Lehte Hainsalu on kirjanik, kellel igasuguste kirjanduslooliste paikapanekutega pole eriti vedanud. Ikka kipub ta välja jääma pikematest, näiteks kümnendipikkuseid tendentse haaravatest artiklitest, või leiab vaid põgusat äramärkimist mõnes aastaülevaates.
Teisest küljest on Lehte Hainsalul siiski ka väga vedanud, tal on olnud hulk aastaid oma tõsine uurija Valeria Ränik, kes on tema kohta avaldanud kaks süvenevat, suure empaatiaga kirjutatud raamatut (2004, 2008).
Neist esimest arvustades kirjutasin 2004. aastal Postimehes: “Just Lehte Hainsalu viimase kümne aasta romaanide julget eksperimenteerivust, lennukat kultuuriloolist haaret, psühholoogiliste eritluste meisterlikkust ja ka puhtkeelelist-stiililist vormivõlu on Valeria Ränik sageli väga täpselt ja veenvalt esile toonud.”
Tõepoolest, sellist järjestikust eredate romaanide rida nagu “Viis minutit enne vihma” (1997), “Viis minutit pärast vihma” (1997), “Kukelokuti” (1999) ja “Kellakuuljad” (2001, 2007) on ette näidata vähestel meie kirjanikel.
Mul on hea meel, et minu esimeses, 2005. aastal ilmunus kriitikakogumikus “Kulli pilk” on kümme lehekülge Lehte Hainsalu teoste kohta, kus ma muu hulgas püüdsin ka omalt poolt mingit kirjandusloolist õiglust jalule seada.
Minu nüüdses Tartu Postimehe arvustuses (23. september 2025) püüdsin eriti esile tuua Lehte Hainsalu memuaarset vaadet paljudele Tartu kirjanikele kui piltlikult öeldes suure pere pereema loodud perekonnapilte, mis kaugeltki alati ei tarvitse olla ilusad pühapäevaportreed, vaid võivad vahel ka nii-öelda ülekäte läinud pereliikmeid üsna karmilt, kuid siiski mitte kuidagi mahategevalt või äratõukavalt paika panna.
Kui mõne aasta eest ilmus Sirje Oleski raamat ENSV kirjanike liidu ajaloost, siis oli selles tunda samasugust kirjanike kui suure pere lugu. Sirje Oleski raamatut arvustades ma kõrvutasin seda Lehte Hainsalu romaaniga “Kellakuuljad” ja kirjutasin:
“Tahaksin siinkohal hea sõnaga meenutada Lehte Hainsalu kultuuriloolist ahelromaani “Kellakuuljad” (Eesti Raamat 2001, 488 lk). Selles tugevasti dokumentaalsele aluspõhjale, aga samuti isiklikele mälestustele toetuvas, kaht sajandit haaravas teoses on kujutatud ka ENSV perioodi, luues tollastest kirjanikest hulga värvikaid portreid. Hainsalu ja Oleski raamatud täiendavad teineteist suurepäraselt” (Tartu Postimees 8. november 2022).
Ja nüüd võiks täpselt sama korrata Lehte Hainsalu uue raamatu “Õpetaja 12” puhul. Sedagi võiks vist nimetada memuaarromaaniks, mis koosneb seekord 57 pildikesest ja hõlmab paljusid kõige tuntumaid Tartu literaate, alates juba Juri Lotmanist, Betti Alverist, Mati Undist, Jaan Kaplinskist, aga ka mitmeid vähemtuntuid ja tänapäeval vist juba üsna unustatud autoreid, nagu näiteks Felix Kotta, Ellinor Rängel, Helgi Muller, Karl Taev, Marje Pedajas, Voldemar Raidaru, Velli Verev, Jaan Toomla, Milvi Seping. Just selliste kirjandusloos tahaplaanile jäänud autorite meenutamine on eriti tänuväärne.
Ma ei tahakski püüda kuidagi seda 57 autori galeriid hinnata või mingisse paremusjärjestusse panna, see jutt läheks siis juba väga pikale, pealegi on igaühel ju õigus oma subjektiivsetele mälestustele, ja nii on ka minu mälestused mõnest kirjanikust mõne kandi pealt teistsugused.
Õieti peatuksingi praegu vaid ühel kirjanikul, kelle kirjanduslooline hindamine on olnud pikka aega kuidagi intrigeerivalt problemaatiline, ja selleks on Anna Haava. Lehte Hainsalu tsiteerib Villem Ridala käsitlust Anna Haavast, mis on ka tõepoolest kummaline, tänapäeval lugedes peaaegu et lausa paroodia, siin on suuresõnaliselt pajatatud luuletajanna armastuse traagikast:
“See armastus on nagu altar, mille ette palvetades langetakse. See ei ole andumine, vaid pigem keeldumine, sellepärast on see armastus arg, kartlik, tagasihoidlik, häbelik, see ei oska lugu pidada olevast õnnest, see kardab ja kurdab juba ette kaduvikku, õnne kadumist või otsib valu läinud aegade mälestusist, see on eleegiline juba enne, kui seda tarvitseks olla, see ei kehta [? – ilmselt tähenduses: ei luba – A. K.] ilutseda, rõõmus, lõbus ja mõttevallatu olla, see kahetseb, kurdab, leinab, mürgitades oma õnne. Mingi kohus, orjus, ränk palvelus, mille all süda nõrkeb ja hing traagiliseks muutub. Haledus, nutt on selle avaldumismood, võimatus hõisata paneb selle igatsema surma, teeb selle eleegiliseks, veel sagedamini leinaliseks, kalmuliseks, traagiliseks” (lk 37). – Oi õudust küll!
On väga hea, et Lehte Hainsalu sellist luulele lähenemist ja samas ka Ello Sääritsa loodud pilti Haavast korrigeerib, aga seda võiks isegi veel rohkem teha. Selles seoses meenus mulle kunagine Indrek Särje lühiarvustus Ello Sääritsa Anna Haava raamatu kohta (vahel jääb mõni lühiarvustus hoopis paremini meelde kui pikad dotseerivad traktaadid). Särg tõstis esile hoopis teistsugust Haavat, mitte sellist haiget ja õnnetut ja üksildast ja hüljatud ja katusekambrites külmetavat nutunaist, vaid hoopis säravat ja elegantset daami. Indrek Särg kirjutas:
“Kohe esikraamatuga uueks Koidulaks kuulutatud, Peterburis õukonnakindrali lossis seltsidaamina teeninud, Postimehele mitmest keelest kirjandust tõlkinud, läbi käinud pea kõigi omaaegse Eesti vaimusuurustega, loomejõuline ka kõrges vanuses – see on teine Anna Haava.” Mitmetelt fotodelt “ei paista allaheitlik maanaine, vaid pigem uhke hoiakuga ilma ja inimesi näinud daam. Poetess koos oma kaaskonnaga. Ürgjõuline natuur, nagu Anna Haava kohta Leipzigis öeldigi.” (Eesti Ekspress 12. juuli 2007).
Kirjandusloos püsivad stambid on üks paras nuhtlus ning Lehte Hainsalu stambivaba isikupärane lähenemine on heaks näiteks väskest lähenemisest kogu meie kirjandusloole. Loodan, et tulevased uurijad võivad tänu Lehte Hainsalu kirjandusloolise kallakuga teostele leida hulgaliselt kilde ja killukesi, mis võiksid meie kirjanduslugu elavamaks muuta, ja loodetavasti leiab ka autor ise seal senisest õiglasema koha.
Kui kultuurkapital taas valib nominente, siis võib ju tekkida küsimus, et raamat “Õpetaja 12” pole nagu puhas proosa ega pole justkui ka puhas esseistika (kuigi seda võiks ju vabalt nimetada ka esseeromaaniks), aga minu meelest võiks see teos kandideerida hoopis vabaauhinnale, mis vahepeal mitmeks aastaks päris ära kadus, aga nüüd on tänuväärselt taastatud.
Ma lisaksin lõpuks veel ühe puhtisikliku meenutuse, mis mul seostub just Õpetaja tänava majaga. Aastal 1991 olin ma vaene vabakutseline, inflatsioon kogus juba tuure ja viimanegi raha sulas sõrmede vahelt ära. Kui siis sügisel mu isa suri, olin hoopis raskes olukorras. Tegin siis sedagi, et läksin Õpetaja tänavale, vestlesin tollase konsultandi Aivo Lõhmusega (temastki on Hainsalu teoses antud mõjuv lühiportree) ja küsisin, kas poleks võimalik sealtkaudu mingit toetust saada. Aivo oli küll väga osavõtlik, aga ütles, et selliseid ametlikke kanaleid kahjuks pole, pealegi polnud ma siis veel kirjanike liidu liige (sain selleks alles viis aastat hiljem).
Aga samal õhtul oli Aivo Lõhmus minu ukse taga ja andis mulle ümbrikuga üle 500 rubla. Nimelt oli tal olnud vestlus Jüri Talvetiga, kes otsustas mind toetada. Muide, siis me polnud Talvetiga veel lähemalt tuttavadki ja ta teadis mind peaasjalikult mu kirjatööde kaudu. 500 rubla (tol momendil märksa suurem summa kui praegu 500 eurot) lahendas olukorra.
Ja see on vaid üks väike killuke, mis mul seostub tollase kirjanike majaga.
Nii et väga tore, et nüüd on meil püstitatud Õpetaja 12 majale selline suurejooneline kirjanduslik monument.
*
Arvustus põhineb minu sõnavõtul raamatu “Õpetaja 12. Uluotsa maja” esitlusel Tartu Kirjandusmajas 23. septembril 2025. Sõna võtsid veel ka Sirje Olesk ja Rein Veidemann.