Raporti koostanud Jennifer Kavanagh ja Jeremy Shapiro tõdevad esmalt, et agressioonisõda Ukrainas on oluliselt nõrgestanud Venemaa võimekust – seda nii majanduslikult, inimressursi, kui ka relvastuse ja moonavarude osas. Venemaal võtab pärast sõja lõppu Ukrainas viis kuni kümme aastat, et ennast selliseks rünnakuks uuesti valmis panna, märgivad autorid.
Teisalt toovad nad esile ka Eesti ja tema NATO liitlaste kasvanud suutlikkuse ning tõdevad, et Vene rünnakuga suudetaks toime tulla ka isegi ilma USA olulise toetuseta. Samas rõhutavad raporti koostajad, et see sõltub siiski rohkem mitte Venemaa relvajõudude taastumisest, kui Euroopa liitlaste sõjalistest reformidest ja taasrelvastumisest.
Eesti kaitsevõime kolm komponenti
Eesti kaitsevõimet kirjeldades nimetavad raporti koostajad selle kolme põhikomponenti: võimekas suurtükivägi; õhukaitse, sealhulgas droonitõrjevõimekus ning ühiskonna võitlusvalmidusele ja mobilisatsiooniväele tuginev totaalkaitse.
Eesti suurtükivõime hõlmab lisaks Lõuna-Koreast ostetud liikursuurtükkidele K9 Kõu endas ka mobiilseid mitmikraketiheitjaid HIMARS ning suuri täpislaskemoona varusid. Igasuguse sõjalise konflikti korral kasutataks suurtükiväge agressori edasiliikumise takistamiseks, tema varustusliinide, logistika ja varude hävitamiseks, kusjuures Eesti saab oma kaitset planeerides ette valmistada juba eelnevalt kindlaksmääratud sihtmärgid.
Mitmikraketiheitjate HIMARS üleandmine Eesti kaitseväele 2025. aasta aprillis.
Eesti õhukaitse põhineb koos Lätiga soetatavatel IRIS-T õhutõrjesüsteemidel, idapiirile rajataval droonikaitsel, mille koosseisus on nii sensorid, droonivastased süsteemid ja vaatlusdroonid. Lisaks on Eesti taotlenud NATO-lt õhutõrjesüsteemi Patriot ning otsib veel ka muid võimalusi oma õhuruumi kaitsmiseks, sealhulgas ballistiliste rakettide vastu. Eestis nagu ka teistes Balti riikides teevad praegu õhuturvet NATO riikide hävitajad, aga Eesti tugevdab ka ise jõudsalt oma radarivõimet, märkisid ECFR-i eksperdid.
Kolmanda sambana Eesti kaitsesüsteemis tõid autorid esile totaalkaitse, milles lisaks pidevalt teenistuses olevale 7000 sõjaväelasele on valmis kiirelt võitlusse asuma umbes 38 000 Kaitseliidu võitlejat ning mobilisatsioonivarus on 40 000 väljaõpetatud reservväelast. Kokku on Eestil seega sõjaks valmis 85 000 kodanikku.
“Kokku on need meetmed juba muutnud Eesti positsiooni. Riik ei sõltu enam täielikult NATO abilubadusest, vaid on võtnud sihiks igasuguse sissetungija eesmärkide nurjamise juba enne, kui liitlasväed kohale jõuavad – see on strateegia, millel on Ukraina lahingute kogemuste valguses sõjaline mõte,” tõdesid analüüsi autorid.
22. jalaväepataljoni lõpurivistus õppusel Siil 2018. Autor/allikas: Kaitseväe peastaap / pildid.mil.ee
Ukraina sõja õppetunnid
Eelnevat välja tuues teevad autorid ülevaate Ukrainas käiva Vene agressioonisõja õppetundidest, mis oleksid asjakohased ka Eesti kaitse planeerimisel.
Esmalt rõhutavad nad teada-tuntud tõde, et kaitse nõuab vähem ressursse kui rünnak. Kui Ukraina on kasutanud miinivälju ning mitmekihilisi tõkestusribasid, odavaid ründedroone ning eelsihitud suurtükituld ründaja manööversõja pidurdamiseks, siis sama saab teha ka Eesti. Metsase maastikuga ja tehnika jaoks väheste läbipääsuteedega Eesti võib sellisena saada ründaja jaoks surmalõksuks, leiavad autorid, lisades, et Venemaa ei ole pea neli aastat Ukrainas peetud sõja jooksul suutnud seda probleemi lahendada.
Teiseks toovad analüüsi koostajad uuesti esile suurtüki- ja raketiüksuste tähtsuse ning viitavad Ukraina edule Vene soomuskolonnide purustamisel selliste kauglöökidega.
Suurtükipataljoni liikursuurtükid K9 Kõu
Kolmandana nimetatakse raportis droone ja varitsevat ründemoona, mille kasutamine on muutnud rindepiirkonna mõlemal pool kokkupuutejoont nn surmatsooniks, kus kumbki pool ei saa tegutseda, peatades sisuliselt sõjategevuse mõneski lõigus.
Venemaa agressioonisõja õppetunnid annavad alust öelda, et väiksed, aga hästi ettevalmistatud riikidel on nüüd parem võimalus tõrjuda suuremat ja tugevamini relvastatud vaenlast ning seda näitavad ka kolm eelnimetatud aspekti, leiavad analüüsi autorid.
Eesti nõrkused
Siiski on ka Eestil oma nõrgad kohad, mis muudavad kaitsetegevuse keerulisemaks ja nõuavad liitlaste toetust.
Esimesena toovad autorid esile Kirde-Eesti venekeelse elanikkonna, mida Moskva võib oma huvides ära kasutada. Ehkki kohalikud elanikud on olnud Eestile lojaalsed, on nad eesti keele vähese oskuse ning sellest tuleneva vene meediale toetumise tõttu vastuvõtlikud Venemaa desinformatsioonile ja agitatsioonile. Moskva mõjutustegevuse võimalikku edu suurendab ka Venemaa lähedus, mis võimaldab lihtsamini piiriüleseid operatsioone.
Teiseks mainitakse Eesti nõrkusena selle ressursside piiratust, mis on tingitud nii väiksest rahvaarvust, territooriumist kui ka majandusest ning mis seetõttu on eriti haavatav näiteks vaenlase täpisrünnakutest ja tabamustest.
Seetõttu vajab Eesti sõjategevuse venimise korral välist abi, mis rõhutab ühendusteede tähtsust, märgivad autorid ning toovad esile Balti riike läbivate raud- ja maanteede tugevdamise vajaduse.
ECFR-i eksperdid tõdevad ka Eesti õhukaitse nõrkust ja vähest katvust, mistõttu see ei suuda maha võtta madalalt lendavaid droone ja tiibrakette, jättes haavatavaks tsiviiltaristu, sealhulgas energeetika ja kommunikatsiooni rajatised.
Viimasena toovad eksperdid välja Eesti kui kõrgelt arenenud digiteenustega riigi haavatavuse erinevate küberrünnete suhtes, mis võivad halvata Eesti sidesüsteemid ning sellega ka riigijuhtimise ja kodanikele igapäevaste teenuste pakkumise.
Vene vägi on väiksemaks jäänud
ECFR-i eksperdid vaatlevad ka Eesti lähistel paiknevaid Vene väeüksusi ning tõdevad, et seoses sõjaga Ukrainas, kuhu on saadetud suur osa väeosadest ning nende relvastusest, oleks praegu Venemaa juhtkonna käsutuses siin regioonis kõigest 5000 kuni 15 000 sõjaväelast ning poolsada sõjalennukit.
Sellise arvutuseni jõuti, kui võeti aluseks, et paberil peaks Venemaal olema Balti riikide lähistel 40 000 sõdurit, sealhulgas 6. ühendarmee kahe motolaskurpolguga Luugas ja Kamenkas, üks motoriseeritud laskurpolk, motolaskurbrigaad ja merejalaväebrigaad Kaliningradi oblastis ning Pihkva õhudessantdiviis. Lisaks oleks Balti riikide lähistel ka kolm õhuväepolku, milles on lisaks ründelennukitele ka tanker- ja luurelennukid ning õhukaitse.
Samas oli aga 2025. aasta lõpu seisuga nende väeosade isikkoosseis kordi väiksem kui see ametlikult peaks olema, kuna üksused on saadetud sõtta Ukrainas, kus suur osa neist on hävitatud, märkisid eksperdid.
Kuna Venemaa ei saa Eesti ründamiseks ära tuua Kaliningradi oblastis asuvat 10 000 sõjaväelast, oleks selle võrra kohe Vene kontingent väiksem. Ülejäänud 30 000 sõjaväelase asemel on aga pealtnägijate ja satelliidifotode alusel hinnanguliselt järel ainult pooled ning arvestades, et siin piirkonnas paiknevad lennuväeüksused on samuti peamiselt hõivatud sõjaga Ukrainas, on ka neist meie regioonis järgi ainult pool.
Vene õhudessantväelased paraadil Omskis. Autor/allikas: SCANPIX / REUTERS
Sellised hinnangud langevad kokku ka Eesti Välisluureameti hinnanguga, et Eesti lähistel asuvad Vene väeosad on pooltühjad, märkisid ECFR-i raporti koostanud eksperdid. Andes oma ülevaates Balti regiooni jäänud Vene vägede suuruse vahemiku, saabki nende hinnangul nende arvuks hinnata 5000 – 15 000 sõjaväelast.
Muidugi võiks Venemaa siinset kontingenti suurendada teistest sõjaväeringkondadest täienduse toomisega, kuid kahtlane on, kas ka neist on märkimisväärseid lisavägesid võtta ning teiseks märkaks lääneriigid iga suuremat vägede liigutamist, mis võimaldaks sellele ka kohe reageerida, tõdevad ülevaate koostajad.
Esimene stsenaarium: otsene sõjaline sissetung
Esimese Venemaa võimaliku rünnaku stsenaariumina kirjeldavad eksperdid Vene vägede kiiret rünnakut üle Narva jõe, Narva hõivamist ja võimalikku edasiliikumist Tallinna suunal, et šokeerida NATO-t ja panna see sündinud fakti ette, et siis selle alusel läbirääkimis alustada.
Teise suunana võiks Venemaa korraldada Eesti vastu toetava rünnaku ka lõunast, Petseri suunast, et tõmmata Eesti kaitsevägi laiali ning ohustada ka võimalike NATO abivägede liikumist läbi Läti.
Kokku oleks sellise aktsiooni eesmärgiks esmajoones NATO tõsiseltvõetavuse kahtluse alla panemine ja näitamine alliansi idatiiva riikidele, et selle vastastikkuse kaitse klausel ei tööta.
Vene rünnaku kitsaskohad
ECFR-i analüütikud toovad välja ka erinevad probleemid, millega Venemaa oma rünnaku korraldamisel silmitsi seisab.
Esimene raskus oleks Narva jõe ületamine, mis hoolimata ettevalmistavast suurtüki- ja raketitulest Eesti positsioonide ja juhtimispunktide pihta oleks Ukraina kogemuse põhjal ikkagi äärmiselt keerukas operatsioon.
Kui aga Vene vägedel ka õnnestub Narva jõgi ületada, tuleb neil edasi läände liikumisel läbida endale äärmiselt ebamugav keskkond – kitsas liikumistee, võimalikud miiniväljad ja linnalised keskkonnad – , mis on kaitsjatele tuttav ja sissetulistatud, kus lisaks suurtükkidele rünnataks sissetungijaid ka droonide ning appi saabuvate NATO lennukitega. See kõik muudab Vene vägede jaoks edasiliikumise ning sõdimiseks vajalike varude täiendamise väga raskeks.
Vene sõdurid soomukitel 2014. aastal Ukrainalt annekteeritud Krimmi sisenemas. Autor/allikas: SCANPIX / REUTERS
Kolmanda raskusena ründaja jaoks toovad autorid välja Eesti kaitsejõudude valmisoleku, millest annavad tunnistust mitu korda aastas korraldatavad edukad välkõppekogunemised. See ning asjaolu, et Eesti territoorium on väike ja vahemaad lühikesed, tähendab, et Eesti suudaks esimesed reservüksused saata vaenlase vastu juba 12 tunniga ning jätkaks ülejäänud reservide koondamist. Nii võib peagi ilmneda, et sissetungijate vastas on ründajatest mitu korda suurem kaitsevägi, tõdesid autorid.
Arvestades ka, et rusikareegli põhjal peaks ründaja sõjavägi olema kaks-kolm korda suurem kui kaitsval poolel, tähendab see, et kui Eesti suudab kiiresti mobiliseerida ka ainult poole oma kaitseväe sõja-aja koosseisust, nõuaks see Venemaalt 44 000 kuni 66 000 mehe suuruse väe rünnakule saatmist.
Neljandana toovad ECFR-i eksperdid välja liitlaste toetuse Eestile, millest NATO ettenihutatud lahingugrupp on juba koha peal, aga Balti ühendekspeditsiooniväe koosseisus oleks oodata ka Läänemeremaade, Briti ja Norra üksusi. Lisaks võiks mingit tuge oodata ka Lätilt ja Leedult, kes siiski Vene rünnaku kartuses kõiki oma vägesid Eestile appi ei saa saata ning samuti regiooni suurjõult Poolalt, kes võib karta, et Balti riikide langedes suureneks Vene oht temale.
Analüüsi autorid tõdevad ka, et kui Venemaa püüab Eestit samaaegselt ka lõunast rünnates katkestada meie varustusteed, siis see ühest küljest vähendaks veelgi tema väge Narva all, teisalt aga ei pruugiks tal ikkagi jätkuda ka jõudu, et Läti kaudu kulgev ühendustee sulgeda.
Venemaa ei pruugi ECFR-i ekspertide hinnangul saada piisavat tuge ka oma õhujõududest, kuna Eesti õhutõrje ning NATO liitlaste lennukid peaksid ära hoidma Vene õhujõudude valitsemise Eesti õhuruumis. Esimesena sekkuks Eestis, Lätis ja Leedus paiknevad Balti õhuturbemissiooni kümmekond hävitajat, aga arvestades, et Põhjamaadel ja Poolal on kokku 17 eskadrilli umbes 200 hävitajaga ning kui ka pool neist Eestis lahingutegevusse sekkuks, oleks see piisav ülekaal Vene õhujõudude suhtes.
NATO õhuturbemissiooniks Balti riikides kasutatavad hävitajad F-16 Ämari lennuväebaasis. Autor/allikas: Kaitseväe Peastaap / mil.ee
Raporti autorid ei pea tõenäoseks Vene Balti laevastiku kasutamist rünnaku märkimisväärseks toetamiseks. Vene sõjalaevad võivad küll tulistada Eesti positsioone merelt, kuid meredessandi korraldamist peavad nad väheusutavaks. Arvestades, et Soome ja Rootsi astumisega NATO-sse sai allianss Läänemerel täieliku ülekaalu ja ka seda, et meredessant nõuab kontrolli õhuruumi üle, oleks Venemaal sellist operatsiooni väga raske korraldada. Igasugune katse siseneda Eesti territooriumile merelt oleks kergesti märgatav ja tõrjutav – seda kas maa peal paikneva suurtükiväe, õhurünnakute või liitlaste mereväe poolt.
Vene vägede sissetungi tõenäolised tagajärjed
Edasi toovad eksperdid välja sellise sissetungi tagajärjed Venemaale endale ning tema suhetele lääneriikide, eelkõige NATO-ga.
“Sõjaliselt oleks selline stsenaarium Venemaa jaoks talumatu. Konventsionaalsete relvadega sissetung Eestisse aastal 2025 (ja veel mitu aastat pärast sõja lõppu Ukrainas) lõppeks [Venemaa jaoks] mitte võidu, vaid strateegilise katastroofiga,” kirjutasid analüüsi autorid.
Kui Vene üksused ka suudaks üle piiri tungida ning näiteks Narva ja Kohtla-Järve ühe-kahe päevaga vallutada, ootaks neid katastroofiline hävitustöö liitlaste maa- ja õhuvägede poolt. Venemaa seisaks mõne päeva pärast silmitsi valikuga: kas taganeda, lasta oma väed hävitada või eskaleerida konflikt täiemahuliseks Vene-NATO sõjaks.
ECFR-i ekspertide hinnangul ei vajaks Venemaa selline sissetung koheselt USA sekkumist, kuna piirkonna riigid ise suudaks sissetungija peatada ja taganema sundida. Nad usuvad, et Eesti saaks loota lähiriikide kiirele abile, kuna nood ei ole huvitatud Venemaa sõjalisest edust regioonis. Lisaks võidakse kiiresti käivitada ka NATO artikkel 5, kui alliansi lahingugruppi kuuluvate lääneriikide üksused satuvad Vene rünnaku alla ning see peaks kaasa tooma ka Saksa õhu- ja maavägede kiire sekkumise.
Kommenteerides ka USA võimalikku osalust Eestis puhkevas sõjas, leiavad eksperdid, et kui Ameerika Ühendriigid on toetanud NATO-sse mittekuuluvat Iisraeli ja isegi Ukrainat, siis on loogiline eeldada, et ka Eestile pakutakse vähemalt relvastuse, luure- ja logistikaabi. Kui USA selliselt käituks, siis see näitab, et Venemaa peamine eesmärk – NATO ühtsuse lõhkumine – on nurjunud, märkisid autorid.
Teine stsenaarium: mitmeosaline hübriidrünnak
Kaugelt tõenäolisemaks kui otsest sõjalist sissetungi hindavad ECFR-i analüütikud Venemaa hübriidrünnakut, mis hõlmaks endas nii kohalike käsilaste toel korraldatud aktsioone, kübersabotaaži kui ka kiiret piiratud sissetungi. Selle eesmärk oleks poliitilise šoki ja siseriikliku segaduse tekitamine ning NATO otsustusvõimetuse ja lääne üldise suutmatuse demonstreerimine.
Vene hübriidrünnak toimuks Krimmis 2014. aastal korraldatud pöördega sama stsenaariumi põhjal, kus esmalt õhutatakse rahuolematust Ida-Virumaa elanike seas väites justkui toimuvat venekeelsete elanike diskrimineerimist. Kaasnevad küberrünnakud halvaks elektrivarustuse või kommunaalteenused, suurendades nii veelgi rahulolematust ning seejärel võiks alata Vene-meelsete rühmade meeleavaldused ja rahutused Narvas, mida Venemaa saadaks toetama oma relvaüksused.
Politsei kriisiüksuse lõpulahing Rabasaares, 19.06.2025. Autor/allikas: Rene Kundla/ERR
Sellises olukorras võiksid Vene luure koordineeritud kohapealsedd rühmitused püüda hõivata kohaliku võimu asutusi, politseijaoskondi või ka näiteks sildasid. Üle Narva jõe võiks imbuda märgistamata vormides Vene eriüksuslased ettekäändega kaitsta Vene kodanikke. Kompanii-suurune (150-300 meest) Vene üksus, mida toetaks piiritagune suurtükituli ja droonid, võiks püüda hõivata Narva strateegilisi objekte. Selline aktsioon kestaks mitte üle 48 tunni, mis on piisav aeg, et pälvida meedia tähelepanu, aga piisavalt lühike, et mitte vallandada avalikkus sõjategevust. Tegevuse eesmärk oleks aga NATO seadmine sündinud fakti ette, mida Moskva nimetaks kohalike ülestõusuks, eitaks oma osalust ning kutsuks vaoshoitusele ja pakuks läbirääkimisi.
Sellise operatsiooni õnnestumine sõltuks kolmest tegurist: kiirusest, võimalusest eitada Venemaa osalust ja kohalike kaasatöötamisest. Aga Eesti-sisene olukord ei soodusta neist ühegi teoks saamist, tõdesid autorid.
Venemaa probleemid eduka hübriidrünnaku korraldamiseks
Esimesena märgivad ECFR-i eksperdid, et Venemaal ei õnnestuks eitada oma osalust sellises hübriidrünnakus, kuna NATO luure- ja seirevõrgustik kõigi oma erinevate tehniliste võimalustega tuvastaks Venemaa osaluse tundidega.
Teiseks ei ole ka Narva elanikud nii vaenulikud Eesti riigi suhtes, millest andis tunnistust näiteks 2022. aastal korraldatud küsitlus, kus enamus lükkas tagasi Venemaa põhjendused sõjaks Ukrainaga. Kui ka agitaatorid tööle hakkaks, ei leiaks nad massilist järgimist, kirjutasid autorid.
Politsei kriisiüksuse lõpulahing Rabasaares, 19.06.2025. Autor/allikas: Rene Kundla/ERR
Kolmandaks on aga Eesti politsei ja Kaitseliit just selliste stsenaariumide ärahoidmiseks välja õppinud. Arvestades peagi Narva paigutatavat umbes 200-mehelist kaitseväe üksust koos lähedal asuva aktiivreserviga on Eestil piisavalt jõudu, et sellised võimuvõtmise katsed tundidega neutraliseerida.
Venemaale head ei tõota ka idee saata väikesed relvastatud üksused Narva. Linnakeskkonnas on kaitsval poolel alati suur edu ning kui sellised sissetungijad ka Eesti poolele saadetakse, ootaks neid linnas vältimatu hävitamine, seda nii Eesti oma kaitsejõudude kui ka appi tulevate NATO üksuste abil, usuvad raporti koostajad.
Kokkuvõttes leiavad eksperdid, et ehkki sellise hübriidrünnaku korraldamine oleks usutavam, ei pruugi ka see Venemaale edu tuua, kuna see eeldaks nii ootamatust kui segaduse tekkimist, mida aga on praeguses olukorras – erinevalt 2014. aastast Krimmis – väga keeruline saavutada. Seda suuresti ka Eesti võimete – nii vastuluure, piirivalve kui ühiskonna kesksuse – paranemise tõttu.
Ameerika vähenenud roll ei oleks määrav
ECFR-i eksperdid analüüsivad ka Ameerika Ühendriikide võimalikku rolli, leides, et Eesti suudaks Venemaa võimaliku sissetungi või hübriidrünnaku tagasi lüüa ka ainult koos oma Euroopa liitlastega, ilma USA relvajõudude toetuseta.
Euroopa riikidel on olemas praktiliselt kõik vahendid sõjapidamiseks, sealhulgas tankurlennukid hävitajate õhus tankimiseks, luuresatelliidid ja muud luurevahendid. Euroopa suurim nõrkus ei ole luureandmete puudus, vaid takistused luureinfo jagamiseks riikide vahel, aga see on siiski lahendatav ning tõsise kriisi korral tekiks poliitiline tahe koostööd parandada, usuvad analüüsi koostajad.
Euroopa sõltub USA-st enim strateegilise transpordi ja lahingujuhtimise osas, kuid ka siin oleks vajadus nende võimete järele esialgu piiratud, kuna enamik sõjategevusse sekkuvaid jõude paikneb juba piirkonnas. NATO juhtimissüsteemid käivituksid tõenäoliselt kiiresti Euroopa juhitud operatsioonide toetuseks ka siis, kui USA poliitiline otsustamine viibiks. Vajadusel saaks kasutada ka EL-i nõrgemat, kuid olemasolevat juhtimisstruktuuri, seisab raportis.
Kui konflikt veniks pikemaks, võiks Euroopa vajada USA abi eeskätt relvade ja laskemoona varu täiendamisel, eriti õhurünnaku- ja õhutõrjerelvade osas.
USA sõdurid õppustel Eestis. Autor/allikas: Kaitseväe Peastaap / mil.ee
Kuigi mõned väidavad, et USA kõhklemine sekkumisel annaks Venemaale poliitilise võidu, on see lähiaastatel ebatõenäoline. NATO Euroopa riigid suudaksid Venemaa rünnaku tõrjuda ka piiratud USA toetusega ning Washington pakuks tõenäoliselt vähemalt kriitilist toetust. Venemaa jaoks oleks selline rünnak sõjaline ja poliitiline katastroof, mis võiks ohustada ka Vladimir Putini režiimi. Seetõttu otsib Moskva pigem kaudsemaid ja ebamäärasemaid viise NATO proovilepanekuks, võtsid eksperdid oma analüüsi kokku.
Siiski toovad nad oma raporti viimases osas välja viis valdkonda, milles Euroopa riigid oma kaitsevõimet peaksid tugevdama.
“Kui neljast sõja-aastast Ukrainas on midagi õppida, siis seda, et Venemaa pole kolmemeetrine koll ja Euroopa täiesti abitu. Ukraina sõda on õpetanud ka Eestile ja alliansile, et korralikult üles ehitatud kaitse suudab tagasi hoida mehhaniseeritud ründeformatsioone ja isegi hübriidrünnakuid. NATO Euroopa riikidest liikmete jaoks peaks see olema lohutav ja suurendama turvatunnet. Isegi väikesed Venemaaga piirnevad riigid nagu Eesti ei pea kartma Venemaa peatset agressiooni. Selline sissetung on lähitulevikus ja keskpikas perspektiivis ebatõenäoline, kuid Eesti ja tema Euroopa partnerid saavad sellega ise hakkama, kui see ka juhtuks. Väljakutse seisneb selles, et see jääks nii mitte ainult täna, kui Venemaa on haavatud, vaid ka homme, kui Venemaa võib taas olla võimeline läänt proovile panna,” rõhutavad Kavanagh ja Shapiro oma analüüsis.