Kui kirjanik Franz Kafka 1924. aastal Austrias suri, elas tulevane kirjanik Juhan Smuul kaheaastasena Muhu saarel. Nad ei saanud kunagi kohtuda. Ent kui Kafka romaani “Protsess” peategelane Josef K. oleks elanud päriselt ja teinud seda 1940. aastate Eestis, ei saa välistada, et Smuul oleks asunud võimude soovitusel ja omaenda veendumustest toetatuna osalema tema küüditamisel või vähemalt abistama neid, kes Josefi talle endale teadmata jäänud süüteo eest arreteerisid ja lõpuks tema hukkamise korraldasid.
Kunstiakadeemia dekaan Kirke Kangro märkis hiljuti intervjuus, et Lätis ja Leedus on avalikust ruumist kõrvaldatud terve rida mälestusmärke kultuuritegelastele, kes nõukogude võimuga “liiga otseselt koostööd tegid, nagu meil näiteks Juhan Smuul”.
Taoline arusaam Juhan Smuulist ei ole Eestis enam võõras. Nagu ka tõdemus, et eeldatavasti mõistlikes naaberriikides ei ole enam peetud selliseid inimesi avalikus ruumis lugupidamisavalduste vääriliseks.
Käesoleva kirjutise pealkirjas nimetatud kohtumine on aga mõlema kirjaniku seisukohast postuumne ja praeguse vaatleja seisukohast mõtteline, kuid see kestab.
Alguse sai see paar aastat tagasi ühel juulikuisel varahommikul, mil Niguliste kiriku juures said kokku kaks meest, kaasas Eesti NSV punalipp ja redel. Lipp pandi protesti märgina majaseinal Juhan Smuuli austuseks kangekaelselt püsiva bareljeefi kõrvale.
Ei saa olla kahtlust, et Eesti NSV-s tähelennulise punakarjääri teinud Smuuli seos selle lipuga oli tema eluajal loomupärane ja sisuline. Kui avalikku ruumi peetakse sobivaks nõukogude võimu propagandisti ja küüditamistes osalenud mehe bareljeefi, võiks selle kõrvale ajutise tähisena sama loomulikult sobida ka seda võimu ja tema tegusid meenutav lipp.
Lipu paigaldajate tegu ei olnud küll ühegi Eesti seadusega keelatud, kuid politsei otsustas siiski nende kahe mehe – selle kirjutise autorite – süüd otsida ja lõpuks leida selle avaliku korra rikkumises, täpsemalt kojamees Abdrahmanovi ja kirjanike liidu esimehe Aleksejevi häirimises. Politsei määras meile mõlemale trahvi, mille Harju maakohus mõne kuu pärast tühistas väärteo puudumise tõttu.
Kohtuistungil osalesid ka lipu eemaldanud kojamees Abdrahmanov, keda, nagu selgus, häiris eeskätt lipu kinnitamise viis, ning uudistes impeeriumimeelse sümboli nägemisest häiritud Tiit Aleksejev, kes kohtuistungil lõpuks siiski sedastas, et ka tema töökoha seinal rippuv Smuul oli õigupoolest impeeriumimeelne kirjanik.
Lugupidamisavaldus impeeriumimeelsele Smuulile ripub samal seinal Aleksejevi tõdemusest hoolimata ka praegu. Tänavu juulikuus kordasime tegu päevasel ajal, kui esitlesime selles majas oma raamatut Smuuli loo tumedast poolest. Kohale kutsutud politsei eemaldas majaseinalt punase lipu ning vestles Jaak Valgega, kes kinnitas lipu ajutist ülespanekut ning sai politseilt paberi lipu äravõtmise kohta. Kaks päeva hiljem teatas Delfi, et politsei on alustanud selle juhtumi suhtes menetlust.
“Politsei teatas menetluse alustamisest üldsusele, kuid mitte isikule, kelle suhtes menetlust alustati.”
Kuigi Eesti seaduste järgi on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, ei teatatud meile algatatud menetluse kohta üldse midagi. Teisisõnu, politsei teatas menetluse alustamisest üldsusele, kuid mitte isikule, kelle suhtes menetlust alustati.
Alles rohkem kui neli kuud pärast menetluse algatamist ja pärast seda, kui Jaak Valge oli riigikogu saadikuna esitanud arupärimise siseministrile ja pöördunud õiguskantsleri poole, tuli talle politseist teade menetluse kohta ja kutse ilmuda menetlusaluse isikuna vestlusele. Nagu eelmiselgi korral, heidetakse ette avaliku korra rikkumist.
Sisulises plaanis on küsimus hoopis selles, millised protestimisel kasutatavad sõnavabaduse vormid on selles riigis jõustruktuuride suva kohaselt lubatud ja millised siiski mitte.
Jaak Valge väärteotoimikust selgub, et seekord on lipu ülespanek häirinud lausa kolme murelikku kodanikku. Kaks neist, sealsamas asuvas Tallinna Turismiinfokeskuses töötavad eestlased möönavad, et nad tundsid lipu ülespanijas ära Jaak Valge ja said ka aru, et lipp on pandud protestiks, kuid tundsid end siiski häirituna, sest tegu oli sobimatu. Kolmas raportöör oli sealsamas töötav Islandi kodanik, kes samuti tunnistas, et on teadlik nii Jaak Valgest kui ka lipu heiskamise põhjustest, kuid tundis end säärasest maitselagedusest häirituna.
Selle asemel, et tunda rõõmu või vähemalt uhkust võimaluse üle jälgida reaalajas sõnavabaduse kui väga olulise põhiõiguse kasutamist ja demokraatia toimimist riigis, kus see pool sajandit võimalik ei olnud.
Praegune mugavaks ja vähegi häirivate vaatepiltide või väidetavate maitselageduste suhtes ülitundlikuks muutunud ühiskond erineb Smuuli-aegsest ka selle poolest, et häirivate küüditajate, nende seas Smuuli enda, külaskäigu peale ei olnud tollal võimalik politseid kutsuda.
Mugavaks näib olevat muutunud ka politsei, kes ei ole viitsinud väärteotoimikus korrigeerida 2023. aastal Eesti NSV lipu vaatlemisel tehtud sügavamõttelist järeldust, et lipul on “kujutatud Daugava laineid-voogusid”. Daugava jõgi Eestisse teadagi ei jõua, küll aga voolab see Lätis, kus Smuuli-sugused on juba seintelt maha võetud, nagu on osutanud Kirke Kangro.
Smuuli bareljeef Kirjanike maja seinal Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Sügisel 2023, kui politsei oli meile määranud hiljem kohtus tühistatud trahvi, tundsime meiegi end Smuuli bareljeefist häirituna. Esitasime, nagu ka mitmed teised Eesti kodanikud, väärteoteate Smuuli bareljeefi eksponeerimise kohta avalikus ruumis.
Politsei jättis menetluse alustamata. Ju siis jõuti järeldusele, et bareljeef ei häiri meid piisavalt. Ja küllap jõuti nüüd alustatud menetluses järeldusele, et kolme murelikku kodanikku häiris nõukogude pärandi vastu protestides ajutiselt üles pandud punane lipp kindlasti rohkem, kui küüditamas käinud mehe bareljeef avalikus ruumis saab häirida mitte ainult eesti rahvuslasi või küüditamise ohvreid, vaid kõiki totalitaarsesse režiimi põlgusega suhtuvaid kodanikke.
Jättes praegu kõrvale küsimuse, miks on mitte Smuul ise, küll aga punane lipp Smuuli kõrval viimasel ajal jõuliselt häirinud veel ka paljusid niisuguseid eestlasi, kes omal ajal sellele lipule karjääri huvides või muudel põhjustel truudust vandusid, jõuame olulisemate järeldusteni.
Eesti on sattunud olukorda, kus seadusega lubatud ja kohtus õigeks mõistetud protest jõuab uuesti politsei menetlusse, sest on kellegi arvates häiriv või maitselage. Ja olukorda, kus politsei peab enda vääramatuks õiguseks jätta menetlusalusele isikule kuude kaupa seadust eirates teatamata, et tema vastu on alustatud väärteomenetlust.
Selles olukorras ei ole teadmatusse jäetud isikul, kes enda teada ei ole ühtegi seadust rikkunud, võimalik end kaitsta või kaitsmiseks valmistuda. Samalaadsesse olukorda sattus arusaamatutel põhjustel Kafka romaani peategelane Josef K. Ja just sellistes olukordades peaks meid kaitsma Eesti põhiseaduse § 14, mille kommentaarides on märgitud, et selles paragrahvis sätestatud põhiõigus kaitseb nn kafkaliku protsessi eest.
Teatavas mõttes on ohvriks langenud ka politsei, kes püüab maksumaksja raha kokku hoidmata leida enda jaoks meelepärasemat lahendust juhtumile, mille menetlusse võtmisekski seadusest head alust ei leia ja mis on varem kohtus lahendatuga sama hästi kui identne.
Näib, nagu ei suudaks politsei leppida sellega, et tegu, mida nemad pidasid keelatuks, ei olnudki keelatud, või sellega, et kohus nende määratud trahvi tühistas. Muidugi võivad sellised asjad politsei autoriteeti õõnestada, aga lahendus ei ole selle autoriteedi taaskehtestamine enda seaduslikke õigusi kasutava kodaniku arvelt. Pealegi on avalikus ruumis veel palju sellist, mis võib häirida, igaüht erinevalt. Keda häirib mõne plakati sisu, keda geiparaad, keda kõnnitee äärde pargitud mudane auto.
Selleks, et oma sõnavabadust kasutavad kodanikud ei peaks kartma selle vabaduse piiride hõljumist siia-sinna vastavalt jõustruktuuride suvale ega kafkalikku protsessi või koguni politseiriiki ning politsei ei peaks muretsema oma autoriteedi pärast, oleks hea täpsustada seadusi.
Mis puudutab sümbolite kasutamist avalikus ruumis, on Eesti seadus pigem selge. Vähemalt oli meile algusest peale arusaadav, et niisugune protest ei ole seadusega keelatud. Ühemõttelisemaks saaks täpsustada avalikus kohas käitumise üldnõudeid korrakaitseseaduses, millest politsei üha uuesti püüab välja lugeda seda, mida seal pole, ning väärteomenetluse seadustikus seda, kuidas ja kui kiiresti peab politsei alustatud väärteomenetlusest menetlusalusele isikule teatama.
Siiski ei ole täiesti välistatud ka teine, märksa optimistlikum järeldus. Nimelt selline, et vastutustundlikud töötajad politseis või miks mitte ka hoopis kõrgemates struktuurides püüavad küüditaja teemat teadlikult üleval hoida, et meid okupeerinud režiimi ja seda innukalt teeninud käsilaste eestivaenulikud teod ei vajuks unustusse, kuni pronksi valatud Smuul on lõpuks aukohalt eemaldatud. Nii, nagu Lätis ja Leedus. Palju aega selleks enam nii ehk nii kuluma ei peaks, sest Tallinna linnavõimu teostab nüüd ka end rahvuslikuks nimetav erakond.