Kuidas pühad möödusid?

Meeleolukalt. Kui aus olla, sai veidi puhata ja raamatut lugeda.

Ma vaatasin, et eile oli teie sotsiaalmeedias tehtud kena postitus, mis puudutas tormi küüsi jäämist. Mis juhtus? Kus te parajasti olite?

See kõlab tohutult dramaatiliselt, aga ma olin Tallinnast väljas, Vihterpalu kandis. Nagu ikka juhtub, kui torm ja elektriliinid või elekter saavad kokku, siis üks kaob ära. Elektrit meil ka polnud, aga selles ei ole iseenesest midagi erilist. Esmakordselt, aga ilmselt mitte viimast korda. Tormi puhul seda ikka juhtub.

Kõigepealt püüdsime generaatorit käima saada, aga selle käivitamise vidin oli katki läinud. Nentisime fakti, et nii on, ja otsisime mahlategemise gaasipliidi ja gaasiballooni välja. Ühendasime need edukalt ära, ilma et midagi oleks nässu läinud, ja keetsime endale seal toitu ja tegime kohvi. Üldiselt oli suhteliselt romantiline ja õnneks on ka kamin olemas, kuhu saab puid alla panna. Tuba oli soe ja oli selline elektrivaba melu.

Seal postituses oli selline humoorikas torge ka, et ju valitsus on süüdi selles kõiges. Aga mis seal salata, selliseid asju tuleb ju väga tihti ette, kus valitsus on süüdi, vähemalt rahva arvates. Kui palju te südamesse võtate seda, kui rahvas süüdistab milleski, milles tegelikult te ise tunnete, et ei ole süüdi?

Ma püüan ära lahutada arvamuse ütlejast, nii palju kui see on võimalik, ja üldiselt vast õnnestub ka. Kui on asjad, mida me saame või mida tuleks paremini teha, siis tulebki paremini teha ja siis on kriitika õigustatud ja tuleb omaks võtta või korda teha.

Kui see on lihtsalt selline suhtumine, et keegi teine on alati väljaspool sind kõikides hädades süüdi, siis selle kriitikaga ei ole midagi teha. Mis seal salata, me kõik oleme inimesed ja kui meil meel mustaks läheb, siis me alati kipume ütlema, et pagana naabrimees või pagana valitsus või see, teine või kolmas. Seetõttu suhtun ka sellesse mõõduka huumoriga, aga kus on põhjust, loomulikult tuleb paremini pingutada ja paremini hakkama saada.

Kuidas te suhtute sellesse, mida ütles endine peaminister ja Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas enne pühi, et teil pidavat jääma Euroopas puudu võitlustahtest ja võitlusvõimest? Mismoodi te sellele kriitikale vastate?

Tõtt-öelda sellel ei olegi midagi vastata. Iga ütlemine kirjeldab pigem ütleja enda vaadet. Kajaga me istume Euroopas veidi erinevate laudade taga – peaministrid ja presidendid suhtlevad peaministrite ja presidentidega, Kaja eeskätt välisministritega, nii et kõikjal me enam ei kohtu. Aga ma arvan, et kindlasti ajame Euroopas nii mina kui tema ühte asja: et Euroopa oleks turvalisem ja siin paremini läheks.

Peaminister Kristen Michal Vikerraadios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas poliitikas on ikka see kompromisside kunst kõige olulisem? Et vaatamata sellele, et aeg-ajalt avalikus ruumis susatakse nii, et vähe ei ole, tuleb ikkagi selle ühise laua taga parema tuleviku nimel koos hommikusööki süüa ja inimlikud emotsioonid maha suruda?

Ma arvan küll, jah, et viisakaks peaks püüdma jääda, aga mina jälle ei välistaks ka sellist mõõdukat või teravmeelset irooniat. Ma tunnistan, minule meeldis poliitika ja ühiskonnaelu nendel ajastutel rohkem, kus ainukene lugemisvara ei olnud pealkiri, millel ei olnud tingimata looga sidusust.

Vaid ikkagi tuli aeg-ajalt ridade vahelt erinevaid vihjeid välja lugeda. Selline peenem tekst ja hea iroonia on minu meelest ühiskonnaelu ja heade kõnede osa kindlasti. Tänapäeval on seda “labidaga panemist” ja hästi lihtsalt ütlemist palju, aga pigem selline hea tekst ja head sõnumid on minu meelest alati omal kohal. See aga ei tähenda, et ei või viisakaks jääda.

Kui vaadata Reformierakonna eelmisi juhte, siis nemad on ikkagi üpris julgelt ka Reformierakonnas toimuva kohta olnud kriitilised, ükskõik kes siis parasjagu on Reformierakonna juht. Kui nüüd Kaja Kallase väljamõeldud terminit meenutada, siis mis te arvate – kui teie ühel hetkel ei ole enam Reformierakonna juht, kas te kavatsete olla “limonaadimasin” või mitte?

Ei kavatse. Minu senine kogemus on näidanud, et ma olen eri ametitest tulnud ära nii, et soe käepigistus ja samm edasi. Ma ei ole kunagi jäänud igatsema ega kahetsema. Iga tööd sa teed nii, et sa annad oma parima, ja siis sa lähed järgmisse rolli.

Mis tahes roll – ministri töö, parlamendi komisjoni juhtimine, fraktsiooni juhtimine, isegi linnaosavanema töö – neis kõigis on oma raskused ja väljakutsed, mida väljastpoolt ei näe. Ega siis lõppkokkuvõttes raadiosaadet juhtides on tõenäoliselt täpselt samasugused raskused, mida väljastpoolt ei näe, aga võiks õpetama tükkida. Ma seda kindlasti ei tee. Ma tean, et see on keeruline töö, ja austan kõiki, kes seda tööd teevad ja pühendunult Eesti jaoks pingutavad.

Reformierakond hakkab uut juhti valima järgmisel aastal. Kas te ei kandideeri?

See info on teil küll kuskilt saapast võetud. Ei hakka järgmisel aastal uut juhti valima, järgmised uue juhi valimised on 2027. aastal.

Kui rääkida veel sellest, mis puudutab sõnumeid ja kuidas ennast väljendada – kas “labidaga panna” või mitte –, siis kui ma vaatan teie sotsiaalmeediat, olete te ootamatult avameelne ja julge seal. Kas kommunikatsiooniosakond on teile käinud juba aeg-ajalt näppu viibutamas ka, et kuule, pea hoogu, me peaks neid sõnumeid kontrollima? Te teete neid postitusi ju ise, eks?

Sõltub. Mingisugused tehnilisemad postitused teeb teinekord ka meeskond – mõneti on ise, mõneti meeskond. Aga ma võib-olla ei ole ka päris tüüpiline poliitik: mind tõesti peab pigem tagasi hoidma sellest, mida ma ütleks. Ma jätan päris palju ütlemata. Mul jaguks irooniat väga mitmel aadressil, muuhulgas ka eri arvajate aadressil, kes üldiselt tegelevad selliste lihtlausetega. Aga tihti hoian ennast tagasi.

Kui aastale tagasi vaadata, siis suvel toimusid Tallinna linnas Reformierakonnaga seoses ka suhteliselt pöördelised sündmused. Kas oli hea või keeruline, halb või nõme aasta?

Kogu see aasta oli üsna keeruline. Kui vaadata maailma tervikuna, siis me elame ju praegugi igapäevaselt selles, mis toimub maailmajulgeolekus ja Ukrainas. Ma arvan, et see on dominant number üks, ükskõik mis igapäevane elu selle kõrval on üsna väikse mastaabiga.

Aga Tallinna elu… Ütleks niimoodi, et sealtki on õppida. Üks on meeskonna hoidmine – eks kapteni ülesanne on meeskonda koos hoida ja kui sa kaptenina seda ei tee, siis võib-olla ei maksa ka teistele kurtma minna, et see ei õnnestu. Siin ma vaataks tegelikult ka tollase linnapea (Jevgeni Ossinovski, SDE – toim) otsa.

Mina ka peale valimisi pigem oleksin tahtnud ikkagi näha nelikliitu (Isamaa, SDE, Reformierakond ja Parempoolsed – toim.) sündimas, hoolimata sellest, et seal olid erimeelsused. Minu hinnangul on seda järellahkamist juba üsna mõttetu teha, aga kui sa lood koalitsioonilepingu, mis on tasakaalust väljas ja kõiki partnereid ei arvesta, siis see tagajärg selline on.

Mõneti on jälle teistmoodi õpetlik. Kui Isamaa jättis enne valimisi mulje, ma arvan, et mitte ainult mulle, et Keskerakonnaga on igasugune koostöö välistatud, siis mindi kohe esimese asjana Keskerakonnale kätte andma. Ja kui Isamaa juht Urmas Reinsalu lubas selgesõnaliselt, et ta läheb linnapeaks, siis nüüd vaatan – seal ei ole kuidagi Reinsalu tüüpi inimene. Seal on keegi teine, minu meelest Peeter on keegi.

Reformierakonna jaoks oli kohalike omavalitsuste tulemus võrreldes nelja aasta tagusega viletsam. Kui palju see tekitas erakonna sees vajadust analüüsi järgi ja mis see analüüsi tulemus on olnud?

Eks nendes valimistes oli päris mitu nüanssi. Üks oli selline valitsuskriitilisus, mida on ühiskonnas laiemalt peegeldumas. Ma ise hindaks, et selle põhjus on ikkagi olnud need maksusegadused ja erinevad valitsused. Paratamatult enamik inimesi saab aru, et kui on vaja järsult kaitsekulutusi tõsta, siis kuidagi on vaja see katta, sest eelarve on defitsiidis. Siis tulid erinevad maksutõusud selleks, mis koos sotsiaaldemokraatidega – ettevõtete kasumimaks, tulumaksustamine esimesest eurost, tulumaksutõus. Pärast sotside valitsusest väljaarvamist õnnestus meil see tühistada, aga halvad sõnumid olid kohale viidud, head sõnumid ei olnud. Ilmselt see kriitika peegeldus ka meie tulemuse peal.

Kui me hilisemalt järelanalüüsi tegime, siis enne valimisi olime me võimul 34 omavalitsuses, nüüd 24 omavalitsuses. See tulemus võib-olla ei ole nii dramaatiline kui väline pilt, aga sellegipoolest ei ole põhjust selle üle rõõmustada, vaid tuleb teha järeldused ja iseennast kokku võtta.

Reformierakonna jaoks on ikkagi hästi oluline oma DNA-d järgida: et riik on tõhus ja maksukoormus on madalam. Sellele teele me oleme asunud – 1. jaanuarist, kuhu pole rohkem kui mõned päevad jäänud, tuleb tegelikult ajaloo suurim tulumaksulangetus. Vaatasin mingit sotsioloogilist küsitlust, seal oli, et umbes pooled inimesed on sellest juba teada saanud. Halvad sõnumid on kõik kohale viidud erilise hoolega, nii et eks meedia peab nüüd aitama ka häid sõnumeid kohale viia – halbu aitab ta alati.

Peaminister Kristen Michal Vikerraadios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Mis tundega te mõtlete 2027. aasta riigikogu valimiste peale?

Ma mõtlen eeskätt sellele, mida me saame teha Eesti julgeoleku jaoks ja majanduskeskkonna elavdamiseks. Valimised on kuskil seal selle taga. Peaministri ametis, kui sa mõtled ainult valimiste peale, siis sa võid sama hästi minna ühiskonnauuringute instituuti tööle – nemad hoolitsevad selle eest.

Kas te olete nõus nendega, kes ütlevad, et ükskõik kes hakkab seda valitsust pärast järgmisi riigikogu valimisi kokku panema, peab ikkagi eelarve rohkem tasakaalu saamiseks uusi makse kehtestama?

Mina ütleks, et kui ma vaatan 2024. aastat, siis meil oli planeeritud eelarve defitsiit pea kolm protsenti, aga tuli veidi üle pooleteise protsendi – mälu järgi 1,7–1,8 protsenti. Ehk siis 400–600 miljonit parem. Sellel aastal – aasta lõpuni on veel mõned päevad – tuleb defitsiit, mis oli planeeritud miinus kolme protsendi peale, ilmselt miinus ühe protsendi kanti, ehk siis umbes 800 miljonit parem. Me oleme suutnud eelarvet ja oma kulutusi hoida kenasti kontrolli all. Olgem ausad, osa kulutusi on jäänud ka tegemata või edasi lükatud.

Järgmiseks aastaks on reeglite sees 4,5 protsenti, see on koos kaitsekulutustega. Sõltub nüüd, kuidas me suudame ise majandada, aga eelarve defitsiit on siiski langema planeeritud. See tähendab, et kui sinna miinus kolme peale ilusti tagasi minna – mis on ka meie plaan – ja sellest allapoole lõpuks tasakaalu, siis tuleb tõmmata koomale erinevaid riigi kulutusi. Mina soovitaks alustada kindlasti sealt.

Ei saa välistada, et järgnevad valitsused 2027. aastast edasi tahavad erinevaid maksutõuse teha. Aga ma soovitan siis kõigil küsida ka mandaati järgmistel valimistel. Ma tean, et Isamaa on reklaaminud, et nemad tahavad automaksu tingimata kaotada, ja lisaks on neil sõnum, et teine pensionisammas läheb kaotamisele. See tegelikult tõstab inimeste maksukoormust ja teeb karuteene meie kõigi tulevikule. Vaatame, mis need maksuplaanid siis on. Ma arvan, et umbes 2026. aasta keskpaigas ja sügisest alates saab neid hindama hakata.

Kas tänane päev toob mingisuguseid seni veel avalikkusele mitte teada fakte, mis puudutab nädalavahetusel toimunud Ameerika Ühendriikide ja Ukraina presidendi kohtumist?

Ma olen kindel, et on fakte, mis on avalikkusele mitte teada, ja võib juhtuda, et jäävadki teadmatuks. Nendel läbirääkimistel arutatakse erinevaid küsimusi suure delikaatsusega. Kindlasti ka Eesti riigil on teada rohkem kui võib-olla avalikkusel.

Aga mis on oluline: esimene selline “võta või jäta” ja tohutu kuumusega olukord on nendel läbirääkimistel maha võetud. Nagu eile ka USA president Donald Trump korduvalt väljendas: tema ei näe, et sellel oleks lõpptähtaega, mida peab tingimata saavutama. See on kindlasti esimene positiivne nüanss.

Kui meenutame ja läheme ajas tagasi, siis 27. novembriks, mis oli tänupühade aeg, oli esialgne plaan kokku saada. Kokkuleppele selle algse plaaniga, mis ei olnud sobiv ei teksti ega tempo poolest, ei jõutud. Siis oli ettekujutus, et võiks jõuda jõuluks rahuni – loodi sellist ootust avalikkuses, aga Venemaa lükkas sellegi tagasi. Nüüd käib töö selle tekstiga: punktidega, mis puudutavad nii julgeolekugarantiisid kui ka erinevaid küsimusi. Oluline on just, et see käib ikkagi Ukraina enda vedamisel, Euroopa ja Ameerika Ühendriikide toel. Me oleme kõik ühel poolel. Surve peab olema Venemaale.

Nagu eilsete läbirääkimiste järel nii Ukraina president Volodõmõr Zelenski kui Trump… ma oleks mõõdukalt positiivne selle protsessi suhtes. Kindlasti on hea, et Ameerika survestab ka Venemaad, nähes, et tuleb rahuni jõuda. Et see surve ei ole ainult Ukraina peal. Aga samal ajal, tundes Venemaad ja teades seda protsessi, on meil ülesanne tõmmata Venemaal hapnikukraanid nii kinni kui võimalik. Diktaatorid ilma rahata ei suuda sõda pidada. Kui nafta hind on madal, varad on külmutatud Euroopas ja uut hapnikku ega lootust peale ei tule, siis peab ka Vene president Vladimir Putin lõpuks järele andma. Ega ta muidu üldse neid läbirääkimisi peaks.

Aga see, et Trump ise helistab Putinile, kes lihtsalt hõõrub rõõmust käsi?

Meie maitse jaoks on see jah üsna tulutu tegevus, sest Euroopa oleks pidanud sõja alguse ajal õppima ühe lihtsa asja: see, mida meie peame arukaks ja viisakaks, on Venemaal nõrkuse märk. Venemaal on nii, et kui sa neile helistad ja küsid midagi, siis nende jaoks on see märk, et sul on mingi probleem ja sinuga saab mängida. Seetõttu ma arvan, et ettekujutus, et Putinit on võimalik survestamata panna oma seisukohti muutma, päris nii ei ole.

Aga õnneks ka ameeriklased – olgem siiski ausad – on asunud vajutama päris kõvasti. See, mis puudutab naftaturgude piiramist ehk Venemaa ei saa oma energiat müüa, keerab tegelikult lõpuks hapniku kinni. Seesama varilaevastik, mida siit stuudioaknastki võib-olla hea ilmaga on näha lahel sõitmas… Ligikaudse hinnangu järgi on see veidi alla poole Putini sõjaväe rahastamisest. Kui sa selle kinni paned ja hakkad üle maailma kontrollima, siis tegelikult ei ole Putinil raha, millega sõda pidada – ega see armee tasuta tööta.

Eesti on olnud selles jälle üliaktiivne. Me olime üks esimesi. Ma mäletan, kuidas parlamendis opositsioon minu kallal näägutas – vabandust, parema sõna puudumisel –, et miks me ometi kiusame Vene varilaevastiku ausaid meremehi. Tegelikult sellepärast kiusamegi, et Putinil poleks raha seda sõda pidada.

Peaminister Kristen Michal Vikerraadios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Siin isegi riigikogu puldist on väga optimistlikke arvamusi läbi käinud, et võib-olla juba kümnendi lõpus õnnestub kaitsekulusid jälle allapoole viia. Mis te arvate, isegi juhul kui mingi rahuni siin jõutakse, kas sellisel tasemel kaitsekulud on tulnud, et jääda Eestile pikaks ajaks?

Keeruline hinnata, aga mina ise arvan küll, et Venemaa-oht niipea madalamaks ei lähe. Minu ajal on need kaitsekulutused läinud rekordtasemele ja see ei ole seotud kuidagi minu isikuga ega Eesti inimeste valikuga, vaid sellega, et Putin on oht ja Venemaa on oht.

Viis protsenti ja üle selle – meie kaitsekulutused tagavad, et meie lapsed ja lapselapsed saavad elada siin rahus. NATO on tugev ja toimib. Meenutan praktikas: NATO lasi Poolas esimest korda ajaloos oma õhuruumist alla Vene droone; NATO lennukid tõusid õhku, samamoodi nagu siin Itaalia F-35-d – kõige moodsamad – tõusid õhku, et Vene hävitajat välja eskortida meie õhuruumist.

NATO toimib ja selline laiem kaitseallianss on tugev, aga selleks, et seal sees olla oluline tegija ja iseendale julgeolekut luua, peame meie ka panustama. Baltimaad: Eesti on nüüd üle viie protsendi, Läti on kohe-kohe sinna jõudmas, Leedu ja Poola on üle viie protsendi. Põhjamaad, Ühendkuningriik, Saksamaa – kõik meie regiooni olulised tegijad tõstavad. See on kahjuks paratamatu. Ajaloo mõttes olgu öeldud, et kui Euroopa on olnud seni rahuprojekt ilma relvadeta, siis nüüd, ilmselt kolme-viie aasta pärast, on Euroopa rahuprojekt juba relvastuse ja tööstusega.

Ülehomme vahetub aasta. Kas peaministril on vabadus istuda õhtupoolikul autorooli taha, paluda proua kõrvalistmele ja sõita kusagile mõnusasse kohta aastavahetust tähistama või tuleb püsida ametlikes kohustustes?

Ei, aastavahetus minult küll mingeid ametlikke kohustusi ei nõua. President Alar Karis peab kõne, ma seda kindlasti vaatan ja alati rõõmuga, aga mingeid ametlikke kohustusi mul ei ole. Olen kindlasti mõnusas kohas Eestimaal.

Mida te Eesti inimestele uueks aastaks sooviksite?

Ma arvan, et sedasama, mida iga arukas inimene: et äkki järgmine aasta tuleks rahulikum. Et selliseid julgeolekualaseid sündmusi, pingeid ja samme piiril oleks vähem, sest mööname, et viimased poolteist aastat on olnud väga julgeolekuteemalised ja meil on praktikas tulnud mitu korda sellele reageerida. Ja samamoodi, et majanduses – mida ka prognoosid näitavad – majanduskasv ikkagi tuleks ja et kõigil läheks paremini ja inimesed saaksid paremini toime.

Me kuulame kohe Dire Straitsi peaministri valikul. Meil on raadios ikka komme, et kes loo valib, see annab väikse saatesõna kaasa. Miks selline valik?

Midagi sellist mahedat ja heatujulist hommikusse, et kõik see jutt liiga range ka ei oleks.