Kristiina Alliksaar lahkus kuu aega tagasi kultuuriministeeriumi kantsleri ametist ning töötab nüüd koduses Viljandis kultuuriakadeemia õppedirektorina. Enne ministeeriumisse minekut juhtis Alliksaar Vanemuise ja Ugala teatrit ning varem tegutses ka Viljandimaa Omavalitsuste Liidu kultuurinõunikuna. Värskelt ministeeriumist tulnuna on temaga paslik arutleda selle üle, kuidas ja mil määral võiks riik kultuurivaldkonda panustada.

Sel sügisel sai palju tähelepanu teatrite rahastamise küsimus, ent teatavasti kogu kultuur vaevleb rohkem või vähem rahapuuduses. Kuidas teile tundub, millised valdkonnad on meil vaeslapse osas, kes peavad väga nappide vahenditega hakkama saama?

Päris üks-ühele on seda väga keeruline öelda. Pigem julgen öelda teistpidi: ma arvan, et teater kõige vaesemas olukorras meil ei ole. Ma ei tea, kust lähevad piirid, kust maalt saab öelda, et see on vaesuse piir ja see mitte. Kui ma tõesti peaksin ühe välja tooma, siis kõige vähem tähelepanu on saanud kujutav kunst. Neil on riigitoetust ja võimalusi minu hinnangul vast kõige vähem. Aga see on suhteliselt subjektiivne hinnang, sest paberi peal ma neid kogu mahuna võrrelnud ei ole. See, et kultuuriministeeriumi vahenditest läheb eri valdkondadele erinev osakaal toetustest, sõltub mõneti ka sellest, mis valdkonnaga on tegu. Teater on paratamatult selline kunstivaldkond, kus üksi teeb vähe ja seetõttu lähevad sinna ka suuremad vahendid.

Kristiina Alliksaar ja Gert Raudsep ETV Kultuuristuudios. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ehk siis keeruline on võrrelda, sest osalejate arv on erinev ja ka väljund on erinev?

Jah, absoluutselt, aga ka väljundi osa on keeruline hinnata, sest palju me lõpuks teame, kui paljud üht või teist kunstiteost vaatavad või raamatut loevad – need statistikad on ju umbmäärased. Kujutava kunsti puhul võime teada, palju käib külalisi galeriis või näitusel, aga kes on need silmapaarid, kes seda teost veel näevad, seda me ju lõpuni ei tea. Kultuurivaldkondade toimimisloogikad ja mahud on tõesti erinevad.

Kas kujutava kunsti puhul on asi ka selles, et need inimesed ei ole palgatööl, vaid enamjaolt vabakutselised?

Kirjanikud samamoodi ei ole tööl. Me võime iga valdkonna seest leida inimesi, kes on kuskil põhikohaga tööl ja teevad oma valdkonnale sarnast tööd – kes õpetab või teenib kirjutamisega elatist mingis teises valdkonnas. Riiklikke ametikohti on nendel valdkondadel tõesti vähem. Ma ei ole väga kindel, kas neid peaks palju rohkem olema. Ma ei ole seda usku, et riik on kõige parem peremees ja riik peab kogutud maksuvahenditest hoidma palgal määramatut hulka artiste. Ma arvan, et siin on mingi tasakaalukoht.

Kuidas sünnivad ministeeriumis otsused, kuhu ja kui palju raha suunata?

Meil on igas valdkonnas oma sisunõunik ja valdkonnad moodustavad osakonna, millel on juhataja ja asekantsler. Igast valdkonnast tulevad kantslerile ja ministrile otsustamiseks ettepanekud. See erineb aastati: kas meil on olukord, kus peame kärpima või saame mingiteks tegevusteks vahendeid juurde. Või eelarve tegemisel korjab rahandusministeerium ettepanekuid, kuhu oleks kultuurivaldkonnas laiemalt vaja investeerida. Sisuliselt tulevad ettepanekud inimestelt, kes valdkonda kõige paremini tunnevad.

Kristiina Alliksaar Autor/allikas: Kadri Purje

Kas te vaatate ka seda, et enam-vähem iga valdkond saaks võrdselt?

Mida see tähendab – võrdselt? Kui proportsioonid valdkonniti on juba erinevad, siis “võrdselt” ei ole võib-olla kõige parem termin. Kui on vähegi võimalik, siis loomulikult vaadatakse, et kaetud oleksid kõik valdkonnad. Aga me ei saa üle ega ümber sellest, et meil on kultuuripoliitika alusdokument. See terminina ajab ehk juba kellelgi kõrvad punaseks, aga meil on üheskoos kultuurivaldkonna inimestega ja ka parlamendi tasemel kokku lepitud plaan “Kultuur 2030”. Kui vahetub valitsus ja minister, siis tema toob seda plaani arvestades välja oma prioriteedid. See, et kõik võrdselt kogu aeg areneks, ei olegi ilmselt demokraatias väga võimalik. Ühel hetkel püüame säilitada, järgmisel hetkel on võimalusi midagi ka arendada.

Kas teile oma tööaja jooksul tundus, et mõni valdkond võiks rohkem riigilt tuge saada, kui ta sai?

Kultuurivaldkonnas on toetamise võimaluste ampluaa lõputu. Me peame aru saama, et oleme praegu sellises ajahetkes, kus maksumaksjate arv väheneb, tuge vajavate inimeste osakaal suureneb, riigi kulutused tervishoidu ja sotsiaalvaldkonda suurenevad. Ka olukord Ukrainas ja laiemalt globaalne julgeolekuolukord nõuab meilt riigina teistsuguseid prioriteete, teistsuguseid kulutusi. Ettevõtjad, kes on Eestis väga tublid, ei suuda nii palju efektiivsust kasvatada, et kõigi vajaduste täitmiseks lisanduks kogu aeg vajaminevas proportsioonis vahendeid. Ehk me peame tegema valikuid, midagi ei ole teha. Need valikud tuleb teha nii palju kui võimalik koos ühiskonnaga, aga lõpuks otsustavad ju ikkagi poliitikud.

Mõni emotsionaalsem inimene ütleks selle jutu peale, et kui keskendume ainult julgeolekule, siis sureb meie kultuur välja.

Sellepärast tulebki teha valikud. Loomulikult on õigus ka neil, kes ütlevad, et ilma kultuurita ei saa ja mida me siis kaitseme, kui meil kultuuri ei ole. Mulle läks korda Taavi Veskimägi kunagine näide, et elektri tõeline hind selgub siis, kui elektrit ei ole. Vist Tõnu Kaljuste ütles sotsiaalmeedias seda mõtet jätkates, et lisaks elektri – või kultuuri kui valguse – hinnale selgub ühel hetkel ka pimeduse hind. Milliseid kulutusi peame siis tegema, kui meid hakkab tabama kultuuritus?

Need kärped, mis on kultuuris olnud, ei anna alust öelda, et Eesti kultuur sureb välja, kõik lõpeb ära ja me pöördume tagasi nõukogude aega või keskaega. Me peame suutma tuvastada, mis on see baas, milleta me kindlasti ei saa, ja mis on see osa kultuurist, mis jääbki publiku hinnata, kas seda on vaja või mitte. Mina kindlasti ei ole see inimene, kes kunagi hakkaks ütlema, et meil on kultuuri liiga palju. Aga riik peab tegema valikud, mida on võimalik toetada ja mida mitte. Kõige tähtsama valiku teevad vaatajad ja kuulajad. Kõige suurem osa mis iganes kultuuritegevuse väärtusest sõltub publikust. Mind teeb väga nukraks see, kui keegi ütleb, et kui me ei saa riigi toetust, siis riik ei pea meid väärtuslikuks. Kuidas siin saab seos olla? See on nagu õpetaja jaoks õppimine või vanemate jaoks hinnete saamine. Ma ju ikkagi õpin endale ja ma teen kultuuri ja kunsti oma publikule, mitte riigile.

Kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas teile tundub, et seatud prioriteete jälgitakse ja need kajastuvad ka rahasummades?

Need kindlasti kajastuvad rahasummades, aga peame aru saama, et viis aastat tagasi, kui need prioriteedid seati läbi “Kultuur 2030” dokumendi, siis me elasime täiesti teises maailmas. Ei olnud covidit ega praegust kaitseolukorda. Need prioriteedid tuleb tõenäoliselt üle vaadata ja ma tean, et praegu on ka kultuuri arengukava vahehindamisel. Ma arvan, et jätkuvalt on väga oluline siinjuures avalik diskussioon. Me näeme, kus on valupunktid, milleta ühiskond tajub, et me ei ole need, kes me olla võiksime või olema peaksime. Mis on meie identiteedi säilimise jaoks olulised.

Üks asi, mida on kultuuriinimesed öelnud, et kõik justkui virelevad, sest riik üllalt üritab toetada võimalikult paljusid, aga see tähendab, et summad jäävad järjest väiksemaks. Kuidas teile tundub, kas võiks võtta väga konkreetselt mingid valdkonnad või mingi osa kultuurist ja toetada neid rohkem, aga siis teised peavad ise hakkama saama?

See on üks viis, aga peame vaatama, et me ei lõikaks läbi juuri. Peame kuidagi suutma defineerida, mis on iga valdkonna jaoks see baas, mis kindlasti peab olema, et see valdkond säiliks. Riiklikult on praegu tehtud valik, et baasi tagamine käib läbi riigi osalusel asutatud organisatsioonide, näiteks sihtasutused teatri või muusika valdkonnas. Sealt edasi, mis on need prioriteedid, mida riik soovib näha: kas kultuurieksport, loomemajanduse eksport, kas see on regionaalsus või see, et me telliksime rohkem omamaistelt loojatelt, et mis see ekstra on, mida me suudame teha. Kuidas tekib tasakaal selle vahel, mis on juba loodud ja kannab ajaloolist väärtust, ning selle vahel, mis aitaks initsieerida uut, et me ei jääks ainult olemasolevasse kinni, et me võimaldaksime ka värskel õhul peale tulla. Siin tulebki leida tasakaal, sest kõigeks ei jätku.

Palju kriitikat või vastukaja on tekitanud mõningate riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rajamine, näiteks SÜKU Tartus. Kas me võiksime praegusel kitsal ajal hoonete rajamise kõrvale lükata ja suunata raha pigem inimestesse ja ideedesse?

Jah, võiksime, on lühike vastus. Ma mõistan, et on teatavad ehitused, milleta me enam ei saa – ERR-i telemaja ongi lihtsalt kokku kukkumas ja inimestele eluohtlik. Aga Margus Allikmaa on välja öelnud selle – ja tal on õigus –, et iga uus istekoht, mis kultuurile luuakse, nõuab uut dotatsiooni. Mul on tunne, et me võiksime olla riigi arengus jõudnud sinna, kus peame olulisemaks juba loodut säilitada, selle asemel, et midagi uut luua.

Toon ühe näite. Mul oli au olla Eesti kultuuriministri asendajana Taani eesistumise ajal Kopenhaagenis Euroopa kultuuriministrite mitteametlikul kohtumisel. See hoone, kus poole aasta jooksul toimusid kõik Taanis eesistumisega seotud üritused, oli ehitatud 60ndatel ja ma arvan, et viimane tualettide remont oli seal tehtud äkki 80ndatel. Esimest korda sinna sisse minnes ma kuidagi ehmatasin ära, et kui Eestis oleks eesistumine, siis oleks kindlasti nendes tualettides esimesena tehtud totaalne kapitaalremont. Samas need olid terved, puhtad, võib-olla veidi väsinud, aga toimisid. Ehk meil on sees see nõukogudeaegne valehäbi, et me tahame tõestada, et oleme teistega samaväärsed, samal pulgal ja see on tegelikult läinud üle vindi. Kõik ei pea olema kõige uuem, kõige värskem.

Kristiina Alliksaar Autor/allikas: Rasmus Kull

Me peaksime oskama rohkem lugu pidada sellest, mis meil on.

Kas võib öelda, et viimati käis riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja koostamine inertsist? Kunagi sündisid Kumu ja ERM, mille tuules jätkame ehitiste planeerimist, kuigi tegelikult otsest vajadust ei ole?

Probleemkohad on kindlasti olemas. Näiteks rahvusooperi saal ja eriti lavaosa ei vasta tänapäevase ooperi- ja tantsuteatri tegemise nõuetele, see on selge. Kas selleks on ilmtingimata vaja luua tuhandekohalist uut saali, siin ma jään võib-olla eriarvamusele. Ma arvan, et need otsused võiksid olla paremini läbi kaalutletud. Ma saan aru, et peljatakse seda, kui öelda, et võiks kaasata eksperte. Mina kaasaksin eksperte, kes analüüsiksid need ideed läbi ka sellest aspektist, et kuidas on võimalik olemasolevaid tingimusi paremaks teha, muuta ja arendada nende samade kultuuriehitiste vahenditega.

Mis on teie lahendus Estonia saali murele?

Minu isiklik arvamus, mida ma ei ole varjanud ka rahvusooperi nõukogu liikmena, on see, et peaksime suutma olemasoleva saali muuta arhitektuursete lahendustega selliseks, et seal oleks võimalik teha tänapäeva tingimustele vastavat muusika- ja tantsuteatrit. Meil ei ole lihtsalt vahendeid, et ülal pidada uut suurt saali. Siis tekib küsimus, mis saab ülejäänud majast, mis ootab samuti ammu renoveerimist. Palju on kuuldud neid jutte, et väga tänuväärne oli kogu see taastamise töö, aga võib-olla olid ehitusviisid ja -vahendid napid, et ehituskvaliteet ei ole piisav. Kogu see pintsak, mille külge me uut nööpi hakkame õmblema, vajab tegelikult ka parandamist. Millal me siis selleni jõuame? Minu jaoks on neid küsimusi palju. Aga veel kord rõhutan – rahvusooperi trupp ja loovmeeskond kahtlemata vajavad tänapäevaseid töötingimusi.

Kui me teatrite juures juba oleme, siis mis pilguga teie vaatasite seda arutelu, mis kerkis sügisel erateatrite rahastamise ümber?

Arutelu oli väga tänuväärne ja oluline ega tulnud tegelikult üllatusena neile, kes on vähegi lähemalt kogu seda protsessi jälginud. Jõuame tagasi sama teema juurde: kui meil vahendeid juurde ei tule, siis tuleb teha valikuid. Kui erateatrite rahastamise voorus oleks kolm korda rohkem vahendeid, siis meil seda diskussiooni ei oleks. Siis kõik saaksid sellise summa, nagu nad teatritegemiseks vajavad, ja teema olekski maas. Aga meil ei ole neid vahendeid. Ehk siis tulebki küsida: mille järgi me kriteeriumid seame ja valikuid teeme, kes saab ja kui palju saab?

Koostöös etendusasutustega muudeti seadust ja määrati kindlaks, mis on riiklikud prioriteedid, mida etendusasutusi riigieelarvest toetades silmas peetakse. Koostöös etendusasutustega loodi määrus ja selle sisse kriteeriumid, mis oli teatrite enda soov, et hindamine ei oleks kellegi suvast lähtuv, vaid on väga selgelt aru saada, milleks antakse, milleks mitte. Loomulikult me põrkume selle vastu, kuivõrd on üleüldse kunsti võimalik hinnata. See jääb alati subjektiivseks. Aga mingid aspektid on ikkagi ka objektiivselt mõõdetavad, kus siis jällegi see tasakaal leida.

Omaette teema on teatritega nagu Theatrum, mis kannavad mitut olulist rolli peale teatritöö. Nad tegelevad ka näiteks õpetamisega ja on väga oluline praktikabaas Vanalinna Hariduskolleegiumile. Võib-olla oleks rahastamissüsteem vaja ka üle vaadata ja see peaks koosnema mitmest sambast, mitte ainult kultuuriministeeriumi toetusest. Võib-olla siin on koht ka näiteks haridusministeeriumil? Kõik sellised asjad tuleks lauale võtta ja me ei tohiks karta neid arutelusid.

Minu nägemus on see, et kui raha hulk ei suurene, siis tuleks vähematele anda rohkem. Kes kvalifitseeruvad ühiselt kokku lepitud nõuetele, neil peaks olema võimalus teha oma tööd maksimaalsete võimalustega, mitte nii, et me pudistame näpuvahelt kõigile midagi laiali.

Tegelikult on mul seesama kommentaar ka kultuurkapitalile. Oleme kultuurkapitali juhiga sellest rääkinud, et kõik sellised 150 ja 300 euro kaupa toetused, nendest korraldajad ei ela ega sure. Olukorras, kus meil on kultuuris vähe vahendeid, tuleks neid täpsemalt sihistada ja midagi ei ole teha – kõigile lihtsalt ei jätku.

Kristiina Alliksaar Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Kultuurkapitalis otsustavad toetussummad ju ekspertkomisjonid ehk see raha ümbermängimine sõltub sellest, kuidas need konkreetsed inimesed parasjagu otsustavad?

Jah, see sõltub nende kokkulepetest – see ongi demokraatia võlu ja valu. Kuidas me saaksime teha kõige laiapindsemaid otsuseid? Teatrite puhul praegu on mindud seda teed ja mina arvan, et see on küll väga õige tee, et otsuseid teeb ekspertgrupp, kuhu nimetavad liikmeid valdkonnas tegutsevad organisatsioonid. Kui palju demokraatlikum see veel saaks olla? Ma ei ole absoluutselt seda meelt, et tuleks vaadata ministrile otsa, miks ta midagi ei tee ja teisiti ei otsusta või miks ta ekspertide otsuseid ei muuda. Kultuuriministeeriumil on mitukümmend programmi, kust toetatakse erinevaid valdkondi, ja huvitav, et me teiste puhul usaldame eksperte ega arva, et minister peaks sekkuma sellesse, millist heliloomingut või kirjandust tellitakse. Teater ei saa olla teistsuguses rollis või teistsuguste võimalustega.

Kas sellega ei ole nii, et praegu vaadatakse teatrite rahastamise määrust üle, tehakse uued tingimused, tuleb uus sügis ja siis on jälle inimesed rahulolematud? See ju ei lõppe kunagi.

See lõppeb siis, kui kõigile on piisavalt vahendeid – ehk tõsi, see ei lõppegi mitte kunagi.

Mis siis tegema peaks?

Minu soovitus ministeeriumist lahkudes oli, et võiks kaaluda varianti, kus otsused tehakse kogu vooru mahu ulatuses mitmeks aastaks. See tähendab, et vaidlustamine ja diskussioon tekiks näiteks kolme aasta tagant. Organisatsioonil, kes toetust saab, oleks vähemalt kolm aastat rahu oma plaane teha ja tegutseda. Teistpidi, otsustajatel on võimalik nende aastate jooksul jälgida, mis maastikul toimub, mis on need kriteeriumid, mis vajaksid muutmist, kas riigil on vahepeal selgunud, et prioriteedid on teistsugused, või tuleb vahendeid juurde ja siis tehakse uus kokkulepe kolme aasta pärast. See võiks tegelikult rahu tuua.

Kust siis tuleb kultuuri raha, kui riigi tuge kõigile ei jagu?

Kõige suurem rahastaja kultuuriministeeriumi kõrval – ja mõneti läheb see ka ju ministeeriumi eelarve osana arvesse – on kultuurkapital, mille vahendid on viimase mõne aastaga umbes kümne miljoni võrra kasvanud, mida ei ole üldsegi nii vähe. Lisaks see, et minister otsustas liigutada vahendeid betoonilt sisule, toob kultuurkapitalile juurde ka täiesti märkimisväärselt vahendeid.

Teine asi on publik – me oleme piletit ostes kõige suuremad erarahaga kultuuri toetajad, mina täpselt samamoodi. See ongi põhiline allikas.

Kolmas on eraraha ja metseenlus. Hasartmängumaksuseaduse muutmine on oluline katse, tuleb leida mingeid lahendusi olemasolevate kõrvale. Aga kui vaadata statistikat arenenud riikidest, kellega me ikka tahame end võrrelda, siis ega see eraraha kaasamise osakaal liiga palju suurem ei ole. Näiteks Rootsis on väga palju “vana raha”, vanu perekondi, kes läbi oma fondide kultuuri toetavad, aga näiteks digimajandus ei ole toetamistega ka seal jõudnud sinnamaani, kus neil võib-olla potentsiaal on. Ma arvan, et see on ühiskonna arenguetapp – peame ühel hetkel aru saama, et tagasiandmine on tähtis ja oluline. Aga see, kuhu eraettevõtja oma kasumi suunab, jääb alati tema valikuks ja jääb seotuks sellega, mis valdkond neile parasjagu korda läheb.

Kultuuristuudio Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Samas Eestis on eratoetajaid kultuuris napilt ja need on suurtel institutsioonidel, nagu Eesti Kontsert, rahvusooper või Vanemuine…

Kindlasti on väiksematel ka. Ilmselt on palju sellist toetust, millest väga kõvasti ei räägita. Kui kultuurisõbra konkursile esitatakse ettepanekuid, siis sealt tuleb välja väga palju kohalikul tasemel toetamist. Kogukonnad toetavad erineval viisil, see ei pruugi alati olla ainult rahaline.

Ma usun, et toetatakse küll ja toetatakse omajagu, aga need võimalused, millest räägitakse, et oleks vaja maksusoodustusi teha… Meil on ju olemas erand, et kas kolm protsenti palgafondist või kümme protsenti kasumist on võimalik tulumaksuvabalt annetada. Need mahud ei ole kuskilt otsast veel täis, et oleks vaja üle vaadata, kas neid suurendada. Nii et ühest küljest potentsiaali on, teisalt meil ei ole see kliima ka nii halb, et nüüd maksusoodustused oleksid ainus, mis päästaks.

Laulu- ja tantsupidu on kindlasti riigi vaates üks nendest kultuuribaasidest, mis peab olema, aga see traditsioon seisab nii koolide kui ka harrastajaid koondavate MTÜ-de õlgadel. Viimaste puhul tuleb raha nende ülalhoidmiseks lauljatelt ja tantsijatelt endilt. Kas see peab nii olema või kui riik peab pidude traditsiooni oluliseks, siis võiks rohkem tähelepanu pöörata just nendele harrastajatele, et neil oleks rohkem võimalusi eneseväljenduseks ka väljaspool peoaastaid näiteks kontserte korraldada või välismaal esineda?

Mina olen seda meelt, et täiskasvanute harrastuse puhul on omaosalus normaalne – täpselt nagu sporditrennides käies on sul kulutused, nii ka tantsides-lauldes. Mis puudutab lapsi ja noori, siis see on see, kuhu riik peaks oma sihiku rohkem seadma, et meil tuleks järgi ka põlvkondi. Võib-olla lapsevanemate panus nii kultuuris kui spordis on nihkunud ka minu hinnangul nõksa liiga suureks.

Teine nüanss on veel see, et väikestes kohtades kipub see harjumus välja surema. Ei tule enam piisavalt lapsi, et koor, kandlering või tantsurühm kokku saada. Kas riik saaks siin midagi teha või peame leppima, et ühel hetkel näiteks Võrumaalt ei tule enam lastekoori laulupeole?

Leppima sellega otseselt ei pea, küll aga elanikkonna vähenemine on fakt ja üleöö see ei pöördu. Sellega ma olen küll päri, et regionaalselt peaksid valikud olema teistsugused kui praegu. Mitmes aspektis on ka erisusi tehtud, näiteks kultuuriranitsas (millega toetatakse laste käimist kultuuriüritustel – toim) arvestataksegi, kas laps on Tallinnast, Tartust või kaugemalt ja toetuse proportsioon on sellevõrra ka veidikene teistsugune. Eriti meile kui Euroopa Liidu ääremaale on see väga oluline silmas pidada, et me üle riigi ja ka piiri ääres oleksime kohal oma riigiga igatpidi – nii laulu, tantsu, kultuuri kui ka teiste teenustega. See on väga selge julgeoleku teema.