Ühe suursündmusena jääb lõppevat aastat meenutama laulupidu. Kui laulupidu on Neeme Järvile alati jälje jätnud, siis seekordne oli veel eriti eriline. “Niisugust vägevat Kulli marssi nagu me kaks korda tegime, pole olnudki, kus nii tohutu mass laulis kaasa ja meil oli suur rõõm ja lõbu, mis lõppes natuke imelikult. Detailidest pikalt ei räägi, kõik teavad, mis toimus,” ütles maestro.

Tavaliselt veedab Järvi talve Floridas, sooja päikese all. Aega, kui ta viimati terve talvehooaja Eestis oli, dirigent hästi ei mäletagi. “Tegelikult, kui hakata meelde tuletama, siis see oli põhiliselt aeg, kui ma siin elasin. See elu oli põhiliselt siis, kui ma siin töötasin. See töötamise aeg oli küllaltki pikk, alates aastast 1960, kui ma sain Eesti Raadio sümfooniaorkestri dirigendiks. Mõelge siis tagasi, mis oli aastal 1960 ja mis on praegu. Ma pean ütlema, et see väike osa, kus me ei olnud siin, algas pihta 1980. aastast. Siis hakkas vahelduv rassimine mööda Euroopat, Ameerikat ja hiljem ka Eestit. Nii et tegelikult mitmekesistus minu elu marsruut, kus ma pidin igal pool juhatama nii palju kui ma jõudsin, mida ma ka tegin,” rääkis Järvi.

Pärast 1960. aastal tööle asumist juhatas Järvi kõikidel laulupidudel, kuni 1980. aastal Eestist ära sõitis. Tagasi tulles hakkas ta muidugi uuesti pidudel juhatama.

Järvit on alati sümpatiseerinud Gustav Ernesaks oma ajaloolise taustaga. Olles oma aja üks suurkujusid, lõi ta Järvi sõnul suurepärase kollektiivi – ligi sajaliikmelise meeskoori, mis ei olnud tol ajal üldse tavaline.

“See meeskoor eksisteerib tänaseni, jumal tänatud. Teiseks ta oli helilooja, ta kirjutas väga ilusaid laule. Ta oli isiksus, kellel oli imposantne välimus, ta nägi väga hea välja, ta kirjutas ühe ilusama Eesti laulu, “Mu isamaa on minu arm”, keda tuletatakse sellega meelde igal pool, mis peaks tegelikult olema Eesti hümn,” on dirigent veendunud.

Järvi arvates saaks see laul väga ilusti olla Eesti hümn, sest isegi kui ka sopranid ei saa kõrget nooti kätte, tunneb meloodiat siiski kogu rahvas. “See on haruldane, et ta kirjutas niisuguse laulu ja kirjutas oma nime ajalukku,” lisas maestro, kel paraku pole olnud endal võimalust lugu juhatada, sest tegu on koori-, mitte orkestrilooga.

“Minul on niisugune lootus, et ma saan kunagi ka ühe kooriteose laulupeol juhatada. Mis see juhatamine siis lõpuks on? Orkestri juhatamine või koori juhatamine, see on üks ja sama. Kõik sama hingamine. Kui palju ilusat koorimuusikat on, mis läheb minust mööda. Ma mõtlen mõnikord kammermuusikat isegi, kus on väiksed teosed, tahaks juhatada, aga ei saa juhatada viit inimest. Nii et tegelikult otsid kohta, kus sa saad, aga muidugi koorimuusika, see on rikas,” ütles Järvi ja lisas, et tänapäeval tundub lausa uskumatu, et tänu Ernesaksale ehitati laulukaar.

“Kujuta ette, kui me täna tahaks ehitada laulukaart, ei tuleks välja. Me räägime oma linnahallidest, uutest saalidest, ei tule välja, aga laulukaar tuli välja raskel ajal, kus leiti, et ikkagi oli vaja.”

Neeme Järvi Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Ernesaks kirjutas loo “Mu isamaa on minu arm” 1944. aastal, mõni päev enne, kui Tallinnasse hakkasid pommid langema. Järvi on elanud küll Nõmmel, aga pommitamise ajaks oskas ema viia lapsed Märjamaale Paekülla, kus vahetas Nõmme maja ühe kohaliku talumehe taluga.

“Elasime Paekülas maainimestena. Esimene võimalus, kus ma üldse sain õppida, oli Paeküla algkoolis, see oli juba siis üleminekuaeg. Aga ma nägin kõiki sõjaraskusi. Ma nägin seda pealt, kuna meie talu oli täielikult maantee ääres, mis Pärnu poole läks ja sealt tuli. See oli ainuke maantee, mis oli. Ma nägin, kuidas eesti-saksa sõdurid põgenesid ja kuidas eesti-vene sõdurid tulid ja võtsid nad kinni. Needsamad eesti sõdurid tulid tagasi põgenikena ja vangidena ja olid näljas. Viskasime eesti poistele kartuleid. Üks teine eestlane ütles, et kui viskate, laseme maha. Niisugust asja me nägime ja tunnistasime seda pealt, kuidas kaks eesti sõjaväge olid üksteise vastu aetud,” meenutas maestro.

Tallinna pommitamisest mäletab Järvi, et ema ja isa panid palitud selga ning koos mindi õue vaatama, kuidas taevas põleb. “See oli 80 kilomeetrit eemal. See oli üks hirmus aeg, aga meid ei olnud selle asja juures. Me nägime kaugelt ja teadsime, et Tallinn põleb,” ütles Järvi.

Järvide ema töötas juuksurina. Ta mängis poegade elus suurt rolli ja Neeme Järvi ütleb tänaseni, et ilma emata ei oleks kõike seda, mis on praegu.

“Ilma emata ei oleks Vallo Järvit olnud, ilma Vallo Järvita poleks mind olnud. Pärast mind ei oleks Paavot, Kristjanit ega Marit, minu lapsi, kes kõik on muusikud ja ka Vallo lapsi. Teet, Andrus, Mihkel, Miina, viis last, nad kõik on Järvid, kes teevad muusikat, kultuuri. Nad teevad head professionaalset muusikat. See kuidagi läks emast edasi. Ema oli see, kes suunas meid,” lausus Järvi.

Teekond dirigendiks

Paeküla algkoolis õppis noor poiss A-d ja B-d selgeks ning tuli paari aasta pärast Tallinnasse tagasi. Samal ajal, kui Järvi Rahumäe algkoolis õppis, käis ta ka Müürivahe tänaval asunud Tallinna muusikakoolis.

“See ei olnud Georg Otsa kool, see oli lihtsalt Tallinna konservatooriumi juures asuv muusikakool. Ma käisin selles muusikakoolis Kristjan Vestre juures löökpilliklassis. Ma olin siis üheksa-aastane, kui ma hakkasin seal käima. Ma tahtsin Tallinna konservatooriumisse saada 14-aastaselt, aga mind ei võetud, sest ma olin liiga noor,” meenutas Järvi.

Ta asus siis uuesti muusikakoolis õppima, seekord koorijuhtimist, mille õpe vältas neli aastat. Samal ajal mängis ta orkestrites löökpille ja oli ksülofonisolist.

“Kui ma olin ksülofonisolist, teenisin omale väiksed rahad, et minna plaadipoodi. Raekoja platsis oli AEG pood, kus müüdi igasuguseid asju. Järsku ma vaatan, et mingisugused Tšehhi plaadid olid saada, Supraphoni plaadid ja selle peale oli vene keeles kirjutatud Mahleri neljas sümfoonia. Vene keeles ja Tšehhi plaadid. Mõtlesin, kuidas see asi siis oli. Siis oli Ida-Saksa, mis tõi Venemaale kõik asjad peaaegu muidu. Me saime osta kõiki asju, mis Ida-Euroopas olid. Isegi Tallinnasse sattus Mahleri neljas sümfoonia, Karel Šejna juhatas ja ma mõtlesin, et nii head lõhna pole ühelgi plaadil olnud, selle ma kindlasti ostan. Läksin koju, panin peale, see on minu lemmiksümfoonia siiamaani,” lausus dirigent.

Neeme Järvi Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

16-aastasena juhatas Neeme Järvi esimest korda ooperis Straussi opereti “Öö Veneetsias” avamängu. Ta mängis sel ajal ooperis orkestris ksülofoni, kui vend Vallo juhatas operette ja muud.

“Ta oli esimene professionaalne dirigent muuseas, õppinud Tallinna konservatooriumis Roman Matsovi juures. Erich Kõlar oli teine, kes oli siis Vanemuises. Siis tuli välja niimoodi, et tuli ükskord üks kontsert ja sellel kontserdil mängisin mina Hatšhaturjani viiulikontserdi kolmandat osa ksülofonil. Orkester oli laval, Vallo juhatas, see oli viiulipartii ja ma mängisin ksülofoni, orkestri saatel. Vallo ütles, et kas sa saad juhatada seda avamängu, ma ütlesin, et saan. Ma juhatasin seda avamängu eksprompt, ilma igasuguse treeninguta. Juhatasin seda, sest ma olin näinud, kuidas Vallo juhatab. Ma teadsin seda, et seal olid jube naljakad stseenid alati sel ajal, kui orkester ei mänginud. Laval toimusid siis toredad naljajutud, niisugused, nagu operetis on tavaliselt. Siis ma vaatasin seda, naersin, mul oli väga lõbus alati Estoniasse minna,” sõnas Järvi, kel tekkis sest hetkest alates suur tahtmine minna Leningradi õppima ja see võimalus ka avanes.

“Ma sõitsin Leningradi konservatooriumisse eksamitele, mis on kõige suurem, vägevam Vene konservatoorium üldse, Rimski-Korsakovi nimeline. Sain ooperi ja sümfooniaorkestri dirigentide klassi sisse. Mind võeti vastu ainukese Nõukogude Liidu artistina. Teised olid Vietnamist, Ida-Saksamaalt. Kõik nad olid sinna võetud sõpruse tähe all, aga mina olin ametlik, kes võeti vastu. Isegi imestan,” nentis dirigent.

Järvi sai Leningradis aru, et ta ei oska üldse juhatada nii, nagu oleks pidanud. Konservatooriumis oli tema sõnul viis väga professionaalset pedagoogi, Järvi sattus endise Kirovi, nüüd Maria teatri dirigendi Yuri Gamalei juurde.

“Igas tunnis pidin pool ooperit läbi võtma, “Ivan Sussanin”, “Ruslan ja Ludmilla”, Glinka, kõik vene muusika, mida ma üldse ei tundnud, aga ma kõik juhatasin läbi. Ma sain kuidagimoodi selle dirigeerimisega hakkama, põhimõtteliselt väga vähe pidi mulle selgitama tehnilisi asju. Aga siis need kõik dirigendid koondati, nagu oli kombeks, kokkuhoid. Jäeti ainult kolm professorit. Minu käest küsiti, kelle juurde ma läheks edasi. Ma ütlesin, et Nikolai Semjonovitš Rabinovitš. Oli üks niisugune tore mees, kes näris oma keelt ja raputas käsi kogu aeg. Mulle ta nii meeldis, sest ta tekitas niisuguse vabaduse, et sa saad oma kätega mittekontrollitult üks-kaks-kolm-neli juhatada, aga vabalt kätega liigutada. Ma olin siis juba õppinud vabamaks selle kahe aasta jooksul, mis ma Gamalei juures olin. Hakkasingi õppima korralikult, tegelikult, kokku viis aastat,” ütles maestro.

Järvile omane tehnika on tema sõnul kujunenud ja inspiratsiooni saanud igalt poolt.

“Inimene õpib nii kaua, kui elab, igalt poolt võtab midagi. Minu arust on see väga tähtis, et eeskujud peavad olema. Mul olid sel ajal väga head eeskujud. Kõige ilusam saal üldse maailmas, muuseas, on Leningradi filharmoonia suur saal. See on vana tsaariaegne saal lühtritega, hea akustikaga ja seal töötas Jevgeni Mravinski oma orkestriga. See Mravinski orkester oli kõige parem Nõukogude Liidu orkester. Ma käisin seal kogu aeg proovides,” meenutas Järvi.

Seal nägi ja kuulas Järvi veel teiste seas New Yorgi filharmoonikuid koos Bernsteiniga, Bostoni orkestrit, Charles Munchi ja Pierre Monteux’d. “Ma olin iga nädal kogu aeg rõdul, kuulasin neid ja vaatasin, kuidas peab juhatama maailma parimaid orkestreid,” rääkis dirigent.

Noore dirigendina meeldis Järvile kõik, kust ta õppida sai. Näiteks imponeeris talle Kurt Sanderling, kes Järvi sõnul juhatas alati nii, et käed olid püsti.

“Ta oli Ida-Saksast pärit ja võeti sinna dirigendiks. See oli niisugune aeg, kus tal oli vaja tööd. Ta juhatas ilusti, oskas rääkida muusikast ilusti. Aga siis ma jätsin selle maha, sest tema kõrval oli Mravinski, peadirigent. Tal oli nii peen tehnika, kõik oli väikselt, natukene, ta jutustas oma kätega. Väga kategooriline ja nõudlik. Ta tegi Tšaikovski sümfooniaga alati kuus proovi ja viis proovi viienda sümfooniaga ja mängis ikka samu tükke kogu aeg. Mis oli suur asi, ta mängis kõik Šostakovitši sümfooniad esimest korda, mis kandus üle ka Eestisse, Roman Matsov mängis pärast teisena kõik Šostakovitši sümfooniad Tallinnas,” märkis Järvi.

Põhiliselt saksa dirigendid on Järvi hinnangul need, kes väga rangelt ja konservatiivselt dirigeerivad.

“Saksa dirigendid ei ole musikaalsed. Saksa dirigentidel on niisugune eins, zwei, drei. Ainuke hea mees on Furtwängler. See mulle meeldib, sest ta oli ka helilooja. Vaata, kui inimesel on mastaapi, kui inimesel on laiemat vaadet muusikale kui ainult takti löömine, siis Furtwängler oli niisugune inimene. Bruno Walter, Otto Klemperer olid niisugused ja Carlos Kleiberi isa, tema oli ka väga tuntud saksa dirigent,” tõi maestro välja.

Sõprus Rabinovitšiga

Konservatooriumis oli Järvil alati julgust teha ja proovida, samal ajal kui teised vakka olid.

“Mina olin see, kes kogu aeg istus tema (Rabinovitši – toim.) kõrval. Tal oli kaks üliõpilasorkestrit ja üks orkester dirigentidele. Spetsiaalne professionaalne orkester. Ta küsis, kas keegi on valmis juhatama, ma ütlesin, et mina olen alati valmis juhatama. Kui ma tundi läksin, siis mina juhatasin. Teised vaatasid kõik pealt, keegi ei julgenud tulla tükiga välja,” sõnas Järvi.

Neeme Järvi Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Ta meenutas, et leidis vanast tohutu suurest tsaariaegsest raamatukogust Brahmsi “Traagilise avamängu” ja kuigi Rabinovitš ei olnud tükist varem kuulnudki, juhatas ta seda hiljem hea meelega.

Rabinovitš ja Järvi said üksteise lemmikuks, olgugi et õpetaja trampis tunnis jalgu vastu maad ja ei olnud millegagi rahul.

“Tunnis oli kahe klaveriga see asi. Aga kui ma orkestri ees olin, mõnikord ma ei saanud orkestriga ka hakkama ja siis ta ütles mulle päris näkku, et see ei kõlba kuskile. Üldiselt me armastasime Straussi muusikat. Kui me pärast Rabinovitšiga koos jala koju läksime, üle Liteinõi silla, tema elas seal üle jõe, siis me laulsime Johann Straussi valsse ja polkasid ja kodus mängisime veel neljale käele ka. Klaver oli häälest ära, aga ikka mängisime. Jäi vahepeal pooleli, siis hakkas uuesti pihta. Ja siis muidugi sõime väga maitsvalt,” lausus Järvi.

Rabinovitši keelenärimise komme oli Järvi sõnul mitmel korral väga koomiline. “Ma teadsin seda, et kui Karajan ükskord tuli Viini filharmoonikutega ja mängis “Coriolanuse avamängu” Beethovenilt, siis Mravinski ja kõik olid kohal, kõik oli nii pidulik, ja Rabinovitši keel käis kogu aeg vasakule ja paremale. Kui see Karajan tuli nagu kuningas välja, käis Beethoveni “Coriolanuse” pauk, siis keel jäi seisma. See keel ei liikunud enam. See oli nii vaimustav, see pauk. Siis kui toidulauas toodi lehmakeel, et see on Semjonovitši lemmiksöök, ma ütlesin, ma tean. Nad olid intelligentsed inimesed, Mravinski ja Rabinovitš,” ütles Järvi, märkides et Rabinovitš nõustas kõiki tolle aja professionaalseid dirigente, kes olid temast endast palju kõrgemal tasemel.

“Kui oli vaja midagi teada, siis helistati kohe Rabinovitšile. Ja mida nad tegid, nad rääkisid veel omavahel prantsuse keeles. Venemaal oli komme, et vene intelligentsid rääkisid prantsuse keelt,” lisas dirigent.

Eestisse naastes oli Järvi kõigest 25-aastane, kui sai kohe ERSO peadirigendiks ja õige varsti ka Estonia peadirigendiks. Enda sõnul armastas ta ülesandeid saada ja neid talle ka palju anti.

“Kui ma olin ametlikult määratud dirigendiks, siis oli minu lemmikuks Eesti noor helilooja. Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha, Eino Tamberg. Kõik töötasid Eesti Raadios kellenagi. Kas nad olid helirežissöörid või tõstsid mikrofone, aga nad kõik kirjutasid muusikat, tõid mulle seda mängida ja mina muudkui juhatasin. Teate, millise praktika ma sain! Ma sain sellise fantastilise praktika, juhatades orkestrit, praktiliselt teist repertuaari, lugedes teisi noote ja muidugi mängides klassikat ka. Me tegime igasuguseid huvitavaid asju siin Eestis. Siis tuli mul ooper ka peale, nii et ma hakkasin siin ooperit juhatama. Ma ju õppisin Leningradis ooperit ja sümfooniat, nii et ma tundsin asja läbi ja lõhki. Siin ma sain tohutu suure praktika,” ütles Järvi, kes oli Estonia peadirigent 13 aastat.

Muusika mitmekülgsus

Suur ind muusikaga ja uute heliloojatega tegeleda tuli tõdemusest, et kui maailmas on nii palju kirjutatud, kuidas siis saab ühe juurde kauemaks jääda.

“Ei saa jääda ühe juurde kauemaks. Hakata kordama Beethoveni sümfooniaid hommikust õhtuni ja veelkord seda Tšaikovski viiendat mängida nagu Mravinski, ei, ma mängin Tšaikovski kuuendat hoopis täna õhtul. Mranvisnkil ei olnud seda tahtmist, aga tal oli üks periood, mis teda suunas. Ta võttis teise naise omale. See naine ütles, et ära mängi ainult Tšaikovskit, mängi midagi muud ka. Sel perioodil tulid Mravinskil järsku välja Hindemithi, Bela Bartoki ja Sibeliuse sellised teosed. Need võeti üles ja anti pärast välja plaatidena. See mõjutas teda, et muuta arusaama, et meil ei ole mitte kaks või viis heliloojat, vaid 105 heliloojat ja me tahame kõiki neid mängida. Mina olin kõigist neist huvitatud,” lausus maestro.

Vahel on kritiseeritud, et Järvi on plaadistanud väga palju vähemtuntud heliloojaid, kui orkester tahaks justkui mängida midagi, mida hästi tuntakse. Järvi aga leiab, et orkester peab mängima kõike seda, mis talle ette pannakse.

“Üldiselt orkestrandi ja sümfooniaorkestri töö on üks raske töö. See on väga komplitseeritud organisatsioon, sümfooniaorkester üldse. Ajalooliselt vaadatuna Haydnist peale, sealt peale, kui instrumendid olid naturaalinstrumendid, kui metsasarv oli ainult üks toru. See on tõesti suur kohustus olla orkestrimuusik ja oskus olla hea orkestrimuusik. Sellest meil tekivad need vastuolud praegu professionaalse muusiku ja niisama muusikute vahel, sest seda ei saa võrrelda. Professionaalne muusika on hoopis midagi muud. See on nagu Bach kirjutas kantaate, Händel kirjutas oopereid ja Haydn kirjutas 104 sümfooniat, ta kirjutas Esterhazyle igaks pühapäevaks uue sümfoonia,” sõnas Järvi ja lisas, et sealt algaski kultuur, mis on tänapäevani arenenud tohutult huvitavalt.

Neeme Järvi Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

“Selle jaoks on dirigent just see, kes voolib neid teoseid oma vaate ja soovi järgi nii, nagu ta parasjagu neid tunnetab. Ei ole midagi ülesse kirjutatud partituuris, seal on ainult must ja valge. Dirigent on see, kes loob sellest teosest ühe terviku. Dirigentide professionaalsus on niisugune, kus sa pead viis aastat korralikult õppima dirigeerimistehnikat, et oma kätega selgitada publikule ja orkestrile, mida sa soovid, väikeste žestidega. Iga sinu liiges, siin on ranne, küünarnukk, sinu keha on sellega kaasas ja naudid seda tegevust. Orkester peab nautima sind ja sa pead andma neile hingata, mitte vehkima ees nagu mingisugune taktilööja. Dirigent ei ole mingisugune vehkleja, ta on üks looja. Looja on see, kes kujundab seda muusika emotsionaalsust ja ilu. Igaüks omamoodi, oleneb, missugune inimene on. Kui sul on see olemas, miks mitte seda kasutada,” leiab Järvi.

Kaks äärmust dirigentide seas on Järvi sõnul Wagner ja Brahms. Kui Brahms lõi emotsionaalset muusikat, siis Wagner oli sellele vastupidine.

“Wagneri põhimõtted, tema tähtsus ja suurus, Brahms ei olnud selline, aga ta kirjutas suure südamega seda ilusat muusikat, mis minu jaoks on kõige lähemal. Kõige ilusam teos on Brahmsi “Saksa reekviem”, see on erakordselt ilus. Ja kõik Brahmsi neli sümfooniat. Ta hakkas neid kirjutama siis, kui oli 40-aastane. Wagner eluaeg otsis kohta. Oli vaene mees, filosofeeris, tal oli tohutult palju poliitilisi probleeme. Ta reisis palju, rahaprobleemid. Baieri kuningas Ludwig hakkas teda aitama. Ta pani oma lossidesse Wagneri maalid üles, hakkas nii meeldima. See oli üks suur küsimus. Nietzsche, filosoofid, kes olid niisugused, alguses suured Wagneri sõbrad ja siis vaenlased, sest tema maailmavaade oli üks asi, Brahmsil oli ainult muusika. Teine mees oli Schumann. Schumann oli see, kelle tulemus oli üheksa last. Brahms armastas väga Schumanni naist Clarat. Nende sõprus oli midagi erakordset. Individuaalne elu ja poliitika ei olnud nii tähtis, muusika oli kõige tähtsam. Perekonnad olid pahuksis omavahel, et sa oled brahmsist ja sina wagnerist,” rääkis dirigent.

Lisaks Brahmsile olid Järvide peres au sees Mahler ja Bruckner.

“Need olid heliloojad, kes viisid muusikat edasi. See hakkas peale Bruckenrist. Tema juures õppisid Mahler ja Hans Rott. Bruckner andis tõuke sellele Beethoveni järgsele ajale ja kõik elasid Viinis muuseas. Viin on ju eriliselt suure muusika linn. Elas Haydn seal, Mozart, Beethoven ja kõik samal ajal. Tegelikult see tohutu saksa muusika ülemvõim, ükskõik kas oli Wagner või Brahms või Schumann või Mahler, see lõi maailma segamini. Seepärast kõik muusika ei eksisteeri maailmas, ainult nemad on tähtsad. Aga mina tahtsin midagi muud teha,” tõdes Järvi.

Järvi on eesti heliloojate eest hoolt kandnud ja plaadistanud muu seas Tubina sümfooniaid. Ta leiab, et ka tänapäeval tuleb Tubina sümfooniat kuulata ja mängida, sest Eesti on väike maa, mida paljud ei tunne.

“Tegelikult kõik see Tubina muusika tegemine on tänu sellele, et me saime väliseestlaste abiga rahalise võimaluse, et Tubinat plaadistada. Tubina sümfoonia number neli, viis ja kuus on kullatükid, neid võiks mängida nagu Šostakovitši sümfooniat. Aga ta ei olnud venelane, vaid eestlane, sellepärast oli see lugu, et eesti muusika ei ole jõudnud veel maailma teadvusesse. Meie noored dirigendid ja interpreedid peaks seda tegema tulevikus, nii palju kui võimalik propageerima eesti häid teoseid. Neid ei ole väga palju, aga Tubin on kindlasti seal sees. Seda mängida maailmas rohkem,” lausus Järvi.

Esimene teos, mida ta Eestist ära minnes mängis, oli Tubina kümnes sümfoonia Bostoni orkestriga. “Tubin oli ka kohal seal, see sama orkester, kus Ludvig Juht, eesti kuulsus, oli kontrabassi mängija olnud,” meenutas maestro.

Neeme Järvi ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

ERSO saab kohe 100 ja Neeme Järvi on olnud orkestri pikaaegseim peadirigent. Praeguse Tallinna linnapea elukaaslane on Järvi mõttekaaslase, meie seast lahkunud Valdo Rumesseni tütar. Valdo Rumessen ehitas Eesti muusikaakadeemia ja Järvi loodab, et peagi kerkib ka uus kontserdisaal.

“Tema (Rumesseni – toim.) võitlus on vilja kandnud. Seda võitlust on vaja edasi pidada. Meie linnahallis on vaja poppmuusikutele ühte kohta, kus saaks mängida 5000-le igal õhtul head kerget muusikat. See tuleb korda teha, aga mitte oodata, et keegi teeb. Selle teeb linn korda. Meile on vaja ühte Gehry moodi arhitekti, kes ehitab meile uue ja ilusa kontserdisaali, mis paistab Soome. Kui laevad tulevad sisse, küsitakse, mis asi see on, see on nagu Sidney ooperiteater, ei, see on Tallinna ooperiteater või ükskõik kuidas me seda nimetame, aga peab olema paista, et see on Eesti kultuuri suursündmus,” rääkis Neeme Järvi.