Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei peaks arstid iseendale psühhotroopseid ravimeid välja kirjutama, samas kui arstkonna arvates ei ole tegemist süsteemse probleemiga ning lahendusena tuleks eelistada sihipärast järelevalvet, mitte üldkeeldu.
2016. aastast on kehtinud ravimiseaduses paragrahv 33, mille klausel näeb ette, et retseptiravimeid tohib väljastada üksnes teisele inimesele. Kuigi seadus ei lubanud varasemalt arstidel endale retseptiravimeid välja kirjutada, hakkas retseptikeskkonnas seadust jõustama terviseamet sellises mahus alles oktoobri lõpust.
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht Andres Lehtmets ütles “Vikerhommikus”, et kuidagi oli see muudatus paljudest arstidest mööda läinud
“Ega me arstidena alusta igat tööpäeva hommikut Riigi Teataja lugemisega. Eks me rahulikus usus lähtusime ikka sellest põhimõttest, mis oli minu mäletamist mööda kusagil 2000. aastate alguses olevas ministri määruses, mis väga selgelt ültles, et arst võib endale ravimeid välja kirjutada. Selles teadmises me oleme elanud ja ilmselt on paljudele seadusemuudatus kahe silma vahele jäänud. Ühel hetkel hakati seda väga jõuliselt reguleerima, mis omakorda tuli üllatusena, sest see toimus üleöö ning see ei puudutanud ainult narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid, vaid kõikide ravimite väljakirjutamist,” sõnas ta.
Üks keskne murekoht on psühhotroopsed ravimid. Need on ained, mille väärkasutus võib kaasa tuua sõltuvuse ja tõsised terviseriskid. Lehtmetsa sõnul ei tähenda aga see automaatselt, et arstid neid ravimeid kergekäeliselt või pahatahtlikult kuritarvitaksid.
“Terviseameti hinnangul on iseendale välja kirjutatud ravimite seas psühhotroopseid ravimeid tõepoolest märgatavalt rohkem. Samas ei saa sellest järeldada, et tegemist oleks kuritarvitamisega. Sageli on põhjuseks praktiline olukord, kus arstil ei ole õigel hetkel võimalik pääseda teise arsti või psühhiaatri vastuvõtule,” sõnas ta.
Tema sõnul ei erine arstid inimeste tervisekäitumise poolest oluliselt ülejäänud elanikkonnast. “Ma ei arva, et arstide seas oleks psühhotroopsete ravimite väärkasutust rohkem kui mujal ühiskonnas,” ütles Lehtmets.
Psühhotroopsete ravimite väljakirjutamine on Eestis tema sõnul niigi rangelt reguleeritud. Iga retsept peab olema dokumenteeritud, avatud peab olema haigusjuht ning kogu tegevus on digiretseptide süsteemi kaudu tagantjärele kontrollitav. “See ei ole lihtne protsess ega midagi sellist, mida saaks märkamatult teha,” rõhutas Lehtmets.
Just seetõttu on tema sõnul küsitav, kas täiendav piiramine on õigustatud. Tema hinnangul on Eesti läinud rangema tee peale kui mitmed lähiriigid, kus arstide eneseretsepte käsitletakse paindlikumalt.
“Ma ei taha väita, et Eestis ei ole ühtegi arsti, kes reegleid rikuks. Arstide Liit on juba aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et meil oleks vaja tõhusamaid järelvalvemeetmeid just seal, kus reegleid rikutakse, sealhulgas ka siis ravimite väljakirjutamise reegleid,” lausus ta.
Samas hoiatab ta lihtsustatud lahenduste eest. “Kui on arste, kellel on probleemid, näiteks nende enda tervisliku seisundi tõttu, siis nad vajavad abi ja suunamist, mitte pelgalt administratiivset keeldu,” sõnas Lehtmets, võrreldes olukorda tolmu pühkimisega vaid põrandalambi ümbert.
Tema sõnul jääb sageli tähelepanuta ka see, et märkimisväärne osa psühhotroopsetest ravimitest liigub mustal turul, mitte arsti retsepti kaudu.
Lehtmetsa hinnangul tuleks teemat käsitleda lisaks seadustele ka arstieetika ja kutsealaste kokkulepete kaudu. Üks laialt levinud põhimõte on, et arst ei ravi iseennast. “Erandlikes olukordades võib eneseretsept olla mugav lahendus, aga süsteemne eneseravi ei ole õige,” ütles ta.