Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Illustraator ja kostüümukunstnik Pamela Samel tutvustab Teet Kuusmaa koomiksiraamatut “Kes armastab, ei hammusta”.
Ootamatult keeruline oli välja valida ühe autori teost, mis kuidagimoodi on minu elukäiku mõjutanud. Kindlasti on oma osa Astrid Reinla “Pätul” ja Iko Marani “Londiste, õige nimega Vandil”. Pätu tekitas minus tunde, et ma pole ainus, kellel kogu aeg pahandused juhtuvad. Londiste suutis võimendada empaatia tunnet loomadest elutute asjadeni, mis saadab mind siiani ning on suureks abiks minu enda illustratsioonimaailma loomisel.
Eraldi tahan välja tuua Teet Kuusmaa koomiksraamatu Priidu ja tema koera Pontu seiklustest “Kes armastab, ei hammusta” (1987). Kusjuures tal on samast seeriast veel paar koomiksiraamatut. Tegemist on lühikeste ja kergesti arusaadavate humoorikate lugudega, mis lugedes tekitavad sooja tunde sisse. Eriti meenuvad emotsionaalsed näoilmed ja vaimukad juhtumised, mis Pontut ja Priitu saatsid.
Nendes koomiksites on väga vähe teksti, kuid pildid on nii selgesti joonistatud, et silm saab lihtsalt nautida illustratsioonide võlu. Juba varasest east hämmastas mind, kuidas saab tegelasi ja seda ümbritsevat maailma kujutada nii, et ei kaoks
karakterite olemus ja maailm, millesse nad on paigutatud. Eks ma sellel ajal hakkasingi alateadlikult kõiki neid küsimusi küsima, kuniks võtsin ise kätte lasteraamatute illustreerimise ja sellega kaasneva lugude arenduse.