Kõige säravamad lahkuvad pühapäevaselt galalt «Spordiaasta tähed 2025» kuldse Kristjani-nimelise auhinnaga. Nende jaotumine tekitab – nagu traditsioon ette näeb! – hõõrumisi, kurtmisi ja solvumisi. Miks tema sai ja mina ei saanud? Või kui mina ei saagi, siis kohe kindlasti ei tohi saada ka too!
Ühelt poolt on säärane kirglikkus mõistetav, teisalt väsitav, aga kolmandast kandist vaadates suisa tänuväärne, sest tõestab, et tippsporti tehakse Eestis kirega. Tahetakse võita ning võetakse hinge ja isiklikult, kui soovitud eesmärk jääb saavutamata.
Just see sügavalt isiklik võidutahe – ma pean olema parem kui teised! – ongi tippspordi edasikandvaim jõud. Võidutahet realiseerides tuleb järgida reegleid ja lugupidamist vastaste suhtes, ent samas teadvustada, et ninnu-nännu hoiak võitu ei too.
Tipus maksab murdjainstinkt ning 2025. aasta põhjal otsustades see nähtus Eesti spordis välja suremas ei ole.
Iluuisutaja Niina Petrõkina ning ujujate Eneli Jefimova ja Ralf Tribuntsovi kuldmedalid, vehkleja Katrina Lehise, mitmevõistleja Johannes Ermi ja tõstja Mart Seimi hõbemedalid ning igihalja epeenaise Irina Embrichi 45-aastasena võidetud pronks olid Eesti spordiaasta kandvaimad medalihetked.
Nende kõigi taga peitub erakordselt andekas sportlane, tark treener ja sageli ka kübeke õnne. Ent eelkõige fenomenaalne valmisolek näha saavutuse nimel ränkrasket vaeva. See ongi võidutahe.