Võib öelda, et lõppev aasta polnud lihtne, kuid nägime ka positiivseid märke. Maksutõusud tulidki, kuid mõnedest valitsus loobus, nähes enda populaarsuse suurt kukkumist. Venemaa agressioon pole kadunud, kuid meie oleme muutunud tugevamaks ja enesekindlamaks.
Majandus on hakanud näitama küll väikeseid, ent kosumise märke ning inflatsioon on vähenenud. Ka loosungitele tuginev ebarealistlik rohepööre on retoorikat muutnud. See on aga lootusekiir meie põlevkivitööstusele, millele oli valitsuse poolt juba rist vaat et peale tõmmatud.
Kui veel regionaalsest vaatest rääkida, siis väga märgiline oli võit lahingus Jõhvi kohtumaja pärast, mis ju uuest aastast plaaniti sulgeda ning mis oleks tähendanud riigi senisest suuremat taandumist piirkonnast.
Olulised olid muidugi ka kohalikud valimised. Need küll suures plaanis Ida-Viru omavalitsustes midagi ei muutnud, ent näitasid, et nende elanikud on aastaid seal valitsenud võimulolijatega rahul.
Kas uus aasta tuleb parem? Eks aasta pärast saab arutleda.