Enne, kui siia tulin, vaatasin üle teie eelmise aastaraamatu. Selle valmimise kuupäev oli 20. detsember 2024. Kas uue aasta oma saab ka nüüd punkti enne jõule? On see valmis?
Meil on need tekstid põhimõtteliselt koostatud, eks me anname viimase minuti lihvi veel enne trükkiminekut. Plaan on see ikkagi välja lasta jällegi siis veebruaris avalikkusele.
Kui me räägime ohuhinnangust, siis kuidas see Eesti vaates muutunud on võrreldes aasta algusega nüüd aasta lõpuks?
Mida me täna näeme ikkagi, on see, et Venemaal ei ole hetkel kavatsust tungida kallale mõnele Balti riigile või NATO-le laiemalt.
Me oleme näinud seda, et Venemaa on meie reaktsioonide tulemusena oma käitumist muutnud pärast erinevaid intsidente, mis meil toimunud on regioonis laiemalt. Et senimaani ikkagi on näha, et Venemaa austab NATO-t ja üritab vältida mingit avalikku konflikti hetkel.
Mida te selle all silmas peate, et on muutnud oma käitumist tulenevalt meie reaktsioonist?
Pärast erinevaid intsidente, kui me alustame kaablitest, mis toimusid mõnda aega tagasi või erinevad droonide sisselennud NATO õhuruumi või lennukite sisselennud, siis tulenevalt lääne või NATO reageeringutest me näeme seda, et Venemaa on võtnud tarvitusele erinevaid meetmeid, et selliseid intsidente tulevikus vältida.
Kui me täna vaatame, mis ka avalikkuses on näha, siis droonitrajektoorid Ukraina territooriumil või õhuruumis on muudetud selliseks, et minimeerida seda ohtu, me näeme seda, et näiteks vene lennukid täna vaatavad väga täpselt Läänemere kohal, kus nad lendavad ja jälgivad piinliku täpsusega oma lennutrajektoore, et mitte tekitada intsidente.
Ka kaabliintsidente ei ole pärast NATO missiooni käivitamist siin toimunud. See on hetkeolukord. See muidugi ei välista, et tulevikus intsidente ei või ka juhtuda, sest sõjaline aktiivsus on kõrge, sõda Ukrainas toimub jätkuvalt aktiivselt, need on teoorias ikkagi võimalikud, aga me ei näe, et Venemaa hetkel tahtlikult üritaks eskaleerida midagi.
Kui te rääkisite Läänemere kaablilõhkumistest, siis kuulsaim neist jõudis kohtuasjani ja süüdimõistvat otsust ei tulnud, Soome kohus ütles, et nemad ei ole pädevad midagi tegema selles osas. Kuidas see võib mõjuda selliste asjade kordumise tõenäosusele, sest kui karistada ei saa, siis miks mitte?
Ütleme nii, et Venemaa huvi, kui me räägime varilaevastikust, on eelkõige ikkagi säilitada oma liikumisvabadus siin Läänemerel, et tagada endale sissetulek, kuna naftavedudest väga palju toimub läbi Läänemere, see on prioriteet, et ma pakuks, et ülejäänud huvid on ikkagi sellele allutatud.
Aga siin on ka teised lääneliitlased teinud aktsioone, näiteks prantslaste operatsioon, kus parduti ka ühele varilaevastiku tankerile, et see varilaevastik päris puutumatu ka ei ole ja iga selline aktsioon paneb mõtlema neid lipuriike, paneb mõtlema kindlustusandjaid, seda survet tasub hoida ikkagi.
Kui me oleme jõudnud sabotaažiaktide või hübriidrünnakuteni, siis Eestit sellel aastal võib-olla puudutasid kaks kõige rohkem. Üks neist oli lennuki viibimine meie õhuruumis 12 minutit, kas sellele reaktsioon oli adekvaatne teie hinnangul?
Mina ütleks küll, et Eesti reageeris adekvaatselt. Ka meie lääneliitlased võtsid selle mure sisse. Ja ka Venemaale jõudis see tegelikult kohale ikkagi. Sellest tulenevalt on sisse viidud korrektuurid oma käitumises juba.
Teine asi, mida kõik mäletavad, on Saatse saabas, kus väga lihtsate vahenditega ehk umbes seitsme mehega tekitati ärevuse foon ja kiiresti valmis Eestis tee. Kuidas te seda reaktsiooni hindate?
See olukord oli muidugi ju ka huvitav seal Saatse saapas, et neljandal sõjaaastal Eesti kodanikud reisisid läbi Venemaa territooriumi. Seda on ka läänes meil väga raske seletada kellelegi, kuidas see üldse võimalik on.
Mis septembris teisel pool piiri toimus suures pildis oli väga suur sisekaitseõppus, aktiivsus oli kõrge tegelikult igal pool meie piiride ääres. Venelastel on seal omad mured, mida nad üritavad seal maandada – Ukraina sõjavägi toimetab jätkuvalt vene territooriumil, droonilöögid, erinevad muud operatsioonid, need on kõik asjad, mis Venemaad paneb tegelikult väga muretsema ja nad üritavad siis omade meetoditega kuidagi neid riske enda jaoks maandada ja selle hulka käivad siis tegelikult ka sellised õppused ja toimetamised piiri ääres.
See toimetamine ei olnud ju üksnes Eesti piiri ääres, vaid ka Läti ja Soome piiri ääres osaliselt, see oli laiem selline ettevõtmine.
Sellel aastal oli ka mitu juhtumit Venemaa poolt värvatud inimestega, tuli välja kohtuasi, mis puudutas postipakke, mis said alguse Narva kandist, oli üks kaitseliitlane, kes oli piiri ületades värvatud, kui aktiivne Venemaa praegu on selliste tegevustega meie territooriumil?
Siin tasub kindlasti küsida ka kaitsepolitsei hinnangut nendele asjadele, aga siin on ka erinevad teemad.
Luuretegevus ja infohange toimub kogu aeg aktiivselt ja ma arvan, et seda teevad kõik, vene pool, meie pool, nii see elu ongi. Sabotaaž, kui me räägime füüsilisest sabotaažist, siis see on tõesti asi, mis toimub Venemaa tõenäoliselt juhtkonna teadmisel ja heakskiidul, see on eelkõige suunatud Ukraina toetuse õõnestamisele ja Ukraina destabiliseerimisele ja varustusteede häirimisele, see on tõesti asi, mis reaalselt toimub, aga Venemaa jaoks ta on teises domeenis, see on varjatud domeen, seal üritatakse ikkagi oma jälgi varjata nii hästi, kui see õnnestub ja nagu näha erinevatest operatsioonidest Poola ja Rumeenia territooriumil, siis ega see varjamine lõpuni hästi ei lähe neil.
Praegu vaatame, kuidas Leedus lennukid vahepeal saavad maanduda, vahel ei saa, see on ka üks selline tegevus jälle.
Siin tasub küsida Leedu kolleegide arvamust, mis nad sellest arvavad, kui palju on see hübriid, mis on üldse imelik sõna muidugi, kui palju on see mingisugune muu salakaubavedajate või kuritegelike tegevus ja kui palju siin on kokkusattumusi ja nii edasi.
Miks hübriidrünnaku sõna tekitas teis kõhkluse?
Hübriid on selline tore sõna, ta jätab sellise pehme ja karvase mulje tegevustest.
Tegelikult tasub meil nimetada asju tegelike nimedega. Kui on sabotaaž, siis on sabotaaž, kui on küberrünne, siis on küberrünne, küsimus on, mis me siis teeme, kas me klassifitseeriksime sabotaaži siis riiklikult toetatud terrorismiks näiteks.
See hübriid kuidagi pehmendab ja jätab hästi süütu mulje sellest, mis toimub.
Kui uuele aastale ette vaadata, siis kuidas te prognoosite, millise suuna kõik sellised mõjutustegevused Euroopas ja Eestis võivad uuel aastal võtta, kas need intensiivistuvad või pigem püsivad samal tasemel?
Me näeme seda, et Venemaa huvi on võtta maha Euroopal hoog ennast taas relvastada. Selleks saab kasutada erinevaid meetmeid. See tööriistakast on tõenäoliselt lai.
Siin saab ühelt poolt rääkida sellist rahustavat rahujuttu Euroopale, me oleme juba avalikult seda näinud, kus Putin on öelnud, et Venemaa võib enda seadusandlusesse kirjutada, et ta Euroopat rünnata ei taha. See on osa sellest rahustavast sõnumist, et Euroopale tekitada mulje, et kõik on tegelikult hästi, Venemaa ei ole ohuks ja ei ole vaja niimoodi tormata selle relvastumisega.
Teiselt poolt Venemaa kindlasti näeb seda, et tasub töötada erinevate poliitiliste parteidega või rahvastikugruppidega ja edastada sõnumit, et võidurelvastumine on mõttetu, see võtab raha ära teistest sfääridest, näiteks sotsiaalsfäärist ja see kõik on kahjulik Euroopale endale ja seeläbi tekitada lõhesid ühiskonnas ja panna poliitikuid surve alla. Sellel rünnakul on mitu taset, seda on selgelt näha.
Aga Venemaa ikkagi näeb ohtu Euroopa relvastumises või ta on mures selle pärast, sest võib lihtsalt olla, et kui Euroopa sellel kursil püsib, siis mingite tulevaste aastate jooksul me tegelikult suudame selle võidurelvastumise, kui me tahame seda niimoodi nimetada, võita Venemaa vastu.
Tuleme korra tagasi selle sõjaolukorra juurde. Seesama aastaraamat, mis aasta alguses avalikuks sai, seal te ütlesite, et Eesti huvides on see, et Venemaa selles sõjas selgelt lüüa saaks ja see oleks arusaadav. Praegu tundub, et me nihkume pigem eemale sellest eesmärgist, Venemaa on paaria seisusest punasele vaibale tõstetud ja rahvusvahelises suhtluses pigem rohkem tagasi. Mis mõtteid teis tekitab see rahukõneluste käik ja kuhu see võib välja jõuda?
See on jällegi poliitika kujundamise küsimus, mis ei ole minu teema päriselt.
Ma küsin siis teistpidi. Kuidas see meie julgeolekule mõjub, kui Ukraina rahu ei tule ilmselgelt sellistel tingimustel, et Venemaa saab selgelt lüüa, sellist asja sealt ilmselt ei tule?
Ta tõenäoliselt tõstab riske meile, kui Venemaa muutub enesekindlamaks ja ülbemaks. See on kindlasti riskikoht. Me näeme kindlasti ka seda, et isegi kui seal tekib mingisugune vaherahu, rahu, midagi külmutatakse, juhul kui see sinnani jõuab, siis ka sellisel juhul peab Venemaa hoidma ikkagi märkimisväärset sõjalist ressurssi vastu Ukrainat, et see jätkab ressursside sidumist.
Me teame seda, et Venemaa on planeerinud sõjalise reformi läbiviimist, mis puudutab ka meie piirkonda siin ja Soome piiri ja Norra piiri, Kaliningradi. Saame siis vaadata, kuidas neid ressursse jagub, kui palju ressurssi Ukraina suunalt tegelikult vabaneb selleks, et siin piirkonnas lükata edasi oma sõjalist reformi.
Kui palju Venemaa ühiskonnal jaksu on? Jällegi, eelmises aastaraamatus te rääkisite sanktsioonide mõjust, et see vaikselt ikkagi närib Venemaa ühiskonda. On seda näha, et neil on raskemaks läinud või vastupidi on nad sellega paremini kohanenud?
Ma arvan, et siin küsimus ei olegi ühiskonnas eelkõige, sanktsioonid ei ole suunatud inimeste vastu, sanktsioonid on sihitud sõjatööstuse vastu ja vene riigiaparaadi vastu ja seal me ikkagi näeme, et kõik sanktsioonid, mis on Venemaa ressurssi piiravad, on mõjusad ja nende mõju üha süveneb.
Ressurssi piiravad sanktsioonid on siis näiteks juurdepääs rahaturgudele läänes, millele täna venelastel juurdepääs puudub, see piirab oluliselt laenuvõtmise võimalusi ja nii edasi, ja teiselt poolt kõik sanktsioonid, mis on sihitud energiasektori vastu ehk siis gaas ja nafta, et vähendada sissetuleku poolt Venemaal.
Üks dollar hinnaerinevust naftabarreli hinnast on Venemaale 120–140 miljonit dollarit kuus vastavalt üles- või allapoole. Kui barreli hind sanktsioonide tulemusel langeb, kuna ostjatel on riskid tekkinud ja Venemaa peab müüma odavamalt, siis selle tulemusena sissetulek ikkagi väheneb. Selle mõju majandusele kogu selle komplekti tulemusena ikkagi on üha süvenev.
Venemaal on üha rohkem probleeme. Ta ei kuku kokku lähikuudel või poole aasta või aasta jooksul, aga see ikkagi hakkab vaikselt mõju avaldama. Võib-olla poole aasta jooksul rindele see mõju veel ei jõua, pärast peab vaatama, kuidas see asi areneb.
Hetkel areneb meile õiges suunas kõik, oluline on, et sanktsioonid peaksid. Me näeme ka seda, et venelaste prioriteet läbirääkimistes on sanktsioonide teema, et need maha saada, mis annaks kohe hapnikku peale.
Kas vene ühiskond ei ole muutunud juba sõjaühiskonnaks ja ta vajab sõda, kui lõppeb Ukraina sõda, siis kõik jõud taastatakse kiiresti ja on vaja järgmist välisvaenlast?
Mina näen, et see on vajalik Putinile ja tema režiimile…
Seda ma silmas peangi, et seda ühiskonna ülesehitust üleval hoida.
Jaa, aga tavainimeste mõttes on tekkinud huvitavad olukorrad. Näiteks rindelt tagasi tulnud veteranid omavad mõju juba kohalikul tasandil oma käitumisega ja kuritegevuse kasvuga ja nii edasi. Ja need raskelt haavatud, keda on üha enam näha linnapildis erinevates kohtades, see kõik omab ikkagi teatud psühholoogilist mõju tavakodanikule ka.
Kui hästi me üldse teame, mis seal toimub?
No ikka teame ju.
Kohati tundub, et see on muutumas meie jaoks Põhja-Koreaks, mis on kauge ja müüri taga.
Kindlasti neid inimesi, kellel on isiklik kogemus Venemaaga, jääb üha vähemaks tõepoolest ühiskonnas. Aga meie ülesanne on ikkagi aru saada, mis seal toimub, millised on protsessid ja mis toimub riigiaparaadi sektorites. Selle jaoks ongi meil loodud luure- ja julgeolekuasutused.
Vaadates teisele poole, mitte Venemaa poole, kui palju on liitlassuhted teie hinnangul aasta jooksul muutunud, kui te vaatate Eesti julgeoleku vaates, kui kindlad saame me olla kõikidele oma liitlastele praeguses rahvusvahelises olukorras?
Jällegi, küsimus pigem välisministeeriumile, kes tegeleb liitlassuhetega.
Meie oma partnerlussuhetes jätkame samamoodi, ma ei näe, et siin oleks hoog alla läinud kellelgi.
Lõpetuseks tahaks öelda, tulles tagasi selle hetkeolukorra juurde, et Venemaa respekteerib NATO-t, et siin on tegelikult meie ülesanne seda olukorda sellisena hoida, et kui ta täna seda teeb, siis ta teeks seda ka aasta, kolme, viie ja kümne aasta perspektiivis. Selleks me peame investeerima oma kaitsesse, meie – Eesti, meie – Euroopa Liit, meie – NATO, et seda olukorda sellisena hoida, nagu see täna on, see nõuab ka tegelikult palju pingutust.