Kõige kaalukamaks poliitiliseks sündmuseks lõppeval aastal olid kahtlemata kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Mitmed sisepoliitikas aasta jooksul tähelepanu pälvinud sündmused olid tingitud just selleks sündmuseks valmistumisest.
Asjad ei ole paremaks läinud
Märtsi alguses lootis peaminister Kristen Michal (Reformierakond) valitsuskoalitsiooni kehva reitingut parandada sotsiaaldemokraatide valitsusest välja arvamisega, pannes neile süüks kõik valitsuse seni tehtud maksutõusud. Paraku valijad seda udujuttu uskuma ei jäänud ning ette võetud valitsusremont olukorda ei parandanud, hoopis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna reiting ületab aasta lõpus kahe valitsuserakonna summaarset toetust.
Suvel võttis Reformierakond ette veel ühe meeleheitliku katse oma populaarsust tõsta, survestades Tallinna linnavolikogu koalitsiooni kiitma heaks lasteaia kohatasu kaotamist. See Pärtel-Peeter Pere veetud poliitiline tsirkuseetendus viis aga oravapartei reitingu veelgi suuremasse langusesse.
Prohvetlikuks osutusid Pere erakonnakaaslastele saadetud kirjas öeldud sõnad: “Mida me rohkem pelgame – kas võimalikku ja paratamatut koostööd Keskerakonnaga või lepime sellega, et Keskerakond ja Isamaa hakkavad pealinnas üheskoos asju ajama?”
Reformierakonna ja Keskerakonna plaanitud koostööst ja lasteaia kohatasu langetamisest ei tulnudki midagi välja, küll aga ajavad nüüd pealinnas üheskoos asju Keskerakond ja Isamaa. Sellise võimuliidu sünnile aitasid kaasa teiste erakondade poolt valimiste eel maha joonistatud punased jooned, mis välistasid koostöö Keskerakonnaga.
Kohalikud valimised kujunesid umbusaldushääletuseks Toompeal võimul olevatele erakondadele, koore riisusid riigikogus opositsioonis olevad erakonnad eesotsas Keskerakonna ja Isamaaga. Kuid ka sotsiaaldemokraadid esinesid tublilt, saades Tallinnas paremuselt teise tulemuse.
Paraku jäävad erakondade jaoks kohaliku elu küsimused sageli teisejärguliseks, nende fookus on suunatud ikkagi võimu saavutamisele kogu riigi tasandil. Kui riigikogul oleks õnnestunud 2005. aastal keelustada kohalike valimisliitude osalemine, siis oleksidki kohalikud valimised vist muutunud pelgalt riigikogu valimiste eelseteks vahevalimisteks.
Võib arvata, et järgmisel aastal läheb paljudes omavalitsustes, kus võimul on erakonnad, peatähelepanu nii suve lõpul toimuvatele presidendivalimistele kui ka riigikogu valimisteks valimistumisele 2027. aasta märtsis.
Ka Tallinna võimukoalitsiooni moodustamise juures võib näha sihi seadmist riigikogu valimistele. Keskerakond ja Isamaa saavad koos pealinnas võimul olles kritiseerida Toompea võimukoalitsiooni tegevust, samal ajal kartmata, et nad teineteiselt valijaid röövivad, nende valijaskonnad on piisavalt erinevad.
Eesti 200 kesine esindatus (nimekiri seati üles vaid kümnes(!) omavalitsuses) ja tagasihoidlik valimistulemus on selge sümptom selle erakonna hääbumisest. Riigikogu valimistel saavutatud 13,3-protsendilisest toetusest jäi kohalikel valimistel alles vaid 1,7 protsenti.
Ilmselt jäävadki selle erakonna “suursaavutusteks” Eesti elu edendamisel Rootsist Eestisse karistust kandma imporditud vangid, välistööjõu sissetoomiseks kolmekordistatud sisserändekvoot, läbimõtlemata ja ressurssidega tagamata reformid haridussüsteemis ning veebikasiinodele Eestis tegutsemiseks loodud soodustingimused. Pikk plaan missugune!
“Iseseisvuse algusaegade aatelised riigimehed on asendunud poliitiliste pudukaupmeestega.”
Kuid ega ka teiste erakondade seis pärast enam kui 30 iseseisvusaastat pole kiita. Arvamusküsitlustes saavutatud kõrge reiting ei ole veel märk poliitilisest sisukusest ning võimekusest ühiskonnaelu probleemidele toimivaid lahendusi pakkuda. Nüüdsed erakonnad on muutunud mõttekaaslaste ühendustest poliitilisteks äriühinguteks, iseseisvuse algusaegade aatelised riigimehed on asendunud poliitiliste pudukaupmeestega.
Poliitikute jaoks on mõisted “demokraatia” ja “põhimõtted” üha sagedamini asendunud (ookeanitaguse suure liidri eeskujul) “diilide tegemisega”. Ehkki meie poliitiline retoorika ei ole veel nii vänge, nagu kasutab Donald Trump oma poliitiliste vastaste aadressil, ollakse tasapisi sinnapoole teel – Kris Kärner on alles esimene pääsuke.
Poliitikutele võib tunduda, et toimuv on üksnes nende omavaheline mõõduvõtmine, justnagu vabavõitlejatel poksiringis. Paraku mõjutab poliitikute omavaheline vaenukõne kogu ühiskonda, nihutades lubatava ja mittelubatava piire. “Kui riigikogu õpiks uuesti rääkima nii, et ka vastane jääb inimeseks, oleks see päris hea algus meeleparandusele,” vastas tehisaru-Jeesus Maalehes Rein Siku küsimusele.
“Olen väga murelik. Meil on demokraatia usalduskriis,” sõnas Isamaa esimees Urmas Reinsalu oktoobris Eesti Päevalehe LP-s ilmunud usutluses.
Oli ka viimane aeg, et murenoodid ühe tipp-poliitiku sõnavõttu ilmuksid. Juba 2012. aastal avalikkuse ette jõudnud Harta 12 avalause kõlas: “Eesti demokraatia laguneb meie silmade all”. Veelgi põhjalikumalt avas Eesti demokraatia hädasid kaks aastat hiljem sündinud algatus “Elamisväärne riik”.
Selles algatuses olid kirjas järgmised sõnad: “Eestit juhtivate parlamendierakondade strateegiline mõtlemine riigist ja rahva tulevikust näib olevat asendunud valdavalt toolist kinni hoidmisega ja pikaks kasvanud parteilise toitumisahela eest hoolitsemisega. Erakonnad on kaotanud sideme kodanikuühiskonnaga ja proovivad seda kompenseerida sisse ostetud turundusteenustega.”
Asjad ei ole paremaks läinud, üksteist aastat hiljem võib Eesti poliitilisele kultuurile panna sama diagnoosi.
Toimiv demokraatia ei seisne vaid vabade valimiste teel võimuinstitutsioonide ametisse seadmises. Kui valimistel neljaks aastaks mandaadi saanud valitsuskoalitsioon saab jätkata oma tegevust isegi siis, kui kunagisest enamusest on alles jäänud napp kümme protsenti, õõnestab selline olukord paratamatult inimeste usaldust demokraatia ja riigivõimu vastu.
Demokraatia peaks tagama, et põhiseaduse esimene paragrahv toimiks ning kõrgeima riigivõimu kandjaks saaks ka tegelikult rahvas. Valimistel võimumandaadi pälvimine ei tähenda monopoli otsuste tegemiseks, vaid kohustust ühiskonna arengut eest vedada, kaasates poliitika tegemisse ühiskonna kogu intellektuaalset potentsiaali.
Mis ootab meid Eesti poliitikas 2026. aastal?
Positiivne stsenaarium oleks selline, mille puhul riigikogu erakonnad suudaks kokku leppida tulevase presidendi isikus ning presidendi riigikogus ära valida. See oleks näide poliitilise koostöö võimalikkusest. Kui valimised jõuaksid valimiskokku, tingiks see järjekordseid poliitilisi jõuvõtteid ning suurendaks ühiskonna lõhestumist veelgi.
Positiivne oleks seegi, kui riigikogu valimiste eel ei keskendutaks vastastikusele mudaloopimisele, üksteise välistamisele ja punaste joonte tõmbamisele, vaid pakutaks pompöössete reklaamikampaaniate asemel valijatele otsustamiseks sisulisi programme.
Kahjuks on praeguse poliitilise seisu pealt raske positiivsesse stsenaariumi uskuda. Kõige tõenäolisem on poliitilise polariseerituse ning erakondade üksteisele vastandumise jätkumine. Mürgine poliitiline kultuur jõuab aga paratamatult ühiskonna igapäevaellu, kahandades inimeste omavahelist usaldust ja ühiskondlikku sidusust. Selline õhustik on demokraatiale hukatuslik.