Hannes Hanso rääkis Vikerraadios, et tänu ekstreemsetele tegevustele, näiteks sõudepaadiga üle Atlandi purjetamine, on nii mõnigi uks tema ees hoopis teistmoodi avanenud. Hanso sõnul tekitab aga ekstreemsete katsumuste kogemine sõltuvust ja praegu peab ta plaani sarnane kogemus uuesti läbi teha.
“Meie suhted Mart Kuusega olid väga head enne ookeanile minekut ja on head ka pärast seda. 57 ookeanil veedetud päeva jooksul oli meil omavahel kõrgpunkte, intiimseid ja lahedaid hetki, kus me rääkisime absoluutselt kõigest, aga oli ka perioode, kus meie kõneaeg sai läbi ja me vahetasime omavahel ainult instruktsioone: “Anna!”, “Võta!”, “Tule!”” meenutas Hannes Hanso koos Mart Kuusega veedetud aega Atlandi ookeani ületades.
Hanso sõnul on see alati nii, et reisi kõige jõhkardlikumates tingimustes sa mõtled, et mille pärast ma seda kõike teen, aga seda paremad on mälestused hiljem. “See ebamugav aeg tuleb lihtsalt üle elada. Praegu me oleme Mardiga mõlemad jõudnud sinna, et nüüd igatseme sinna tagasi. Ma ei häbene öelda, et ma tahaksin seda kunagi kindlasti korrata või midagi sarnast teha ja Mart ka.”
Ookeani ja kohti, kuhu Hanso sõnul minna võiks, on veel palju. “Sellised asjad ikkagi mingisugust sõltuvust tekitavad, et sa tahad seda uuesti kogeda. Ma arvan, et järgmine kord oleks ka lihtsam.”
Hanso ei tea ühtegi teist suursaadikut, kes vabal ajal selliste ekstreemsete tegevustega tegeleb. “Pekingis lõi see päris kõvasti laineid, ja mitte ainult kolleegide saadikute hulgas, vaid ka Hiina välisministeeriumis diplomaatide hulgas. Isegi Hiina välisminister teab seda lugu, kuidas kaks Eesti meest sõudepaadiga Atlandi ookeani ületasid.”
Kui inimesel on mitu lugu, üks on ametikoht, aga on veel mingi lugu, mida ka teised omavahel räägivad, siis see on ainult hea. “Kui midagi sellest paadiretkest veel kasu oli, siis ma arvan, et see avab ikkagi mõningaid uksi teistmoodi. Inimesed teavad, et selle ametikoha või selle lipsu taga on päris inimene,” muheles Hanso.