Saates arutlesid Ojamets ja Keila Coolbetis nii mees- kui naiskorvpallureid treeniv Peep Pahv, kas meestel on naisi keerulisem treenida kui mehi ning üheskoos jõuti tõdemusele, et naiste puhul peab arvestama rohkemate asjadega.

“Reeglina on läbi ajaloo mehi ikkagi rohkem töötanud ja eriti tippvõistkondadega. Suhteliselt harva näed, et juhendajaks on naisterahvas,” nentis Ojamets. “Eks ta on nii kuidagi välja kujunenud. Ega treeneriamet ei ole perekondlikus mõttes ka lihtne ja naisterahval, kes pigem on see, kes kodus kõiki asju rohkem haldab ja temast sõltub nii palju, on võib-olla seda ametit pidada tunduvalt raskem kui meesterahval.”

“Sama kehtib ju tegelikult ka mängijate endi kohta, naismängijaid on selle võrra vähem ka, et nendel on kõik muud asjad tähtsamad kui see mäng ja trenn,” lisas Pahv omaltpoolt. “Neid puudumisi, kuna – ilmselt võrkpallis ka, kõik on amatöörid – naiste korvpallis on Eestis kõik amatöörid, siis mõned muidugi võtavad väga tõsiselt ja käivad ilusti kohal ja ei ole kunagi mingit asja, aga sellist niisama mingite põhjustega puudumisi on naistel kindlasti rohkem. Juba selle pundi kokkusaamine on keerulisem.”

Kas ideaalmaailmas võiks olla niimoodi, et naised treenivad naisi ja mehed mehi või on see just hea, kui on vastassoost treener? “Mina arvan küll, et meestreenerid naiskondadel on hea variant,” sõnas Pahv. “Esiteks, ainult naiste seltskond, me kõik teame, mis sest tuleb – head nahka sealt ei tule nagunii. Aga siis on mõni mees seal juures, kes natukenegi tasakaalustab kogu seda asja, võib-olla hoiab joone peal rohkem.”

Andrei Ojamets Autor/allikas: Grete Isabel Huik

“Ega neid naistreenereid, keda olen näinud – kunagi Austria koondist juhendas üks naisterahvas ja nüüd ta töötab Šveitsis töötab –, kuidagi see töö muudab ka neid. Kuidas öelda… nad paistavad nagu mehelikumad kohe,” arutles Ojamets. “Ega neil ei ole varianti. Naisterahvas, kes tahab juhendada ükskõik mis kollektiivi sportmängudes, peab suhteliselt karmi käega olema. See arusaam, et umbes kõik teeme pai, paraku ei tööta. On osa inimesi, kes suudavad olla distsiplineeritud ja väga nõudlikud enda suhtes, aga miks see treeneriamet üldse välja kujunes – kui kõik oleks ilus, siis treenerit poleks üldse vaja.”

“Mul on treeneritöö staaži juba 41 aastat, ma oskan võrrelda, kuidas oli Nõukogude ajal või Eesti alguses ja see on muutunud. Esiteks, [ei saa] sellist sõnavara kasutada, mida sa 20–30 aastat tagasi kasutasid. Inimesed on muutunud tundlikumaks, pluss on tänapäeval väga aktuaalsed väärtkohtlemise teemad ja ka see üleskutse, et lähme ja kaebame kohe. See on teeb natukene ettevaatlikuks. Kui minult täna küsiks keegi, kas sa soovitaks treeneriametit, ma ütlen ei,” tunnistas Ojamets.

“Aga see vahe on küll ka, et näiteks sa ütled, et karmus peab säilima, aga tegelikult, kui sa naistega tegeled, eriti, kuna nad on amatöörid, siis sa pead ikkagi kuskilt neid järeleandmisi enda jaoks ka tegema,” rääkis Pahv. “Kui mõni mees seal meeste trennis niisama lõhverdab või ei tee asju, siis käratad peale või on sedagi juhtunud, et paned ise jalaga palli kuskile lakke, et korraks seda nagu maha saada. Või saadad minema. Naisi trennist ära ei saada, neid niigi vähe seal. Ja kui sa hakkad seal veel hirmsasti neid kangutama ja piitsutama, siis lõpuks oledki üksinda seal saalis. Seal peaks tasakaalu leidma, samas ei saa liiga selliseks ninnu-nännuks ka lasta. See tasakaalu leidmine on päris keeruline.”

“Ma seda sama mõtlesingi, et ega küsimus ei ole, et sa ei saa enam neid lihtsalt käskida. Esiteks need, kes on amatöörid, nendel sa pead jõudma sinnamaani, et inimesed saavad aru, et nad ei tee minu jaoks seda, nad teevad enda jaoks. Kui nad midagi jätavad tegemata, siis nad läbi selle ise ei arene. Teine asi, arvestades, et me tegeleme võistkondliku alaga, iga mängija trennis, ükskõik, on need mehed, naised, viilimine või n-ö poolsirge jalaga tegemine, see ju pärsib teiste arengut. Ongi kõik,” jätkas Ojamets arutelu. “Selge see, et tänapäeval sa rohkem proovid selgitada, jõuda selle mõistmiseni, et kuulge, teie tahate võita – idee poolest kõik tahavad –, aga siis tehke midagi. Ma kõrval võin teid aidata. Mind häirib natuke viimasel ajal see, et treener ei motiveeri. Oot-oot, ainult treener peab motiveerima? Ise ei pea midagi tegema? See on huvitav, selle taha minu jaoks peidetakse ära mitte tahtmine pühendada, võib-olla.”

Peep Pahv ja Andrei Ojamets Autor/allikas: Debora Saarnak/ERR

“Aga mis see teema on? Ega siis mina või Peep ei ole süüdi, et see on ajalooliselt välja kujunenud, et naiste pallimängud on tagaplaanil. Hea meelega näeks neid rohkem esile tõstetult, aga ei liigu selliseid rahasid,” tõdes Ojamets. “Võib -olla riik teeb sellist süsteemi, et sponsoreerid naiskonda, saad soodsamalt. Oleks motiveeriv? Kunagi Pärnu võrkpalliklubi ajal minult küsiti, miks naised raha ei saa, ma ütlesin sorry, ega midagi ei ole teha. Naiskond elas põhimõtteliselt meeskonna eelarvest. Aga ei jõua kohale, miks ei taheta anda – sest ei ole pildis ja ei ole sellist taset. Viimati oli vist Tartu korvpallinaiskond, kes mängis liidu kõrgliigat?”

“Tartu Ülikooli, jah,” ütles Pahv. “Linnuvabriku naiskond käsipallis kunagi oli vist ka.”

“Aga rohkem pole neid näiteid. Ka see teema on minu jaoks … ma räägin võrkpallist hetkel, ma ei tea, korvpallist võib-olla Peep teab paremini – sellised eredad eeskujud, kes motiveeriks või oleks [eeskujuks], et davai, ma tahan ka selliseks saada. Tänapäeval need, kes mängivad kas või Eesti koondises võrkpallis, kes saavad sellist raha, millega nad suudavad enda elu kindlustada?” küsis Ojamets. “Ühtegi sellist naissportlast mina ei tea, võrreldes Venno või Tähega meeste poole pealt. See on ikka öö ja päev. Ja nagu Peep alustas, et on pere, on õppimine, on töö. Ja kuidas mees vaatab sporditegemisele? Siin tekib nii palju probleeme sellega. Naisterahval on tippspordis olla tunduvalt raskem kui meesterahval. See võtab koti, läheb trenni ja makstakse palka ka selle eest. Proovi mehele siis öelda, et kuule, ma lähen trenni, sina tegele lastega. Arusaaja hea mees peab olema.”

“Pluss on vaja vanavanemate tuge. Pärnus oli selline perekond nagu Talved – Tiina ja Tene. Ja Tene Talvel olid kaksikud, ema-isa toetasid, mees toetas. Niimoodi saab teha. Aga kui seda tuge ei ole?” jätkas Ojamets, kes olnud ka nii Eesti meeste kui naiste rahvuskoondise juhendaja. “Mul on ka drastiline näide tuua, et kui üks tütarlaps läks mehele ja mees – kaasaegne noormees – ütles, et ma ei taha, et sa rohkem sellega tegeled, teised mehed näevad, sa oled liiga paljas seal platsi peal. See on drastiline näide.”

Peep Pahv Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

“Et nii kaugele üldse jõuda, selleks peaks üldse need naised, kuniks seal pered ja lapsed tulevad, nii kaua selle mängu juures püsima, aga vähemalt korvpallis on küll see, et tegelikult kipuvad tüdrukud enne ära kaduma kui nad üldse päris naisteklassi jõuavad,” sõnas Pahv. “Ja seal on sama asi, et raha ei ole, professionaalselt seda Eestis vähemalt teha ei saa. Need, kes kuhugi välismaale lähevad, kuidagi saavad seal hakkama, aga mingit suurt raha sealt ju ka ei teeni. Ja siis nad kaovadki ära. Neid tüdrukuid, kes lõpetavad gümnaasiumi ära ja kes jäävad mängimise juurde, on ikka suhteliselt vähe.”

“Üks aspekt veel. Oleme ausad, tütarlapsed reeglina õpivad paremini. Haridus on väga tähtis. Tänapäeva elu dikteerib see, et mul on vaja head ametit saada. Tahab arstiks minna, siis selle juures unusta ära tippspordi tegemine,” arutles Ojamets. “Kuigi see on niimoodi meie riigis. Kunagi rääkisin ühel turniiril Sloveenia koondise treeneriga, et näed, kurat, mul koju jäi selline tütarlaps, õpib arstiks, ei saagi teda võtta. Ta ütles, et mis asja, näed, minu sidemängija istub siin, õpib ka arstiks, saab küll. Muidugi, tekib küsimus, kas ma selle arsti juurde tahan minna, kes trennis käis, mitte ei õppinud. Arusaadav ju.”

“Mina ütlen kas või Tartus, et ma saan aru, et teie elus on tähtis see number üks või see number üks, aga ma ei taha, et võrkpall on teil number neli või viis. Kaks oleks ideaalne, aga see vajab pühendumist,” jätkas Ojamets. “Muidugi tänapäeval on see, et oi, ma ei jõua. Aga mul on üks ülihea näide. Tartu naiskonnas Ann Starkopf, kes on perearst, kolm last ja selle kõrval jõudis kõike. Siis on nähtavasti oma ajaplaneerimise teema, aga mitte see, et ei saa. Kui tahad, oled pühendunud, siis saab. Neid näiteid on küll, kes oskavad neid asju ikka kokku viia.”

Kui palju nad naistega töötades sõnu valivad, kartes, et keegi võib midagi väga südamesse võtta? “Ma nüüd selle peale, et keegi kuhugi kituma läheb, pole niimoodi mõtelnudki, pigem on see, et peaasi, et keegi võistkonnast ära ei läheks,” muheles Pahv. “See on suurem mure, sellepärast hoiad ennast tagasi ja rahulikumalt.”

“See on viimaste aastatega nii aktuaalseks tõusnud. Mina pigem lähtun sellest, et kui mõni mängija, ükskõik, kas meeskonnas või naiskonnas, on selline, kes ei viitsi tõesti teha, siis mina küll ei hakka mõtlema, et ära mine trennist ära. Ta rikub ju tervet seda õhkkonda võistkonnas, ma enne juba saadan minema,” oli Ojamets resoluutne. “No ei taha, keegi sind ei sunni, ma ei ole sind vägisi siia toonud, sa tulid omal nõusolekul ja kui sa selles suhtes nagu petad teisi – nagu ma ütlesin, sa töötad võistkonnale vastu – siis sellised inimesed võistkonnas ei ole teretulnud. Pigem juba mine ära, õhk läheb puhtamaks, teised saavad paremini teha trenni, paremini areneda ja nii edasi. Ma enne võtan siis mingi noorema, kes veel tahab. Ja sellest on kasu tunduvalt rohkem, ongi kõik.”

“Võrkpallis muidugi on naiste poolel olukord hea, see on number üks pallimänguala tütarlaste seas. Ehk valik on väga suur, aga see on sama, nagu Peep ütles – kuhu nad kaovad siis? Vaadates kuju ja kõike, võiks olla selline materjal – paha öelda inimese kohta, aga ikkagi, sportlikus mõttes – kuhu nad kaovad?” imestas Ojamets. “Aga see ongi see, et õppimine, isiklik elu, kõik need asjad sinna juurde. Jah, meestel on natukene lihtsam seda sporti teha kui naistel.”

“Aga naiste korvpallis on see näiteks, et kui nad tüdrukust peale kaovad ära seal kusagil, siis  niisugused ligi 30-aastased, kui juba elu on paika saanud, siis tihtipeale tullakse tagasi veel. Ja Eesti naiste meistriliiga võimaldab rahulikult seal vanuses 30 kuni 40, või seal on isegi vanemaid prouasid näha olnud, mängida,” rääkis Pahv. “Ja siis nad mingil hetkel, kellel see mänguhuvi või -armastus ikka kuidagi on sees olemas ja on juba lapsed ja pere, kõik on paigas ja võib-olla see igapäevaelu rütm on ka paika loksunud, tulevad mõnikord tagasi.”

“See on selline huvitav asi, mehed niimoodi ei tule ju meistriliiga tasemele järsku, et kümme aastat ei teinud midagi ja siis tulen tagasi – see ei ole realistlik. Aga Eesti naiste spordis – või vähemalt korvpallis – on see täitsa võimalik,” lisas Pahv.

Peep Pahv Autor/allikas: Debora Saarnak/ERR

“Ma ei tea, kui mitu mängu on korvpallis hooaja jooksul, aga kui me võtame võrkpallis võistkonnad, kes mängivad Eesti meistrisarja, Eesti karikat, Balti liigat, siis see mängude arv tuleb suurem kui meestel. Ja nad on amatöörid,” mõtiskles Ojamets. “Meil on vahepeal, nii kaua kui Eesti karikas veel käib ehk aasta lõpuni, täitsa tavaline, et üheksa päeva jooksul on viis mängu. Amatööridel. Töö kõrvalt. Või õppimise kõrvalt.”

“Kui sa veel pead Lätti või Leetu sõitma – meil on sel aastal esimest korda kolm Leedu võistkonda, jaanuaris tuleb meil kolmepäevane sõit, tööpäeva arvelt,” jätkas ta. “Reede hommikul istud bussi, sõidad Vilniusesse, kohe mängule ja siis veel kaks päeva Leedus paned. See ei ole lihtne. Ja arusaadav, et sellise skeemi peal või sellise graafiku peale keegi 30-aastaselt väga ei taha tulla.”

“Võrkpallis on see selgelt teistmoodi, korvpallis on praegu naistes ainult üks võistkond, kes mängib Balti liigat ja see on siis n-ö profinaiskond. Ülejäänud mängivad ikkagi ainult Eesti meistriliigat ja karikavõistlusi,” selgitas Pahv. “Just mõtlesin, kui palju mänge on – meil on näiteks naiste põhiturniiril sel aastal 14 mängu, pluss siis mingi kolm karikamängu ehk 17, pluss siis play-off’id. Ehk 20+ mängu hooaja peale, see graafik ülemäära tihe ei ole muidugi, sedasi kannatab teha küll.”

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

Spordis ainult tüdrukud

“Spordis ainult tüdrukud” on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil sporditydrukud@err.ee.