Kuna Venemaa suunalt tulev oht kasvab ja Ameerika Ühendriigid tunduvad üha vähem usaldusväärsed, arutavad Rootsi poliitikud, kas neil on vaja oma tuumarelva. Riik uuris ka külma sõja ajal võimalusi tuumarelva ehitamiseks, kirjutab The Times.
Rootsi ajalehtede teatel on puhkenud debatt, kas riik peaks tegema uue katse hankida tuumarelva — kas üksinda või koos oma uute NATO-liitlastega. Kuigi arutelu on veel spekulatiivne ja puuduvad tõendid, et valitsusel oleks tõsine soov tuumapeade arendamiseks, on debatt laienenud poliitilisse sfääri.
Märtsis vihjas tuumarelvale parempoolse Rootsi Demokraatide partei juht Jimmie Akesson, kelle toetusest valitsev koalitsioon sõltub. “Rootsil oli kunagi palju tuumatehnoloogia-alaseid teadmisi, aga poliitiline tahe soovis midagi muud. Ma arvan, et selles olukorras peaks kõik olema laual,” sõnas Akesson lehele Göteborgs-Posten.
Mitu nädalat hiljem ütles FOA (Rootsi kaitseuuringute instituut) teadlane Robert Dalsjö seminaril: “Nüüd peame arutama iseseisvate tuumarelvade üle, millel on Rootsi komponent.”
Seda seisukohta jagas ka Euroopa Parlamendi liige Alice Teodorescu Mawe, kes kuulub valitsuses olevasse Kristlike Demokraatide parteisse ning kelle arvates peaks Rootsi panustama oma osa Euroopa tuumarelvade strateegiasse.
Rootsi ei ole ainus Euroopa riik, kus neid küsimusi kaalutakse. Poola on palunud osalust nii Prantsuse kui ka Ameerika tuumaheidutuses. Poola peaminister Donald Tusk vihjas samuti, et riik võiks kaaluda oma tuumarelvade ehitamist, kuigi eksperdid peavad seda võimalust nii tehniliselt kui ka poliitiliselt ebatõenäoliseks.
Saksa poliitikud on samuti arutanud osalemist mingisuguses Euroopa tuumaheidutuse vormis, kuid avalik arvamus on igasuguse riikliku sõjalise tuumaprogrammi vastu.
Ei ole selge, kas Rootsil on tehnoloogiline või tööstuslik suutlikkus tuumarelvi ehitada ilma olemasoleva tuumajõu märkimisväärse kaasamiseta. Kuigi riigil on kuus tuumaelektrijaama, mis toodavad peaaegu kolmandiku selle elektrienergiast, ehitati viimane neist 40 aastat tagasi.
“See oleks väga suur tööstusprojekt,” ütles FOA tuumarelvade ekspert Martin Goliath. “Palju tuleb arendada, eelkõige kogu taristu tuumarelva jaoks vajalike materjalide tootmiseks, mis nõuaks suuri investeeringuid. Arvan, et ressursside eraldamine oleks peaaegu võimatu.”
Külma sõja aja uuris Rootsi aastakümneid tuumarelva loomist
Rohkem kui kahe aastakümne jooksul pärast Teise maailmasõja lõppu otsis Rootsi salamisi võimalusi tuumapommi valmistamiseks. 1945. aastal andis riik FOA-le ülesande uurida, mis tüüpi uut relva USA oli kasutanud Hiroshimale ja Nagasakile tehtud rünnakutes.
“See oli selleks, et mõista uut relva, mis oli tekkinud,” rääkis Goliath. “Aga üsna kiiresti läks asi nii, et hakati uurima ka võimalusi: kuidas seda Rootsis teha võiks?”
Kuna Rootsi säilitas maailmasõja ajal neutraliteedi, väljus riik sõjast suuresti kahjustusteta. Riigi majandus oli pärast sõda täies hoos, riik ei pidanud oma taristut üles ehitama ning neil olid ka oma uraanimaardlad, kuigi madala kvaliteediga.
1948. aastal andis kaitsevägi FOA-le ülesande uurida võimalusi, kuidas Rootsi võiks hankida tuumarelvi ja toota plutooniumil põhinevat tuumapommi. Tollased riigijuhid uskusid relvastatud neutraalsusesse — ning et tuumarelvi võidakse vajada selle neutraalsuse säilitamiseks.
Antoine Bousquet, politoloogiadotsent Rootsi kaitseülikoolis, ütles, et tollane mõtteviis oli: “Rootsi ei ole osa NATO-st, kuid tal peab olema tugev ja iseseisev võime ennast kaitsta võimaliku Nõukogude Liidu rünnaku eest. Seetõttu tundusid tuumarelvad tõhusa võimalusena.”
Järgmistel aastatel suunas Rootsi jõupingutused tuumarelva tootmise eesmärgi poole ning projekt levis üle riigi. Uraani kaevandati Kesk‑Rootsis ning ehitati kaks tuumaelektrijaama — üks Agesta Stockholmi lõuna pool ja teine Marviken Norrköpingu lähedal, kuigi viimane ei hakanud kunagi tööle. Plaan oli lihtne: plutoonium saadakse uraani lõhustumisel tuumareaktorites.
Seejärel viis FOA läbi oma salajased tuumavabad katseplahvatused Rootsi Lapimaal. Kõige võimsam neist hõlmas 61 tonni lõhkeainet ja tekitas kilomeetrikõrguse suitsusamba.
1957. aastaks jõudis CIA järeldusele, et Rootsil oli “piisavalt arenenud reaktoriprogramm, mis võimaldaks tal järgmise viie aasta jooksul toota mõningaid tuumarelvi”. Kaheksa aastat hiljem hindasid analüütikud, et riik oli pommi ehitamisest vaid kuue kuu kaugusel.
Kuid projekt hakkamas hääbuma. Bousquet rääkis, et see tulenes osaliselt Rootsi tugevatest tuumavastastest liikumistest; osaliselt tohutust rahalisest koormast; ja osaliselt salajastest julgeolekugarantiidest, mida andis USA.
“Kuigi Rootsi ei olnud formaalselt NATO liige, sai ta mitteametlikke garantiisid, mis andsid teatava kindlustunde, et Ameerika Ühendriigid toetavad Rootsit, ning seetõttu ei pruukinud Rootsil tingimata olla vaja tuumarelvi,” sõnas Bousquet.
Rajatised kas lammutati või kasutati muudel eesmärkidel ning 2012. aastal saadeti viimane plutooniumijääk Ameerika Ühendriikidesse hoiustamiseks.
Goliathi hinnangul oleks programmi taaselustamine tänapäeval ebarealistlik ning Rootsil tuleks sisuliselt otsast alustada.