Alates 19. sajandi Preisi husaaridest, kes Napoleoni vastu võitlesid, on pealuu kujutist kandnud erinevate riikide väeosad ja seda sageli vastasleerides. Monarhistlike, anarhistlike, rahvuslike, natsionaalsotsialistlike ja fašistlike pealuu-võitlejate ainus ühine osa on see, et see rahvusvaheline sümbol tähistas pea eranditult vabatahtlike formeeringuid, kirjutab Koiduajale vabamõtleja ja ajaloouurija Arvi Tapver.

Kuigi põnevaim, intensiivseim ja samas ilmselt ka vähim teada olev periood, mil erinevad vaenupooled pealuu sümbolit samaaegselt kasutasid, näib olevat tingliku ühisnimetajana Venemaa kodusõda koos eelnenud I ilmasõjaga keisririigi piirides (seega ka Eesti Vabadussõda), algas kõik teadaolevalt 19. sajandi algul Preisimaast.

Teadaolevalt, sest sealt on tekkinud järjepidevus, mis ei tähenda, et kuskil mujal ei võinud olla sarnane sümbol varemgi kasutusel. Väidetavalt kasutasid midagi taolist samuti juba 19. sajandil nii Simón Bolívari väed Lõuna-Ameerikas hispaanlaste vastu võideldes kui ka hiljem 20. sajandi algul Emiliano Zapata või Pancho Villa väed Mehhikos nii hispaanlaste, prantslaste kui ka ühendriiklastega tapeldes. Kindlasti kasutas seda sümbolit oma lipul Nicaragua rahvuslik vabastaja-revolutsionäär Augusto Cesar Sandino 1927.–1934. aastail, võideldes nii rikaste maaomanike kliki kui ka jänkide vastu, kes oma erapooliklike huvide eest Nicaraguas seisid.

Ajaloolane Igor Kopõtin ei välista, et Venemaa keisririigi territooriumil oli pealuu sümbol kasutusel juba Kaukaasia sõdade aegu alates 19. sajandi algusest, ehk kohati preislastega üheaegselt. Näiteks võisid seda kanda Zaporižžja kasakad. Tõepoolest, „Mustad zaporižžlased“ Ukraina–Nõukogude–Poola sõdades 1918.–1921. aastal kandsid kokardil pealuu koos ristis kontidega selle all. Tekkis see Ukraina rahvuslik vabatahtlik üksus Hetmanaadi ajal ehk Saksa-Austra okupatsiooni all, ent võitles Ukraina Rahvavabariigi ehk direktoraadi eest ja lõpetas Poolas, kuhu pidi taanduma Venemaaga rahu sõlmimise järel.

Prelüüd: esimesed Vene pealuu-sõdalased

Kopõtinil on veelgi ühes osas õigus: pealuu ilmus välja päris kindlasti 19. sajandil, ent juba enne Kaukaasia sõdu (sama sajandi keskel). Selline sümbol oli kasutusel sõjas Napoleoni vastu 1812. aastal. Siis sõdis Venemaal üks Peteburi ratsaväe polk – hüüdnimega „Surmatoojad“ või ka „Surematud“, mis kasutas pealuu sümbolit oma peakatetel.

Ametlikult kinnitas selle sümboli esmakordselt ja üsna erandlikult regulaar-ratsaväepolgule, „Aleksandria husaaridele“ (ehk Tema Majesteedi keisrinna Alexandra Feodorovna Aleksandria 5. rügemendi husaaride) tähiseks tsaar Nikolai II 20. sajandi algul ning kandsid seda hõbedast kolpa ristis sääreluudega mustal taustal kaelas nood husaarid 1918. aastani. Erandlikuks teeb selle tõik, et reeglina kandsid vähemalt toona seda vabatahtlikud üksused – justkui need, kes ise surma otsivad.

Sellegi polgu või rügemendi hüüdnimeks oli surematud või mustad husaarid. Paiknesid nad tänase Ukraina territooriumil Krimmi poolsaare ja Zaporižžja kandis, mida Vene impeerium nimetas Novorossijaks (ning kipub taas nimetama), Oleksandrija (venepäraselt Akeksandrija) linnas, millest ka väeosa nimi. Asutasid selle linnakese kasakad 1746. aastal, Viienda ja Kuuenda Vene–Türgi sõja vahel, kui Venemaa Osmanite ning Krimmi khaaniriigiga sõdis. Polk ise sai alguse 1776. aastal (pärast kuuendat sõda). Võimalik, et kasakate kui paramilitaarsete vabatmeeste traditsioon tingis tsaari otsuse sellise sümboli kasuks. Keisrinna oli loomulikult Nikolai II abikaasa.

Kaukaasias kandsid seda sümbolit tõepoolest kaks kasakapolku: Mariupoli 4. husaaripolk oma mütsidel ning 17. Doni (kindral Baklanovi) kasakapolk lipul. Need kasakad osalesid Üheksandas Vene–Türgi sõjas 1828.–1829. aastail (mis oli osa 1821. aastal alanud Kreeka revolutsioonist Osmanite vastu, mille üheks algatajaks oli Vene keisri ratsakaardiväe kindralmajor ja tsaari isiklik adjutant Alexandros Ypsilantis oma vabatahtlike üksusega Moldaavias, kellest hiljem põgusalt juttu tuleb) ning Kaukaasia sõjas (1817.–1864. a.). Legendi kohaselt olla kindralleitnant Jakov Baklanov viibides Groznõi kindlustuses Tšetšeenias saanud ootamatu paki tundmatult saatjalt. Pakis olnud mustast riidest lipp valge pealuu ja kontidega, lisaks kirjakoht piiblist, täpsemalt tsitaati kristlaste usutunnistusest (vabas tõlkes): „Ootan surnute ülestõusmist ja tulevase ajastu elu.“

Juhtus see 1850. aastal (vähemalt 1915. aasta Vene Sõjaentsüklopeedia andmeil). Seda lippu võib näha ka Baklanovi hauamonumendil Piiteris Smolnõi kalmistul.

Baklanov osales 1836. aastal ekspeditsioonil Kaukaasiasse, kus sai haavata ning Püha Vladimiri ordeni 4. järgu vapruse eest. Tšetšeeniasse jõudis ta 1845. aastal ning 1850. oli ta tõesti oma 17. polguga sealmail. Krimmi sõjas Türgi, Prantsuse ja Inglise vägede vastu sai rünnakul Karsi kindlusele 1855. aastal haavata pähe, kuid jäi rivisse. Seal asus Türgi garnison Ismail-paša juhtimisel, mis lõi tagasi venelaste kõik rünnakud, kuid alistus pärast viiekuist piiramist. Baklanov juhtis seal sõjas irregulaarseid ratsavägesid (kasakaüksusi).

Poola ülestõusu ajal, 1863.–1867. aastail oli ta Doni kasakatega lähetuses Vilniuses. Sealt läks samal aastal erru ning suri 1873. aastal vaesuses.

Polk võttis pärast kindrali surma osa üheteistkümnendast Vene–Türgi sõjast 1877.–1878. aastal Balkanil ja Kaukaasias.

Esimese Vene revolutsiooni ajal 1905. aastal surus sama polk Harkivis maha kaks päeva kestnud rahutused. Bolševikud olid ülestõusu päevaks valinud 12. detsembri, aga kohalikud võimud ennetasid neid massiliste arreteerimistega kaks ööpäeva varem. Ülestõusupäeva hommikul piirasid politsei ja valitsusele lojaalsed väed sisse linna põllumajandusmasinate tehase, kus asus töölismiilits, ent vallutada seda ei õnnestunud, misjärel piirajad kasutasid tehase vastu kahurituld. Töölismiilitsale tuli appi nii 3000-meheline töölissalk veduri- ja raudteetehastest, liidriks kohalik kommunist. Sõjavägi tulistas neidki kõigist torudest. Mässuliste laialiajamisele järgnesid arreteerimised toonaste sotsiaaldemokraatidest bolševike parteilaste seas, aga 25. detsembril tegid valitsusele ustavad jõud (s.h. pealuu-polk) relvituks Tambovi jalaväepolgu, mis esseeride ning bolševike kihutustöö tagajärjel oli otsustanud mässuliste poole üle minna.

Surma sai nende päevade jooksul 14 inimest ja erinevatel andmetel haavata 96–200. Doni surmaratsanike osa neis sündmustes võiks olla edasiseks uurimisaineseks, kuigi sel tulemusel suuremat kaalu vast poleks.

Ilmasõja alguses oli polk Podolskis ja osales 1916. aastal verikuulsas Brussilovi läbimurdes Austria-Ungari vägede vastu. Algselt pidid kõik Antandi riigid ründama Teljeriike üheaegselt 1916. aasta suvel. Sakslaste rünnak veebruaris Verdunile läänerindel pani prantslasi venelastele peale käima, et Vene väed alustaksid rünnakut plaanitust varem, kuid märtsis alanud pealetung idarindel osutus katastroofiliseks. Ründaja kaotused võrrelde sakslastega olid viiekordsed. Edelarinde komandör kindral Aleksei Brussilov pakkus välja rünnaku edelasuunas Austria-Ungari vägede vastu Galiitsias. Austria-Ungaril oli parajasti tegemist Itaalia rindel ja seetõttu venelastel Galiitsias neist rohkem jõudusid kasutada. Brussilov kasutas kiiret ja täpset ettevalmistavat kahurituld. Uuenduslik lähenemine seisnes selles, et toona eelistasid kindralstaabid pikka vaenlase kaevikuid töötlevat kahurituld enne rünnakut, see aga võimaldas vastasel kaugemale kaevikutesse ronida ja reserve juurde tuua. Mürsukraatrid tegid ka rünnakul maastiku raskesti läbitavaks.

Kahurid alustasid 4. juunil, venelased tegid läbimurde laial rindel, mistõttu juba 8. juunil oli langenud vangi 200 000 austerlast ning ühtlasi Lutski linn, kust nende komandör hertsog Josef Ferdinand viimasel hetkel põgeneda suutis. Brussilov jõudis 20. septembriks Karpaatideni, sakslane aga pidi Verduni alt vägesid idarindele tooma. Venelased kaotasid 500 000 kuni miljon meest, austerlased 616 000 ning sakslased 148 000 võitlejat. Järgmisel aastal varises Vene armee selle Pyrrhose võidu tõttu kokku, ent sel hetkel võitlesid seal 15 Vene ratsaväediviisi ehk 60 000 ratsaniku seas ka baklanovlased pealuulipu all. Galiitsias võitlesid nende vastas Preisi „pealuu-üksused“, ent vajaks veel uurimist, kas täpselt samadel rindelõikudel.

Polgu eelviimane komandör polkovnik Anatoli Aleksejev osales kodusõja päevil Doni armee koosseisus Lõuna-Venemaa vabatahtlike (valgete) vägedes 1919.–1920. aastal. Seal võitlesid samal poolel ka Lavr Kornilovi pealuu-üksused. Allus kogu see moodustis Anton Denikini ülemjuhatusele, keda algselt ei tahtnud kasakad ülemaks tunnistada. Alles Austria-Ungari vägede taandudes praegustelt Ukraina aladelt ja punaste pealetung muutis nende meelt. Lõuna-Vene väed jõudsid sõdida samal tandril punastega, ukraina iseseisvuslastega, anarhistide ja sakslaste jõududega, vähemalt kaks-kolm viimast kasutas oma tunnusena ka pealuud.

Järgneb…