Valminud on suur ülevaateraamat Eesti maalikunstniku ja sõjajärgse modernismi esindajast Valdur Ohakast, kellel on 26. detsembril 100. sünniaastapäev.
Kunstiajaloolane Liis Pählapuu on kunstnik Valdur Ohaka uurimisega tegelenud aastaid. Suur mitmesaja leheküljeline raamat on senise töö loogiline jätk, millega ta soovib tutvustada Ohaka mitmekesisust laiemale avalikkusele ja panust Eesti kunstiloosse. Raamatusse on koondatud nii kunstniku kõige varsemad tööd kui ka näiteks vangilaagris veedetud aasate looming.
“Teatavasti ta 1949. aastal saadeti vangilaagrisse fabritseeritud süüdistuste põhjal ja nendest annab ka raamatu ülevaate, et mida ta seal laagris tegi, kuidas tema mõtted sel ajal olid. Tema niisugune loomus kunstnikuna ongi hästi kontrastidele keskenduv, nii värvis kui vormis või hiljem ka kõige selle tehnilise poole,” lausus Pählapuu.
Pählapuu sõnul teab Eesti inimene Ohakat pigem maastikumaalijana, samas andis ta märgilise panuse sõjajärgse modernismi kujunemisse, mil ta ei kartnud kaasa minna ajastule omase jõulisusega.
“Ta tegeles sellel perioodil ka näiteks abstraktse kunstiga või siis sürrealismi mõjudega ning oli üks Ülo Soostari parimaid sõpru Eestis. Kui Sooster või tema sõbrad Moskvast käisid Tallinnas, siis nad sageli peatusid Ohakate pool. On säilinud kirjavahetus nende kunstnikega ja sellised nüansid, mis olid õhus nende omavahelisest suhtlemisest. Need kindlasti mõjutasid ka Ohaka loomingut sellel ajal,” sõnas Pählapuu.
Ohakas oli tihedalt seotud Tallinna ja Võrumaaga. Võrumaal asuvast Kütioru suvekodust sai aastate jooksul Eesti mitteametlik kultuurielu keskus, kus kujunes uus põlvkond kunstnike. Nende seas ka kunstnik ja kõnealuse raamatu kujundaja Peeter Laurits.
“Valdur ei loonud mingisugust oma koolkonda ja Eetla veel vähem. Eetla tegeles noortega tunduvalt rohkem kui Valdur, kuigi mõlemad siiski juhendasid. Valdur rohkem sellise isikliku eeskujuga. Nüüd kõik need kunstnikud, kes sealt on välja kasvanud, ongi tohutult eriilmelised,” sõnas Laurits.