Aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg ja kindlasti Donald Trumpi aasta on see aasta olnud. Milline see Donald Trumpi maailm on, kui teie seda vaatate, kuidas te kirjeldaksite seda?
No täiesti hullumeelne maailm, mis tegelikult ei allu enam mitte mingisugustele analüüsikatsetele. Aeg-ajalt on tunne, et tegelikult oleks siin vaja mitte ajaloolase või politoloogi haridust, vaid psühhiaatri haridust, et sellele kõigele pihta saada. Siin hiljuti tuli välja Ameerika Ühendriikide riiklik julgeolekustrateegia ja kasvõi selle teksti lugemine on ikka täiesti pöörane. Seal sõna otseses mõttes sissejuhatuses ja pärast teksti sees jooksvalt kiidetakse praegu ametis olevat presidenti. Ma pole sellist asja varem sellise taseme dokumentides näinud, et tegeletakse ametis oleva presidendi lihtsalt ülekiitmisega.
Ja tundub, et meie siin Euroopas, vanas maailmas, me oleme selle mänguga sunnitud kaasa minema. Minu seisukohalt probleem ei ole niivõrd Donald Trumpi isikus, kui selles, mis me ise, eurooplased, endaga oleme teinud.
Kui nüüd vaadata Eestis ringi, siis rõhuv enamus meie tipp-poliitikutest, tippametnikest ja julgeolekuteadlastest on kogu oma karjääri üles ehitanud kahele sambale. Esimene sammas on eeldus, et Ameerika on igavesti meie sõber ja teine sammas on see, et NATO leppe viies artikkel kehtib igal juhul. Ja nüüd, kui olukord on hakanud muutuma, kui nende kahe samba igipüsivuses on põhjust väga-väga sügavalt kahelda, siis nendel inimestel korraga pole meile midagi öelda. See on ka arusaadav, sest kui nad tunnistaksid, et need asjad enam ei kehti, siis nad nagu tõmbaksid kogu oma elutööle kriipsu peale, nad ilmselt oleksid sunnitud tunnistama, et nad on siin juba pikka aega kusagil ja milleski eksinud.
Minu jaoks on hästi huvitav juhtum, kui nüüd natukene ajalugu meenutada, aasta 2018, Trumpi ametisoleku esimene aasta, kui Balti riikide presidendid käisid kõik koos Valges Majas. See oli aprillikuus, 2018. Ja me mäletame, et sealt tuli selliseid hästi optimistlikke teateid, kuidas Trump isegi nagu tänas Balti riike nende kaitsekulutuste kasvatamise eest ja räägiti sellist standardset juttu. Ja siis, novembrikuus 2018 prantsuse ajakirjanikud väljaandest Le Monde said teada, mis tegelikult toimus selle kohtumise ajal. Nimelt Trump hakkas Balti riikide presidentidega sõitlema, arvates, et tegemist on Balkani riikide presidentidega ja luges neile karmid sõnad peale, et miks nad omal ajal alustasid Jugoslaavia sõda. Hästi huvitav oli see, et siin Eestis meil sellest mitte keegi midagi ei rääkinud. Ma tollal seda jälgisin hoolega. Ei pidanud Kersti Kaljulaid, tollane meie president kuidagi seletama, mis seal Valges Majas tegelikult juhtus. Ja ka Eesti ajakirjandus ei võtnud seda teemat üles.
Mis ma ütlen selle peale on see, et kui ma ütlen, et meie juhtivpoliitikud, ametnikud ja julgeolekuteadlased on alati püüdnud mingid asjad jätta rääkimata, siis täpselt samamoodi on selles mängus osalenud Eesti ajakirjandus. Ka meie oleme eelistanud teatud asju mitte märgata, neist mitte rääkida, sellepärast et selles kõiges kumab midagi väga-väga ohtlikku, midagi eksistentsiaalselt hirmutavat. Ja sellises seisus me nüüd oleme selle aasta lõpus.
Kas NATO toimib veel?
Ma ei tea seda, ma ei oska seda öelda. Kui Trump ütleb, et ei toimi, siis ei toimi, sellepärast et praegu meil on hetk sellest Ameerika Ühendriikide kontseptsioonist, millest ma ennist rääkisin, et sealt tuleb välja, et nad näevad ikkagi Euroopat probleemina. Et jah, tõsi küll, Euroopa on Ameerika Ühendriikide jaoks oluline, aga mitte sellisel kujul, nagu Euroopa praegu on. Ameerika Ühendriigid või siis Donald Trump või tema administratsioon tahaksid selle Euroopa kuidagi ümber kujundada või tegelikult mitte ümber kujundada, vaid tagasi viia selliseks, nagu ta oli 20. sajandi alguses ja 19. sajandi lõpus. Mitte mingit Euroopa Liitu, mitte mingisugust globaliseerumist, on rahvusriigid, mis ajavad ainult omaenda isiklikku huvi ja vaat nende omaenda isiklikku huvi, kitsast rahvuslikku huvi taotlevate riikidega oleks Ameerika Ühendriigid valmis heapartnerlikult suhtlema, selline kontseptsioon.
Üks asi, mis sellest riiklikust strateegiadokumendist vastu vaatab, on et sellised universaalsed väärtused nagu demokraatia eest seismine, rahvusvaheline õigus, inimõigused on lükatud kuhugi äärealadele ja keskel on Ameerika kõigepealt ja Ameerika huvid. Kui oluline või murranguline see muutus on või kui vaadata pikemalt ajalugu, siis võib-olla lihtsalt meie siin oleme oma iseseisvuse aja saanud elada võib-olla mingis erilises idealistlikus perioodis ja sellepärast meile tundus, et see ongi nii ja jääbki igavesti nii, et võib-olla ajaloovaates selline universaalsete väärtuste eest rääkimine ongi juhuslik olnud pigem?
No kas nüüd juhuslik, kindlasti on tegelikult tegemist ikkagi loomuliku arenguga, et me jõudsime nende universaalsete väärtusteni, aga nende kahtluse alla panek ehk siis jällegi tagasipöördumine kusagile 19. sajandisse, see ei tohiks ka tegelikult üllatav olla, sest aeg-ajalt ajaloos on ikka juhtunud selliseid tagasilööke.
Üllatav on see, et miks meid see üllatab. See on jälle selline hästi silmakirjalik, ma mäletan seda 1990. aastate alguse vaimustust veel, kui Francis Fukuyama tuli selle teooriaga välja, et nüüd on ajaloo lõpp selles mõttes, et liberaalne demokraatia on ülemaailmselt võitnud ja mingisuguseid võistlevaid ideoloogiaid sinna enam ei tule ja nüüd kogu maailma edasine ajalugu hakkabki siis selle liberaalse demokraatia voolusängis kulgema.
Ma mäletan, kuidas meil siin ka alates tipp-poliitikutest kuni julgeolekuteadlasteni, me naersime Fukuyama üle, et vaat kus selline Ameerika naivist ja huvitav, et me nagu naersime ja samal ajal me nagu hakkasime käituma niimoodi, justkui see olekski nüüd saabunud, vaat just nimelt seesama ajaloo lõpp. Eriti siis, kui liitusime NATO-ga, et nüüd on kõik, nüüd oleme vanajumala enda selja taga, nüüd meiega enam midagi halba juhtuda ei saa ja niimoodi siis me hakkasimegi käituma, kuni selleni välja, et meil oli pikka aega kaitseminister, kes propageeris kaitseväeteenistuse ärakaotamist ja mingisuguse palgalise orkestri ja auvalvekompanii suuruse kaitseväe moodustamist. See inimene on seniajani tipp-poliitikas, ta pole mitte kusagile kadunud.
Kõik need inimesed, kes omal ajal mingisuguseid täielikke jaburdusi rääkisid, nad on ikka endistviisi meie hulgas. Iga kord, kui Lennart Meri konverents algab, siis ma lähen sinna ja vaatan ja nad on seal kõik, tunnevad ennast väga hästi, väga mõnusalt, õpetavad meile, kuidas mõelda, kuidas elada, need inimesed, kes kunagi rääkisid mingeid soovunelmaid, millel reaalsusega, nagu me nüüd aru saame, on väga vähe pistmist.
Kui võib-olla veel ajaloovaates mõelda korra sellele, et Trumpi maailm on väga võitluslik, selline konkureeriv, kellel on kaardid ja kellel ei ole kaarte ja kes on kõvem mees, siis samas ajaloos on ka koostööd osatud hinnata tegelikult, et kas see koostöö ikkagi eurooplaste jaoks ei võiks olla üks trump, mis meil selles kaardimängus ikkagi on olemas, ka seda võiks ju väärtustada?
Jaa-jaa, koostööst on selles dokumendis ka tegelikult juttu, aga koostöö on nüüd kelle tingimustel? Mingid sellised pahatahtlikud naljahambad ütlevad, et sellest strateegiadokumendist õiget moodi aru saamiseks tuleb seda lugeda originaalkeeles ehk vene keeles. See on võib-olla tõesti liiga õel nali, aga sealt tuleb küll välja, et koostöö jah, aga on üks selline tugevam pool, kes paneb paika selle koostöö tingimused ja see tugevam pool ei ole Euroopa. Kindlasti on see Ameerika Ühendriigid, aga sealt kusagilt kumab ka välja, et see võib olla Venemaa.
Venemaad on seal partneriks soovitud, strateegiliseks partneriks seal dokumendis.
No igatahes ta ei ole vastane, ta ei ole vaenlane ja see kõik tuleneb sellest, et seal dokumendi päris alguses, millele te ka viitasite, seal on tõesti ka otsesõnu öeldud, et Ameerika Ühendriikide suhted teiste riikidega ei sõltu enam nendes riikides siseriiklikult aetavast poliitikast, ideoloogiast. Et kõik see suunatus mingitele demokraatlikele liberaalsetele väärtustele, mis enne olid Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide suhtluse aluseks, see kõik on kõrvale heidetud, nüüd on ainult sellised pragmaatilised huvid.
Põhimõtteliselt Ameerika Ühendriigid võivad võrdväärselt koostööd teha riikidega, mida juhivad taimetoitlased ja mida juhivad kannibalid. Kui on strateegiline huvi, kui on mingid majanduslikud kaalutlused, anname minna. Kannibalid pole halvemad kui vegetaarlased.
Mida eurooplastel ja Eestil nüüd selles maailmas teha on, kuidas me peaksime tegutsema, et enda huvide eest ikkagi seista?
Nüüd ma luban endale mingid sellised väiksed ilukirjanduslikud passaažid. Kusjuures see, mis ma nüüd rääkima hakkan, igaüks otsustagu ise, kas ma ironiseerin, aga võib-olla mitte.
Igatahes, mida Eesti võiks nüüd teha, on Lätiga kokku leppida, et me alustame Ruhnu saare küsimuses mingit suuremat sõda. Koondame Ruhnu alla siis mõlema riigi viikingilaevastikud, tinistame ammunööre ja plõmmime katapultidest ja pärast kahe-kolmepäevast ägedat sõjategevust pöördume Valge Maja poole, et lepitage meid ära. Donald Trump muidugi lepitab meid ära kiiresti ja efektiivselt, pärast mida Eesti ja Läti valitsused esinevad ühisavaldusega, et Donald Trumpile peaks ikkagi andma selle Nobeli rahupreemia üheksanda, kümnenda või üheteistkümnenda sõja lõpetamise eest. Paralleelselt muidugi Eesti sõjaajaloolased peaksid ka panema kokku mingi sellise põhjaliku uurimistöö, mis ütleb, et kui Donald Trump oleks olnud president 1939. aastal, poleks teist maailmasõda puhkenud, oleks ta olnud president 1914. aastal, poleks puhkunud ka esimest maailmasõda ja 14. sajandil, kui ta oleks olnud Inglismaa kuninga Edward III asemel, poleks puhkenud ka saja-aastast sõda. See kõik trükkida pärgamendile, anda üle Donald Trumpile ja pärast seda Donald Trump saab aru, et eestlased on väga tore rahvas, sõbralik rahvas, saab asjast aru, jagab matsu, sellise rahvaga võiks tõesti sõbrustada ja neid võiks kaitsta, kui neil tekib mingeid probleeme.
Kõige kohutavam on see, et kui ma seda praegu räägin, siis ma ei ole kindel üldse, et see on nali, tegelikult see võib isegi töötada, selline lähenemine Donald Trumpile.
No ilmselt Eesti poliitikud seda tegema ei hakka, aga mis oleks variant kaks?
Nojaa, kuna Eesti poliitikud on ikka väga kastis kinni, selle kasti raamid on täpselt 25-30 aasta jooksul maha märgitud – NATO oma viienda artikliga, transatlantilised väärtusruumid, siis Euroopa Liit ja et Venemaa ei ole hea, siis selles kastis kogu see mõtlemine käibki. Meie võimalused on väga-väga piiratud. Kui ma jälle hakkan kirjanikuks, siis ma võin pakkuda joonelt kolm stsenaariumi, kuidas võiks veel tegutseda väljaspool seda kasti, aga see ilmselt ületaks meie taluvuspiiri.
Näiteks?
No esimene on klassikaline, see 1939. aasta baaside lepingu stsenaarium. Et kui meil siin eriti nooremas põlvkonnas on praegu suur ehmatus, et äkki tulebki Venemaaga sõdima hakata, siis see ei ole tingimata vajalik. Võib NATO-st välja astuda, võib sisse lubada vene baasid, võib muutuda Venemaa mingisuguseks oblastiks, provintsiks või siis mingisuguseks vasallriigiks. Siis ei pea sõdima ja siis on kõik nagu korras. Välisinvesteeringud kasvavad, iive hakkab kohe mühinal tõusma, sellepärast et ei ole enam mingisugust sõjaohtu. See on esimene võimalus.
Teine võimalus on see, et pöördume hiinlaste poole, palume siia tulla 10 000 hiina keele õpetajal Konfutsiuse Instituudi kaudu ja neid saatma 100 000 hiina sõdurit, kes neid hakkavad kaitsma ja vastutasuks anname Hiinale oma metsad, oma maavarad, tehku mis tahavad, samamoodi majandus hakkab õitsema, iive ka ilmselt tõuseb.
Kolmas võimalus, no tuleme siis vastu nüüd meie Gaza sõprade palavatele soovidele, toome Gaza elanikkonna siia varjupaika koos kõigega, mis seal on. Ja siis Hamas ehitab siia mitusada kilomeetrit tunneleid, tunnelid täidetakse Iraani relvadega ja jumal teab mis asjadega ja pärast seda hakkavad kõik naabrid meid kartma, mitte keegi meile kallale ei tule. Samamoodi, ma ei tea, kas just välisinvesteeringud tulevad, aga julge on olla ja sõdima ei pea.
Igasuguseid asju võib välja mõelda, kusjuures ma jälle ei ole kindel, kas ma siin praegu nii väga nalja teen, sellepärast et Eestis on poliitilisi jõudusid ja väga lugupeetud inimesi ja mõned on isegi riigikogus, kes ütlevad ka, et Pika Hermanni tipus lehviva lipu värv, kas see ongi nii väga oluline, mis värvi see lipp seal on. Need inimesed on endistviisi lugupeetud inimesed, nad on meie keskel, nendega pole midagi juhtunud.
Igasuguseid arvamusi võib meil avaldada ja ma usun, et kümned ja võib-olla isegi sajad tuhanded inimesed võivad siinkohal mõelda, et tõepoolest, aga miks ka mitte.
Ma küsin ühe tagasihoidlikuma stsenaariumi kohta, et kui meil on tunne, et ameeriklaste liitlassuhe on selline, et mõni päev võib-olla on, mõni päev ei ole, lõunaeurooplastes ei saa ka kindel olla, võib-olla peaks rohkem rõhku panema siinse piirkonna koostööle – Põhjamaad, Poola, Saksamaa, et meil võib-olla on ikkagi selline ühine ohutaju praegu säilinud?
See regionaalne koostöö ju tegelikult käibki. Ilmselt need sidemed tihenevad.
Seda peab nüüd küsima mõne skandinavisti käest või kelleltki, kes täpsemalt teab, mis Rootsis toimub, aga need kuuldused, et Rootsi mõtleb tuumarelva soetamise peale, siis neil kahtlemata see potentsiaal oleks olemas.
Ja soomlased on lihtsalt tublid. Soomlased erinevalt meist need viimased 30 aastat ei ole mingisuguses sellises soovunelmate maailmas elanud, pole liivalosse ehitanud, on oma kaitsevõimet arendanud ja seda nad ei ole tõesti kordagi silmist lasknud, millise naabri kõrval nad elavad. Jah, see regionaalne koostöö.
Halb on see, et kõige tugevamad siinses kandis on ju Saksamaa ja Poola ja nende omavaheline läbisaamine on aeg-ajalt õige habras, tulenevalt sellest, et Poolas on aeg-ajalt kõlanud mingeid selliseid jällegi keerulisest ajaloost tingitult nõudmisi või vihapurskeid Saksamaa aadressil. Saksamaa omakorda on tegelikult väga nõrk riik, mitte majanduslikult, aga sõjaliselt.
Tegelikult sakslased on suutnud pärast seda, kui Berliini müür langes, ikkagi nii põhjalikult desarmeeruda, et nende kaitsevõimekus, sõjaväeline võimekus on… Ma ei tea, siin analüütikud omavahel võistlevad, et kes suudab seda rängemate sõnadega väljendada, aga üldiselt Saksamaa on desarmeerunud ja kõik katsed see tagasi pöörata ja saavutada jälle taas kord see seisund, kus Saksamaa oli külma sõja päevil, et Saksa Bundeswehr oli üks Euroopa võimsamaid sõjavägesid, tuumarelva ei olnud, aga neil oli ikkagi püssi all oma 600 000 meest pidevalt, neil oli tohutu väljaõpetatud reserv, neil oli tohutult palju tanke, neil oli kõike seda rauda, mida praegu siis oleks Ukrainas vaja, aga sakslased selle kõik saatsid utiili ja nad ei ole suutnud seniajani midagi asemele tekitada.
Ukraina sõda on kestnud peaaegu neli aastat ja need neli aastat on Euroopas lihtsalt ära raisatud lootuses, et ehk läheb niisama üle, ehk naasevad vanad head ajad, ehk see õudusunenägu lihtsalt haihtub. Ei haihtunud, ei naase need vanad ajad ja Donald Trump on meiega väga-väga rahulolematu ja selle üle peab muidugi muret tundma.
Ja Venemaa omakorda jällegi ainult suurendab panuseid, tundub, et Venemaal selleks ühiskondlikuks liimiks, mis seda asja koos hoiab, ongi see, et kuskil peab üks sõda käima. Et muidu kukub see doominomaja kokku.
Jaa, Venemaa praegune režiim on sõjarežiim. Ilmselt sõda on juba selle režiimi püsimajäämiseks oluline komponent.
See on ka tunda ju sellest, kuidas Ukrainas rahu tegemine on Donald Trumpile ülioluline, ta tahab seda kogu südamest, aga Putin seda ei taha, tal on tunne, et ta võib veel sõdida ja sõdida ja sõdida. Talle see sobib.
Ja mis me selle teadmisega siis nüüd peale hakkame. Me ilmselt võime seda oletada, et kui ükskord Ukraina sõda lõpeb, siis Putin alustab kusagil mööda Vene Föderatsiooni perimeetrit mingis teises suunas umbes sarnast tegevust, mida võib hakata nimetama sõjaliseks erioperatsiooniks või leiutatakse mingisugune muu tähistus. Sest režiim lihtsalt vajab seda. Vene režiim ilma sõjata enam hakkama ei saa.