Teadlased on avastanud, et üks Läänemere põhjas paiknev endine Teise maailmasõja relvade ladestuspaik on ootamatult kujunenud elujõuliseks mereökosüsteemiks. Uurimuse keskmes oli Lübecki laht, kus merepõhjas lebavad V-1 tiibrakettide lõhkepead. Need metallist maailmasõja jäänukid, mis sisaldavad potentsiaalselt äärmiselt toksilisi ühendeid, nagu trotüül ja trinitrotriaminometaan, on osutunud elutähtsateks kinnitumiskohtadeks paljudele mereorganismidele. Merepõhja mudases ja liivases keskkonnas, kus loomulikult kõvasid pindu napib, pakuvad need uputatud relvad haruldast võimalust elusorganismidele ja neist on saanud tehisrifid.
Senckenbergi uurimisinstituudi teadlase Andrei Vedenini juhtimisel tehtud uuring näitas, et relvad meelitasid ligi märksa rohkem elustikku kui ümbritsev muda. Näiteks registreeriti relvajäänustel keskmiselt 43 000 organismi ruutmeetri kohta, samas kui lähedal asuvates setetes oli neid vaid umbes 8200. Allveekaamera abil jäädvustati, kuidas erinevad mereelukad – meritähed, anemoonid, karbid, kalad ja isegi krabid – on need oma elupaikadeks muutnud. Teadlaste üllatuseks suutsid paljud organismid taluda ka kõrget mürgiste ainete kontsentratsiooni, mis ulatus kohati 2,7 milligrammini liitri kohta.
Lisaks kõvale pinnale, mis võimaldab elusolenditel füüsiliselt kinnituda, hoiavad inimesed sellistest ohtlikest paikadest eemale. See loob omamoodi „kaitsemulli“, kus loodus saab areneda ilma otsese inimmõjuta. Oluline on märkida, et elustik koondus peamiselt just relvakestadele, mitte otse lõhkeainele, mis tõenäoliselt vähendab nende kokkupuudet kõige ohtlikumate kemikaalidega.
Pärast Teist maailmasõda otsustasid liitlasriigid utiliseerida suuri koguseid Saksa relvastust ja laskemoona, uputades neid Läänemerre. See hõlmas tuhandeid tonne lõhkeaineid pomme, miine ja rakette. Selline meetod tundus toona kiire ja odav lahendus, kuid keskkonnamõjusid selgelt ei hinnatud. Tänapäeval on need relvad muutumas ohtlikuks nii ökoloogiliselt kui ka ohutuse mõttes, ent samas – paradoksaalsel kombel – on mõned neist hakanud toimima kui tehislikud mereökosüsteemid.