju ja poeetiline road movie äärmuslikes maastikes, taustaks bassine techno. See karmus ja emotsionaalne vaoshoitus muudavad lõpu eriti mõjusaks.

3. “The Ballad of Wallis Island”
Režissöör: James Griffiths

Aasta feel good film! Imearmas, südamlik ja nukker – ning oi kui naljakas.

4. “Fränk”
Režissöör: Tõnis Pill

Aasta Eesti film! Ääretult ehedad rollid ja dialoogid ning kindla käega lavastus.

5. “The Secret Agent”
Režissöör: Kleber Mendonça Filho

Humoorikas poliitiline põnevik mitte just nii naljakast etapist Brasiilia ajaloos. Wagner Moura särab peaosas.

6. “Bring Her Back”
Režissöörid: Danny ja Michael Philippou

Üks kahest selle aasta täiesti suurepärasest õudusfilmist. Lein viidud äärmusteni – šokk ja emotsioon on siin tasakaalus, nagu ka jõhkrus ja siirus.

“Train Dreams” Autor/allikas: Kaader filmist

7. “Train Dreams”
Režissöör: Clint Bentley

Aasta voogedastusfilm! Aeglaselt kulgev, nii visuaalselt kui sisuliselt imeline poeetiline draama, kus Joel Edgerton teeb auhinnaväärilise rolli.

8. “Memoir of a Snail”
Režissöör: Adam Elliot

Aasta animafilm! Armsalt humoorikas stop-motion animatsioon üksindusest, traumast ja ellujäämisest. Sobib kogu perele – pärast on ka, mida arutada.

9. “Predator: Killer of Killers”
Režissöör: Dan Trachtenberg

Aasta märulifilm, seekord hoopis anima, mis käsitleb vana tuttavat Predatori mütoloogiat eri ajastutes. Julged visuaalsed stiilid ja tuttava maailma väga äge ümbermõtestamine.

10. “No Other Choice”
Režissöör: Park Chan-wook

Terav visuaalne keel, täpne montaaž, süsimust huumor ja äärmiselt põnev kiiksuga krimilugu. 

11. “Weapons”
Režissöör: Zach Cregger

Ja selle aasta teine suurepärane õudusfilm. Kindla käega lavastatud ja struktureeritud lugu, neetult põnev ja täis ootamatusi.

12. “F1”
Režissöör: Joseph Kosinski

Aasta popcornifilm. Brad Pitt! Sisuline ebarealistlikkus ja tehniline realistlikkus koos annavad väga meelelahutusliku tulemuse.

Auväärt mainimised:

“I Swear”
Režissöör: Kirk Jones

“It Was Just an Accident”
Režissöör: Jafar Panahi

“Kokuho”
Režissöör: Lee Sang-il

“My Old Ass”
Režissöör: Megan Park

“Nouvelle Vague”
Režissöör: Richard Linklater

“Uus laine” Autor/allikas: Kaader filmist

“Pikad paberid”
Režissöör: Meel Paliale

“Sorry, Baby”
Režissöör: Eva Victor

“The Frog and the Water”
Režissöör: Thomas Stuber

“The Life of Chuck”
Režissöör: Mike Flanagan

“The Penguin Lessons”
Režissöör: Peter Cattaneo

Zootopia 2″
Režissöörid: Jared Bush ja Byron Howard 

1. “2000 meetrit Andrijivkani”, režissöör Mstyslav Tšernov

Kui saaksin ühe filmi igale inimesele kohustuslikuks vaatamiseks teha, siis oleks see “2000 meetrit Andrijivkani”. Sõpruses toimunud esikal, kus ka Tšernov kohal oli ja hiljem publikule nähtut veel rohkem avas, tõmmati hing nii katki, et see polegi veel ära paranenud. Lähiajal vist ei parane ka. Kohutavalt ebameeldiv, aga äärmiselt oluline vaatamine. Lihtsalt minge kinno või hoidke filmi sotsiaalmeedial silma peal – seda näidatakse vahel legaalselt veebis ka. 

2. “Bugonia”, režissöör Yorgos Lanthimos 

Yorgos Lanthimose filmidest rääkides on alati tunne, et selliseid sõnu, millega nähtut kirjeldada, lihtsalt pole veel välja mõeldud. Kõige paremas mõttes pöörane linateos. Aitäh, kõrgemad jõud, et meile Yorgos Lanthimose ja Emma Stone’i andsite! 

3. “Fränk”, režissöör Tõnis Pill 

Muljetavaldav režissööridebüüt, muljetavaldav kinolevi tulemus ja muljetavaldavad noored näitlejad. Tore, kui noortele teha filme, mis ei pane häbist tooli alla vajuma, vaid on näha, et tegijad mõistavad ja tahavad oma peamist sihtrühma kõnetada. Ja “Fränk” ei ole ainult üldse mitte noortele mõeldud film, vaid suudab ka vanemad vaatajad konksu otsa saada! Südamlik – aga nii karm! – lugu, mis paneb viimasel ajal eriti teravalt silma hakanud noortega seotud kuritegudele mõtlema. 

4. “Üks võitlus teise järel”, režissöör Paul Thomas Anderson

2,5 tundi hullumeelset maratoni. Väljendi “Never let them know your next move” lõpuboss. 

5. “Hamnet”, režissöör Chloé Zhao

Kuigi “Hamneti” puhul on nii mõndagi, mille kallal nokkida ja lõppkokkuvõttes lugu mind täiesti kätte ei saanud, siis Jessie Buckley ja väike Hamnet Jacobi Jupe väärivad esiletõstmist, sest kuu aega tagasi PÖFF-il kogetud emotsioonid ei taha veel meelest minna ja iga kord kui sotsiaalmeedias mõni “Hamneti” tegijatega tehtud intervjuu ette hüppab tahab hing korraks kinni jääda. Neil, kel ka silmad märja väga märja koha peal on, soovitan enne vaatamist salvrätte varuda. 

“Hamnet” Autor/allikas: Kaader filmist

6. “Pikad paberid”, režissöör Meel Paliale 

Mul on hea meel, et Meel Paliale minu noorusaja Tallinna kinni püüdis ja filmi pistis. Paliale leidis meie filmimaastikul täitmata lünga ning võttis selle siiralt ja pingevabalt ette. Filmi vaatamisest on küll omajagu kuid mööda läinud, aga mõnusalt soe tunne poeg sellele mõeldes hinge. Ja nüüd tuli suveigatsus. 

7. “Hind Rajabi hääl”, režissöör Kaouther Ben Hania

Taaskord võib öelda, et kuigi teostuslikult oli kohti, mis minu jaoks ei toiminud, läks lugu korda ja lõpplahendust teadmata püsisid pinge ja lootus lõpuni õhus. Absoluutselt ebamugav, aga jällegi oluline vaatamine, mis viskab kamaluga jääkülma vett näkku ja muudab elu ees alandlikuks. 

8. “Sure, mu arm”, režissöör Lynne Ramsey 

Selles mõttes huvitav kogemus, et kui kinost lahkudes mõjus “Sure, mu arm” ikka väga tüütu filmina, siis paari nädala jooksul on toona lahti harutamata jäänud sõlmed lahti libisenud ja nüüd tahaks seda uuesti kinno vaatma minna. Siinkohal pean tänama Redditis arutlevaid inimesi, kes erinevaid teooriaid õhku on visanud ja seega ka igasugu huvitavaid kihte on avanud. Seega tore ninanips mulle endale. Ja Jennifer Lawrence on mega!

9. “Kujuteldav koer ja valelik kass”, režissöör Yukihiro Morigaki

Kasutan PÖFF-i kodukalt võetud tutvustust: “Liigutav draama traditsioonilisest Jaapani perekonnast läbi veerandsaja aasta.” Kuigi raskeid teemasid käsitlev, siis siiski jaapani kinole omaselt rahulikult kulgev (ja vaikne!) rännak. Ja see operaatoritöö! Mega! 

10. “Kikilipsuga mässaja”, režissöör Jaan Tootsen 

Kuigi “Kikilipsuga mässaja” on ametlikult 2024. aasta film, siis kinolevisse jõudis see käesoleva aasta alguses. Paratamatult tekkis enne filmi nägemist küsimus, et miks seda filmi just praegu vaja on, aga vaadates sai sellest tundest ruttu lahti. Kuigi ajapikku on esmased emotsioonid hägustunud, on selgelt meeles, et film ja muusikaline kujundus meeldisid väga ja üleüldine rütm toimis hästi. 

1. “2000 meetrit Andriivkani”, režissöör Mstõslav Tšernov

Väga halastamatu film võtab sõjalt ära igasuguse abstraktsuse ja kangelaslikkuse, ning lause vaatajat sunnib mõistma, et “territoorium võtmine” tähendab reaalselt inimkehi, elamata elusid, valu ja hirmu. Sõjas võidetakse iga meeter üliinimliku hinnaga, mida ei saa õigustada ühegi poliitilise ega strateegilise narratiiviga.

2. “Hind Rajabi hääl”, režissöör Kaouther Ben Hania

Vaputav film, mis nihutab sõja fookuse süsteemidelt üksikisikule. Sõja tegelik mõõt ei avaldu ideoloogias ega vasta küsimusele, kellel on õigus, vaid hetkes, kus laps palub abi, aga maailm ei vasta ning just selles vaikuses paljastub meie ajastu moraalne läbikukkumine. Sõjal on ühe seitsmeaastase Hind Rajabi nägu.

3. “See oli lihtsalt õnnetus”, režissöör Jafar Panahi

Näiliselt lihtsa juhtumi kaudu paljastab film Iraani ühiskonna vägivalla, hirmu, aga ka vastutuse teemasid. Autoritaarse riigi süsteem kandub tavainimeste igapäevaellu, moonutades moraalseid valikuid ja inimlikke suhteid. See on väga peenelt kujutatud film süüst ja tõest, aga eelkõige sisemise vabaduse haprusest.

4. “Hamnet”, režissöör Chloe Zhao

Õrn ja sügavalt naise sisemaailma kuuluv film, mis avab tundemaailma kaotuse kaudu, aga millest ei õpita üle saama, vaid sellega elama. Kaotust ei käsitleta murdepunktina, vaid kestusena – inimliku seisundina, kus lein imbub armastusse ja loomingusse, ning viib lõpuks kahe inimese vastastikuse mõistmiseni.

5. “Sirat”, režissöör Oliver Laxe

Hüpnootiline film, mis liigub läbi füüsilise ja sisemise tühjuse, otsides tähendust seal, kus sõnad enam ei aita. See on eksimisest ja suunata olekust, kus piiride kompamine muudab tegelasi pöördumatult ning kus otsimine ise saab ainsaks võimalikuks vastuseks. Filmis on hetki, mis tabavad ootamatult ja jäävad pikalt kestma.

6. “Pikad paberid”, režissöör Meel Paliale

Muhe seisundifilm, mis ei moraalitse noorte läbikukkumisest ega laiskusest, vaid näitab ühe põlvkonna reaalsust. Elu ei kulge alati sirgjooneliselt; mõnikord ongi täiesti okei olla lihtsalt teel. Film normaliseerib ebakindluse ja otsingul olemise kui elu osa, lisades hea muusika ja isikliku äratundmisrõõmu.

7. “Isa ema õde vend”, režissöör Jim Jarmusch

Lugu vaikusest, aga ka perekondlikust lähedusest ja sellest, mida ei öelda. Jarmuschi huumor ja vaoshoitud soojus tabavad täpselt seda tunnet, et armastus ei eelda alati mõistmist. Just seetõttu mõjub film vägagi eestlaslikult.

“Isa ema õde vend” Autor/allikas: Kaader filmist

8. “Noored emad”, režissöör Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Film vastutusest ja väärikusest sotsiaalse haavatavuse tingimustes: noored emad ei ole kunagi pelgalt individuaalse moraalse puudujäägi tulemus, vaid nende saatus peegeldab sagali meie heaoluühiskonna tegelikke väärtusi.

9. “Riefenstahl”, režissöör Andres Veiel

Film esitab tänases poliitilises ja kultuurilises kontekstis olulise küsimuse loomevabaduse ja vastutuse piiridest. See sunnib vaatama otsa sellele, kuidas (tipptasemel) kunst võib sattuda võimu teenistusse ning kuidas enesepettus võib muuta geniaalse looja ajalooliste kuritegude kaasosalisteks.

10. “Vaadates päikesesse”, režissöör Mascha Schilinski

Naiste kehad (ja sisemaailmad) kannavad endas põlvkondlikku mälu, vaikimisi edasi antud hirme, mis on sageli jäänud sõnastamata. Naiseks kasvamine tähendab mitte ainult oma kogemuste omandamist, vaid ka nende koormate kandmist, mis on juhtunud ammu enne meid.

11. “Him”

Auväärne 11. koht tuleb filmile, mis tegelikult väga hea pole. Samas on see hea näide sellest, kuidas piir hea ja halva filmi vahel võib olla üsnaüsna peenike. Eelmine aasta oli meil “Substance” – mitte nii õrn kriitika naiselikkuse rolliv kohta ühiskonnas, mis oli ääristatud hullumeelsete visuaalidega. See jõudis lausa parima filmi Oscari nominatsioonini.

“Him” on mõnes mõttes selle meesversioon. Atleet, kes peab hakkama saama soorituspingega toksilises maskuliinses üle võlli maailmas. Paraku jääb film kohati veidi lihtsaks ja labaseks. Kahju et vaid-produtsendi-rollis Jordan Peele ei võinud korra stsenaariumi üle käia. Tegemist oleks vabalt võinud olla “Substance’I” teiseg osaga, kui oleks olnud vaid tsipa andekamad tegijad.

10. “No Other Choice”

Uus Korea antikapitalistlik film tuleb seekord Park Chan-wook’ilt. Filmis on märkimsväärseid stseene musta huumori, huvitava montaaži ja leidliku groteskiga, mis võikski “Oldboy” tegijalt oodata. Filmide puhul on tihti lõpp kõige keerulisem osa. Oi kui palju on nähtud huvitava konseptsiooni ja kulgemisega filme, kust viimase 15 minujti tõttu lahkun saalist pettunult. “No Other Choice” üllatab vastupidiselt, küpsetab tordi korralikult valmis ja paneb veel kirsi ka peale.

9. “Bugonia”

Sukelduge vandenõuteoreetiku ajju. Maailmas on hukas ja tema enda elus on kõik muudkui allamäge läinud. Loomulikult on selles süüdi mingi salajane mitte-inimeste süvajõud. Absurd… Ei ole tegelikult… Aga äkki siiski? Ei ei, ta lihtsalt luuletab… Või samas…

8. “Dog Man”

Väärt joonisfilmi iseloomustab tihti sügav südamlikus, laste jaoks keerulised emotsioonid ja nüansirohked sõnumid, mis võib kõnetada ka lastevanemaid. “Dog Man” põhitees on järgmine: hea on olla hea ja paha on olla pahalane. Ongi kõik. Ja vaat kui palju aega jääb üle lihtsalt lõbutsemiseks.

Film on kiire tempoga, nali-nalja otsas, samas jääb napilt (kuid piisavalt) allapoole skisofreenilise tiktokiliku ülestimulatsiooni lävest. See uue põlvkonna 3D-animatsiooni stiil, mis natuke hakib ja on liiga “joonistatud”, pole enamasti mulle esteetika poolest sobinud, ent “Dog Man” annab hästi edasi seda tunnet, nagu see jabur lugu oleks lapse poolt välja mõeldud.

7. “A House of Dynamite”

Kujuta ette sellist maailma, kus USA valitsuses ja tippriigiasutustes töötavad pädevad inimesed, kes üritavad järgida protokolli ja teha nii palju head oma riigile kui võimalik…. Milline uskumatu fantaasia. Aga kui te ei lase ennast absurdist häirida, siis on ees ootamas pingeline film sellest, kuidas üritatakse takistada tuumasõda ja kui habras tsivilisatsioon ikkagi on.

6. “Eddington”

Koroona-aegse looga võib mitmes suunas minna; eriti USA kultuuriruumis, kus toimus suur poliitiline lõhestumine. Kes kandis maski, kes leidis, et türanlus jooksis amokki. “Eddingtonis” on palju liine korraga käimas. Viiteid ja sõnumeid on mitmeid, kohati vastuolulised ja kohati vastukarva, ja pole kindel, et kogu see sahkermahker tuleb täiuslikuks tervikuks kokku. Sellest hoolimata on Ari Asteril anne teha iga stseen huvitavaks ja ootamatuks.

5. “Train Dreams”

Ma võin pakkuda, mis selle filmitegija lemmikfilm on! “The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford”. Viisakalt öeldes on “Train Dreams” sellest tugevalt inspireeritud – sarnane jutustaja, sama vaibiga helimaastik (sh Nick Cave’i seos) ja isegi Paul Schneider väikses osava jutumehe rollis. Tema nime (ega nägugi) ei peaks olema tavavaatajale tuttav, tal pole ei palju ega eriti märkimsväärseid rolle, ent kuidagi sattus ta mängima neisse kahte väga sarnasesse filmi.

Kui juba midagi matkida, siis miks mitte matkida üht parimat filmi, mis on kunagi üldse tehtud. Õnneks päris pastiššist päästab see, et sisu poolest läheb “Train Dreams” oma rööpaid pidi. Suurushullustuse asemel on teemaks hoopis elu tagasihoidlik ilu; kui habras ja lühike on üks inimelu, samal ajal kui Elujõud ise on nii tihedalt põimutud. Inspireeriv melanhoolsus.

4. “Weapons”

Oleks vabalt võinud olla ka lihtsalt hea draamafilm koolitulistamisest ja sellest, kuidas õpetajad, lapsevanemad ja politsei tagajärgedega tegelevad. Kuigi siis oleks see ilmselt olnud liigselt morbiidne endise sketškoomikust tegija jaoks. Parem oligi lisada mingi üleloomulik jõud ja muuta kogu lugu metafooriks. Pluss, ilma nendeta ei oleks seda lõpukatarsist ja sellest stseenist ilma jääda oleks tuline kahju.

“Relvad” Autor/allikas: Kaader filmist

3. “One Battle After Anothe”

See aasta sai kinos komöödiafilmidega kuidagi kehvasti kihistada. Aasta naerutiitel läheb suureks üllatuseks Paul Thomas Andersoni filmile. Ja oleks veel naljakam, kui just see film tema filmograafias tooks talle ta esimese Oscari.

2. “Sinners”

Viimasel ajal tehakse liiga palju kümneosalisi minisarju, isegi kui lugu nii pikk ei pea olema. “Sinners” on erand, kus just tahaks, et oleks tehtud vastupidi. Seal on huvitavad tegelased, kelle huvitavatele minevikele vihjatakse ja kellega tahaks veel mitu tundi aega veeta. Aasta parima kinoelamuse tiitli võitis film endale peaasjalikult ühe lummava muusikalise vahepalaga.

1. “If I Had Legs I’d Kick You”

Tavaliselt, kui filmis kerivad ja kerivad pinged maksimumini, siis peaks olema kas elud ohus või suured rahad mängus. Siin filmis otsib aga noore lapsega ema lihtsalt vaikust ja rahu. Saaks vaid hetkeks puhata, ennast välja lülitada, korraks maandada stre….

Film on liialdatud versioon sellest, kui keeruline võib olla sisuliselt üksik vanemana hakkama saada, eriti kui ülejäänud maailm plõksib sinuga ja tuge pole kuskilt leida. See on Rose Byrne ühenaisesõu ja ta teeb kõik vajaliku, et teenida endale Oscar välja. Kaamera jõllitab teda pidevalt klaustrofoobselt lähedalt ning tema nägu peegeldab ilmekalt otsatut rusutust ja stressi. Eesti iibe huvides võib-olla ei peaks seda filmi sedasi promoma…

10. “Fränk”
Režissöör Tõnis Pill. Eesti.

“KPop Demon Hunters”
Režissöörid Chris Appelhans ja Maggie Kang. USA. Netflix.

Kümnendal kohal sooviks välja tuua kaks filmi, mis ka tegijatele ootamatult osutusid üliedukateks ning saavutasid kultuurifenomeni, mida sel kümnendil peale “Barbenheimeri” ükski teos ei kodumaal ega väljaspool pole suutnud.

Filmid, mis toovad kinno või teleekraanide ette kirgliku publiku, kes seda ikka uuesti vaadata soovivad, tekitavad nii meeme kui diskussioone, on väärtus omaette. Eriti kui filmideni jõuavad noored ehk sihtgrupp, kes on arvatud juba kinole kadunute kategooria hulka.

Tegu pole kultusfilmidega nagu kohalik meedia neid nimetas; kultusfilm eeldab teose teatud läbikukkumist ning kirgliku suurema publiku aastad hiljem leidmist; ent tänapäeva killustatud maailmas on vähe teoseid, mis inimesi ühendavad.

“Fränk” näitab, et empaatiaküllane, isiklik ja südamest tulnud lugu liidab ning toob inimesi kinno. Viimase aja ühe mitmekesisema ja üllatavama kohaliku mängufilmi aasta muljetavaldav debüüt.

“KPop Demon Hunters” on hetkeseisuga Netflixi kõige aegade vaadatuim film ning tõestus sellest, et Sony Pictures Animation on saanud Ameerika kõige mõjukamaks ja innovaatilisemaks animatsioonistuudioks, seljatades Disney ja Pixari, kes viimase kümnendi tõsises identiteedikriisi vaevlevad.

9. “Luuletaja” (“Un Poeta”)
Režissöör Simón Mesa Soto. Kolumbia.

Cannes’i filmifestivalil “Un Certain Regard” žürii auhinna võitnud filmi keskmes on aasta meeldejäävam karakter. Oscar Restrepo (Ubeimar Rios), keskealine alkohoolikust luuletaja, kes elab oma ema juures ja ootab loomepuhangut, on 21. sajandi üks stiilipuhtamaid luusereid. Film toimib eelkõige karakteriuuringuna ning laguneb teisel poolel veidi koost, hakates dramaturgia reeglite järgi kohmakalt otsi kokku viima. Siiski, väärt vaatamine ainuüksi peaosatäitja Ubeimar Riose ning mitmete värvikate kõrvaltegelaste tõttu .

8. “Sure, mu arm” (“Die My Love”)
Režissöör Lynne Ramsay. USA.

Šotimaa režissööri Lynne Ramsay järjekordne koostöö operaator Seamus McGarvey ja helirežissöör Paul Davies’ga (“Me peame rääkima Kevinist”, “Sind polnud kunagi siin”) on loonud järjekordse kompromissitu ja julge filmi. Filtreerimata kunstiline visioon ja maksimaalne loovus. Lugu sünnitusjärgsest depressioonist on vastakaid arvamusi tekitav ning kolmas vaatus on tõepoolest pisut pikk aga on minu meelest Ramsay üks naljakamaid ning mängulisemaid filme.

“Sure, mu arm” Autor/allikas: Kaader filmist

7. “Kaaslane” (“Companion”)
Režissöör Simón Mesa Soto. USA.

Üks viimaste aastate kõige nauditavamaid high concept popkornfilme ja üks nutikamaid ulmefilmi stsenaariumeid pärast Alex Garlandi filmi “Ex Machinat”. Vaimukat ja meelelahutuslikku “Kaaslast” on parim vaadata sisu teadmata. See film tõi mulle naeratuse näole, hoolimata oma süngetest ja mõtlemapanevatest elementidest. See suurepärane “Stepfordi naistes” (1972) nähtud kontseptsiooni ümbertöötlus oli minu jaoks palju huvitavam kui Jordan Peele’i auhinnatud “Kao ära” (2017).

6. “Niiditõmbaja” (“The Mastermind”)
Režissöör Kelly Reichardt. USA. MUBI

Vaevlev perekonnapea plaanib röövida kohalikku väikest kunstimuuseumi. Kelly Reichardt (“Esimene lehm”) võtab kasutusele žanrifilmi raamid, et need täielikult pea peale pöörata. Eemaldades neo noir ja heist film’i žanri kõik kinematograafilised ning seksikad elemendid, dekonstrueerib režissöör selle irooniliseks karakteriuuringuks ja Ameerika 1970ndate peegliks, pakkudes üht lihtsamat, kuid samas täiuslikumat filmi lõppu 2025. aastal. Imeline džässilik prantsuse uue laine ning Jean-Pierre Melville’i varjunditega neo noir pakub enim neile, kes teavad žanri reegleid ja hindavad minimalistlikku ent täpset kino. Josh O’Connori rollisooritus on aasta üks parimaid.

5. “Rongiulmad (“Train Dreams”)
Režissöör Clint Bentley. USA. Netflix.

Iga aasta suudab Netlix oma voogedastusplatvormidele ka mõne pärli visata. Sel aastal siis Sundance’il linastunud Denis Johnson novelli “Rongiulmad” ekraniseering. Oma pideva voice over jutustajaga on film kui illustreeritud romaan ning esmapilgul võib tunduda, et tegu on dieetversioon Terrence Malickist või järjekordse Andrei Tarkovski koopiaga, ent režissöör Clint Bentley suudab luua omalaadse ja hüpnootilise filmikeele, mis enamasti toimib.

Operaator Adolpho Veloso poolt imekaunilt filmitud teos jätab häbisse kõik teised Hollywoodi ja Netflixi suure-eelarvelised teosed. Näitlejad on suurepärased ning aja- ja kohatunnetus imeline. Endast heal arvamusel ja pikavõitu kunstifilmide nagu “Brutalist” ja “Vaadates päikesesse” ajastul on tore näha midagi lühemat, oma lihtsuses peaaegu naiivset, kuid ausamat arthouse´i teost.

4. “Torn”
Režissöör Kullar Viimne. Eesti.

Põneva ja mitmekesise Eesti mängu- ja dokumentaalfilmi aasta tipuks on selle kümnendi parim kohalik film, mis tammsaarelikult vaatleb üksindust ning Eesti mehe olemust. Dokumentaalfilm, mis on mõeldud suurele ekraanile ning kasutab hiilgavalt ning kindlakäeliselt meediumi kõiki võimalusi: helirežii (Harmo Kallaste), montaaž (Erik Norkroos & Mirjam Jegorov), operaatoritöö ja režii (Kullar Viimne) ning selle keskmes olev põnev karakter Kalju. Eepiline, inimlik ning liigutav.

3. “Sorry, Baby”
Režissöör Eva Victor. USA.

Parim Ameerika film, mida õnnestus 2025. aastal näha. Näitleja Eva Victor’i režiidebüüt on õrn, südantlõhestav, delikaatne, naljakas ja eluline traumaga toimetuleku film. Keerulist teemat ei näidat mustvalgelt ning isegi peategelane ei tundu olevat lõpuni kindel selles, mis temaga juhtus. See, kuidas suudetakse žongleerida erinevate žanrite ja tonaalsustega, on juba omaette saavutus.

Film kasutab suurepäraselt vaikseid hetki (nii režiis, helis kui ka montaažis), et kohati õudusfilmi žanrisse kalduda, et vaataja peategelase nahasse poeks. Liigutav film, mis meenutab oma peenetundelise lähenemisega Ameerika 1970. aastate parimaid teoseid.

2. “Lihtsalt üks õnnetus”
Režissöör Jafar Panahi. Iraan.

Tänavuse Cannes’i filmifestivali Kuldse Palmioksa laureaat ja 2026. parima võõrkeelse filmi Oscari favoriit. Sarnaselt filmile “Sorry, Baby” mängib ka Jafar Panahi meisterlikult eri žanritega, et luua mõtlemapanev lugu traumast, kättemaksust ja õigluseotsingust. Panahi kerge ja koomilise fassaadi taga on peidus õõvastav ja hirmutav taustsüsteem. Filmi peategelased arvavad, et on leidnud mehe, kes neid vangistuses piinas. Aga nad ei ole selles kindlad. See teadmatus ja moraalidilemma hoiab filmi pinget viimase kaardrini.

1. “Ainus valik”
Režissöör Park Chan-wook. Lõuna-Korea.

Ideaalne double bill Kelly Reichardt’i “Niiditõmbajaga”, kuna ka selle keskmes on perekonnaga mees, kes arvab, et tema probleemide lahenduse on kuritegevus. Park Chan-wook adapteerib taaskord Lääne autori, seekord Donald E. Westlake’i romaani “The Ax” ja toob meieni filmi, mis on kui Lõuna-Korea kino steroididel. Loominguline, meelelahutuslik, naljakas, häiriv, mõtlemapanev ning mänguline.

Park Chan-wook (“Oldboy”, “Nobenäpp”) on parimaid töötavaid režissööre ning näitab siin filmitegemise meistriklassi. Nii palju geniaalseid, meisterlikult realiseeritud stseene! Kaklussstseen, kus me ühtegi heli ei kuule, kuna muusikakeskuse heli on põhjas, on võib-olla parim ja naljakaim stseen, mida viimaste aastate jooksul olen näinud.

Eesti kinolevis 2026. aasta jaanuarist.

1. “The Best Mother in the World”

Berlinalel linastunud Brasiilia film karmist teemast, nagu lähisuhtevägivald, kuid imelikul kombel on see ka üks selle aasta helgemaid ning humoorikamaid kinoelamusi.

2. “The Itch”

India lühifilm, mis räägib ausalt ja vabalt ihadest ning seksuaalsusest ja seda kõige originaalsemal, ent samaaegselt ka lihtsamal moel.

3. “Home Sweet Home”

Samuti Berlinale parimaid palasid: Taani film, kus enamikke kõrvaltegelasi kehastavad amatöörnäitlejad. Suurepärane casting ja täpne lavastajatöö.

4. “Retirement Plan”

Lühianimatsioon, mis on kui külm dušš meie hirmudele ning unistustele.

5. “Sirat”

Selle aasta PÖFFi elamus. Kohutavalt traagiline ning uskumatult mõjusa atmosfääri ja helikujundusega teekonnafilm.

6. “Notes From Planet Three”

PÖFFil linastunud lühifilm, kus põimuvad kolm komponenti: kaadrid taevakehadest ja loodusnähtustest, väikese õe ja venna omavaheline vestlus päikesesüsteemist ning foorumitest nopitud vandenõuteoreetikute teadusevastased kommentaarid. Ilmselt pole varem nii head esseelikku filmi näinud.

7. “Hen”

Samuti selle aasta PÖFFi leid. Läbi kana perspektiivi jutustatud lugu migrantide smuugeldamisest. Hea näide, kuidas vorm töötab suurepäraselt loo teenistuses.

“Kana” Autor/allikas: Kaader filmist

8. “The Room Next Door”

Almodóvarilikult võluvate interjööride ja värvikate tegelastega film. Üks tema viimase kümnendi lemmikuid kindlasti!

9. “Lesbian Space Princess”

Täispikk animatsioon, mis muudkui üllatas, šokeeris ja naerutas.

10. “Kikilipsuga mässaja”

Kauaoodatud film. Puhas meelelahutus. Need, kellele THI enne ei sümpatiseerinud, peaksid teda nüüd pärast filmi natukenegi rohkem mõistma.

2025. aasta parimaid filmielamusi pakkusid minule Hollywoodi filmidest režissöör Paul Thomas Andersoni “Üks võitlus teise järel” Leonardo DiCaprioga peaosas ning Euroopa filmidest režissöör Joachim Trieri “Sentimentaalne väärtus”, peaosas Stellan Skarsgard. Kõige tugevama Eesti filmina tooksin välja režissöör Tõnis Pilli noortefilmi “Fränk” Derek Leheste ja Tõru Kannimäe meeldejäävate rollisooritustega.

Tipp-20 filmid 2025. aastal (Eesti kinodes linastumise aja järjekorras):

“Parthenope” (kinodes 27.12.2024)

“Nosferatu” (kinodes 03.01.2025)

“A Real Pain” (kinodes 17.01.2025)

“Brutalist” (kinodes 28.02.2025)

“Mickey 17” (kinodes 07.03.2025)

Bong Joon-ho film “Mickey 17” Autor/allikas: Kaader filmist

“Maria” (kinodes 14.03.2025)

“Fränk” (kinodes 21.03.2025)

“F1 Film” (kinodes 27.06.2025)

“Üks võitlus teise järel” (kinodes 26.09.2025)

“Lihtsalt üks õnnetus” (kinodes 17.10.2025)

“Unistused” (kinodes 24.10.2025)

“Ilus noor armastus” (PÖFFil 08.11.2025)

“Christy” (PÖFFil 09.11.2025)

“Sirat” (PÖFFil 10.11.2025)

“Vaadates päikesesse” (PÖFFil 8.11.2025)

“Kui mul vaid jaksu oleks” (kinodes 21.11.2025)

“Sisu 2” (kinodes 21.11.2025)

“Puhkusesaare saladused” (kinodes 28.11.2025)

“Sure, mu arm” (kinodes 05.12.2025)

“Sentimentaalne väärtus” (kinodes 23.01.2026)

1. “Üks võitlus teise järel” (“One Battle After Another”)
Režissöör: Paul Thomas Anderson

Ilmselt on kõigil mõne lavastajaga selline suhe, et sa hindad tema filme ning alati on nad kriitiliselt head, kuid kui hakkad mõtlema, kas sa ka tõeliselt armastad tema filme, siis midagi jääb nagu puudu. See pole lavastaja ega filmi süü, aga mingisused isiklikud seosed jäävad kusagil sidumata. Võib-olla on PTA ja Tarantino minu jaoks olnud need lavastajad, kelle kõik filmid jõuaks mu lemmikfilmide TOP500 hulka, kuid ükski ei jõuaks esimesse viiendikku.

Ilmselt läksingi ma ka seda filmi vaatama ilma suuremate ootusteta ning avastasin, et see film tõmbas mind endasse ja raske on aru saada, kus need seosed peaksid olema, mis just selle filmi puhul töötavad. Võib-olla on asi selles, et see film on 1980. ja 1990. aasta filmide stiilis ning seal on palju osasid, mis justkui on üleliia ja mille mõned jätnuks montaažiruumi põrandale, kuid minu jaoks peitub ebaperfektsuses perfektsus. Pole üritatud üleproduktseerida. Film on täpselt sama kaootiline kui selle sisu.

2. “Chucki elu” (The Life of Chuck”)
Režissöör: Mike Flanagan

Ütlen kohe, et pole kindlasti päris objektiivne, sest levitasin seda filmi ja vahel saaavad ehk need filmid, millega sa ise rohkem kokku puutud, armsamaks kui teised. Aga ma olen üsna kindel, et film oleks sama koha peal ka muidu, sest filmi teema tungib hinge ja jätab märgi. On filme, mis on justkui sinu jaoks mõeldud ja see oli täpselt mulle.

“Chucki elu” Autor/allikas: DCM

“Chucki elu” pole film, mis annab kõikidele küsimustele vastused, vaid pigem film, mis ütleb, et maailm on täis erinevaid küsimusi, mida küsida; väikeseid hetki, mida nautida ning inimesi, keda sa kohtad oma teel ning kes teevad elust elamist väärt kogemuse.

3. “Fränk”
Režissöör: Tõnis Pill

Eesti film elab hästi. Pea iga aasta on mingi film olnud mu lemmikute hulgas, kuid vist ükski pole jõudnud päris nii kõrgele ning kui ma peaks tegema oma läbi aegade Eesti lemmikute nimekirja, siis ilmselt on ta ka selle aastatuhane filmidest kõige kõrgemal astmel. Ja häid filme on ju sel aastatuhandel tehtud palju.

Ilmselt on asi selles, et ka minu lapsepõlv jääb sarnasesse aega ja mõnedki asjad tulevad tuttavad ette. Olgu selleks pudelikorkide raudteele asetamine või midagi muud. Lapsepõlv on ka ohtlik aeg, kui nii võib öelda. Laps ei tee otsuseid täiskasvanulikult mõeldes ja vahel võivad mõned otsused viia kurbade tagajärgedeni, mis saadavad meid kogu elu. Mul vist ühtegi sellist pagasit kaasas ei ole, kuid tahes-tahtmata paneb mõtlema, et huvitav, kui palju selliseid napikaid võis küll lapsepõlves olla.

4. Ma vannun (“I Swear”)
Režissöör: Kirk Jones

Ilmselt ei ole ma juba aastaid ühegi filmi puhul nii palju vesistanud kui selle filmi puhul. Otseselt mitte naerust ega ka kurbusest, kuid see on lihtsalt nii südamlik film, et ühel hetkel see hakkab ja siis on raske pidama saada. Kõike loomulikult heas mõttes, sest kinost tuled sa seda filmi vaadanuna kindlasti heade tunnetega välja.

Vaatasin seda filmi PÖFF-il ning iga aasta tahan leida ühte sellist filmi, mis meenutaks mu esimesi PÖFF-i aastaid, seda aega, kui olin noorem, vähem filme näinud ning need rabasid rohkem ja võimsamalt. Nüüd on need hetked harvemaks muutunud. Aga see film tegi kõik heaks.

Kui teile meeldivad südamlikud inglise komöödiad nagu “Billy Elliot”, “Full Monty” või “Local Hero”, siis see film on teie jaoks.

5. “Must kood” (“Black Bag”)
Režissöör: Steven Sodenbergh

Spioonifilmid meeldivad mulle, kuid neid tehakse harva ning head on nad veel harvemini. Aga “Must kood” on lausa väga hea. Selline tunne, et Sodenbergh on jälle üle aastate tagasi reale saanud. Selline film peaks olema kassi-hiire mäng, kus sa ole filmist kogu aeg ees, vaid piisavalt intelligentne, et sa saad sellega kaasa liikuda ning just selline ta ka on. Ja kui oled kord juba näinud ja tead kõiki keerde, siis tahad uuesti vaadata nende nüansside pärast ja nautida meistritööd.

6. “Sorry, Baby”
Režissöör: Eva Victor

Jällegi üks enda levitatud film vahele. “Sorry, Baby” on film, mis osade jaoks võib tunduda liiga vaikne ja rahulik ning kui arvestada, et see räägib peategelast tabanud tragöödiast ja sellele järgnevast, siis kõlab ehk pisut kummaliselt, kuid see rahulikkus ongi selle filmi võlu.

Filmidel on paha komme kõike võimendada ja teha teatraalseks, kuid see film on täpselt see, mis ütleb, et lõpetage oma võltskujutlused ning iga tragöödia on personaalne ning see, kuidas inimesed seda tajuvad, ei ole see, mida te filmidest varem näinud olete. Ja isegi tähtsam on see, mida te ekraanil ei näe, vaid peate ise tajuma, peategelasega kaasa minema ja lugema ridade vahelt. See on intelligentne film ja eeldab seda ka vaatajalt.

7. “Lihtsalt üks õnnetus” (“It Was Just an Accident”)
Režissöör: Jafar Panahi

Sel aastal napsab tavalise Ladina-Ameerika TOP10 filmi koha hoopis Iraani film. Võib-olla isegi veidi naiivne film temaatikat arvestades, aga minu meelest ei tule see optimistlikkus filmile kahjuks. Mis teeb meist need, kes me oleme? Kas hea inimene on võimeline kätte maksma kurjusele ning kas see tegu ei muudaks teda ennast samasuguseks? Neid küsimusi, mida film küsib, on veelgi ning need on täpselt sellised, mis mind paeluvad.

8. “Rendipere” (“Rental Family”)
Režissöör: Hikari

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele ei meeldiks Brendan Fraser. Äkki Tarantino jaoks on ta liiga pehmeke, aga üldiselt on ta näitleja, kes suudab tuua igasse filmi headust ja head tunnet lihtsalt olemisega ning raske on mõelda, et kes võinuks antud rolli paremini sobida. Hea tuju film, mis räägib natuke erinevate maailmade kokku põrkamisest, traditsioonidest ja teiste mõistmisest. Lihtsakoelise ning pinnapealse kihi all on tegelikult üks teine kiht veel, mis tuleb üles leida.

“Rendipere” Autor/allikas: Kaader filmist

9 “Ainus valik” (“No Other Choice”)
Režissöör: Park Chan-wook

Veel üks enda levitatud film esikümnes. Mõne filmiga on see, et sa ei saa mööda vaadata geniaalsusest ning meisterlikkusest, kuid midagi on sellist, mis viib selle üheteistkümneni, või ei siis vii. Antud juhul jääb film minu jaoks samasse kohta, kus on “Pulp Fiction”, “There Will Be Blood” ja “No Country For Old Men” ehk meistritööd, mida ma väga naudin, kuid mis ei tungi selle viimase kihi alla. Kindel TOP10 film, kuid tahtnuks, et oleks olnud veelgi kõrgemal. Film on täielik šedööver ning selles on ilmselt ka aasta kõige naljakam stseen.

10. “Frankenstein”
Režissöör: Guillermo del Toro

Del Toro on lavastaja, kellel on oskusi, mille vastu ei saa ükski teine lavastaja. Kui sulle meeldib mütoloogia, gootika ja grotesk, siis ära kaugemalt otsi. Päris aus olles pean ütlema, et tegelikult mulle üldse ei meeldi, et Del Toro teeb raamatute ekraniseeringuid. See hoiab teda kammitsates ning ei luba fantaasial minna rändama veel sügamatesse ja pimedamatesse soppidesse. “Frankensteiniga” on sama lugu, et see kõik on tehtud parimal võimalikul viisil, kuid del Toro on suuteline rohkemaks. Loodetavasti saavad tal varsti need kireprojektid otsa ja teeb midagi täiesti segast ja maniakaalset.

11. “Salaagent” (“The Secret Agent”)
Režissöör: Kleber Mendonça Filho

Ladina-Ameerikast võib iga aasta vähemalt ühte ülihead filmi oodata. “Salaagent” on siis selle aasta parim, kuid jääb kindlalt alla eelmise aasta filmile “I’m Still Here”, mis võitis minu rõõmuks ka parima rahvusvahelise filmi Oscari. Mõnele ehk meeldib see film rohkem, kuid minu jaoks jäi natuke puudu. Võib-olla tahabki film olla veidi kauge ja võõrastav ning anda vaatajale pilgu distantsilt, aga samas ilmselt see tekitab väikese puudujäägi teises osas. Kui teile meeldib juba varem mainitud “No Country For Old Men”, siis see film on justkui selle kauge sugulane.

12. “F1”
Režissöör: Joseph Kosinski

Täielik vanakooli spordidraama, milliseid võiks olla rohkem kui üks 10 aasta jooksul. Isegi siis, kui sa ei ole spordifänn ning pole paarkümmend aastat vormelit vaadanud nagu mina, siis “F1” on palju rohkemat ja ei peagi mingi eriline spordifänn olema, et seda nautida. Brad Pitt, Javier Bardem ning alati imeline Kerry Condon. Mida veel tahta?

13. “Bugonia”
Režissöör: Yorgos Lanthimos

Lanthimos kahjuks elab post-Vaesekeste ajas ehk kõrghetk on saavutatud ja kõik edasine tundub veidike pettumust valmistav. “Bugonia” suurim miinus ongi see, et ta on lihtsalt hea ja mitte midagi rohkemat. Kuigi justkui läheb film lõpuni välja, on tunne, et mõned vindid on peale keeramata jäänud. Film, mida 30 aasta pärast näidatakse retrospektiivides kui veidi unustatud, aga imelist väikest filmi ning kõik plaksutavad, kui tiitrid jooksma hakkavad.

14. “Hamnet”
Režissöör: Chloé Zhao

Puhas näitlejatööde film, kus Paul Mescal ning Jessie Buckley saavad näidata oma oskuseid. Veidi nagu “film, mis oleks pidanud olema näidend”. Vahepeal töötab täielikult ja vahepeal elab ainult dialoogi peal, kuid filmi lõpp on tugev ning see Buckley pilk seal lava ees ei kao meelest.

15. “Jay Kelly”
Režissöör: Noah Baumbach

See on kummaline film, mis viib vaataja väikesesse seiklusesse, kuid lõpuks ei suuda öelda rohkemat kui “It is what it is”. Ma pole kindel, kas see peakski nii olema või kas ma nõustun sellega, aga samas on sellise sõnumiga filmi ikkagi vaja teiste hulka koha täitmiseks. Iga edu tuleb millegi hinnaga ning enamjaolt on see hind kõrge. Sa võid elada kinnikaetud silmadega ning mõelda, et kõik probleemid saavad lõpuks korda aetud, aga üldjuhul see nii ei ole.

16. “Üheskoos” (“Together”)
Režissöör: Michael Shanks

See kehaõudus on justkui “Protseduuri” väike vend või õde. Ta ei ole visuaalselt nii nauditav ja ka temaatiliselt võimaldab vähem pöördeid, kuid siiski on piisavalt hea, et nimekirja saada. Õuduse kihi all olev tegelaste probleemide absurdsus lisab kihi, mis filmi üleval hoiab ning kui film lõpuks kõik otsad kokku seob, siis kõik justkui toimib nii nagu peab.

“Üheskoos” Autor/allikas: Kaader filmist

17. “Hind Rajabi hääl” (“The Voice of Hind Rajab”)
Režissöör: Kaouther Ben Hania

See on raske film ja paneb maailmas kahtlema. Ilmselt ei vaata ma seda kunagi uuesti ja osa minust tahab, et ma ei oleks üldse vaadanud, kuid samas on ta vajalik ning alati ei saa pead liiva alla matta või kõrvale vaadata. See kõik juhtus ning seda on vaja talletada.

18. “Pikad paberid”
Režissöör: Meel Paliale

“Pikad paberid” on hea film, kuid ta on oma aja ja inimeste film. Mul on kartus, et paarikümne aasta pärast vaadatakse seda filmi ning kõik see, mis annab sellele lisaväärtust, on kadunud ning jääb kaugeks ja võõraks. Mul on ka teema, et kui ma tunnen, et filmis propageeritakse suitsetamist üle minu jaoks normaalse piiri, siis on automaatselt punkt maha. Oleks saanud kõrgemal olla.

19. “Nad tolmuks saavad” (“They Will Be Dust”)
Režissöör: Carlos Marques-Marcet

On filme, mis on head, kuid ootad, et sellest saab üks paljude seast ning ununeb. Kui film on veel festivalil vaadatu, siis on oht, et film kaob teiste vahele eriti kiiresti ära. Vahel ilmub selliste seast aga erand, mis jääb kuidagi vaikselt oma kohale ning ei hääbu.

20. “Avatar: Tuli ja tuhk” (“Avatar: Fire & Ash”)
Režissöör: James Cameron

Visuaalselt on ikka veel tegu millegi maagilisega, kuid see maagia hakkab vaikselt ammenduma. Kolmas film midagi kardinaalselt erinevat ja ahhetama panevat juurde ei too, kuigi just seda peaks ta tegema. “Avataride” suurim viga on alati olnud, et lood jäävad visuaalidele alla ning seekord on see veel kuidagi eriti märgatav. See väike kriitika muidugi ei riku seda, et tegemist on suurejoonelise vaatemänguga, mille vastu ei ole ühelgi teisel filmil midagigi sarnast panna. Ma väga austan maailmade loomist ja nende arendamist ning seetõttu ei saa filmi kuidagi topist välja jätta. Lihtsalt tahaks, et ta oleks parem ja kõrgemal kohal.

1. “Ma vannun”

2. “F1”

3. “Avatar: Tuli ja tuhk”

4. “Teolt tabatud”

5. “Patused”

6. “Fränk”

7. “Katusekutt”

“Katusekutt” Autor/allikas: Kaader filmist

8. “Kiskja: Ohutsoon”

9. “Fantastiline nelik”

10. “Audiitor 2”

11. “Palja relvaga”

12. “Jay Kelly”

Sarnaselt eelmisele aastale keskendusin ka sel korral rohkem žanrifilmidele (peamiselt õudusfilm), millest koostasin ka oma TOP10. Enne, kui õudukate juurde läheme, toon esile aga kaks käesoleva aasta suurimat dokumentaalfilmi elamust, mis väärivad eraldi esiletõstmist. Üks on ukrainlase Mstõslavi Tšernovi “2000 meetrit Andriivkani” ja teine meie enda Heilika Pikkovi ja Liina Särkineni koostööl valminud dokk “Minu pere ja muud klounid”.

Kui kellegil need filmid veel kinos nägemata, siis soovitan soojalt. Need pakuvad teile emotsiooni, mida kinos vajatakse ja mida kinost otsima tullakse. Nii heas kui halvas.

Nüüd aga õudukate manu.

10. “Frewaka” (Iirimaa, rež. Aislinn Clarke)

Euroopa arthouse kino (mõiste, mida paljud kardavad ja vihkavad) oma täies hiilguses, mis seisab tänavu kindlasti paljudes õudusfilmide edetabelites esiotsas. Küll kohati piinavalt aeglane, kuid see-eest väga mõjus film. Kes sattus HÕFFil nägema, teab põhjust, miks see film naha alla poeb. Iirlaste rahvapärimuses on paljuski sarnast, mis meilgi, kuid kunsti, kuidas oma rahvapärimusi kultiveerida õudusfilmi kastmesse, oskavad nad meist paremini.

9. “Üheskoos”https://kultuur.err.ee/”Together” (Austraalia-USA, rež. Michael Shanks).

Üleloomulik kehaõudusžanr sai mullu “Protseduuriga” pikad tiivad külge ja nüüd on seda vahepeal unustusehõlma vajunud filmižanrit hakatud päris hoogsalt viljelema. Natukene naiivsevõitu “Üheskoos” pakub küll vanale Cronenbergi fännile vähe üllatusi, kuid globaalset publikut raputas see kammerlik armastus(õudus)film päris tugevalt ja film seisab ka spetsialistide hinnangul kindlasti 2025. aasta originaalsemate õudukate esireas.

8. “Kadett”https://kultuur.err.ee/”Kadet” (Kasahstan, rež. Adilhan Jeržanov)

Täiesti radari alt läbi jooksnud HÕFFil linastunud film, mida festivalil jõudis vaatama vaid käputäis Kesk-Aasia žanrikino või Jeržanovi loomingu fänne (huvitav, palju neid Eestis on?!). Viimast peetakse õigusega Kesk-Aasia regiooni “imelapseks”, kes jõuab aastas teha ühe kuni kolm pikka eelkõige kummalise huumoriga ülekastetud krimifilmi, millest paljud on ka PÖFFi vahendusel siinse publiku ette jõudnud (“Ulbolsõn – üksi kõigi vastu”, “Karjaimmuunsus” jt).

“Kadett” on vahest tema kõige vähenaljakam ja süngem õudusfilm, mis paistab silma sovetiajale iseloomuliku räpsasuse ja esteetikaga. Kahtlen, kas “Kadett” leiab veel kellegi poolt äramärkimist, seega minupoolne soovitus see kuskilt üles otsida ja ära vaadata.

7.”Kohalolu”https://kultuur.err.ee/”Presence” (USA, rež. Steven Soderbergh)

Legendaarse lavastaja Steven Soderberghi film sai Eestis minu mäletamist mööda küllaltki leige vastuvõtu, kuid see väike psüholoogiline õudustriller on oma mõjususelt mäekõrguselt üle paljudest n-ö publikuhittidest, mis soovivad publiku meelt lahutada vaid odavate ehmatusnippidega. See film jääb meelde aeglaselt keriva vastiku õõvatundega, mis ei unune ka siis, kui valgus kinosaalis süttib. Võtab kokku ühe õudusfilmile vajaliku omaduse – kõige suurem kurjus varitseb sinu läheduses, jäädes sageli nähtamatuks.

6. “Patused”https://kultuur.err.ee/”Sinners” (USA, rež. Ryan Coogler)

Aus oleks filme hinnata selle järgi, kas see hindajale ka päriselt korda läheb. Põhjus, miks ma selle tänavuse aasta ühe suurima kinode kassamagneti ja oluliste auhindade nõudleja tabeli keskossa olen jätnud, on asjaolus, et minu enda ootused filmile olid kõrgemad. Loomulikult on film professionaalne igas elemendis, kuid kas see film väärib just õudusfilmina suurt vaimustust, selles ma julgen kahelda. Minu jaoks jäi see film kõigele heale vaatamata pisut ülepingutatuks ja poolikuks lahenduseks analüüsida ameerika ajalugu läbi vampiirifilmi žanri.

“Patused” Autor/allikas: CAP/UFS / Scanpix

5. “Hea kutsu”https://kultuur.err.ee/”Good Boy” (USA, rež. Ben Leonberg)

Omanäolise käekirjaga norraka Viljar Boe psühholoogilise õudusfilmiga (näidati HÕFFil 2023) identset inglisekeelset pealkirja kandev nutikas supernatural õudusfilm ei pruugi olla küll klassikalises mõttes suur film, aga ta täidab eesmärgi, miks õudusfilme tehakse ja miks neid vaja on. Läbi koera silmade antakse vaatajatele tunded ja hirmud, mida üks tubli kutsa oma suitsiidse peremehe kõrval tunneb ja näeb. Muidugi lähevad selle filmi suurimad plusspunktid kutsat mänginud koertegelasele (Indy), kes väärib auhinnaks üht eriti suurt ja maitsvat konti.

4. “Chucki elu”https://kultuur.err.ee/”The Life of Chuck” (USA, rež. Mike Flanagan)

Kuigi tegemist pole õudusfilmiga, vaid pigem ulmefantaasiaga elu kummalistest keerdkäikudest, ei tahtnud ma siiski seda filmi edetabelist välja jätta. Tõsi, taolisi filosofeerivaid müsteeriumeid elu mõistatuslikusest läbi universumi poolt paikapandud seaduspärasuste on tehtud teisigi, kuid nende ekraniseeringute taga seisab praktiliselt üks ja seesama kirjanik, kelle nimi on loomulikult Stephen King. “Chucki elu” võib vabalt asetada samasse ritta, kuhu kuuluvad IMDb lugejaskonna ühed suurimad lemmikfilmid “Shawshanki lunastus” ja “Roheline miil”, mis on tehtud samuti Kingi raamatute järgi.

3. “Inetu kasuõde”https://kultuur.err.ee/”Den stygge stesosteren” (Norra, rež. Emilie Blichfeldt)

Et lavastajate nimekiri ei läheks üleliia maskuliinseks, tõstan siia veel ühe filmi naislavastajalt Emilie Blichfeldtilt, kelle õudusfantaasia Tuhkatriinu-loost mõjus ootamatult värskena. Humoorikas ja originaalne lähenemine muinasjutule ei sobi kindlasti iluoperatsioonide austajatele, rohked kehamoondamisstseenid rõõmustavad aga kõiki õudukate sõpru kindlasti. Meeldiv vaheldus ingliskeelsele kinole.

2. “Relvad”https://kultuur.err.ee/”Weapons” (USA, rež. Zach Cregger)

Seda, et Zach Cregger oskab nuppe õigetes kohtades vajutada, näitas juba tema isesesvalt lavastatud debüütmängufilm, nn Airnb õudukas “Barbarian”, mis Eesti kinolevisse vist ei jõudnudki. Kui reeglina rikutakse hea režissöör ära võimalusega teha oma järgmine film suurema eelarve ja suuremate staaridega, siis õnneks on ka “Relvad” igati tipp-topp õõvafilm, mis kannatab võrdlust näiteks ka Ari Asteri “Pärilikuga”, jäädes sellele küll grammivõrra alla. Kurjad ja pahatahtlikud nõiad, keda vahepeal ainult lastele hirmutamiseks eeskujuks toodi, on kinoekraanidele jõuliselt tagasi murdmas ja see teeb ainult head meelt.

1. “Nosferatu” (USA, rež. Robert Eggers)

Õudusfilm, mis ka õudusfilm on. Robert Eggers (“Nõid”) on tabanud Murnau filmiklassikas ära selle, mis pakub õudu ja samas ka romantikat 100 aastat hiljem pärast originaalfilmi linastust. Eggersile pole vaja klassikalise loo jutustamiseks parema arusaamise eesmärgil sisse tuua mingit moodsa aja jampsi nagu kahjuks klassikutega sageli tehakse.

“Dracula” ekraniseeringutest jääb Murnau 1922. aasta tummfilm ja peategelast kehastanud Max Schreck vist alatiselt ületamatuks saavutuseks, kuid kuhugi teisele-kolmandale kohale saja aasta vältel vändatud sadadest või koguni tuhandetest “Dracula” filmidest läheb Eggersi gootilik nägemus sellest kirjandusklassikast kohe kindlasti.

Kes otsivad veel jõuluaja sisustamiseks pigem häid kui halbu filme meie selle aasta kinolevist, siis plusspoolega filmidest soovitan kusagilt vaadata järgi ka need õudukad: “Kõndides elu eest”, “Saak”, “Ohtlikud loomad”, “Kaaslane”, “Pärdik”, “28 aastat hiljem”, “Too ta tagasi”.

“Pikad paberid”

See film on lihtsalt üleni nii ilus, südamlik, valus ja naljakas korraga. Ta usaldab vaatajat ja tabab midagi väga inimlikku. Iga kord nutan lõpus, sest äratundmine on nii tugev.

“Fränk”

Täiesti teistsuguse emotsiooniga kui “Pikad paberid”, aga samas tunnetuslikult nii sarnane. Ebamugavalt ja vajalikult liigutav.

“Patused”

 Tume, võimas ja nõudlik kino.

“Brutalist”

See film oli brutaalne – parimas mõttes. Tõeline kinoelamus eepilise pildikeele, võimsa loo ja nostalgilise vaheajaga keset kinoseanssi. Siin on tunda ambitsioonikust, mis on realiseerunud millekski tõeliseks, et tuletada meelde, kuivõrd monumentaalne võib olla kino. 

“Jane Austen rikkus mu elu”

Ootamatult lajatas see film täiega südamesse. Sarmikad britid ja prantslased hõljumas Jane Austeni vaimu keskel. Kui südant liigutav, siiras ja eluline.

“Materialistid” Autor/allikas: Kaader filmist

“Materialistid”

Kuigi enamik internetist seda filmi ei sallinud, nautisin mina selle küpseid vestlusi ja täpset pilku kaasaegsele suhtekultuurile. See vaatleb teravalt, kuidas väärtused, raha ja tunded omavahel põrkuvad. Korraga jalad maas ja käed sirutamas pilvedesse. 

“Sentimentaalne väärtus”

Meisterlikult maalitud perekonnaportree, mis on kirjeldamatult hell, valus ja ajatu.

Eriauhind tugevatele emadusteemalistele filmidele, et neid tuleks aina rohkem ja aina eripalgelisemaid: “Kui mul vaid jaksu oleks” ja “Sure, mu arm”. Toored ja intensiivsed vaated emadusele, mis pakatavad nende loojate ambitsioonikusest.

Eesti TOP5

“Pikad paberid”, rež. Meel Paliale

Linklaterlikult loomuliku dialoogiga ja ehedate karakteritega ajakapsel noorte täiskasvanute eneseotsingutest. Erakordselt autentse vaibi, tooni ja rütmiga põlvkonnaportree.

“Minu pere ja teised klovnid”, rež. Heilika Pikkov ja Liina Särkinen

Äärmiselt siiras ja liigutav dokumetaalfilm tööelu, loominguliste ambitsioonide ja perekondlike suhete/rollide ristumisest. Ühe perekonna loona tabab äratuntavalt tänapäeva vanemlikke rõõme ja raskusi.

“Torn”, rež. Kullar Viimne

Kauni ja poeetilise pildikeelega dokumentaalfilm leiab ühe Võrumaa metsade keskel üksi elava vanamehe torni ehitamise visadusest midagi universaalset. See on õrn, kuid terav portree meeste valudest ja unistustest, mis sageli sõnadesse ei mahu.

“Lumi saadab meid”, rež. Natalia Mirzoyan

Kujundlikult ja visuaalselt meisterlik animadokk. Poeetiline ja ajakohane.

“Fränk”, rež. Tõnis Pill

Mõningatest representatsiooniprobleemidest ja klišeedest hoolimata on “Fränk” väga tugev noortedraama, mis tabas oma sihtgruppi muljetavaldavalt ja nendega resoneeruvas (pildi)keeles, tõstades olulisi arutelusid vägivalla, õpitud käitumismustrite, empaatia ja vastutuse üle.

Kinolevi TOP5

“2000 meetrit Andrijivkani”, rež. Mstõslav Tšernov

Brutaalne, valus ja halastamatult aus film, kus ajakirjandus ja filmikunst kohtuvad haruldase täpsusega. Üks aasta olulisimaid ja kõige raputavamaid vaatamisi.

“Üks võitlus teise järel”, rež. Paul Thomas Anderson

Kuigi kaasahaarav ja pöörane “Üks võitlus teise järel” pole PTA parimaid, annab see edasi nüüdisaja pingeid ja poliitilist reaalsust läbi suurepäraste näitlejatööde, tempoka loo ja musta huumori. Soovitatav vaadata koos Ari Asteri tänavuse filmiga “Eddingtoniga”.

“Üks võitlus teise järel” Autor/allikas: Warner Bros / kaader filmist

“Vooluga kaasa”, rež. Gints Zilbalodis

Visuaalse loojutustamise meistriklass. Ilus ja empaatiat tekitav ellujäämislugu lastele, mis kliimakriisi taustal kutsub koostööle ja rõhutab kogukonna olulisust, olemata paatoslik või moraliseeriv,

“Püha viigipuu seeme”, rež. Mohammad Rasoulof

Süžeeliselt pingeline peredraama, kus lojaalsus, hirm ja moraalsed kompromissid hakkavad üksteist koduseinte vahel murendama. Põimib kokku fiktsiooni reaalsete Iraani protestivideotega, tehes poliitilisest isikliku, kodust riigi miniatuuri.

“Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma”, rež. Pat Boonnitipat

Sentimentaalne ent väga aus ja ehe lugu hoolimisest ja põlvkondade vahelistest suhetest. Kultuurispetsiifiline aga universaalne teemakäsitlus. Pisarakiskuja.

Sarjad TOP5

Sarjade maailmast kõnetas sel aastal halastamatult intensiivne noortedraama “Adolescence”, pööraselt tempokas ja teravalt naljakas Hollywoodi eneseportree “The Studio”, ebamugav, õõvastav ja humoorikas “The Rehearsal”, intensiivne ja aus haigladraama “The Pitt” ning valusalt vaimukas briti komöödia “Such Brave Girls” toksilisest peredünaamikast.

Ülekohtuselt jätan mainimata mitmed-mitmed filmid, mis esiletõstmist väga vääriksid, ning toon sel aastal välja vaid kaks.

“2000 meetrit Andrijivkani”, rež. Mstõslav Tšernov

“Heraklese langemine” Autor/allikas: Kaader filmist

“Heraklese langemine”, rež. Christian Bonke

1. “Kuidas teenida miljoneid enne kui vanaema sureb”

2. “Vooluga kaasa”

3. “Fränk”

4. “Rooside sõda”

5. “Vaikne triloogia”

6. “Amatöör”

7. “Võimatu missioon: Lõplik otsus 2”

“F1” Autor/allikas: Kaader filmist

8. “F1”

9. “Mickey 17”

10. “Uus Laine”

Selle aasta kõige mõjusam film on Mascha Schilinski “Vaadates päikesesse”. Sellist kinokunsti ja julgust võtta filmis oma aega, lasta atmosfääril ja visuaalil lugu vaikselt, peaaegu sosinal, lahti harutada, pole ammu näinud.

Tugeva tundejälje või kustutamatu mälupildi jätsid ka mitmed teised filmid: Mstyslav Chernovi “2000 meetrit Adrijivkani”, Kaouther Ben Hania “Hind Rajabi hääl”, Abbas Fahdeli “Haavatud maa lood”, Oliver Laxe “Sirat”, Jafar Panahi “Lihtsalt üks õnnetus”, Paul Thomas Andersoni “Üks võitlus teise järel”, Eva Victori “Sorry, Baby”, Joachim Trieri “Sentimentaalne väärtus”, Richard Linklateri “Nouvelle Vague” (selles filmis oli palju äratundmist ja ootamatut sarnasust Mo-filmide loomisega), Kelly Reichardti “The Mastermind”, Radu Jude “Kontinentaal 25” ja Iván Fundi “The Message”.

Eesti dokumentaalfilmidest tõstaksin esile Heilika Pikkovi ja Liina Särkineni “Minu pere ja muud klounid”, Vladimir Loginovi “Ööääre”, Riho Västriku “Kriimsilma, karuott ja rebane”, Jaan Tootseni “Kikilipsuga mässaja”, Marta Pulga “Leelo. Ükskord me naerame niikuinii” ning Margit Lillaku “Siit ta tuleb, Roosi”.

“Kikilipsuga mässaja” Autor/allikas: Kaader filmist

Eesti mängufilmidest jättis tugevaima jälje Rain Tolgi ja Andres Maimiku “Aurora” – JÖRGEN LIIK! Samuti Tõnis Pilli “Fränk” ja Rain Rannu “Uus raha” – filmid, mis tõid inimesed kinno ja loodetavasti kasvatasid publiku huvi Eesti mängufilmi vastu. Moonika Siimetsa “Must auk” – Eva Kolditsa hambad ei lähe meelest (mõned kujundid lihtsalt ei küsi luba, et jääda).

1.-2. “Ma vannun”https://kultuur.err.ee/” I Swear” (rež. Kirk Jones)

1.-2. “F1® FILM”https://kultuur.err.ee/”F1® THE MOVIE” (rež. Joseph Kosinski)

3. “Zootropolis 2″https://kultuur.err.ee/”Zootopia 2” (rež. Byron Howard, Jared Bush)

“Zootropolis 2” Autor/allikas: The Walt Disney Company

4. “Sirat”https://kultuur.err.ee/”Sirât” (rež. Oliver Laxe)

5. “Rendipere”https://kultuur.err.ee/”Rental Family”  (rež. Hikari)

6. “Patused”https://kultuur.err.ee/”Sinners” (rež. Ryan Coogler)

7. “Relvad”https://kultuur.err.ee/”Weapons” (rež. Zach Cregger)

8. “Fränk”https://kultuur.err.ee/”Fränk” (rež. Tõnis Pill)

9. “Kikilipsuga mässaja”https://kultuur.err.ee/”Rebel with a Bow Tie” (rež. Jaan Tootsen)

10. “Ainus valik”https://kultuur.err.ee/”No Other Choice” (rež. Park Chan-wook)

Minu esimest ja teist kohta jagavad väga erinevad filmid väga erinevatel põhjustel. Üks on emotsionaalselt puudutav ja igati liigutav film aga teine on tõeline event-movie, mida PEAB suurelt ekraanilt vaatama. See oli tõeline kogemus. Kosinski ikka oskab seda suure ekraani asja.

1. “Memory”, rež: Vladlena Sandu 

Ülipõnev. Hästi unenäoline, samas väga läbimõeldud kompad, mis dokumentaalfilmi puhul on minu arust pigem harv nähtus. Tore, et ka Dr Albani “It’s My Life” oli esindatud. 

2. “Kontinental ’25”, rež: Radu Jude 

Radu Jude on selline stsenarist, kes ma ise tahaks olla ja režissöörina on ka märkimisväärne. 

3. “The Smashing Machine”, rež: Benny Safdie 

Safdie haaras helimaastikke tegema suurepärase muusiku Nala Sinephro, mis oli suur pluss mu silmis. Kindlasti ka üks ilusaimate värvi- ja valguskompadega filme sel aastal. 

Benny Safdie “Smashing Machine” Autor/allikas: Kaader filmist/Veneetsia filmifestival

4. “One Battle After Another”, rež: Paul Thomas Anderson

 Korralik sõit. See on vägev, kui film suudab 160 minutit konstantselt head pinget hoida, rütmitaju on Anderson & co’l mega. 

5. “Minu pere ja muud klounid”, rež-id: Heilika Pikkov, Liina Särkinen 

Ma ei olnud valmis selliseks kogemuseks. Hästi ilus, päris valus, väga ehe. 

6. “Suhkur”, rež: Elisabeth Kužovnik

Pärast selle ja “Stiina” nägemist ootan väga juba täispikka, olgu see siis dokk või mängukas. Režissöörina on Kužovnik tundlik, täpne ja tekitab vaatajana väga hoitud tunde, see pole minu arust iseenesestmõistetav. Elan talle nii erialaselt kui inimesena väga kaasa, paistab uue põlvkonna üks lahedamaid tegijaid. 

7. “No Other Choice”, rež: Park Chan-wook 

Vabakutselisena pakkus palju äratundmisrõõmu, kuigi ma nii drastiliste meetmeteni ei ole küündinud. Park Chan-wookil on oskus balansseerida rõhuvat raskust, huumorit ja poeesiat.  

8. “Sorry, Baby”, rež: Eva Victor 

Selline film, et kõik on tegelikult arusaadav ja isegi etteaimatav, aga ikka elan kaasa. Elan kaasa eelkõige tegelastele, aga ka laiemalt neile, kes end selles filmis ühel või teisel moel end ära tundsid. 

9. “Sinners”, rež: Ryan Coogler

Ma ei oleks iial arvanud, et ma selle filmi siia panen. Kui seda vaadata komöödiana ja natuke keel põses* (mida see film minu arvates ka tegelikult ise lubab), siis see on väga lahe ja kohati camp. Eriti soovitan seda sõpradega koos vaadata. 

10.  “Die My Love”, rež: Lynne Ramsay

Tegelikult seal filmis on kohti või elemente, mille kallal ma noriks. Küll aga olen ma selle teema tõstatamise eest hästi tänulik ja see kaalub norimise üle. Ja operaatoritöö oli ka väga lahe!

1. “F1 Film”

Võimas spordipõnevik, kus justkui saabki tunda ennast nagu üle 300 kilomeetri tunnis sõitvas Vormel 1 roolis. Tekib nii särisevat romantikat, leidub tabavat huumorit ja tegelaste saatus keerab võistlusmomentides peale eluohtlikku draamat.

Oma ala professionaalide nõuannete põhjal lavastas Joseph Kosinski totaalse adrenaliinilaksu ja kuna üheks produtsentidest on seitsmekordne maailmameister Lewis Hamilton, on selgelt näha kirge võidusõidust. Möirgavate mootorimürinate saatel kihutab päris ringradadel peaosas Brad Pitt, kelle enesekindel karakter loob silla uue ja vana kooli vahel.

Kogu produktsiooni täpsus ja ehedus tõmbab ennast tõeliselt filmi sisse ja väga kerge on ka vormelitest võõral vaatajal jälgida, mida lugu räägib. Heliloojaks on geniaalne Hans Zimmer ning heli panus filmi temposse ja emotsioonidesse on suurepärane. Film, mille kõrge oktaanarvuga elamus jäi pikalt peas keerlema ja lõi uuesti lõkkele huvi F1 vastu.

2. “Fränk”

Ootusi ja eelarvamusi ületanud režissöör Tõnis Pilli debüütfilm haaras oma mitmetahulise looga täielikult kaasa. Oli ühtäkki nii üllatavalt mängulist pinget kui ka ausat reaalsete ühiskonnaprobleemide lahkamist. Põlvkondadeülesed teemad jõudsid täpselt oma sihtrühmadeni. Näitlejavalik sobis nagu valatult, huvitavad tegelaskujud ja situatsioonid. Fenomenaalselt äge, kuidas kvaliteetne film ja leidlik turundus omavahelises sümbioosis soosis kinos koosvaatamist. Kiiduväärt saavutus ning boonusena oli mul suur rõõm näha ühe võttepaigana oma kodukanti.

3. “Pikad paberid”

Lausa särab detailiderohke armastus filmikunsti vastu. Loo tegelastes oleva nooruse austus eelnenud traditsioonidele ja soov omalt poolt kultuuri rikastada uute ideedega, vürtsiks ka parajalt mässumeelsust. Olustikus ei minda oma tegudega ulmeliseks vaid jäädakse kahe jalaga maa peale ja näeme, et lisaks suurele lõbusale pullitegemisele on ka keerulistest ning nukrates momentidest võimalik kõigil õnneks võidukalt läbi tulla, leida endas ja ümberringi palju inspireerivat positiivsust. Saab head nalja. Ilmekas jäädvustus toimib ülihästi ajakapslina ja lisaks kaasa kuuluvat filmimuusikat on lahe ikka ja jälle aeg-ajalt kuulata.

4. “Baleriin”

5. “Üks võitlus teise järel”

6. “Patused”

7. “Uus raha”

“Uus raha” Autor/allikas: Tallifornia

8. “Palja relvaga”

9. “Kiskja: Ohutsoon”

10. “Kikilipsuga mässaja”

1. “Sentimental Value”

2. “One Battle After Another”

3. “I Swear”

4. “No Other Choice”

5. 2000 Meters to Andriivka”

6. “Nouvelle Vague”

7. “Bugonia”

“Foiniiklaste skeem” (“The Phoenician Scheme”) Autor/allikas: Kaader filmist

8. “The Phoenician Scheme”

9. “Hamnet”

10. “Frankenstein”

“Vaadates päikesesse”

Lõuna gootika Saksamaa moodi, kus režissöör Mascha Schilinski vaatleb nais(t)e pilgu läbi surma ja morbiidsust. Kuigi filmist jooksevad läbi mitut erinevat põlvkonda ühendavad kohad, sündmused ja nende mõju meie järglastele, jäi siit minu jaoks kõlama tunne, et kurbus võib sündida ka tühja koha pealt.

“Fränk”

“Fränk” ei ole mitte ainult väga hea, vaid ka väga oluline film. Kahjuks puudutab selle keskne teema meie ühiskonda täna palju valusamalt kui märtsis, selle filmi esilinastumise ajal ette oleks näinud. Loodan väga, et see film süstib kõigisse, kes seda näinud, pisut rohkem empaatiat, soovi hoolida ja teisi meie ümber märgata.

“Heli ajalugu”

Ei mäletagi aastat, mil mitmete erinevate linateoste vahelt oleksid läbi jooksnud nii tugevad niidid. “Heli ajalugu” võrdleksin ma näiteks siin tabelis veidi madalamal asuva “Train Dreamsiga”, mis mõlemad kannavad mõtet eriti kibeda igatsustunde koormast. Ei ütlekski, et “Heli ajalugu” filmina teab mis eriline oleks, aga liigse sümboolsuse ja kunstiliste liialduse asemel rõhub see lihtsuse kergusele, soundtrack´ist rääkimata.

“Hamnet”

Võin öelda, et läksin “Hamnetit” vaatama suuremate ootustega kui see end mulle lõpuks kätte andis. “Are you blind?!” küsiks ma endalt, tsiteerides sõbrannat, kes tavatses öelda nii sel puhul, kui mõni väga hea film kellelegi ei meeldinud. Ometi istub “Hamnet” mul kuu aega hiljem endiselt kuklas, peaasjalikult näitlejatööde, kuid ka selle tõdemuse pärast, et ühest suurest või miks mitte ka väiksest valust võib sündida kollektiivne lohutus.

“Patused”

Õudusfilmidest suutsid sel aastal enim üllatada nii “Kohalolu”, “Too ta tagasi” kui ka “Relvad”, aga kõige värskemalt tantsis end sellest võitlusest välja “Patused”. Läksin filmi vaatama üsna puhta lehena ja soovitan teistelgi niimoodi läheneda, kui sellest filmist veel midagi kuulnud ei ole. 

“Train Dreams”

Ma pole väga haibiusku, sest suur haip tähendab tihtipeale suuremat pettumust – sellepärast ütlen, et paljudele ei meeldi ilmselt üldse ja kohati voolab aeglaselt, aga kui sa parajasti õigel lainel oled, vajutab “Train Dreams” “Heli ajalooga” sarnaselt oma mudase saapa su südamesse.

“Pillion” Autor/allikas: Kaader filmist

“Pillion”

Kui tohib, kuulutaksin “Pillioni” selle aasta parima jõulufilmi kandidaadiks, mis siis, et selle tegevus kogu aeg talvel ei toimu ning see lastega vaatamiseks ei sobi. Alexander Skarsgårdi ja Harry Mellingu fling polnud küll selle aasta soovide nimekirjas, aga näed, mis me saime!

“Sorry, Baby”

“Sorry, Baby” võiks esimese mulje järgi kukkuda Ameerika indie-troobi sügavikku – võtkem või näiteks selle cool´i minnalaskva pealkirja ja filmi alguses toimuva mõttevahetuse lehehunnikus, mis paneb mul isiklikult käe klišeealarmi nupu poole sirutama. Ent Eva Victor saab siin mitmel hetkel sabast kinni ja päästab end üle ääre kukkumast, sest süda on õige kohapeal.

“28 aastat hiljem”

Sellest esteetikast, millest “28” seeria kunagi alguse sai, pole “28 aastat hiljem” filmis enam palju järel, aga Danny Boyle on osav trikster ja seda demonstreerib ta siin filmis täie raha eest. 

“The Mastermind”

Pealtnäha üsna tüüpiline röövifilm, mis lahti rulludes näitab, kuidas ühe inimese siseilma võitlused ka kõik teised endaga kimbatuse teele kaasa tõmbavad.

1. “Sound of Falling”

Meeliülendav nii sisult kui vormilt. Kui filmiarmastajate kirikuks on kino, siis Mascha Schilinski pakkus mulle sel aastal kõige pühalikuma teenistuse. Jõuab õnneks juba veebruaris kinolevisse. Tarkovski vaim on siin tugev.

2. “Sinners”

Võimsalt uljas kompott žanritest, muusikast ja ajaloost. Kannatab – tõenäoliselt eelarvest tingituna – kohatise liigse üleseletamise all, aga kui tervik on niivõrd hästi kokku kõlav, siis ei tahaks suurt midagi ette heita. Minu jaoks lõppeva filmiaasta parim küte.

3. “One Battle After Another”

Kuuldused selle meisterlikkusest pole liialdatud (ehk ainult natuke). Veel juurdlen, kas heita PTA-le ette, kui fun filmi ta tegi, arvestades teemat. Kindlasti tema kõige publikulemmikum film. Ja kindlasti üks väheseid filme sellest aastast “Sinnersi” kõrval, mille uuesti ja uuesti vaatamist ma juba ootan. All hail Saint Nick!

4. “Nosferatu”

Eggers ei tee selle materjaliga midagi revolutsiooniliselt uut. Pealtnäha. Nagu Ebert ikka ütles – asi pole selles, mida jutustatakse, vaid kuidas jutustatakse. See, kuidas on Eggersi puhul alati erakordselt lummav olnud ja on seda ka siin. Võib-olla see pole päris nii õnnestunud klassika ümbersünd nagu oli näiteks Gerwigi “Väikesed naised”, kuid mind see uudsuse puudumine ei häirinud.

Lily-Rose Depp filmis “Nosferatu” (režissöör Robert Eggers) Autor/allikas: Universal Pictures International Switzerland

Intensiivselt kirgas luupainaja, kus seks ja surm immitseb läbi iga kaadri. Keegi ei viitsi siin isegi eriti teeselda palvetamist ega ristiga vehkida, tundes alateadlikult, et maailma juhivad palju lihalikumad jõud, mille vastu Jumal on jõuetu.

5. “If I Had Legs I’d Kick You”

Üllatavad näitlejasooritused Conan O’Brienilt ja A$AP Rockylt ning turmtuli Rose Byrne’ilt. Emadus kui põhjatu must auk on saamas filmides ehk liialt kulunud vaatepunktiks, kuid päris sellist perspektiivi nagu Mary Bronstein siin esile manab mulle ei meenu. Aasta kõige intensiivsem film.

6. “Reflection in a Dead Diamond” (“Reflet dans un diamant mort”)

Kinematograafiline dopamiinitrip. Lahjendamata ja häbitu. Iga uus Forzani-Cattet film on sündmus ja see pole mingi erand.

7. “The Brutalist”

Puhub ennast õhku täis, aga lõhki õnneks ei käi. Lavastaja Brady Corbet ei jää oma suurtele ambitsioonidele alla. Oma sõnumilt jäme nagu graniidiplokk, teostuselt aga suurejooneliselt viimistletud kinokogemus.

8. “Dreams” (“Drømmer”)

Üks ainulaadsemaid filmiprojekte sellest aastast, Dag Johan Haugerudi põhjamaiselt hillitsetud tunnete triloogia parim osa. Esimese armastuse kurnav läbielamine ja selle keeruliselt lihtsakoelise tunde kirjanduslik tõlgendamine peategelase poolt. Erinevate põlvkondade ühtekuuluvus läbi igatsuse. Eneseleidmise soov ja võimatus.

9. “The Seed of the Sacred Fig” (“Dāne-ye anjīr-e ma’ābed”)

Mohammad Rasoulof pakkus mulle sl aastal kõige mõjuvama portree Iraani paljukannatanud ühiskonnakihtidest. Kuigi Panahi Cannes’i võidufilm oli samuti väga tugev ja julge, oli tema käsitlus mõnevõrra tuttavlikum kui Rasoulofi käänuline perepõnevik.

10. “Lurker”

Toksilise fandom’i teema, mis suudab oma viimase vaatusega üllatada ega lõppe seal, kus sellised parasiitlikud suhted filmides tavaliselt lõppevad. Läbivalt ebamugav ja jahmatav.

Suurepärasest filmiaastast annab kinnitust ka tänavune Eesti filmide saak, mille kaks tippsaavutust on:

11. “Pikad paberid”

Kui “Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” tekitas uudishimu, siis “Pikad paberid” rahulolu ja usku Eesti mängufilmi tulevikku. Film, mis kindlasti inspireerib lugematul hulgal tulevasi kohalikke filmitegijaid.

12. “Torn”

Kalju on dokitegija jackpot ning lavastaja Kullar Viimne laseb õnneks filmil oma peategelase ümber rahulikult voolata, kuni lõpuks on vaataja sees tõeline emotsioonide kärestik.

1. “Eddington” (rež. Ari Aster)

Kuigi Asteri järjekordse vastukaja tekitanud meistriteose tegevus toimub 2020. aasta koroonaviiruse leviku tipus, on just “Eddington” mitmes mõttes 2025. aasta (Ameerikat) defineeriv film. Režissööri oskus leida süsimusta huumorit süngelt prohvetlikus neo-western’i sündmustikus on vaatemäng, mida loodetavasti saab kunagi ka Eesti kinolinadel näha.

2. “Üks võitlus teise järel” (rež. Paul Thomas Anderson)

“2000 meetrit Andrijivkani”
Mstyslav Chernov

Üks selle aasta olulisemaid filme, mis räägib Ukraina sõjast kunstiliselt veenval ja mõjusal viisil.

“Sirat”
Oliver Laxe

Hüpnotiseeriva heli ja visuaaliga lugu elust, elu haprusest ja surmast.

“Mr. Nobody Against Putin”
David Borenstein, Pavel Talankin

Haarav dokfilm kodanikujulgusest, mis paljastab Venemaa propagandamasina hirmuäratavad mõõtmed.

“Härra Eikeegi Putini vastu” Autor/allikas: Kaader filmist

“It’s Never Over, Jeff Buckley”
Amy Berg

Ei ole midagi meeldivamat kui vaadata head muusikadokumentaali. Ja kui filmi keskmes on Jeff Buckley, siis on tegu puhta naudinguga.

“Coexistence, My Ass!”
Amber Fares

Läbi huumori- ja absurdiprisma jutustatud lugu Iisraeli-Palestiina konfliktist ja kooseksisteerimise võimalikkusest.

“Orwell : 2＋2═5”
Raoul Peck

Orwelli kirjeldatud propagandavõtteid kasutavad totalitaarsete režiimide esindajad edukalt veel tänagi ning mõned tema süngetest ennustustest on juba täide läinud. Huvitav ja hirmutav.

“Nouvelle Vague”
Richard Linklater

Meeldiv võimalus viibida 1950ndate lõpu Pariisi filmitegijate seltskonnas ning kogeda, kuidas Godard, Truffaut, Chabrol, Rohmer ja mitmed teised režissöörid tõid filmikunsti värske ja vaba lähenemise.

“Ainus valik”https://kultuur.err.ee/”No Other Choice”, rež: Park Chan-wook

Kas just ainus, aga sellise pealkirjaga film, eriti kui selle on lavastanud “Oldboy” ja “The Handmaideni” lavastanud mees, on kindlasti kaalumist väärt, kui teemaks on aasta 2025 filmisoovitused. Jällegi on Park teinud filmi inimesest, kes on täielikult pühendunud oma eesmärgile. See on hetketi naljakas, vahel hirmus ja üldkokkuvõttes kurb teekond.

“Ajuhiiglane”https://kultuur.err.ee/”Mastermind”, rež Kelly Reichardt

Veidi on Kelly film justkui “Ainsa valiku” poolvend. Ka Josh O’Connori kehastatud tegelasel on eesmärk paigas ja ta püüdleb selle poole. Ma vähemalt arvan, et tal on mingi eesmärk ja mingeid pingutusi ta selle saavutamiseks ka teeb, kuid puudub see raudne sihikindlus, mis Parki filmi kangelasel on. Josh laseb rohkem nagu free jazz’i rütmis.

“Deemonikütid”https://kultuur.err.ee/”KPop Demon Hunters”, rež: Maggie Kang, Chris Appelhans

See pole mingi aasta filmisoovituste nimekiri, kus ühtegi multikat sees ei ole, teekond filmimaailma ju reeglina neist alguse saab. Ning kuigi mul oli teatav kiusatus lätlaste “Jumalakoera” soovitada, siis otsustasin siiski häbematult värviküllase ja neetult kummitavajääva muusikataustaga soodapopfilm kasuks.

“Fréwaka”, rež: Aislinn Clarke

Iirlanna Aislinn on lavastanud tõeliselt mõjusa folkõuduse, millest ei puudu pahaendeliselt habemesse pobisevad külaelanikud, kes linnast saabunud võõrast altkulmu piidlevad ega kägisev majalahmakas ja selle põduravõitu tervisega perenaine. Käiku lähevad kõik teada olevad vanarahvatarkused, aga potentsiaale peigmees on visa ning meie peategelase niigi habras vaimne tervis mureneb muretekitava kiirusega.

“Frewaka” Autor/allikas: Kaader filmist

“Lihtsalt üks õnnetus”https://kultuur.err.ee/”It Was Just An Accident”, rež: Jafar Panahi

Mul oli sel aastal Iraani filmilavastajate osas väike järeleaitamistund, vaatasin ära nii mõni aasta vanad “Püha ämbiku” kui ka “Minu lemmikkoogi” ja kuigi tugevad olid nad kõik, siis “Lihtsalt üks õnnetus” oli veel eriti hea. Õigemini, aimates, mis oleks Jafariga juhtunud, kui ta oleks filmimise ajal vahele jäänud, siis mitte hea. Külmavärinaid tekitavalt usutav. Kas teie usute kõike, mida kuulete?

“Minu kallimad”, rež Eva Kübar

Film esilinastus küll juba eelmise aastal PÖFF-il, aga kinodesse jõudis nüüd kevadel, nii et sobib kenasti 2025. aasta filmide sekka. Eva jälgib oma kaameraga mitme aasta jooksul kolme paari. Täpsemalt siis kolme suhet, millesse suhteosalisi küll lisandub ja eraldub ning lõpuni rahul ei tundu päris keegi, sest armastust ja tähelepanu kõigile nii palju ei jätku, kui nad seda igatsevad ja vajavad. Imetlusväärne, kuidas osalised on Eva endale nii lähedale usaldanud

“Minu universum”https://kultuur.err.ee/”U Are The Universe”, rež: Pavlo Ostrikov

Ukraina- Belgia ühistöö linastus nii eelmise aasta PÖFF-il kui ka kevadel Haapsalus HÕFF-il ja pälvis seal parimale ulmefilmile antava Navigaator Pirxi auhinna. Kuid nagu kõigis heades ulmefilmides, on ulmeelement siingi vajalik vaid olukorra loomiseks. Olukorra keskel on kaks üksikut hinge, kes üle universumi üksteise poole sirutuvad. Desireless “Voyage Voyage” jääb nüüd igaveseks selle filmiga seotuks.

“Must auk”, rež: Moonika Siimets

Taaskord üks film, mis esilinastus juba eelmise aasta PÖFF-il, aga kinodesse jõudis jaanuaris 2025, nii et ma võin teda rahuliku südamega ikkagi selle aasta tabelisse soovitada. Oma olemuselt on “Must auk” veidi nagu maailmarändur Kri-In-Poulsen – arusaadav, et mitmest tükist kokkuehitatud ja liigub veidi ebakindlalt, aga kombitsad on nii pehmed, nii pehmed ja Egon Nuteri hääl paitab kõrvu.

“Pikad paberid”, rež: Meel Paliale

Üllatus, üllatus! Film esilinastus juba eelmise aastal PÖFF-il ja murdis juba eelmise aasta tabelisse, aga kinodesse jõudis jaanuaris 2025, nii et ma võin teda süüdimatult ikkagi ka selle aasta tabelisse soovitada, sest film on seda väärt. Kütkestavalt kaasahaarav kulgemine.

“Ööäär”, rež: Vladimir Loginov

Lõpetuseks üks film, mis päris värskelt sel aastal PÖFF-il linastus. Vladimir kulgeb oma kaameraga Tallinna ööelus ja filmib ööolendeid nende loomulikus keskkonnas. Ainsas keskkonnas, kus nendega kohtuda on võimalik, sest päeval on nad kas peidus või maskeeritud tavaliseks päevainimeseks.

1. “Sirat” (rež: Oliver Laxe)

Selle aasta üks meeldejäävamaid filme, kus pinge minut-minutilt kasvab ning võimatu on ette ennustada, kuhu lugu vaataja viib. Samuti väga mitmekihiline ja suurepäraselt jutustatud lugu.

2. “Sound of Falling”, (rež: Mascha Schilinski)

Mitme põlvkonnalugu, mis on teostatud meisterlikult. Filmis näeme oskuslikult, kuidas mitme põlvkonna traumad ikka ja jälle aja jooksul esile tulevad.

3. “Katkendlikud jooned” (rež: Anxos Fazáns)

Film, mis suudab vaatajat puudutada väga sügavalt ja paneb meid märkama, kus on elu ilu ja valu tegelikult peidus. Kellel vähegi võimalik, siis soovitan seda filmi kindlasti vaadata.

4. “Hõbeda hind” (rež: Natalia Koniarz)

5. “Motellituba Ameerikas” (rež: Monica Strømdahl)

6. “Ööäär” (rež: Vladimir Loginov)

“Ööäär” Autor/allikas: Kaader filmist

7. “Minu pere ja muud klounid” (rež-id: Heilika Pikkov, Liina Särkinen)

8. “Leekiv maja” (rež: Yin-chuan Tsai)

9. “Üks võitlus teise järel” (rež: Paul Thomas Anderson)

10. “Olivia ja nähtamatu maavärin” (rež: Irene Iborra)

1. “Sinners”

2.-10.

“F1”

“Hamnet”

“One Battle After Another”

“Rental Family”

“Fränk”

“Flow”

“Aurora” Autor/allikas: Kaader filmist

“Aurora”

“Kikilipsuga mässaja”

“Springsteen: Deliver Me from Nowhere”

1. “Sirat”, rež: Oliver Laxe

Film, mis on ühtaegu müstiline visioon, puhas eksistentsialism, lohutu ja õudne ja köitev.
2. “Salaagent”, rež: Kleber Mendonca Filho

Sügav sissevaade Brasiiliasse, ühiskonda, mis on kirglik ja ilus ja sotsiaalselt väga pekkis. See on maa, kus tegutsemine midagi ei muuda,  kuid ometi ei saa jätta tegutsemata. 

3. “Lihtsalt üks õnnetus”, rež: Jafar Panahi

Psühholoogiliselt paeluv ja väga sidus film, milles kõik toimub orgaaniliselt, tervik püsib laitmatult koos ja pulseerib korraga kahel tasandil: inimsaatuste ja sootsiumi omadel. 
4. “Die My Love”, rež: Lynne Ramsay

Film, mille keskmes on noore naise lagunev psüühika. Seda filmi on nimetanud komöödiaks, aga kui oled päriselus kohanud taolisi karaktereid ja olukordi,  mõjub see terava, subjektiivse realismina. Subjektiivsus ja realism pole siin vastuolus, vaid võimendavad üksteist. Alamžanriks hoopis southern gothic, kus on tähtis roll atmosfääril. 

5. “The Visitor”, rež: Vytautas Katkus

Üllatus Leedust, väga vaikse kulgemisega film, aga selles peitub haruldane aare: headuse, tasakaalu ja leppimise retsept. 

6. “Bugonia”, rež: Yorgos Lanthimos

Tabav parabool tänapäeva kultuuri uhhuu-diskursusest ja vandeteooriatest, laiemalt võttes ka kaasaegsest argimõtlemisest ja inimsuhtlusest üleüldse, üksteisest mööda rääkimisest ja kõikjalt märkide otsimisest. Kokkuvõttes nähtusest, mida võib nimetada semiootiliseks skisofreeniaks. 

7. “Sinners”, rež: Ryan Coogler

Horror’it, blaxploitation’it, lõunagootikat ja muusikali žanre kokku miksiv teos. 
Siin nimekirjas tinglikult, sest “Ehast koiduni” vampiiriteema jääb rohkem laste ja (ameerik)laste maiuspalaks. Siiski hümn vabadusele ja blues-muusikale. 

2025. aasta ei olnud ootuspäraselt aktiivne filmide vaatamise aasta võrreldes eelmistega, kuid minu oodatud teosed said siiski kõik ära vaadatud (välja arvatud “Frankenstein”). Mul on kino ja voogedastus segamini, lihtsalt parimad filmid 2025.

20. “Aurora”

Intiimne ja vaoshoitud film, mis räägib vaimsest haprusest ilma ekspluateerimata. Selle väärtus peitub aususes ja tundlikus pilgus inimeste poole, kes tavaliselt jäävad kinolugudes tagaplaanile. Ilmus Eesti filmimaastikule vaikselt ja siis kadus, kuid selgelt vääris rohkem tähelepanu.

19. “K-Pop Demon Hunters”

Hulljulge žanrite segu, mis tõestab, et popkultuur ja animatsioon võivad olla korraga nii absurdne kui ka nutikas. Oluline näide sellest, kuidas globaalne noortekultuur leiab kinokeeles värske vormi, antud juhul muidugi küll voogedastuses, kuid see oleks tegelikult ideaalne kinofilm.

18. “Black Bag”

Pingeline ja täpne spioonidraama, mis usaldab vaataja intelligentsi. Väärtus seisneb moraalses hallalas ja vaiksetes otsustes, mitte märulis – haruldane lähenemine suuržanris ja tegelikult üllatus täiesti ootamatust kohast. Parim film, mida nautida ilma igasuguse eelinfota.

“Must kood” Autor/allikas: Kaader filmist

17. “Conclave”

Poliitiline põnevik usust, religioonist, võimust ja vaikivatest kokkulepetest. Film näitab, kui universaalne on võimuvõitlus, isegi institutsioonides, mida peetakse moraalseks kompassiks. Ajatus oli muidugi ideaalne, sest päris konklaav toimus mitte kaua peale linastumist ning film tegelikult oli nagu salajane aken peidetud maailma, kus iga sõna ja vestlus on osa suuremast mängust. Imeline stsenaarium.

16. “Together”

Valusalt aus pilk paaris suhetest ja koos püsimise illusioonist läbi totaalse ja meisterliku kehaõuduse. Film kõnetab just seetõttu, et ei paku lihtsaid lahendusi ega romantilist lohutust, ei raiska meie aega ning julgeb olla absurdne oma eesmärgil viia inimesed võimalikult lähedale. Üks unikaalseimaid õudusfilme, mis otseselt ei hirmuta ega isegi ei ehmata, vaid tekitab ebamugavust omasel mällu süübival viisil.

15. “Predator: Badlands”

Julge katse värskendada ikoonilist frantsiisi, muutes vaatenurka, asukohta ja tonaalsust. Oluline samm, mis näitab, et ka suured IP-d võivad riskida ja areneda ning mulle tegelikult väga meeldib see eneseiroonilisem versioon selle vanema, tõsisema ja poolenisti õudusfilmi asemel. Tehku selliseid ainult juurde ja olen kinos vaatamas.

14. “Young Woman and the Sea”

Klassikaline, ent inspireeriv lugu naise visadusest maailmas, mis talle ruumi ei tee. Film mõjub ajatu meenutusena sellest, miks spordilood kinolinal töötavad ja see on ikka eriti absurdne oma skaalal, mida tavainimesena ei suuda isegi hoomata. Läbi ja lõhki kvaliteetne draama.

13. “The Summer Book”

Õrn ja meditatiivne film ajast, loodusest ja põlvkondadevahelistest sidemetest. Selle olulisus peitub vaikuses ja ruumis, mida tänapäeva kino harva lubab. Ja muidugi meie jaoks geograafiliselt lähedal oleval saarel on rohkem öelda kui ainult ühe vanainimese lahkumine läbi noore tüdrukuga koos veedetud viimane suvi. “Suveraamat” vääris rohkem tähelepanu kui sai.

“Suveraamat” Autor/allikas: Kaader filmist

12. “Sinners”

Provokatiivne ja esteetiliselt jõuline film süüst ja keelatud ihadest. Ei püüa olla mugav ega moraalselt turvaline. Seob õudusfilmi nii ajaloo, rassismi kui ka teiste sotsiaalsete teemadega, olles samal ajal ka muusikal ning “Ehast koiduni” hingeline koopia, siis kinoelamusena on raske midagi paremat oodata. Vapustav film.

11. “F1: The Movie”

Spektaakel, mis ühendab tehnilise täpsuse ja inimliku draama. Oluline verstapost spordifilmide uues realistlikumas laineharjas, mis jätab võidud väiksemasse mõõtmesse kui seda tehti vanasti. Minule oli see meeldetuletus sellisest lihtsamast meelelahutusest nagu “Top Gun” seda oli: kiired masinad, ilusad inimesed ja pingeline märul. Polegi rohkem vaja.

10. “Zootopia 2”

Nutika animatsiooni triumf, mis kõnetab lapsi ja täiskasvanuid võrdselt. Jätk, mis ei korda ennast, vaid laiendab allegooriat ühiskondlikult teravamaks, pakkudes nalja igale vanusele. Ideaalne perefilm.

9. “Mads”

Minimalistlik, kuid emotsionaalselt laastav karakterifilm, mis näiliselt tehtud ühe võttega. Selle tugevus seisneb näitlejatöös ja julguses lasta ebamugavusel lõpuni kesta ning üllatustes, mida selline ühele isikule fokuseeritud reaalajas räägitud lugu võimaldab. Üks unikaalsemaid ja meeldejäävamaid zombiõudukaid, mida olen näinud. Raudne soovitus.

8. “Weapons”

Hirmufilm, mis kasutab žanri ühiskondliku ärevuse peegeldamiseks. See tõestab, et õudus on endiselt üks ausamaid ajastužanre, mis ei otsi kompromissi usutavuse ja narratiivi vahel. Hea idee ja teostus, rohkem triller kui puhas õudus, kuid eks see žanr on alati selline tugevalt voolav ja endale teed uuristav. Mõnus kinoelamus, mis pani mõtlema.

7. “The Gorge”

Romantika ja ulme ootamatu, kuid toimiv kooslus. Selline “lihtsuses peitub võlu” lugu. Film jääb meelde oma atmosfääri ja emotsionaalse panuse tõttu, mitte ainult kontseptsiooni pärast, kuigi üks mõnus koletistefilm kulub alati ära. Täiesti ootamatu avastus ja jälle üks neid filme, mis tegelikult väärib suurt ekraani.

6. “Nosferatu”

Klassika taassünd, mis austab algmaterjali, kuid kõneleb kaasaegselt. Selle aasta sees oluline filmikunstiline sündmus, mis tõestab taaskord, et õudus võib olla ka kõrgeim visuaalne kunst ning seda viimast “Nosferatu” ka tegelikult enim on. Võimalikult suur ekraan ja siis pole vaja muud teha kui lihtsalt nautida. Veider, ärritav, ebameeldiv, segane ja veel palju muud ja seda kõike ühes selle aasta ilusamas pakendis.

5. “Warfare”

Karm ja ilustamata sõjafilm, mis keskendub kaosele, mitte kangelaslikkusele. Selle tähtsus minu jaoks peitub aususes ja vaatajat raputavas perspektiivis, jättes meid publikuna samasugusesse segadusse nagu lõksu jäänud sõdurid. Lihtne paranoia muutub veriseks kaoseks ning kes vähegi sõjafilme (eriti moodsaid) armastab, siis “Warfare” on täielik kullaauk.

4. “Bring Her Back”

Psühholoogiline õudus, mis ründab leina ja süütunnet. Film jääb kummitama, sest hirm kasvab emotsioonist, mitte ehmatusest ning ega rahulikku momenti tegelikult ei olegi. Ainult kerib ja kerib, järjest veidrama loo lõpu suunas, kus ebamugavus kasvab nagu Ollie kõht, kes aina enam midagi süüa otsib. Aasta parim õudusfilm.

3. “Fränk”

Väike film suure südamega, mis räägib identiteedist ja kuuluvusest. Oluline oma siiruse ja kohaliku, ent universaalse vaatenurga tõttu ja minu silmis selline õnnelik õnnetus tüüpi film, kus kõik juhtus õigel ajal ning õigete inimestega. Üks viimase aja parimaid Eesti filme ning igati vääriline oma saavutatud edu.

2. “The Girl With a Needle”

Visuaalselt jõuline ja moraalselt kompromissitu ajaloodraama. Film ei lase vaatajal end mugavalt distantseerida kujutatavast õudusest ning see on meeldetuletus, et fantaasiarikas õudusfilm ei puuduta seda, mida inimene suudab toime panna päriselt, eriti sõja või muu suurema sündmuse taustal. Ei nimetaks seda päris “õudusfilmiks”, kuigi õudne on see kohe kindlasti, vaid ikkagi ajalooline draama, mis šokeerib päris hingeliselt ning paneb pead raputama, et kui julm võib ikka mõni inimeseloom olla. Visuaalselt ja muusikaliselt samuti meeldejääv elamus, kuid siin peab hoiatama, et mis kord on nähtud, seda enam mitte näha ei saa.

1. “Demon Slayer: Infinity Castle”

Anime kui suur kinoelamus oma parimal kujul. Tehniline virtuoossus, emotsionaalne panus ja narratiivne kulminatsioon teevad sellest kultuurilise sündmuse, mitte lihtsalt järjekordse animafilmi. Perega mitu korda kinos vaadatud, üks maailma edukamaid filme globaalses kinokassas, seriaali jätk ja veel palju muud kõik pakendatud ühte pikka animatsiooni, mis on kino suure tähega. Kuna see on anime, siis suurem osa publikust vaatas sellest mööda, kuid kes kord selle varanduse on avastanud, on selle käes ka lõksus.

2025. aasta Eesti filmide esiviisik:   

1. “Minu pere ja muud klounid”    
Heilika Pikkov, Liina Särkinen 

2. “Arütmia”   
Maria Reinup 

3. “Leivalaul”     
Katariina Aule 

4. “Mo Papa”  
Eeva Mägi 

“Mo Papa” Autor/allikas: Kaader filmist

5. “Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” 
Riho Västrik  

2025. aasta maailmakino esikümme:

1. “Kui mul vaid jaksu oleks” (“If I Had Legs I’d Kick you”)
Mary Bronstein
USA

2. “Hamnet” 
Chloé Zhao
UK, USA

3. “2000 meetrit Andrijivkani” (“2000 Meters to Andriivka”)
Mstyslav Tšernov
Ukraina, USA

4. “Vaadates päikesesse” (“In die Sonne schauen”)
Mascha Schilinski
Saksamaa

5. “Öine vahetus” (“Heldin”)
Petra Biondina Volpe
Šveits, Saksamaa

6. “Kaks prokuröri” (“Zwei Staatsanwälte”)
Sergei Loznitsa
Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Läti, Rumeenia, Leedu, Ukraina

7. “Kurt” (“Sorda”)
Eva Libertad
Hispaania

8. “Üks võitlus teise järel” (“One Battle After Another”)
Paul Thomas Anderson
USA

9. “Musirull” (“Honey Bunch”)
Dusty Mancinelli, Madeleine Sims-Fewer
Kanada, UK

10. “Emaõnn” (“Mother’s Baby”)
Johanna Moder
Austria, Saksamaa, Šveits

“It Was Just an Accident”

Iraani võimukriitilise režissööri Jafar Panafi film kulgeb suuremas osas isegi üsna lõbusas road-movie tempos ja toonis, aga võtab siis sellise totaalse toonivahetuse ja paneb kõigele suurepärase lõpustseeniga suure rasvase punkti.

“Bugonia”

Kuigi tegu on uusversiooniga, on Yorgos Lanthimos siiski hästi tabanud tänapäeva vandenõuteoreetikute paranoilist tegutsemist ja kahe erakliku mehe tegutsemist tulnukate rassi hävitamise nimel. Kõik on naljakas ja veider, kuni ühel hetkel enam üldse ei ole. Lõpukaadrid on siingi väga hästi tehtud.

“One Battle After Another”

Filmitegijad üritavad Ameerikat ikka lähituleviku düstoopias näidata ja justkui hoiatada, kuhu asjad välja võivad jõuda, kui nad praegusel kursil jätkavad. Euroopa filmivaatajatele see kahtlemata mõjub, loodetavasti ka ookeani taga. Kogu film on hea andmine, siis meeldejäävaimad on siiski Sean Penni ja Benicio del Toro mängitud kõrvaltegelased, sorry revolutsionäär Leonardo.

“Sirāt”

Järjekordne film siin nimekirjas, peale mida jäin kinotooli kuni tiitrite lõpuni istuma, sest just kogetu vajas maksimaalset seedimisaega ja minu nõrgad närvid maksimaalset taastumisaega. Lootusetus tundub kahjuks olevat nende aasta parimate filmide ühisosa, pole midagi teha, kui me sellisel ajal elame.

“Pikad paberid”

No nii siiras ja lahke tükike tänapäeva noorte elu. Peaaegu tahtsin peale selle filmi vaatamist ka ise end taas hilisteismelise ülikooli esmakursuslasena tunda, kuigi kauaks see tunne (õnneks) pidama ei jäänud. Meel Paliale film aga jääb kindlasti kauaks meie filmiloosse pidama.

“Patused” (“Sinners”)

Olemata vesternide, vampiiri- ja õudusfilmide fänn, üllatas “Patused” mind kinos väga positiivselt. Eriliselt väärib see kohta siin aasta lemmikute tabelis ühe uskumatult võimsa laulu- ja tantsustseeni pärast ja Ludwig Göransson väärib taaskord Oscarit.

“Magic Farm”

Kui mu esikümne esiviisik on kõik üsna tõsistes toonides, küllaltki karmid ja isegi vägivaldsed filmid, siis Helsingi filmifestivalil nähtud “Magic Farm” on mu selle aasta lemmik USA indie-kino amps. Amalia Ulman on loonud mõnusa irooniaga loo dokfilmitegjatest, kes otsivad Argentiina kolkast järgmist ägedat lugu (no näiteks Vice’i), aga ei näe oma ninaotsast kaugemale.

“Viimane showtüdruk” Autor/allikas: Kaader filmist

“Viimane showtüdruk” (“The Last Showgirl”)

Olen oma lemmikute kohta aasta jooksul Letterboxdi filmijälgimisäpis jooksvat nimekirja ja edetabelit pidanud ja pean tunnistama, et esimese emotsiooni ja hinnangu pealt jäi “Viimane showtüdruk” esikümnest küll välja. Millegipärast aga meenub see film mulle ikka ja jälle, oma naiivse lootusrikkuse, purunenud Ameerika unelma ja uneleva Vegase vaadetega. Operaator on muideks Autumn Durald Arkapaw, kes võttis üles ka “Patused”!

“Mootorsaed laulsid”

Eelmise aasta ERR-i aastakokkuvõtte mainituim eesti film jõudis kinodesse alles eelmise aasta lõpus ning loodan, et ma pole ainus hilinenud filmifänn, kes mainib seda oma 2025. aasta kokkuvõttes. Ega küll küllale liiga tee, sest Sander Maran on kahtlemata hakkama saanud eepilise teosega. Ükski kirjeldus ei suuda kokku võtta seda, kui siiralt lõbus vaatamiskogemus see on. Oma filmiriiulil paneksin selle “Maleva” kõrvale, neil on mingi ideeline ühisosa ja huumor, mis vääriks ikka aeg-ajalt uuesti nautimist.

“Tõeline valu” (“A Real Pain”)

Siiras perekonna- ja suhtedraama, mis ei ole liiga intensiivne “ameeriklased Euroopas” kogemus. Ilmselt aitas isiklikult filmi mõjule kaasa ka tõsiasi, et sattusin suvisel Poola-reisil pooljuhuslikult täpselt selle filmi radadele Lublinis.

1. “Külaline”, rež: Vytautas Katkus

2. “Memory”, rež: Vladlena Sandu

3. “Kontinental ’25”, rež: Radu Jude

4. “Eddington”; rež: Ari Aster

5. “Kaks prokuröri”, rež: Sergei Loznitsa

6. “Grand Tour”, rež: Miguel Gomes

7. “The Mastermind”, rež: Kelly Reichardt

8. “Ööäär”, rež: Vladimir Loginov

9. “Lumi saadab meid”, rež: Natalia Mirzoyan

10. “Lõunamaa kroonikad”, rež: Ignas Miskinis

“Kväär” Autor/allikas: Kaader filmist

11. “Kväär”, rež: Luca Guadagnino

12. “Caught by the Tides”, rež: Jia Zhangke

13. “Bugonia”, rež: Yorgos Lanthimos

14. “Sentimentaalne väärtus”, rež: Joachim Trier

15. “Goodbye Horses: The Many Lives of Q Lazzarus”, rež: Eva Aridjis

16. “F1”, rež: Joseph Kosinski

17. “Lihtsalt üks õnnetus”, rež: Jafar Panahi

18. “Fränk”, rež: Tõnis Pill

19. “Löögimasin”, rež: Benny Safdie

20. “Uus raha”, rež: Rain Rannu

1. “If I Had Legs I’d Kick You”

Olen pikalt mõjutatud olnud Ronald Bronsteini ja Safdie vendade loomingust, ehk oli vaid aja küsimus, mil üks neist jälle silma jääb ja ma olen nii õnnelik, et selleks oli Mary Bronsteini uus film. Täielik ärevuspauk, aga ka aus ja siiras vaade 21. sajandi emotsioonidele läbi paanikast nõretava emaobjektiivi.

2. “One Battle After Another”

Kindlasti mitte PTA parim, kuid kahtlemata masse kinno vedav suurtöö. Erutav ja naerutav.

3. “Sentimental Value”

Olles just “Maailma halvima inimese” ära vaadanud, lõi see õigesse auku ja Joachim Trier on ilmselt 21. sajandi suhete mõttes üks huvitavamaid filmitegijaid, kes praegu töötab.

4. “Eddington”

Kui sõber palus mult, et ma näitaksin midagi tõeliselt kinomaastikul uut, siis väitsin, et “Eddington” seda kahtlemata on. Ari Aster julgeb lähiajaloo luubi alla võtta ja ehedalt näidata meile koroonaaja hullutusi ja kõike, mis sellega kaasas käis.

5. “Sinners”

Ilgelt lahe “From Dusk Till Dawn” sugemetega teos, mis üllatas ja raputas filmimaailma õigustatult korralikult. Kõik siin filmis on ilusti visiooni tarbeks läbi mõeldud ja see annab tunda. Respekt. Vaatan kindlasti kunagi veel, kasvõi lihtsalt muusika pärast.

6. “Wake Up Dead Man”

Ilmselt kõige tõsisem Rian Johnsoni “Knives Outi” detektiivifilmidest ja nautisin seda väga. Kahtlemata ajatum kui “Glass Onion”, mis oma pinnapealse rikastekriitikaga minu jaoks nõrgaks jäi. Tore, et Johnson õigustab nende filmide ootamise alati ära!

7. “Fränk”

“Demon Slayer: Kimetsu no Yaiba – Infinity Castle”

2 tundi ja 35 minutit puhast rõõmu igale anime-sõbrale, kes seda hetke oodanud on.

“Chainsaw Man – The Movie: Reze Arc”

Harukordne kinoelamus ja kui tsiteerida filmi üht peategelast, siis ütleks vaid “Boom!”.

“Chucki elu” (“The Life of Chuck”)

Iga film, mis suudab mul pisarad mõnuga voolama panna, väärib maksimumpunkte.

“28 aastat hiljem” (“28 Years Later”)

Ootamatu, imelik ja lahe. Boyle, Garland ja Mantle on tõeline unistuste meeskond.

“Patused” (“Sinners”)

Unistuste meeskond on ka Ryan Coogler ja Michael B. Jordan. Paheline vestern oma parimas vormis.

“Sirat”

Hüpnootiline rännak äärealadele, kuid mida vähem selle filmi kohta teada, seda parem.

“Too ta tagasi” (“Bring Her Back”)

Ääretult masendav õudusdraama, milles Sally Hawkins teeb kõiki auhindu vääriva rollisoorituse.

“Kabuki meister” Autor/allikas: Kaader filmist

“Kabuki meister” (“Kokuho”)

Jaapani kinoajaloos enim kassat teeninud filmide seas lausa kaheksandale kohale jõudnud ajalooline draama rabab mitte oma pea kolme tunni pikkuse kestusega, vaid oskusega publik kaasa haarata ja mitte enam lahti lasta.

“Nosferatu”

Robert Eggers ei ole minu silmis veel kordagi eksinud. Imeline, kütkestav ja ootuspäraselt haiglane luupainaja.

“Sayuri maja” (“House of Sayuri”)

Kui majaõudused (õudusfilmid, kus kolitakse kummitavasse majja) või peavoolu õudusfilmid üldiselt on juba ammu ära tüüdanud, siis väga põneva režissööri Kōji Shiraishi “Sayuri maja” on lausa hädavajalik energiasüst, mis pakub publikule justkui palju tuttavlikku, aga samal ajal ka suures koguses ootamatusi.