Praegusest niitude võrgustikust ei piisa ökosüsteemide toimimiseks ega liikide püsimiseks, viitab Tartu Ülikooli ökoloogide värske Eesti poollooduslike niitude seisundi hinnang. Pärandniitudega seotud elurikkuse päriselt säilitamiseks peaks olema hooldatud niitude pindala vähemalt kaks korda suurem.
Pärandniidud ehk poollooduslikud niidud on kujunenud sajanditepikkuse niitmise ja karjatamise tulemusel. Kuna neid ei ole küntud ega väetatud, on kujunenud rikkalik kodumaine elustik – just see teeb meie niidud Euroopa mastaabis erakordseks, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia professor Meelis Pärtel.
Virtsu lähedal asuvalt Laelatu puisniidult on leitud 10×10 cm suurusel lapil veerandsada taimeliiki, mis on maailmarekord. Kusagil mujal ei ole nii väikesel proovialal rohkem taimeliike kokku loetud. Eesti niidud tervikuna on koduks viiendikule meie ohustatud liikidest, sealhulgas käpalistele, rukkiräägule ning lisaks paljudele tolmeldajatele jalooduslikele põllukahjureid piirajatele.
Peale liigirikkuse tagavad niidud seega meile põllukultuuride tolmeldamise, süsiniku sidumise, loodusliku kahjuritõrje, puhverdatud vee liikumise ning Eestile omaste maastike mitmekesisuse. Need on ühtaegu looduse ja maaelu tugisüsteem – osa põllumajandusmaastikust, turismipotentsiaalist ning kogukondlikust identiteedist.
Väljasuremisvõla juured
Eestis on praegu alles ligikaudu 132 000 hektarit pärandniite, mis on vaid väike osa 20. sajandi alguse miljonist hektarist. Veelgi murettekitavam on, et neist hooldatakse ainult ligikaudu 50 000 hektarit. Meie uuringust selgus, et kaitsealadel asub umbes 92 400 ha pärandniite, millest hoolduses on vaid 43 500 ha. Väljaspool kaitsealasid on niite 39 600 ha, kuid neist hooldatakse kõigest 6700 ha.
Ökoloogias tuntud 30 protsendi reegel ütleb, et kui elupaigast jääb alles alla kolmandiku selle endisest ulatusest, algab liigikadu, mida nimetatakse sageli väljasuremisvõlaks. Liikide kadumine on eriti kiire, kui alles on alla kümne protsendi elupaigast. Just seda Eesti praegune niitude maht peegeldab. Praegune pindala ei taga liigilise mitmekesisuse püsimist, eriti kuna suur osa niitudest on halvas seisukorras või killustunud väikesteks laikudeks.
Eesti niitude paremik
Selgitamaks välja, milliseid alasid tuleks eelisjärjekorras taastada ja hooldada, töötasime välja niidualade fookusjärjestuse. Selleks hindasime iga niitu nelja koondnäitaja järgi: esmalt vaatlesime looduskaitselist kvaliteeti ehk ekspertide antud hinnangut, kaitsealuste liikide esinemist, niitude ajaloolist ulatust ümbruskonnas ning sobivust võtmetähtsusega liikidele.
Teiseks hindasime sotsiaal-majanduslikku potentsiaali ehk hooldustegevuste senist ulatust, taastamise teostatavust ja turismivõimalusi. Vaatluse all olid ka maastiku sidusus, (kuivõrd seob niiduala omavahel teised niidulaigud ja aitab liikidel levida) ning unikaalsus ehk elupaiga haruldus nii Eestis kui ka Euroopas.
Need kriteeriumid koondasime rahvusvaheliselt tunnustatud looduskaitse planeerimise tööriista Zonation, mis võimaldas alad järjestada maksimaalse looduskaitselise kasuga.
Modelleerimise abil saime teada, kuidas kasvab kaitsealuste liikide koguarv niitude järk-järgulisel kaitse alla võtmisel või taastamisel. Lisaks kasutasime Chao indeksit, mis arvestab ka seni avastamata liikide potentsiaali.
Saadud tulemused näitasid, et enamiku niidutüüpide praegune hoolduspindala on liiga väike, et säilitada liike pikaajaliselt. Eriti kriitilises seisus on puisniidud, millest on järgi vaid murdosa ajaloolisest ulatusest. Rannaniite ohustavad seevastu üha enam kliimamuutused: merepinna tõus ja tormide sagenemine. Ellujäämise tagamiseks tuleb lähtuda suuremast kahest väärtusest: pindalast, mis tagab liikide püsimise, ja pindalast, mis taastab maastiku ajaloolise sidususe.
Pärandniitude seisund sõltub ka niinimetatud tugialadest, mis aitavad liikidel ellu jääda ja levida. Nende hulgas on olulised näiteks liigirikkad püsirohumaad, hooldatud elektriliinide trassid ning looduslikud tee- ja põlluservad. Uuring joonistas välja ka piirkonnad, kus kunagine niiduvõrgustik on peaaegu kadunud, kuid kus ökoloogiline mälu võib veel püsida. Just sinna tuleks kõige kiiremini luua tugialad ja alustada taastamisega.
“Niidumeeter” – uus abivahend otsustajatele
Uuringutulemustele praktilise väljundi loomiseks lõime planeerijatele interaktiivse veebirakenduse “Niidumeeter”. Sealt saab uurida kõiki niidualasid ja nende kvaliteeti, sidususe ja majandusliku potentsiaali hinnanguid ning näha piirkondi, kus tugialade vajadus on kõige suurem. Rakendus võimaldab tulemusi uuendada kohe, kui maastike kohta on uusi andmeid.
Eesti pärandniitude kaitses on tehtud palju. Värske uuring kinnitab, et pindalalised eesmärgid ei ole aga veel täidetud. Paljud niidutüübid on halvas seisundis ning ilma lisatoetuseta ja tugialade laiendamiseta ohustab osa elurikkusest väljasuremisvõlg. Selle vältimiseks tuleb targalt tegutseda, võimalusel suunata taastamine fookusjärjestuses olevatesse esimestesse piirkondadesse ning rajada ja hoida tugialasid üle Eesti, mitte ainult kaitsealadel. Samuti on oluline tõsta teadlikkust maaomanike ja otsustajate seas.
Kui tahame, et Laelatu puisniidu maailmarekordiline liigirikkus püsiks, rukkiräägu hääl kõlaks ja käpaliste kirevad õied rõõmustaksid loodushuvilis ka tulevikus, peame käsitlema pärandniite kui olulist elupaigavõrgustikku. See vajab ruumi, järjepidevat hoolt ja targalt suunatud otsuseid.