Arutelud selle üle olid aga üsnagi tulised. Seda eriti just sotside fraktsioonis. Nendes Lõuna-Euroopa riikides (Hispaania, Portugal, Kreeka), kus võimul olid olnud parempoolsed diktaatorid, nagu Franco või Salazar, olid ju kommunistid olnud peamine opositsioonijõud ja režiimi «vaenlane number üks». Siit ka mitmete kolleegide suhtumine stalinismi, kommunismi või Nõukogude Liitu ja Venemaasse.
Martin Schulz Foto: Euroopa Parlament
Stalinismi ja natsismi võrdsustamise vastu olid samuti mitmed sakslased, eesotsas tollase fraktsioonijuhi Martin Schulziga (hilisem Euroopa Parlamendi esimees). Ühest küljest kartis ta pahandada venelasi, aga samas oli veendunud, et nii nagu juutide kannatused Teise maailmasõja ajal olid erilised, nii on võrreldamatu ka sakslaste süü. Mäletan, et püüdsin teda veenda, rääkides eestlaste kannatustest ja oma isast, kes oli nii sakslaste ja seejärel ka venelaste vangilaagris.
Lõpuks lepiti parlamendis ikka kokku (409 parlamendiliikme allkirjaga 785st), et stalinismi ja natsismi raames toime pandud massiküüditamised, mõrvad ja orjastamised on sõja- ning inimsusvastased kuriteod.
Tegelikult olid need aastad Euroopa mugavuse aeg, me ei osanud õigesti lugeda märke ja tegutseda vastavalt sellele. Aga see on tagantjärele tarkus. Hullem oli, et kui sõjad lahti läksid, ei suutnud me adekvaatselt reageerida ja veel tänagi on poliitikutel sellest mugavuse mullist raske välja tulla. Ometigi on parem, kui asju aetakse maapealsetes «kindlustes», aga nüüd juba ka sõjaks valmistudes.
Ja kuigi see töö, nüüd juba seitsmele (arv muutus pärast Ühendkuningriigi lahkumist) Eesti saadikule võib vahel tunduda justkui Augeiase tallide puhastamise Heraklesele, kehtib siingi reegel, et mitte jõud vaid nutikus maksab ja aitab tihti keerulisi ülesandeid lahendada. Meie tänast esindatust vaadates usun, et Eesti on Brüsselis suurem kui maakaardilt paistab.
Katrin Saks oli SDE esindajana europarlamendi saadik 2006. aasta oktoobrist 2009. aasta juulini.