HAARAV: Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria“ ei ole suur Eesti romaan, aga ta on hea meelelahutus ja targa inimese kirjutatuna mõnus lugeda.
FOTO: Andras Kralla| Delfi Meedia
Jube hea, mõtlen esimesi lehekülgi lugedes. Tartu agulis boheemid arutavad motherfucking metafüüsikat. Ma tahaks siia jääda, nii õdus, nii sügav, veidi ka muidugi irooniline ja naljakas. Nii kreisi dialoogiga algavat Eesti romaani teist sel aastal ei mäletagi. „„Valgus ei saa väsida!“ – „Aga signaal saab väsida! Ja väsibki! Brook ütleb…“ – „Tšehhovi maja on ruum, milles on avatud kõik võimalused loo jutustamiseks, ja just see muudab ruumi staatiliseks!“ – „Ulmel ja õudusel on lõpp!“ Paus.“