Margit Lillak ja Roosi-Mai Järviste Foto: Erakogu
Roosi-Mai Järviste ja Margit Lillaku esimene küsimus:
Milline on sinu ideaalne päev?
Gert Põrk: Laps ärkab üles, sööb kõhu täis, vahetame mähkud ära ja siis ta jääb ilusti jälle magama. See on täiesti suurepärane, ideaalne päev.
Johannes Lõhmus: Minu ideaalne päev on niimoodi, et ma ärkan pere seltsis suvilas Peipsi ääres, siis kui ma ärkan 11–12 paiku, väga rahulikult, aeglaselt. Siis lähen vaatan, mis ilm on, mis see päev toob, ei kiirusta kuhugi, teen kõike omas tempos.
Roosi-Mai Järviste ja Margit Lillaku teine küsimus:
Mis on sinu esimene kõige plahvatuslikum filmielamus?
Gert Põrk: Millegipärast tuleb esimesena meelde see aeg, kui noore tudengina kolisin Prantsusmaale elama ja käisin kinos vaatamas Prantsuse uue laine vanu filme. See, mis ma siis tundsin, oligi plahvatuslik. Siis ma armusin filmikunsti, need kogemused on siiani meeles. Need õhtud seal Prantsuse kinos oli mu esimene plahvatuslik filmielamus.
Johannes Lõhmus: See on mu jaoks midagi sellist, mida me üritame ka 2025. aasta Valga Hot Shortsi festivalil luua. Mõnede osalejate jaoks vähemalt. Kunagi, kui olin umbes 4–5-aastane poiss, käisin vanematega kaasas Espoos filmifestivalil. Umbes samal ajal olid tulnud välja Soomes
VHSide peale «Tähesõdade» osad 4, 5 ja 6. Festivali fuajees olid diivan, VHS-mängija, telekas, pult ja need kolm kassetti. Mina mäletan seda niimoodi, et olin nädal aega seal ja vaatasin neid filme algusest lõpuni. Kui need läbi said, kerisin kasseti algusesse, täiesti valimatult. Need olid inglise keeles ja soome subtiitritega, mina viieaastase poisina kumbagi keelt ei rääkinud, aga see ei olnud oluline. Mu jaoks oli see nagu gateway drug. Vahepeal tegin mingeid muid asju ka, aga mina mäletan seda nii, et vaatasin nädal aega järjest festivali fuajees, juues samal ajal limonaadi ja süües kartulikrõpse.