Aastast kokkuvõtet tehes ei saa mööda sellest, et on olnud Donald Trumpi aasta. Milline see Trumpi maailm on olnud?
See on nüüd aasta jooksul tasapisi paremini välja joonistunud ja need olulised elemendid muidugi olid nähtavad juba Trumpi esimesel ametiajal. Soov vähendada USA koormat Euroopa ja kogu maailma julgeoleku eest vastutava juhtriigina, rohkem huvidepõhine või siis transaktsionaalne lähenemine – see kõik on nüüd kinnitust saanud ja ka süsteemsemaks poliitikaks kujunenud.
Esimene Trumpi ametiaeg ikkagi oli kaootiline ja sellesse ka suhtuti paljuski Euroopas kui millessegi ajutisse, aga nüüd on selline uus arusaamine, ma arvan, Euroopas tekkinud, et see ei ole midagi ajutist, transatlantiline suhe ongi põhjapanevalt muutunud.
Seda maailmakorda meil enam ei ole, kus USA maailmaliidrina nägi endal vastutust maailmakorra säilitamisel, näiteks julgeoleku korralduse põhimõtete tagamisel ja ka lääneriikide ühiste väärtuste kaitsmisel. Need elemendid USA-d hetkel ei huvita, me oleme läinud ajastusse, kus USA maailmavaade on väga suurriigikeskne, see ei ole nii uus, aga lisaks sellele siis ka väga huvidepõhine ja palju keskendub USA ärihuvidele ja ootab liitlastelt palju suuremat vastutuse võtmist, olgu siis Euroopas või mujal maailmas.
Liitlastest küll väga palju endiselt USA räägib, näiteks oma uues julgeolekustrateegias, iseenesest ei ole USA lõpetamas või hülgamas neid liitlassuhteid, mis USA jaoks on alati olnud oluline osa tema globaalsest mõjust, aga USA soovib endale palju vähem vastutust ja liitlased peavad ise oma julgeolekuga palju rohkem tegelema. Ka see, kuidas USA näeb liitlassuhete väärtust, on hästi konkreetselt huvidepõhine. Nii palju kui liitlased suudavad pakkuda midagi sellist, mis vastab USA poliitilistele ja majanduslikele ärihuvidele, selle võrra need liitlased on ka kasulikud ja huvitavad USA vaatest.
Kui suur see muutus selles osas tundub olevat, et universaalsed väärtused nagu demokraatia, inimõigused, rahvusvaheline õigus on pigem ääremärkus nüüd Ameerika jaoks? Varem oli see Ameerika retoorikas keskne element, nii palju kui mina mäletan, need aastakümned ja mingil määral kogu meie Eesti iseseisvusaeg, me oleme elanud sellises ajas, kus me oleme Ameerikalt neid sõnumeid kogu aeg kuulnud ja tahtnud neid ka uskuda, sest need on meile olnud meeldiva ajastu sõnumid.
Ühest küljest see on alati olnud vastuoluline osa USA välispoliitikast. On väga lihtne leida näiteid sellest, kuidas USA ise tegelikult ei ole järjekindlalt igal pool maailmas nendest väärtustest juhindunud.
Aga kui me vaatame nüüd näiteks Eesti, Balti riikide, Ida-Euroopa vaates, siis siin ikkagi see väärtuspõhine USA lähenemine meie regioonile on olnud ülimalt oluline. See, kuidas USA vaatas Balti riikide saatuse peale näiteks üheksakümnendatel aastatel, neil oli arusaamine vabast Euroopast ja sellest, et riigid, kes püüdlevad demokraatia ja vabaduse ja lääne kogukonnaga ühinemise poole, et neid tuleb toetada, et see on USA enda huvides selliseid arenguid toetada.
Või näiteks, kui me vaatame USA toetust Ukrainale sõjas Venemaa vastu, siis need argumendid, miks USA üldse Ukrainat asus toetama, on algul olnud ju väga väärtuspõhised. Ukraina võitleb demokraatlike väärtuste eest, võitleb kogu Euroopa julgeoleku korralduse põhimõtete eest ja kui neid põhimõtteid ja väärtusi ei suudeta Ukrainas kaitsta, siis on neid palju raskem kaitsta ka mujal Euroopas. Nendel argumentidel, ma arvan, enam ei ole kaalu USA poliitikas.
See suurriigikeskne lähenemine nüüd tähendab seda, et Trumpi maailmas see ongi normaalne, et on suurriigid, kellel on privileegid, eelisõigused, nad on tugevamad kui teised ja nad otsustavadki ja määravad väiksemate riikide saatuse üle. See, et USA ja Venemaa omavahel Ukraina tuleviku üle läbirääkimisi peavad ja Euroopat üldse ei kaasa, see oleks ikkagi varem olnud väga ebatavaline lähenemine juba transatlantilise liitlassuhte vaatest. Nüüd see on justkui uus normaalsus, et niimoodi asjad käivadki ja Euroopa peab siis leidma oma viisi, kuidas võidelda selle eest, et ka neid tulemusi mõjutada.
Kuhu me selle liitlassuhtega Ameerika ja Euroopa vahel tänaseks jõudnud oleme, kas see on jätkuvalt liitlassuhe või on see isanda ja vasalli suhe või on see konkurentsisuhe, kui majandusele mõelda, või on see kohati ka vastaste suhe, kus huvid ristuvad?
Liitlassuhe on ta endiselt ja mingi ühisosa on ju ikkagi olemas. See, kuidas Euroopa julgeoleku ja kaitse tagamine on üles ehitatud aastakümnete jooksul, ikkagi sisaldab nii tugevat USA rolli, et seda ei ole võimalik kiiresti muuta.
Ja väga konkreetselt, kui me vaatame USA kohalolekut Euroopas või kasvõi Eestis, sellel tasandil ju tegelikult see liitlassuhe endiselt töötab ja on olemas heidutus Venemaa suunal. Sinna juurde on tulnud siis see tohutu poliitiline ebakindlus, et mis edasi saab ja see väga tõenäoline tulevikuvaade, et USA soovib oma kohalolekut, oma panust vähendada. Sellega peab siis töötama, et kuidas Euroopa kohaneb ja hakkab rohkem ise vastutust võtma, sellest on ka aastaid räägitud, tegelikult see ei ole ka midagi nii uut.
See, et see ühiste väärtuste vundament justkui sealt suhete alt laiali laguneb, see teeb selle ebakindluse veel suuremaks. Tulebki võtta selline realistlikum hoiak Euroopa poolel ja läheneda huvidepõhiselt, leida see ühisosa, mis veel seda suhet koos hoiab, sest ega meil mingit kiiret alternatiivi ka ei ole kuskilt leida.
Ratsionaalsed argumendid iseenesest on olemas, miks on ikkagi USA huvides, et Venemaa ei hakkaks domineerima Euroopas, et Euroopas säiliks stabiilsus, et ei tekiks veel laiemat konflikti või sõda. Need on väga suured küsimused ja Euroopa on endiselt USA vaates kõige olulisem liitlane ja partner. Seda ka Trump tunnistab. Tal on lihtsalt väga omamoodi arusaamine sellest, millist Euroopat ta tulevikus näha tahab.
Just sellest vaatest, mis on väärtuste roll, et mingil väga-väga kummalisel moel see väärtuste dimensioon on nüüd keeratud pea peale ja Trump näeb, et need poliitilised jõud Euroopas, kes on ideoloogiliselt kõige lähemal Trumpi MAGA-ideoloogiale, et need on need poliitilised jõud, kellega USA soovib koostööd teha rohkem ja keda ta soovib toetada ja sooviks näha, et need oleks siis tulevikus Euroopas võimul, mis on ka midagi enneolematut, et USA niimoodi sekkub Euroopa riikide sisepoliitikasse. See arusaam vabadusest ja sõnavabadusest ja demokraatiast, mis seal taustal on, tundub ka täiesti ebaadekvaatne, justkui need rühmad, mis on Trumpile meele järgi, on demokraatlikumad kui need teised poliitilised erakonnad või rühmad, kes tegelikult ju samamoodi esindavad valijate huve ja näevad, et tugev Euroopa Liit on Euroopa huvides. Aga Trump vaatab Euroopa Liidule väga negatiivselt nüüd.
Ja see riikliku julgeoleku strateegia tegelikult teatud mõttes ju trollib Euroopat, et mida iganes oleks tahetud öelda, oleks saanud seda öelda palju viisakamalt, aga see oli sihilikult ärritavaks sõnastatud.
See oli võib-olla kõige suurem üllatus tegelikult, et see lähenemine Euroopale on ikkagi nii jõuliselt mingis mõttes vastandav, negatiivne, just Euroopa Liidu suhtes nii üheselt negatiivne ja nii selgelt väljendab seda soovi toetada teatud poliitilisi liikumisi. Et seda ma päris sellisel kujul ei oleks oodanud, arvestades, et Trump ikkagi on teinud koostööd ja suhelnud mitmete Euroopa liidritega, kes ei esinda neid poliitilisi erakondi enamuses, mida Trump sooviks Euroopas tulevikus võimul näha.
Kas NATO toimib jätkuvalt?
Igapäevasel praktilisel töötasandil NATO toimib. Need USA väed, mis on kohal, need teevad oma tööd täpselt samamoodi edasi nagu varem. NATO-l on oma kaitseplaanid, mille elluviimisega tegeldakse. Selles vaates, jah, kõik toimib ja see annab kindluse, et vähemalt lähiperspektiivis NATO heidutus Venemaa suunal endiselt töötab. Aga selleks, et ta ka pikemas perspektiivis säiliks, peavad Euroopa riigid palju rohkem ise sellesse oma võimekusi mängu panema ja oma kaitsevõimet ja valmisolekut tugevdama.
Olemegi nüüd jõudnud selleni, et mida Euroopa peaks tegema? Kas lisaks kaitsevõime tugevdamisele midagi veel ja kui hästi me oleme hakkama saanud? On küll juba neljas sõja-aasta, on näha, et Ameerika on eemaldumas ja samas see tempo, millega Euroopa relvastub, ei tundu olevat see, mis ta peaks olema selles olukorras.
Nii see on, et Euroopa riigid on küll asunud palju rohkem kaitsesse panustama, see suund on positiivne, aga paljude riikide puhul ikkagi liiga aeglaselt ja see arusaamine julgeolekuolukorrast ja ohtudest on ikkagi erinevatel Euroopa riikidel veel väga erinev. See on mingis mõttes geograafiline paratamatus, aga samas me ikkagi vaatame ohustsenaariume, mis on väga tumedad kogu Euroopale.
Kui peaks minema nii, et Ukrainas tuleb mingi halb ajutine rahulepe ja Venemaa saab sellest julgustust juurde ja liigub edasi oma plaanidega Euroopa julgeolekukorraldust ümber muuta, võib tekkida ka laiem konflikt, võib tulla uus rünnak Venemaa poolt Ukraina või mõne muu riigi vastu.
Need on kõik sellised stsenaariumid, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Aga kahjuks ei ole näha, et kõik Euroopa riigid ühevõrra tõsiselt võtaksid seda ja näeksid, et see mõjutab siis ikkagi kogu Euroopa heaolu ja julgeolekut, kui need negatiivsed stsenaariumid peaksid käiku minema.
Euroopal iseenesest on olemas ressurss ja võime neid takistada ja selle nimel tuleb tööd teha. Aga praegu me näeme, et need on Põhja-Euroopa riigid, kellel on ühtne arusaam, Põhjala-Balti riigid, Poola, Saksamaa ka tegeleb väga tõsiselt kaitsega ja ma arvan, et see on võib-olla otsustava tähtsusega meie regiooni julgeolekule. Suurbritannia muidugi on alati julgeolekuolukorrast meiega sarnaselt aru saanud ja olnud sellise realistliku vaatega Venemaale. See on positiivne aspekt selle praeguse tumeda julgeolekuolukorra juures.
Põhja-Euroopas on selline tugev riikide rühm, kus on olemas kaitsetahe, kus tegeletakse võime tugevdamisega, kus on realistlik hoiak selles suhtes, et liitlassuhet kuidagi tuleb nüüd elus hoida ja hakkama saada selle USA-ga, kes meil praegu liitlasena on, Ukrainat tuleb edasi toetada, see on kõige kriitilisem praeguse hetke ülesanne, mis mõjutab meie enda julgeolekut.
Venemaa kindlasti ka vaadates siin Läänemere regioonile ikkagi näeb, et siin on riigid, kellel on jõudu ja otsustavust. See on see, mis annab mulle teatud kindlust praeguses olukorras, et me saame nende julgeolekuohtudega hakkama, millega me praegu silmitsi oleme.
Kas võib-olla ongi lõpuks nii, et NATO-st eraldub eraldi grupp, nii-öelda Põhja-Euroopa grupp, kes seisab oma huvide eest, tekib uus kaitseallianss?
See hetkel ei ole realistlik väljavaade, sellist formaalset eraldumist ei ole toimumas, pigem tahtekoalitsioonid on see praeguse hetke lahendus, kuidas ikkagi reaalselt tegutseda Euroopa julgeoleku tugevdamise nimel, kuidas lisada toetust Ukrainale ja kuidas leida mingid lahendused Ukraina julgeolekutagatistele. Kui seda ei ole võimalik teha kollektiivselt kogu NATO või kogu Euroopa Liidu raames, siis eralduvadki need tahtekoalitsioonid ja teevad neid otsuseid omavahel. See ei ole ideaalne lahendus, parem oleks alati, kui on need suured institutsioonid, kes kaasavad kindlasti kõiki liikmesriike ja kellel on omad väljatöötatud otsustusmehhanismid, mis annavad kindluse ka väikeriigile, et me oleme seal laua taga, kus neid otsuseid tehakse.
Aga selline pragmaatiline väljapääs sellest olukorrast, kus nii NATO kui ka Euroopa Liit ikkagi ei ole piisavalt ühtsed, siis see väljapääs on see, et teha asju tahtekoalitsioonide raames, mis ei ole kuidagi vastanduvad NATO-le või Euroopa Liidule, aga nad lihtsalt väga praktiliselt teevad asju, mida ei ole võimalik suurema riikide rühmaga teha.
Millised valikud Eestil võivad ees seista või sellega kaasneda? Kas me ei või olla mingil hetkel selliste halbade valikute ees, kus näiteks ameeriklased tahavad, et suhted Venemaaga oleksid väga toredad ja ootavad eurooplastelt võib-olla sedasama? Või kui me peame valima Ameerika ja Euroopa vahel, kui me peame valima oma suure liitlase huvide ja võib-olla rahvusvahelise õiguse vahel, mida Eesti siis peaks tegema, mida silmas pidama?
Eks Eesti on muidugi alati püüdnud vältida selliste valikute tegemist USA või Euroopa vahel või siis USA mingite huvide või rahvusvahelise õiguse põhimõtete vahel. Täiesti võimalik, et neid valikuhetki tuleb edaspidi rohkem. Ja siin tulebki väga hoolikalt läbi mõelda ja koos samameelsete riikidega Euroopas kujundada need ühised positsioonid.
Näiteks, kui peaks tekkima olukord, kus USA on valmis tunnustama mingite Ukraina alade vallutamist Venemaa poolt, nende kuulumist Venemaale, siis see on asi, millega kindlasti Euroopa riigid ei saa kaasa minna. Eesti ei hakka tunnustama agressiooniga saavutatud alade okupeerimist, siin tulevad sellised piirid vastu, kus tuleb oma põhimõtete juurde kindlaks jääda.
Samamoodi, majandushuvide puhul siin kindlasti on seda konkurentsi Euroopa ja USA vahel ja majanduslikult Euroopa on see ühendus, kuhu Eesti kuulub, ühisturg kõigi oma tugevustega. Ja seal ei ole vaja ka nagu ülearu karta seda, et mingites küsimustes USA ja Euroopa huvid ei kattu. Et seda konkurentsi on ja ma arvan, et Euroopa tegelikult suudab ka saavutada sellist suuremat respekti USA vaatest, kui ta ikkagi suudab neid oma huve defineerida ja neid piire tõmmata. Et on nagu soov küll liitlassuhet säilitada, aga see ei saa toimuda mis tahes hinna eest, et me ei saa teha selliseid muudatusi oma poliitikas, mis siis säilitaks justkui liitlassuhte, aga tegelikult annaks ära mingid sellised põhimõtted või normid või väärtused, mis on meie julgeoleku aluseks.
Kas siin ikkagi või tekkida see hirm või oht, et Eesti on valmis milleks iganes, peaasi, et USA liitlassuhet säilitada, sest nagu me enne rääkisime, Euroopa on väga nõrk militaarses mõttes?
Ei saa olla valmis milleks iganes, see ei saa olla Eesti lähenemine ja meil on samameelseid liitlasi Euroopas, kes samamoodi seda olukorda hindavad.
Jah, püüame olla teatud piirini pragmaatiliselt realistlikud USA suunal, aga kui USA näitab üles valmisolekut minna kaasa Venemaa nägemusega Euroopa julgeolekuarhitektuurist, siis see on see punane joon, kust me ei saa enam üle minna, sest see läheks nii vastuollu Eesti riigi julgeolekuhuvidega.
Me ei saa justkui anda läbi USA toetust Venemaa püüdlustele taastada oma mõjusfääri, see ei saa kuidagi olla Eesti huvides. Isegi kui mingi selline valikukoht tekib, et justkui tundub, et kas USA liitlassuhte säilimine või siis see, et kaotad USA toetuse, siis ma arvan, et Venemaa nägemuse vastu töötamine, et Venemaa ei saaks suruda peale oma tahtmist, oma domineerivat rolli, oma nägemust Euroopa julgeolekukorraldusest, see on ikkagi Eesti julgeolekuhuvide tuum, millest tuleb kinni hoida ja koos oma liitlastega töötada selle nimel ja nii palju kui võimalik ikkagi endiselt koostöös ka USA-ga. Aga kui see mingis küsimuses võimalikuks ei osutu, siis tuleb ka võtta neid positsioone, mis ei ühti USA omadega.
Praegu rahukõnelused käivad Ukraina teemadel, kuhu need võivad jõuda?
Ma väga kiiret lahendust endiselt ei näe. USA poolelt on muidugi see surve väga suur ja surve eelkõige Ukrainale leppida suurte järeleandmistega. USA soovib jõuda rahulepinguni, Venemaa mängib sellega kaasa, aga mida ma ei näe, on Venemaa valmisolek päriselt rahuks. Venemaa ikkagi nõuab edasi praktiliselt Ukraina allaandmist kõigile Venemaa nõudmistele. Venemaa ei ole mingeid mööndusi hetkel valmis tegema.
Nii et lõpuks ikkagi me jõuame tagasi sellesse punkti, kus tuleb survet Venemaale veel suurendada. Ja see ei ole kuidagi perspektiivitu lähenemine, sest ega see olukord Venemaa jaoks ei ole ka lihtne ja läheb järjest raskemaks.
Nii et ma loodan, et Euroopa ja Ukraina suudavad hoida seda joont, et ei ole mingit põhjust praegu minna sellist teed, et leppida kõikide Venemaa nõudmistega. Ukraina ei ole kokku kukkumas, tuleb natukene veel vastu pidada ja tuleb Venemaale seda sõjahinda ikkagi veel suuremaks ajada. Sanktsioonide mõju tasapisi töötab, Venemaa majandus läheb järjest raskemasse seisu, nii et peab jõudma olukorda, kus Venemaa päriselt soovib sõda lõpetada.