Illustratsioon: Olga Raag, “For us”.
Elu on palju muutunud sellest ajast, mil mu vanavanemad abiellusid 1952. aastal. Mitte ainult see, kuidas me töötame või kus elame, vaid ka see, kuidas armastame, loome suhteid ja hindame, mis on õnn.
Mäletan hästi oma armsa vanaema sõnu, mida ta kord oma emalt oli kuulnud ja mulle lapsepõlves edasi andis: “Laps, abielu ei ole heinalkäik – täna lähed ja homme tuled.” See oli tema viis öelda, et abielu pole lõbus suvine retk, vaid pühendumus, lubadus ja kohustus. Ning nii ta läkski jalgratastel koos mu tulevase vanaisaga kirikusse, et abielu sõlmida. Nad uskusid, et sõna, mille annad, on püha. Et koos tuleb minna läbi hea ja halva, jooksmata esimese vihmapilve eest varju.