Bioloog Urmas Tartese sõnul ei tähenda looduse mõistmine üksnes liikide tundmist, vaid oskust näha seoseid inimese, ühiskonna ja keskkonna vahel.
Vikerraadio saates “Ökoskoop” arutles bioloog Urmas Tartes ökoloogilise kirjaoskuse üle, mis tema hinnangul on tänapäeva ühiskonnas sama oluline kui lugemis- ja kirjutamisoskus. Kui tavapärane kirjaoskus tähendab tähtede, sõnade ja lausete mõistmist, siis ökoloogiline kirjaoskus tähendab oskust aru saada, kes ja mis inimesi ümbritseb ning kuidas need osad on omavahel seotud.
“Ökoloogilise kirjaoskuse tähed on liigid, elupaigad ja protsessid meie ümber. Aga sellest üksi ei piisa, vaid oluline on näha nendevahelisi suhteid ja osata ette kujutada, mis juhtub siis, kui midagi muutub,” selgitas Tartes.
Tema sõnul võib tunduda, et ökoloogiline kirjaoskus on ühiskonnas ajas vähenenud. Põhjuseid on mitu: elu on muutunud kiiremaks ning järjest suurem osa inimestest elab linnades, kus otsene kokkupuude loodusega on piiratud. Kuigi koolis omandatakse sarnane baasharidus, on elukogemus väga erinev võrreldes sellega, kui loodus oli igapäevaselt nii-öelda käe kõrval.
“Minu lapsepõlve huvikool oli vanaema juures maal. Seal sai oma käega katsuda, vahel ka herilaselt nõelata, näha, kuidas lüpstakse piima või kasvatatakse kartulit. Kõik see moodustas terviku,” meenutas Tartes.
Ta rõhutas, et ökoloogiline kirjaoskus ei piirdu eluslooduse tundmisega. See eeldab oskust siduda eri teadusvaldkondi ning mõista ka inimese käitumise ja ühiskondlike otsuste mõju loodusele.
Saates tõstatus ka küsimus, kas looduse kõrvaletõrjumine majandusliku mõtlemise kasuks võib viia ohtlike tagajärgedeni. Tartese hinnangul on suur osa majandusteooriast kujunenud ajal, mil inimtegevus ei ületanud Maa ökoloogilist kandevõimet. See muutus 1970. aastatel, kui inimkonna ökoloogiline jalajälg kasvas planeedi piiridest suuremaks.
“Keskkonnamõjusid peeti pikka aega tüütuks välisteguriks ja loodus oli justkui ammendamatu varamu,” ütles ta. Alles hiljem on hakatud rääkima looduskapitalist ja looduse omaette väärtusest. See tähendab arusaama, et ka teistel liikidel on inimese kõrval eluõigus.
Ühe näitena ökoloogilise kirjaoskuse puudujääkidest toob Tartes arutelud soometsade üle. Tema sõnul on väljend metsade soostumine ökoloogilises mõttes sisutühi, sest soomets ongi üks metsade põhivorme.
“Kui hakata küsima, kuidas soometsa soostada, muutub küsimus ise jaburuseks,” märkis ta. Sellised lihtsustatud kujundid võivad tema hinnangul teha loodusele karuteene ning tekitada hirmu olukordades, kus tegelikult püütakse elukeskkonda taastada.
Tartes selgitas, et looduskaitse on sageli konfliktne just seetõttu, et see eeldab inimeste käitumise muutmist. “Probleemide ilmnemisel tähendab see paratamatult, et keegi peab oma käitumist korrigeerima. Seda nähakse aga piiranguna,” ütles bioloog.
Tema hinnangul algab kõik haridusest, kuid mitte ainult loodusteaduste tundidest. Oluline on osata seostada bioloogiat matemaatika, füüsika ja ühiskonnaõpetusega ning näha loodusseaduste universaalsust. Sama tähtis on kodune kasvukeskkond ja vahetu looduskogemus: matkarajad ja loodusretked, kus ei minda üksnes puhkama, vaid märgatakse ka ümbritsevat.
Lisaks peab Tartes väga oluliseks elukestvat õpet: paljud inimesed puutuvad pärast kooli loodusteadustega vähe kokku, kuid peaksid oskama ära tunda hetke, mil on vaja küsida nõu spetsialistilt.
Praktilise soovitusena pakub Tartes välja lihtsa uusaastalubaduse: võtta igal aastal põhjalikult ette kolm liiki oma ümbrusest ja õppida tundma nende eluviisi, seoseid ja rolli looduses.
“Järgmine aasta järgmised kolm. Nii hakkab ajapikku kujunema terviklik arusaam,” ütles ta. Tema sõnul ei pea kõigist inimestest saama ökolooge, kuid elementaarne ökoloogiline kirjaoskus on vajalik selleks, et ühiskond saaks teha otsuseid, mis ei õõnesta omaenda elualuseid.