Hommikuse jooksu login Stravasse, lõunapausil lõpetatud raamatu Goodreadsi, õhtul deidil vaadatud filmi Letterboxdi ning hiljem baaris võetud veini Vivinosse. Kas meie hobidest ja tarbimisharjumustest on saamas lõputud listid sotsiaalmeedias; kui autentseks jäävad meie kujundatud interneti-persona’d? Kes üldse kuuleb meie hõikeid ühismeedias?
Katharina Kala
Olin suvel sõprade juures õhtusöögil eri maitse ja päritoluga veine ja õllesid proovimas, kui sain teada, et lisaks minu truule kaaslasele veinide hindamise ja katalogiseerimise äpile Vivinole on olemas sarnane äpp ka õllede jaoks. No loomulikult on, miks ei peaks. See viis mind aga edasisele mõtterännakule seoses kõiksuguste äppidega, kus liste koostada, hinnanguid anda ja sõprade tegemisi kommenteerida.
Logida saab näiteks meediat: Goodreads raamatutele, Letterboxd filmidele, Serializd sarjadele, Musicboard muusikale. Samuti joogipoolist: Vivino veinidele ja Untappd õllejookidele. Ka kehaline aktiivsus ei jää hindamata – jooksutiire saab salvestada ja jagada Stravas. Kuigi kõik mainitud äpid nägid ilmavalgust juba eelmise kümnendi alguses, on nende kasutamine kasvanud viimaste aastatega ning tõenäoliselt peitub vähemalt üks põhjustest koroonapandeemiast tingitud eraldatuses ja üksindustundes.
Sellised äpid nagu Letterboxd või Strava pakuvad kogukonda ning võimalust hoida silma peal sõprade ja tuttavate tegemistel. Samuti aitavad need leida soovitusi ja potentsiaalseid uusi lemmikuid, olgu selleks mõni uus niširežissöör või kuulsust koguv BookToki autor. Populaarsemaks on muutumas ka hobiäppide turundus. Näiteks võib TikTokis scroll’ides näha vabalt videot punase vaiba pressinurgast, kus filminäitlejatelt või režissööridelt tahetakse vastust seoses Letterboxdi tuntuima feature’iga ehk küsitakse nende nelja lemmikfilmi. Filmimaailm on sellest sama ekstaasis kui tavakasutajad.
Peeglike, peeglike
Strimbu jaO’Connell kirjutavad oma artiklis, et sotsiaalmeedia võimaldab päriselust palju detailsemalt manipuleerida, millist „mina” me teistele presenteerime. Kureeritud avalikud või poolavalikud profiilid annavad võimaluse eneseväljenduseks, -otsinguks ja -kinnituseks. Meediaplatvormid võimaldavad meil väljendada oma mõtteid, hobisid ja huve või luua hoopis uusi persona’sid. Samuti pruugivad need toimida justkui peeglina: ma näen, millist meediat ma tarbin, ja seeläbi seda, milline inimene ma olen.
Novembri lõpus või detsembri alguses algavad teadagi logimisplatvormide pidustused ja bakhanaalid, sest ilmuvad aastat kokkuvõtvad tabelid ja slaidid, mida kasutajad seejärel rõõmsalt kas ise uurida ja nautida või, veel parem, näiteks Instagrami story’des jagada saavad. Olgu selleks aastas vaadatud filmide, loetud lehekülgede, kuulatud muusikaminutite või joostud kilomeetrite arv.
Tegu on taas võimalusega oma võrgus loodavat „mina” väljendada ja turundada: värvilisi sokke kandev indipoiss saab tõestada, et ta on Bob Dylani top 0,002% kuulajate hulgas, ning isehakanud filmikriitik näidata, et vaatas aasta jooksul ära 210 filmi, mille peamiseks teemaks olid „sürreaalsed ja mõtlemapanevad visioonid elust ja surmast”. Iseasi on see, kui „mina”, keda teistele näidata tahetakse, ja „mina”, kes numbrites väljendub, omavahel karvupidi kokku lähevad. Ühel aastal avastasin näiteks ehmatusega oma Spotifywrapped’i vaadates, kuidas tavapärase indi ja funk’i asemel oli esikoha hõivanud ootamatult Nicki Minaj, kes minu harjumuspärase imagoga kuidagi kokku ei tahtnud passida… The Guardian täheldas 2019. aastal samasugust üllatust ka mitmete teiste kasutajate puhul.
On taas võimalus oma võrgus loodavat „mina” väljendada ja turundada: värvilisi sokke kandev indipoiss saab tõestada, et ta on Bob Dylani top 0,002% kuulajate hulgas.
Peeglist saab aken ülekuulamisruumis
Sotsiaalmeedia algusaegadest saati on hõivanud kasutajate mõtteid nähtamatu publik ning sellele esinemine, sest kuigi vabandus „ma postitan pilte eelkõige enda jaoks” tundub nunnu, jääksid pildid sellise mõtteviisi korral tegelikult telefoni galeriisse. Samamoodi võib läheneda filmide või raamatute rakendustes avalikult katalogiseerimisele ja hindamisele.
Sotsioloog Erving Goffman on oma 1956. aasta raamatus „The Presentation of Self in Everyday Life” kirjutanud, kuidas indiviididel on kombeks teiste inimestega suheldes tahes-tahtmata kontrollida, mis mulje teistele jäetakse. Selleks proovitakse saada infot oma vestluspartneri kohta ning seejärel vastavalt oma kõnemaneeri, välimust või tausta lihvida ja muuta.
Sotsiaalmeedia rindel on aga taoline teguviis raskendatud, sest suur osa publikust jääb nähtamatuks. Publik, kellele me esineme, võib olla algoritmide tõttu oodatust palju suurem või väiksem ning mõjutada seeläbi seda, kuidas me ennast väljendame. Privaatse konto puhul saavad meie raamatuarvustust lugeda ainult meie sõbrad, samas kui avaliku profiili korral pole ime, kui arvustus muutub populaarseks ja kogub vaatamisi üle maailma. Suuremal platvormil võib näiteks palju inimesi sama postitust näha ja erinevalt mõista ning põhjustada seeläbi kontekstivaringu.
Kas logida või mitte logida…
Mittekäegakatsutava publiku puhul on raskem tunnetada ja määratleda, mida tehes või öeldes oleme lahedad ja maitsekad ning mis võib tunduda hoopis lapsik, rumal või lame. Näiteks Letterboxdis võib sita järjefilmi logimine tekitada ebamugavust, samas kui Untappdis peene käsitööõlle asemel premmi logimine on naljakas. Ning vice versa, olenevalt kasutajast, vastava platvormi publikust ning potentsiaalsest soovist muljet avaldada. Autentsus ei pruugi aga sellega enam käsikäes käia.
Siiruse kadu sotsiaalmeedias võib viia ka autentsuse kaoni pärisilmas ning tekitada olukorra, kus valides, mida logida ja mida mitte, võib logimisplatvorm hoopis meid kontrollima asuda. Näiteks Goodreadsis aastaks seatud raamatute lugemise eesmärgist maha jäädes tunnen ärevust ning taban ennast mõttelt, kuidas lugeda võimalikult kiiresti võimalikult palju raamatuid? Raamatukokku minnes väljendub see lühemate raamatute valimises ning seetõttu mitmetest pikematest raamaturännakutest ilmajäämises. Samuti tunnen kohustust vaadata ära pooleli jäänud filmid, isegi kui need mind ei köitnud, sest algus on juba tehtud, ajalist ressurssi raisatud ning Letterboxdi minev one-liner peas podisemas. Tegevused, mis varem päästsid ekraaniavarustes pesitseva sotsiaalmeedia küüsist, on nüüd otsapidi taas sellega seotud.
Kuigi vabandus „ma postitan pilte eelkõige enda jaoks” tundub nunnu, jääksid pildid sellise mõtteviisi korral tegelikult telefoni galeriisse.
Kes ei oleks kriitik
Logimisplatvormid pakuvad inimestele uut positsiooni – võimalust olla kriitik. Selleks on vaja ainult kasutajaks registreeruda. Ei mingit väljaannete otsimist, toimetajatega suhtlemist või pinevat honorari ootamist. Tõeline arvamusliidrite Wild Wild West.
Iseenesest on taoline vabadus tore, sest see pakub arvamuste paljusust ning kõrvaldab tippu jõudmiseks vajaliku kadalipu. Ei pea arvestama teiste kriitikutega, kes on teosele või tootele juba oma sõrme peale pannud, ega mõtlema tähtaegadele või tähemärkidele. Arvustuse võib kirjutada igaüks, olgu ta hobikorras nautija, professionaal või esimest korda tarbija.
Asjade niivõrd lihtne korraldus seab aga mõistagi küsimuse alla need, kel varem oli teatav võimupositsioon. Miks siis üldse kirjutada nn päris kriitikat, proovida pingeliselt vaadata levisse jõudnud filme või lugeda jooksval aastal välja antud raamatuid ning muretseda õigekirja pärast? Võib-olla kriitika juba ongi massides? Olen paaril korral märganud, kuidas Kino Sõprus ja Elektriteater promovad uut filmi just Letterboxdi arvustustega. Ka ise kasutan filmi kohta infot otsides tihtipeale sama äppi, selle asemel et näiteks kõigepealt ERRist kultuuritoimetaja tekst läbi lugeda.
Samas näeb logimisplatvormidel sarnast tendentsi nagu mujalgi sotsiaalmeedias. Suurus loeb ja snäkimeedia on müügikaup! Noorte seas on arvustusteks põhiliselt nn one-liner’id, mis pakuvad küll muhelemis- või samastumishetki, kuid mitte arutlevat, analüüsivat või kirjeldavat kirjatükki. Seega jääb alati valikuvõimalus. Mõni eelistab Instagrami luulet ja Letterboxdi kriitikat, mõni loeb pikemaid formaate väljapeetud väljaannetest, mõni mõlemat.
Siiruse kadu sotsiaalmeedias võib viia autentsuse kaoni ka pärisilmas ning tekitada olukorra, kus valides, mida logida ja mida mitte, võib logimisplatvorm hoopis meid kontrollima asuda.
Kodust lahkudes võtan kaasa rahakoti, võtmed ja oma Letterboxdi top nelja
Iseenesest on selliste platvormide tõus, mis innustavad inimesi liikuma, lugema ja filme vaatama ning seda kõike seejärel analüüsima, ju positiivne. Samuti on meeldiv, et hobid, mis muidu on pigem individuaalsed, saavad tänu katalogiseerimisplatvormidele ka sotsiaalsema varjundi ning aitavad tuttavate tegemistel silma peal hoida. Tegu on enamjaolt turvaliste äppidega, kus ei pea tegelema vihakommentaaride või veidrate privaatsõnumitega.
Samas võiks mõtiskleda selle üle, kelle ja mille jaoks asju tehakse. Kui seoses reisidel käimise või ilusa hommikueine söömisega on mitmetel inimestel juba mentaliteet „telefon sööb esimesena” valmis küpsenud, siis füüsilise meedia tarbimise või hommikuse jooksutiiru võiks ennekõike teha siiski endale ning alles siis mõelda, mida pooltuttav jälgija Letterboxdis või Stravas sellest arvab. Samuti on hea mõte pelgalt teiste tegemiste eemalt jälgimise või naiivse punktide jagamise asemel ka päriselus neid kogemusi jagada ja arutada. Järgmine kord semuga õlut juues võid talt ju uurida, mis talle päriselt eelmisel õhtul vaadatud filmi juures meeldis või kuidas kulges tema hommikune jooksutiir.
Katharina Kala unustas rahakoti ja võtmed, kuid tema top neli filmi Letterboxdis on „Mehed ei nuta”, „Homaar”, „Langemise anatoomia” ja „Öö Maa peal”.
Virtuaalne filmiriiul
Piia Õunpuu
Aasta lõpus on kohane teha kokkuvõtteid ja aasta alguses seada eesmärke. Nii olen minagi juba pikka aega raamaturakenduses Goodreads endale lugemissihte seadnud.
Ühel hetkel mõtlesin võtta iga-aastase raamatueesmärgi kõrvale ka sarnase kvantitatiivse mõõdiku filmide jaoks. Kui raamatuid olen üldiselt tahtnud lugeda aasta jooksul 24, siis filmide puhul tundus paslik number 50. Tõtt-öelda tõukas seda eesmärgistamist tagant filmiäpi Letterboxd avastamine ja tegelikult on ka see kirjatükk minu ood ja promo Letterboxdile, lootuses kasvatada sealset eesti(keelset) kogukonda.
Ühesõnaga, sain juhuslikult tänu äpile teada, et olin 2021. aastal vaadanud hoopis 82 filmi, seega seadsin järgmiseks aastaks ambitsioonid ja lati kõrgemale, saja juurde. Kui sellest kellelegi rääkisin, sain üldiselt vastuseks üllatust ja ehmatust täis pilgu ja kommentaari stiilis „oi, see on küll palju” või „kust sa kõik selle aja võtad”. Kallid inimesed, see on ju tegelikult umbes kaks filmi nädalas, veidi vähemgi. Absoluutselt realistlik. Kui olen sirvinud äpis mõne kohaliku sinefiili filmipäevikut, siis vot nende 300–400 filmi aastas tundub mulle uskumatult kõrge number ja ka päriselt imestavat reaktsiooni väärt.
Ometigi suutsin täita oma plaani vaadata sada (täispikka) filmi alles 2023. aastal. 2022. aastal küündisin 95-ni, järgmistel aastatel pingutasin detsembrikuus Netflixi-musklit, et ikka aasta lõpuga see number täis saada. Üldiselt on selle väljakutse mõte end filmivaldkonnas ja popkultuuris harida, kasvatada viidete pagasit ja „lugemust”, aga puhtalt sihiks seatud numbrini jõudmiseks satub vahel nimekirja filme ka kvantiteeti silmas pidades. Näiteks on aasta lõpus mu filmipäevikus sageli mitmed vägagi kaheldava väärtusega romantilised jõulufilmid, mis ei nõua erilist kaasamõtlemist ja mille lõppu aimab esimestest minutitest ette. Ent üldiselt on vettpidavaks taktikaks vaadata nädalavahetusel päevasel ajal mõni lobe dokfilm ja õhtut tummisema mängufilmiga sisustada. Kui aga seada sihiks sada filmi, kümned raamatud ja ehk midagi veel, peab ilmselt igapäevased sammueesmärgid sinnapaika jätma.
Alles tänavu olen jõudnud selleni, et eesmärginumber ei kuku detsembri viimastel päevadel, vaid tundub olevat käeulatuses juba kuu jagu varem. Suureks panustajaks on siin olnud üsna intensiivsed filmifestivalinädalad Espoo Ciné ja Helsingi filmifestivalidel ning muidugi PÖFFi saak. Suvel on üldiselt filmivaatamisaega vähem (ja muid tegemisi nii palju rohkem), seega on tegelikult tavaline, et valgel ajal vaatan ainult paar-kolm filmi kuus ning sügis- ja talvekuudel peab suviseid lünki täitma ja tasa tegema.
Mida ma selle saja filmi eesmärgiga avastanud olen? No näiteks seda, kui paljudes filmides mängivad Samuel L. Jackson ja Tilda Swinton, sest mõlemad on täiesti märkamatult trüginud minu isiklikus statistikas vaadatuimate näitlejate edetabelisse. Seal kõige tipus on Sebastian Stan, kelle osalusega filme olen teadlikult rohkem vaadanud (jah, ka see on koht, kus olen kvaliteedis järeleandmisi teinud ja listi on muu hulgas sattunud ka „Mullivanniga minevikku”). Režissööride vaates on edetabel kahetsusväärselt meeste poole kaldu, näiteks on minu isiklikus esikümnes rohkem Davidi-nimelisi lavastajaid kui naisi. Selle tasakaalu muutmine võiks olla järgmistel aastatel omaette ülesanne.
Selline personaalne filmikataloog täidab minu jaoks ka raamaturiiuliga üsna sarnast rolli. Mulle meeldib koostada igasuguste asjade nimekirju, eriti to-do-liste, aga ka muid loendeid igasuguste pisiasjade kohta. Filmiäpis on see harjumus võtnud soovinimekirja vormi, millega justkui kureerin oma eesootavaid filmiõhtuid vastavalt hooaja meeleolule ja teen eelvaliku filmidest, mida ilmselt lähiajal näha tahaksin.
Väheoluline pole ka Letterboxdi kogukondlikkus. Pärast iga filmi vaatamist saan sirvida, kes mu sõpradest seda veel näinud on, mis hinde nemad sellele panid, mida arvasid. Erinevalt Goodreadsist, mis on osa Amazoni hiigelmasinavärgist, on Letterboxd sõltumatute filmifännide tehtud äpp, mille keskne meeleolu ongi just armastus filmikunsti vastu, olgu selle lummuse objektiks siis obskuursed võõrkeelsed indifilmid või romantilised guilty pleasure komöödiad. Kõik filmifännid on seal võrdsed.
Kardetavasti minu saja filmi väljakutsel lõppu ei ole, sest olen ainuüksi sel aastal lisanud oma vaatamisnimekirja üle kahe korra rohkem filme, kui neid näha olen jõudnud.
Piia Õunpuu töötab tehnoloogiafirma turundusosakonnas, on liiga palju sotsiaalmeedias ja püüab sisustada oma vaba aega võimalikult kultuurselt.