Edasi värske paberajakirja kaanepildiks on mosaiikstiilis töö, mille autor on kunstnik Olga Raag. Teose sünnilugu, oma tehnikat ja mõtteid kunstist avab ta pisut alljärgnevas intervjuus.
Kohe, kui märkasin sotsiaalmeedias sinu ühte mosaiiktehnikas tööd, teadsin, et just sellises stiilis saab olema meie talvenumbri “Killud ja tervik” esikaas. Su käekiri tundub mulle Eestis, ja mitte ainult, üsna unikaalne ja eristuv, milline on olnud sinu tee oma stiili leidmiseni?
See teekond on kestnud üle 30 aasta. Jõudsin selleni siis, kui sain aru, et ei suuda oma töödele leida tavalisi hashtag’e. Proovisin “popkunsti”, “kubismi”, aga mõistsin, et see ei kirjelda üldse seda, mida teen. Ma ei näinud maailmas sellist stiili ja mõtlesin, äkki keegi on selle juba välja mõelnud, aga ei. Lõpuks pidin ise sellele nime panema: mosaikism, analoogiana mosaiigile.
Ma ei teadnud kedagi, kes oleks sarnast asja teinud. Sain aru, et olin leidnud oma äratuntava keele, kuigi alguses otsisin lihtsalt viisi, kuidas oma uue kunstilise keelega väljendada seda, mis mulle meeldib. Läbisin meistrite kopeerimise, kõik etapid realismist abstraktsionismini, kuid unistasin alati leida midagi enda oma. Selle avastamine oli mulle tõesti suur “vau!”, et lõpuks lõin täiesti uue suuna.
Selle stiili esimesed kajad tekkisid EKA-s, kus mu lemmikõpetaja Maris Lindoja andis Adobe Illustratori tunnis ülesande: võtta lihtsad vormid (õun, pirn), jagada need tükkideks ja luua geomeetriline kujutis. See tundus mulle liiga lihtne ja ma võtsin Leonardo DiCaprio foto ning tegin sellest omamoodi mosaiigi. Ma ei arvanud siis, et sellest saab mu tulevase suuna alus. See lähenemine lihtsalt jäi kuskile alateadvusse ja tuli uuesti esile alles aastaid pärast ülikooli lõpetamist.
Esikaanel on sinu varasem töö “Journey Without Limits”. Mis on selle pildi sünnilugu? Ja kuidas üldse sinu tööd sünnivad, kust ammutad loominguks ideid?
“Journey Without Limits” sündis mu isiklikest unistustest ja eluhetkedest. Kõik mu maalid on killud sellest, mida näen, kogen, millest unistan või mida soovin. See maal räägib liikumisvabadusest ja reisimisest, sellest impulsist: tahtsid, tõusid ja läksid. See puudutab kiireid otsuseid ja seda, et võimalused oleksid kooskõlas soovidega.
Kuidas mu ideed sünnivad? Mitte kontoris ega stuudios, vaid igapäevaelust. Mind inspireerib Türgi päike. Türgis asub mu stuudio. Päike annab mulle sellist energiat, mis hiljem suunab looma. Muljed, inimesed, filmid kogunevad ja siis ühel hetkel tunned lihtsalt: tahan seda emotsiooni jagada, panna kokku mosaiik mälestustest ja unistustest ning näidata kõigile just seda kaasaegset maailma, mida mina täna näen.
Milline kunst sinu enda tähelepanu tõmbab ja mis oli viimane meeldejääv elamus?
Minu lemmikkunstnik on Roy Lichtenstein. Kaasaegsetest autoritest meeldivad mulle Isabella Pistillo tööd ja keraamikakunstnik Jossolini. Meeldivad ka Opera galeriid, sest nende maitse on mulle lähedane.
Samuti imetlen Sotheby’se oksjoneid. Kõik võiksid osata nii osavalt müüa, mina ka! Mul on väga ambitsioonikad soovid, olen unistaja, see paneb mulle vastutuse teha oma töid kvaliteetselt ja armastusega. Tahan, et maailm, mida oma silmade ja maalide kaudu edasi annan, tooks inimestele värskust, õnne, lootust ning muudaks nende tänase elu positiivsemaks. Las mu tööd lisavad sellesse turbulentsesse maailma elegantsi, küllust ja rahu.
Kui oleks sinu otsustada, siis mida ja miks võiks teha Eestis teistmoodi, et muuta meie elu paremaks?
Kui mul oleks absoluutne võim Eestis ja võiksin mängida head eksperimenteerivat jumalat, siis kehtestaksin kodanikupalga. Tahan näha, mis juhtub, kui inimesed lakkavad mõtlemast vaid ellujäämisele. Jah, keegi ehk vajub diivanisse ja kaob virtuaalmaailma, aga usun, et enamik hakkab tegelema sellega, mis neile tõeliselt meeldib, ja teevad seda armastusega. Keegi teeb superkoka karjääri, keegi saab esmaklassiliseks põllumeheks, keegi loob uue impeeriumi. Ja mulle oleks väga huvitav näha, kuidas see muudaks riiki, kui teha asju ilma stressita.
Minu teine suur utoopiline soov on hariduse täielik ümberkujundamine. Koguksin kokku parimad inimesed eri valdkondadest – sportlased, finantsistid, psühholoogid, ehitajad ja teised – ning korraldaksime ajurünnaku, et luua uus haridussüsteem, mis jõuaks kaasaegsele maailmale järele. Sest kui riigil on ajud ja haridus, siis on tal ka edu ja jõukus.