Hasso Krullil on oma maailm. Selline tõdemus võib pealispinnal paista banaalne – meil kõigil ju on! Kuid massimeediumid ja kooliharidus tasandavad enamiku inimeste maailmad ühetaoliseks või karjatavad need kokku käputäieks vastandparteideks. Luule üks funktsioone on alati olnud võimaluste loomine tasalülitussurve alt pääsemiseks – licentia poetica annab vabaduse ja voli oma algupärasele maailmale truuks jääda ja seda teistele karistamatult kommunikeerida.
Kuid maailm, mis on Hasso Krulli luulest vastu vaadanud, pole neljakümne aasta jooksul sugugi ühetaoliseks jäänud. Luulekogust kogusse on see võnkunud teesi-antiteesi rütmis. “Mustvalge” (1986) dekadentlikud naljad andsid ruttu teed “Pihlakate mere” (1988) impressionismile, mis asendus järsult “Luuletustes 1987–1991” polüfoonilise “paragrammatismiga”, millele järgnes laskumine “Swinburne’i” (1995) rafineeritud põrgusse, et jõuda sealt järgnevates kogudes selginuma minimalismi ning seejärel müütide, pajatuste, erootika ja tähendamissõnadeni. Viimasel kümnendil on Krulli luule pendeldanud didaktika või programmilisuse ning puhta, distantseeritud vaatluse vahel. See on tukselnud ka kosmose ja kaose, loomise ja hävituse, mõnu ja valu tsüklis.
Krulli viimane, arvult seitsme- või kaheksateistkümnes kogu sisaldab seitsme kuu jooksul, augusti algusest 2024 kuni märtsi alguseni 2025, valminud sadakonda luuletust, mis on jaotatud seitsmesse ossa. Tekstid on leheküljepikkused, lühikestes ridades, kahe- kuni seitsmerealistes “stroofides”, ridadevahelised siirded ja poolitused on markeeritud. Luuletuste ettearvamatut kulgu ergastavad kirkad võrdlused, mida mõnikord arendatakse pikemalt välja, teinekord kärbitakse metafoorideks: klaasikildude kuhi nagu ümber kukkunud soolatops (lk 11), hing nagu tohutu koobas (lk 14), hamburger nagu ufo (lk 18), lastesõime nublud nagu samblatupsud (lk 22), sõnumid uudistavad ümbrust nagu konnapojad (lk 24), väike vanker nagu kobar sireliõisi (lk 30), aken on puhas nagu nägu (lk 45), vilu tuul puhub nagu tahtmatu nali (lk 58) või ulub nagu kirikuõpetaja (lk 89), loor on sulnis nagu pimesiku naer (lk 69), valge müra nagu vuntsidega päike (lk 106), hundi süda on õnnis nagu valu alkeemia (lk 107). Seesuguses vanas heas võrdlusetehnikas ei ole praegu kedagi Krulliga võrreldavat. Harv häälikumuusika tuleb esile m-iga hellitustes: “maimu must / musi” (lk 9), “merimadu maias” (lk 14), “õieke nagu musi nagu / mutter” (lk 108), musilinnud, marjad-maasikad ja muu. Niipalju tekstide välisküljest.
“Hämaruse meelespea” väliselt kompaktsete tekstide maailm on sisult killustunud, entroopiline. Palju on juttu väsimusest, kaduvusest, valust, masendusest, kadunud kodust. Kõik nood leidlikud päästekavad, eneseehitusplaanid, utoopiad, unustatud alternatiivrajad, mida Krull on oma diskursiivsetes tekstides pikka aega väsimatult esile mananud, näivad olevat kukkunud silmapiiri taha, üle maailma ääre. Targa mehe eluõpetusi ega parema maailma vilksatusi siit ei leia. Küll saame osa maailmavalust, mõnikord hellusestki.
2021. aastal ilmunud “Tänapäeva askees” tekitas kriitikas arutelu igivana didaktilise, eluõpetusliku luule elluäratamisega. Raamatu määratluseks oli “poeetiline käsiraamat, mis aitab tänapäeva probleeme askeetlikult lahendada”. Seal kutsuti üles vabanema maailmavaatest – et pealtvaatamise asemel sukelduda ellu ja ujuda. “Hämaruse meelespea” pealkiri viitab justkui samuti käsiraamatule, sest “meelespea” tähendab juhiseid sisaldavat teatmikku. Ometi on seekord tegu kõike muud kui näpunäidete andmisega, seisukohtade võtmise või õpetussõnadega. Ka pole siin peaaegu sõnakestki triksteritest, askeesist, ökoloogiast või muudest Krulli suurtest ideedest. (Tõsi, “nimetut kogukonda” ja “maailmavaadet” korra mainitakse.) Korrastatud kosmost “Hämaruse meelespea” luua või leida ei ürita; maailm on pihustunud haaramatuks: distantsid on kasvanud, olendid taanduvad oma kondikavale, luukeredeks ja kriipsujukudeks.
Selles suurelt kauguselt nähtud ja suurte distantsidega hõredas maailmas kordub mõni reaalne sündmuspaik (Raekoja plats, Veerenni, kohtumaja). Suured lood ja müüdid on lagunenud; nende tegelased – tuhkatriinu, kuningatütar, punamütsike, paristaja poeg, vanapagan, haldjarahvas, lohed – vilksatavad maailmast küll endiselt läbi, aga fragmentaarselt ja sihitult. Utoopiline kirg lööb mõnel korral lõkendama neljandas osas, kus figureerivad arhetüüpsed vana mees, vana naine, haldjarahvas, esivanemad. Aeg-ajalt tuletab ennast meelde ajalugu ja poliitika – kõige sagedamini monumentidena, mida mainitakse vähemalt kaheksas luuletuses. Siin on tööpõrgu monument, majanduskasvu monument, lihtsalt toksilisi ja sammaldunud monumente. Sama pahaendeliselt vilksatavad pilvelõhkujad ja masinad.
Maailmast üldiselt distantseeruva raamatu viies osa on siiski otsesõnu sekkuv, seisukohtigi võttev. Seal leidub anarhistlikke deklaratsioone: “pilvelõhkujate palagan / tuleb lammutada enne / kui / kustub ilu / tungal” (lk 112) või “kaabakate klannid / tulid monumentaalse laviinina [—] me püstitame suure poliitika / ütlesid nad” (lk 69) või “ainult kaks mõistlikku / poliitikut / üle kolme põlvkonna // Greta Thunberg / Subcomandante Marcos” (lk 73). Aga needki statement’id toimivad fragmentide või tsitaatidena, justkui markeerides juba klišeestunud või võõrandunud kõnet või nagu laevahuku järel kaldale uhutud fragmendid. Samamoodi toimivad ka allusioonid ja tavakeele klišeed: “küll on kena kelguta” (lk 10), “tuli tagasi helmemänd” (lk 21), “Empedoklese sandaalid” (lk 23), “maarjaheina kõrreke” (lk 47), “oh keeruta, keeruta / linalakk neidu” (lk 63), “tõmbtuul o tõmbtuul” (lk 88), “pikk valge joon [—] ühendab ida ja lääne” (lk 108), “tuhat platood” (lk 111).
Olgu maailmavaate kasu või kahjulikkusega, kuidas on, raamatu luuletused on enamasti ikkagi vaated, pilguheidud, pildistused või rahuseisundis meenutatud tunded. Kõige sagedasemad tunded, mida meenutatakse, on väsimus, mure ja koduigatsus. Kadunud kodu on kord puujuure all, kord hõre ja õhuke tuulte tuba, kord poorne koobas. Raamatu teine osa on täidetud intiimse isaluulega (mille kaudne paralleel on ehk Lembit Kurvitsa “Matle laul”).
“Hämaruse meelespea” algab viidetega, küllap pigem juhuslike ja ebateadlike kui teadlikega, “Pihlakate merele”: “pihlamarjad / silmas mõrud ja / magusad / nagu uni” (lk 9); “meri uputab mere” (lk 10). “Pihlakate mere” maailm oli alles tihe, pidev, sumisev, lõhnav, virvendav, kõditav ja liigirohke. “Hämaruse meelespeas” on see paisunud üle ääre ning muutunud kõhedaks, fragmentaarseks ja kontrastseks. Embrüonaalsest kompaktsusest on jäänud kondikava, luukere. Luukere ongi üks korduv motiiv – kevadel lume alt välja sulav päkapiku luukere (lk 31) on üks kõhedamaid kujundeid.
Kõige algusse on paigutatud Paavo Haavikko mõistatuslik lause “Soisin heti saatavan tietää, että olen syntynyt” – “Sooviksin kohe teada anda, et olen sündinud” (või Paul-Eerik Rummo tõlgenduses: “Kohe andsin ma kuulda, et olen sündinud”). Haavikko luuletuses “Koit on möödas” (1955) on lause kontekst niisugune: lüüriline mina ütleb, et tal on kaks kiiret sõnumit: esimene, et ta on sündinud, ja teine, viiskümmend aastat hilisem, et ta on surnud, kokku kuivanud ja teel koju. Seda teist sõnumit “Hämaruse meelespeas” otsesõnu välja ei kuulutata; aga seal valitseb maa-alune hämarolek. Ikka ja jälle mainitakse maa-aluseid: vihmausse, mutionu, päkapikke, labürinte, põrgut. Maa-aluse pimeduse pesapaigale vastandub samas niisama sageli figureeriv päikese ja pilvede motiiv. Hämarus, see mälu pesapaik, tekibki ju pimeduse ja valguse segunemisest.
Kas “Hämaruse meelespea” tähendab tagasipöördumist “Swinburne’i” põrgusse? Seda mitte, ühte ja samasse põrgusse ei saa ju kaks korda astuda. Tundes maailma asju, kosmose tukslemisi ja igavese taastuleku rütme – mida muud siis Hasso Krull meile õpetanud on? –, võiks vahest oodata lagunenud kosmose uut, olgu või lokaalset koondumist, kas maa-aluse päästja koju pöördudes või mõnel hoopis ootamatul kujul.