Dramaturg ja Kinoteatri eestvedaja Paul Piik rääkis saates “R2 Hommik!”, et nali on tema huvialaks olnud üle kümne aasta ja tõdes, et kunagi ei tohi teha nalja kaitsetute inimeste üle. Piigi sõnul muutub nalja tegemise piir ajas ja hea nali on selline, kus naerab ka see inimene, kelle üle justkui nalja tehti.
“Loodetavasti ei saa Kinoteater mitte kunagi oma maja, sest oma maja on üks taak. Oma maja ei tõmba üldse, sest palju parem on olla vaba,” ütles teatriprodutsent, dramaturg ja Kinoteatri eestvedaja Paul Piik.
Eesti teatriperekond Piigi sõnul omavahel tüli ei kisu. “Pigem leitakse vaenlane kuskilt väljastpoolt. Keegi, kes võib-olla astus korraks pildile ja keda hakatakse kohe tümitama, aga tema seos rahastusskeemiga on tegelikult väga väike,” kommenteeris Piik erateatritele raha jagamise teemat. “Pigem hoiab teatripere kokku. Kinoteater sõltub siiski rohkem piletitulust, meie vajame publikut.”
Piik avaldas jõulude ajal raamatu “Üherealised”, kus on üle 120 lühiteksti. “Need olid kunagi mõeldud pigem naljana kirjutada, aga need on naljad, mis vajavad natuke rohkem aega. Kui neid järjest esitada, siis võtab inimesel päris pika pausi, et kõikidest läbi närida. Need on tihedamad nalja ideed, mis sobivad raamatusse paremini kui lavale,” selgitas Piik.
Piigi sõnul on nali olnud tema huvialaks üle kümne aasta. “Kirjutamine ja erinevad koostööd lavastajate ja koomikutega on kaasa aidanud sellele, et alati tekib sellist veidrat ballasti, mida ei saa kellegi suhu panna, aga mida ise väga naudid. Sel aastal loksus mu peas eriti midagi väga nihkesse või siis väga paika.”
Nalja tegemisel on Piigi sõnul oluline tajuda, kas sa naerad läbi iseenda ja paned ennast naerualuseks, mis on väga okei või naerad kellegi üle, kes ei saa ennast kaitsta. “Kui naerad mingi sihtrühma üle, kes on kaitsetu, siis see läheb ju pigem koolikiusamiseks, naerab see, kes on tugevam. Sa pead leidma selle nalja niimoodi, et naerab ka see inimene, kelle üle sa justkui nalja teed,” selgitas Piik.
Nalja tegemise piir on muutuv ja erineb ka inimeseti, tõdes Piik. “See piir muutub ka ajas. Kui me teeme nalja näiteks Titanicu üle, siis keegi otseselt ju ei solvu. Kui me hakkame tegema nalja Estonia üle, siis kuskil on piir, see ei ole enam naljakas, aga 50 aasta pärast ilmselt on ka selle üle võimalik nalja teha. Piir on väga isiklik ja seda peab ka koomik ise tajuma. Nalja mõte on ju selles, et sa tood maailmasse rõõmu ja positiivsust juure, veider on teha nalja, kus pooled on õnnelikud ja pooled nutavad. Siis äkki ei tee seda nalja.”
Ka oma publikut peab tundma. “Mingi naljaga lähed Tallinnas lavale, mõne naljaga kuskil mujal. Sama on olukorraga, kus sa näed, et kuulsus on saalis, kellest sa nalja teed, siis pead sellega kohanema ja natuke teistmoodi esitama,” nentis Piik. “Reaktsioonid ongi tänases päevas natuke rohkem võimendatud.”