Aastast 2026 võib saada NATO tõeline proovikivi. Mitte ainult selle pärast, et Venemaa võib mõnda NATO riiki rünnata ja USA ei tule appi, vaid seetõttu, et USA võib hoopis ise mõnele oma liitlasele kallale minna, kirjutab Peeter Kaldre.

NATO eelmine peasekretär Jens Stoltenberg kirjeldab oma mälestusteraamatus “Minu vahikord” juhtumit aastast 2019, kui oli oht, et president Donald Trump viib USA NATO-st välja. Põhjuseks asjaolu, et enamik liikmesriike ei kuluta piisavalt raha kaitseotstarbeks.

Stoltenberg organiseeris Trumpi lemmikkanalis Fox News intervjuu, milles ta keelitas Trumpi sellest mõttest loobuma. Trump loobuski sellest mõttest. Nagu mälestusteraamatutes sageli, tahab autor endale omistada teeneid, mis ei pruugi täiesti tõesed olla, kuid ikkagi. See, et Trump on korduvalt NATO-st lahkumise mõttega mänginud on tõsiasi. Aasta 2025 üheks suureks saavutuseks võib pidada seda, et NATO on jäänud püsima.

NATO ja Venemaa

Miks on see oluline? Aga seepärast, et NATO, täpsemini selle võimalik laienemine on olnud üks peamisi põhjusi, miks Venemaa Ukrainale kallale tungis.

Vladimir Putinile tundus, et kui Ukraina saab NATO liikmeks, on ta Venemaale jäädavalt kadunud. See tähendanuks rasvast kriipsu Kremli unistustele taastada Venemaa impeerium. Ehk nagu on öelnud ameerika välispoliitika suurkuju Zbigniew Brzezinski oma raamatus “Suur malelaud”: ilma Ukrainata ei saa Venemaa olla Euraasia impeerium. Seejuures on vähem tähtis, et tegelikult ei kavatsenudki NATO, vähemalt lähemal ajal Ukrainat oma rüppe võtta.

NATO on kogu aeg olnud Venemaale nagu kont kurgus. Ukrainas käiva sõja kohta rõhutatakse pidevalt, et seal sõditakse kogu NATO-ga (mõeldud on relvaabi ja rahalist toetust). Ja kui räägitakse sõja “juurpõhjustest”, siis on need just plaanid NATO laienemisest.

Venemaa asevälisminister Sergei Rjabkov ütles 2021. aasta lõpus vahetult enne sissetungi Ukrainasse, et Venemaa tahab, et NATO korjaks kokku oma “kimpsud-kompsud” ja koliks tagasi 1997. aasta piiridesse. Ehk siis taanduks sinna, kus oldi enne Ida-Euroopa ja ka Balti riikide võtmist allianssi.

“Veel aastal 2001 olevat siis juba presidendiks saanud Putin George Bushilt uurinud Venemaa liikmelisuse väljavaateid.”

Huvitav on see, et olid ajad, mil oli kaalumisel Venemaa enda vastuvõtmine NATO-sse. President Bill Clintoni aegne aseriigisekretär Strobe Talbott kirjeldab raamatus “Vene sild” Clintoni kohtumist president Boriss Jeltsiniga 1997. aastal, mil see teema jutuks tuli. Toona olevat Jeltsin öelnud, et mitte mingil juhul, sest “Venemaa on liiga suur ja NATO liiga väike”. Veel aastal 2001 olevat siis juba presidendiks saanud Putin George Bushilt uurinud Venemaa liikmelisuse väljavaateid.

Lipitsemine ei pruugi aidata

Suvel toimus Haagis NATO tippkohtumine ja selle eel oli taas jutuks võimalus, et Donald Trump hülgab alliansi. Ikka nende ebapiisavate sõjaliste kulutuste tõttu. Haagi kohtumine läheb ilmselt ajalukku kui pretsedenditu Trumpi meelitamine.

Kohati oli piinlik jälgida, milliseid ülistuslaule NATO liidrid eesotsas uue peasekretäri Mark Ruttega Trumpile laulsid. Kohtumine päädis sellega, et kõik lubasid aastaks 2035 tõsta oma sõjalised kulutused viiele protsendile SKP-st. Trump oli rahul, seniks…

Detsembris nägi ilmavalgust USA uus riikliku julgeoleku strateegia ja sellest võib jälle välja lugeda kahtlusi NATO elujõulisuses. Sedastatakse, et NATO ei saa lõputult laieneda. Mõne aastakümne pärast ei pruugi mõned liikmesriigid enam olla euroopalikud ega näha oma kohta maailmas ja liitu USA-ga samamoodi nagu need, kes omal ajal allkirjastasid NATO harta. Ilmselt mõeldakse selle kas Euroopa liigset “liberaliseerumist” või islami immigratsiooni. Või siis mõlemat. Siinkohal võib vaid tervitada, et Soome ja Rootsi jõudsid NATO-sse astuda.

Kogu seda dokumenti läbib praeguse Euroopa poliitika halvustamine. Ja kõige tipuks ei ole Venemaa enam vastane või vaenlane, nagu seni, ja mida võiks eeldada Venemaa sõda Ukraina vastu, vaid riik, kellega on võimalik “strateegiline koostöö”.

Aastast 2026 võib saada NATO tõeline proovikivi. Mitte ainult selle pärast, et Venemaa võib mõnda NATO riiki rünnata ja USA ei tule appi, vaid seetõttu, et USA võib hoopis ise mõnele oma liitlasele kallale minna. Jutt on Kanadast ja Taanist. Aasta lõpus määrast Trump oma eriesindaja Gröönimaa küsimuses. Seni on eriesindajaid nimetatud konfliktipiirkondadesse (Ukraina, Lähis-Ida). Trump ei ole välistanud Gröönimaa ülevõtmist sõjalise jõuga (samuti Kanada).

Ei taha ettegi kujutada olukorda, et NATO Euroopa riigid peavad otsustama, kelle poolt nad on.

Teatavasti on olnud ainus kord, kus on rakendatud kollektiivkaitse lepingu artiklit 5 aastal 2001, kui pärast New Yorgi kaksiktornide ründamist mindi appi USA-le. Kellele nüüd appi minna? Vahemärkusena olgu meenutatud, et NATO artikli 4 (konsultatsioonid, kui mõni liikmesriik näeb endale ohtu) käivitasid 2025. aastal Poola ja Eesti. Esimesel puhul Vene droonid Poola taevas ja teisel Vene hävitajad Eesti õhuruumis.

NATO esimene peasekretär Hastings Ismay sõnastas kunagi NATO eesmärgi: hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased maas. Varsti võib olla nii, et lisaks venelastele on väljas ka ameeriklased. Ja sakslased kantsler Friedrich Merzi juhtimisel ei ole enam maas, vaid võivad kujuneda alliansi uueks liidriks.