Härra president, me oleme Tallinna laululaval. Milline on teie esimene mälestus siit?

Mu esimene mälestus ei olegi siit laululavalt, vaid hoopis Tartust. Ma elasin Tartus Narva mäe all ja üleval on teatavasti esimese laulupeo toimumispaik. Kui laulupeod veel Tartus olid, läks rongkäik sealt ülevalt alla ja mina vaatasin akna pealt, kuidas see mööda läks. Sellest lavast on mul esimene mälestus kahekümnendates eluaastates, kui tulin siia laulukaare alla laulma. Mul oli katseid ka varem, kooli ajal oli poistekoor, aga see ei pääsenud toona laululavale. Nii et ma pidin ootama hea mitukümmend aastat, enne kui sellise kooriga nagu Akadeemiline Emajõgi siia kaare alla proovi sattusin. Ma käisin küll proovis vähe, aga kadaliku läbisin ja siin laulukaare all sai lauldud.

Ja kui te lõpuks siia saite, kas see oli uhke tunne, on see ühele eestlasele oluline?

Ikka, ma arvan, et see on väga-väga hea tunne. 1990-ndate aastate alguses oli vahepeal ju tunne, et laulupidu kaob üldse ära, et seda polegi nagu vaja. Aga nüüd näete, on vastupidi: kõik ei mahu jälle koori ega siia laulukaare alla ära. Nii et on üks uus mure: kuidas seda pidu korraldada nii, et kõik saaksid osa.

Härra president, eelmisel aastal oli tõesti üks hetki, kus oli tunda seda ühtsust, õlg-õla tunnet, laulupeo ajal, aga isegi siis mindi tülli piletite pärast. Miks nii palju kakeldakse?

Raske öelda, miks kakeldakse, aga see tunne, mis siin laulupeol oli, see oli kindlasti vägev. Ma ütlesin ka oma intervjuudes, et see võiks ju edasi kanduda ka ülejäänud aastasse. Aga no paraku see nii ei lähe. Ma ei tea, kas me oleme selline rahvas, et püüame ikka otsida neid hädasid ja vigasid. Aga see piletite pärast kaklemine – vaatame seda ka positiivselt, sellepärast et laulupeod on elus, laulupeod on alles ja siia tahetakse tulla laulma, tantsima ja vaatama. Nii et vaatame seda kõike rõõmsama poole pealt, et on midagi, mille üle rõõmu tunda. Küll siis järgmine kord saab laulukaare alla või siis siia kuulama.

Teine hetk, kui rahvas oli väga ühtne, oli siis, kui hakati koguma allkirju toiduainete käibemaksu langetamiseks. Pea 100 000 inimest andis allkirja, see on kõigi aegade rekord. Mida peaks parlament selle petitsiooniga tegema?

See on nüüd parlamendi otsustada muidugi, mis ta teeb. Eks maksudega on tihti see lugu, et võid küsida rahva käest, aga ma ei tea väga palju inimesi, kes ütleksid, et neile meeldivad maksutõusud. Ühest küljest on see paratamatu. Mis võib-olla on problemaatiline, on see, et kui korra tõstame, siis muudame. Selline hüplev stiil tekitab ebakindlust inimestes ja ettevõtetes, kes tahavad kaugemale ette vaadata. Kui midagi teeme – olgu see kasvõi ebameeldiv, olgu see kasvõi maksutõus –, siis püüdkem jääda selle juurde, olles eelnevalt läbi mõelnud, mis need maksutõusud tähendavad. Üksikuna vaadates võib iga seadus tunduda tore, aga see tuleb panna tervikusse ja kooskõlla teiste seadustega, mis parajasti tegemisel on. Allkirjad on parlamenti üle antud, aga on nii nagu on.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tõnis Mägi ütleb, et ta ei ela pensionist ära. Estonia baleriinid kurdavad, et kuu lõpus pole perele toiduraha. Üksikvanematest ma ei hakka isegi rääkima. Kas teie usute, et see kõige sügavam põhi on nüüd juba möödas?

Me kõik ju loodame, eriti aasta lõpus, et järgmine aasta on parem. Me oleme kuidagi selle aasta vastu pidanud. Ei tohiks ju nii olla, et me peame aastast aastasse lihtsalt vastu pidama. Me tahaksime ikkagi, et elu läheks paremaks. Ma käisin hiljuti ka ühes päästekomandos. Ka seal nad töötavad kahe koha peal, päästekomandos ja kiirabis, mis ei ole ju äraelamiseks normaalne. Aga inimesed väga ei vingu, kuigi siin jäi vahepeal kõlama, et me vingume ennast vaeseks. See nii ei ole. Inimesed on lihtsalt mures oma oleviku ja tuleviku pärast. Sellest tuleb aru saada ja võib-olla peaks ka valitsus pöörama pilgud rohkem sissepoole ning püüdma aru saada nendest muredest, mis inimestel on. Need on erinevad. See, kui meil keskmised näitajad tõusevad ja kuskil on majanduses nokk üleval, ei tähenda, et kõigil on hästi. Mõnedel läheb väga hästi, aga mõnedel on läinud isegi halvemini.

Kas poliitikud, poliitiline eliit on rahvast võõrandunud, saavad nad aru, mis on meie päris mured?

Ma arvan, et üht-teist ju ikka saavad, eks nad kohtuvad pidevalt valijatega, see on ju üks nende kohustus. Aga kui me vaatame statistikat, mis meile näidatakse, siis näeme, et inimesed on tegelikult ühiskonnast võõrandunud. Nad ei võta enam seda, mida valitsus teeb ja kuidas riik toimetab, enam enda omaks. See on eriti tunda venekeelsete elanike osas, kus see joon läheb ikka väga kiiresti allapoole. On küll üksikuid tõuse, aga üldjuhul see ei ole hea näitaja. Kui inimesed ei pea riiki enam omaks, vaid kellegi teise omaks, siis on see tõsine ohumärk, millega valitsuse liikmed peavad tegelema.

Milline on poliitikute roll selles, et me oleme justkui jagatud kaevikutesse ühiskonnana?

See on mõnes mõttes aja märk, see ei ole ju ainult meil niimoodi. Me näeme, kuidas see polariseerumine on toimunud Euroopas ja võib-olla isegi maailmas tervikuna. Võib-olla vähem nendes riikides, kes on hakanud kiiremini arenema. Aga vanades Euroopa riikides on küll näha, et ollakse mõnes mõttes kaevikutes ja oodatakse midagi, mis meid sealt välja tooks. Me oleme küll osa Euroopa suurmajandusest, aga me ei ole suutnud oma suurust kõige paremini välja näidata, et see paistaks ka eemalt ja et meid võetaks ka teisel pool ookeani võrdväärse partnerina.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Poliitikud vist sealt kaevikutest meid välja ei taha tõmmata, vähemalt mulle tundub nii.

Raske öelda, poliitikuid on ju erinevaid. Tänapäeval ongi poliitikutest natuke raske aru saada, sest väline külg on muutunud tähtsamaks kui sisu – see, kuidas asjad näivad. Tähtsam on olla Tiktokis, kui võib-olla tegeleda sisuliste küsimustega. Jälle üks ajamärk – ega seda niisama ei oleks, kui rahvas sellega ei lepiks. Aga ma eeldaks ikkagi seda, et selle Tiktoki taga on ka sisuline tegevus ja aidatakse sealt kaevikutest välja. Ma ei taha öelda, et poliitikud on inimesed sinna kaevikutesse ajanud. Eks me kõik ole ju inimesed ja ise valime neid, kes meie eest otsuseid peaksid tegema.

Miks peaks rahvas üldse poliitikuid usaldama, kui mõelda, millise triangli nad Tallinnas suvel korraldasid või et praegu juhib meie pealinna üks erakond, mis on kaks korda kriminaalkorras karistatud ja teisel on kuriteo kahtlustus?

Inimestel on omadus ikkagi loota ja uskuda, et järgmine kord läheb kõik paremini. Me unustame väga kiiresti selle, mis meile on lubatud ja ei ole täidetud. Aga poliitikud on ju need, kes – meeldigu nad meile või mitte – teevad lõpuks need otsused, mis meie elu peaks edasi viima. Lisaks sellele, et me ise oleme tublid kodanikud ja teeme oma tööd parimal võimalikul viisil. Poliitikuid võib mitte armastada, aga ilma nendeta ju ei saa. Tähtis on, et me ei võõranduks sellest nii palju, et meil on juba ükskõik, kes meid valitsevad. Siis on küll kuri karjas, kui parlamendi liikmed ei ole enam kõige parem läbilõige meie ühiskonnast.

Millises väärtusruumis teie elate? Ja ma igaks juhuks tuletan meelde, et te vastate siiski presidendi, mitte isa ja vanaisana.

Meil kõigil on ju omad väärtused ja eks see, mida me nimetame väärtusruumiks, sellest koosnebki, mis on meie kui üksiku isiku väärtused. Nad ongi erinevad, nad ei saagi olla sarnased, sellepärast see ühiskond selline ongi. Nii nagu on looduslik mitmekesisus, on ka mitmekesisus inimeste vahel nende arusaamades. Sellega mitte ei tule leppida, vaid see on nii. Kui me tahame, et meil midagi oleks ühist, siis tuleb selle nimel tööd teha, leida see ühisosa ja siis seda võimendada.

Enda väärtusruumi ei taha avada?

Raske on seda avada, sellepärast et ma arvan, et paljud, mis meil on inimestena – ka minul, kes ma olen üle 60 aasta vana – on ikkagi paljuski kodust kaasas. Need tulevad meie perekonnast, need tulevad meie kodudest, ka koolist. Hiljem on võib-olla väga raske seda muuta, sest see on lapsepõlvest nii palju kaasa antud. Seepärast ma ikkagi räägin, et lastetuba on väga tähtis. Ma saan ka aru, et samal ajal on peresid ja lapsi, kellel seda lastetuba ei ole, nad lihtsalt on lastekodudes või elavad näiteks üksikvanema juures. Sealt tulebki see erinevus, et me olemegi erinevate arusaamadega ja nii peabki olema.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ma ei taha minna selle väärtusruumi skandaali üksikasjadesse, aga ma astuks sealt sammu edasi. Miks ei võiks Eestis olla lubatud surrogaatemadus?

Me võime seadusi teha ja panna need vägisi tööle, aga kui see on ühiskonnas läbi rääkimata ja ühiskond ei võta seda omaks, siis need seadused võivad ju olla, aga pinged ühiskonda jäävad. Ennem tuleks ikkagi need läbi arutada, aru saada, mida inimesed mõtlevad, mida nad soovivad, kuidas nad sellest kõigest aru saavad ja siis on võimalik minna seaduste kallale. On asju, mida ma arvan, et referendumiga ei ole võimalik lahendada. Tuleb nendest teemadest lihtsalt rääkida, sest ühiskond ja maailm arenevad. See ongi selle võti.

Aga mida peaksid näiteks tegema naised, kellel ei ole emakat ja miks nad peavad praegu minema näiteks Ukrainasse pommide alla, et saada surrogaadi abil endale laps?

See ongi see küsimus, mida tuleb arutada. Ma usun, et enamus noori inimesi soovib saada endale lapsi ja kui neid ei ole, siis on see mõnes mõttes ikkagi traagiline ja otsitakse väljapääsu. See tähendab, et see teema tuleb ka Eestis avada, et ei peaks minema Ukrainasse või kuskile kaugemale seda tegema ja siis lapsi siia tooma. See on omaette küsimus, et kui meil on keelatud ja seal kuskil riigis on lubatud, kas siis on meil lubatud. Avame selle teema. Ma arvan, et siin on eelkõige emadel väga palju kaasa rääkida, kes on selle läbi elanud ja teavad, mis see tähendab, kui sa soovid last saada, aga ei saa.

Ja nemad ei julge televiisorisse rääkima tulla, teades, mis järgneb.

Täna ongi kahjuks niimoodi, et väga paljud ei julgegi rääkida, mitte ainult emad. Me oleme jõudnud sellesse staadiumisse, kus inimesed hoiavad ennast vägisi tagasi, on tekkinud enesetsensuur: ei julgeta rääkida ega midagi arvata. Siis jäävadki üksikud arvajad, kes ajakirjanduses prevaleerivad. Ma kirjutasin kunagi ise, kui ma rektor olin, et jäävad peale ainult nii-öelda “õiged” arvamused ja teistsuguseid arvamusi ei taluta. Ainuke, mis siin aitab, on see julgus kätte võtta ja oma arvamust avaldada, sest mina igal juhul toetan seda, et erinevad arvamused oleksid avalikult kuuldavad ja nähtavad.

Kuidas me saame väärtusküsimuste üle arutada, nii et me ei läheks kõik tülli?

Aga võib-olla tulebki korra tülis ära käia, et siis aru saada, et see tüli ei lahenda, ja tuleb hakata lahendusi otsima.

Härra Karis, ma võtsin kaasa reaalkooli algklassi laste mõned küsimused teile ja ma nüüd küsiksingi esimese. Mis oli teile selle aasta kõige raskem asi?

Raskeid hetki on selles ametis ju palju. Teinekord on kõige raskem see, kui koheldakse natuke ebaõiglaselt, kui inimesed võtavad sõna, kes ei tea olukordade tausta, ja see tekitab isegi nõutust ja nördimust. Need hetked on, ma arvan, kõige raskemad. Teine keeruline olukord on alati see, kui sa näed, et on võimalik asju teistmoodi teha, aga käed on lühikesed – see amet ei võimalda olla nii-öelda tegutseja, vaid sinu kõige suurem sõna ongi seesama sõna. Neid hetki on, aga alati tuleb otsida aastas üles need rõõmsad hetked. Need aitavad nendest rasketest hetkedest üle saada.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Te ilmselt saate aru, kuhu poole ma oma küsimustega liigun. Televaataja ei andestaks, kui ma ei küsiks. Miks te mõned nädalad tagasi tegite postituse – ma tsiteerin – “Olen ühtäkki saanud täiskasvanuks, ma ei talu enam teatud asju, mitte sellepärast, et ma oleksin ennast täis, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen jõudnud oma elus sinna, kus ma ei taha raisata rohkem aega selle peale, mis mind ärritab või teeb haiget. Ma ei talu enam rumalate poolt esitatud liigseid nõudmisi, kadunud on soov olla meele järele neile, kellele ma ei meeldi. Ja pole põhjust naeratada neile, kes ei soovi mulle naeratada.” Mis oli selle postituse tagamaa?

See oli nagu seal juures oli üks väike poiss, kes püüdis võrevoodist välja saada – eks ta sellest ajendatud oli. See oli minu privaatpostitus, mitte presidendi postitus. See oli laenatud mõte, mis oli natuke modifitseeritud ja millele on omistatud mitu autorit, aga see kuidagi läks selle pildiga kokku ja sealt see lause tuli. Seal on tõetera sees muidugi. Ma arvan, et igaüks mõtleb korra sellele, kuidas see temaga seostub või kas asjad on nii, nagu seal kirjas olid.

Mina mõtlesin ka, et aasta jooksul päris mitu hetke on olnud, et oleks tahtnud sellist postitust teha, aga ei tihanud. Ma arvan, tuhanded televaatajad mõtlevad samamoodi. Miks te ikkagi selle tegite?

Võib-olla sellepärast tegingi, et inimesed ei tihanud, aga tahaksid seda postitada.

Kas see oli seotud Kasahstani visiidiga?

Kindlasti see ei olnud päevakajaline sündmus. Kasahstani visiit on kuidagi üles paisutatud, nagu seal oleks midagi taolist, mida me lehest loeme. Vaat see ongi hetk, kus sa oled natuke nördinud või nõutu, et miks selline asi kirjutatakse. President peab oma kõnesid täpselt sellisena, kui president arvab, et see kõne on mõistlik teha. Nüanss oli toona see, et välisministeeriumist jäeti kaks erinevat signaali, aga kohapealne suursaadik ilmselt tundis olukorda kõige paremini ja seetõttu saigi see ümber sõnastatud ülikooli jaoks, nii nagu ma pidasin sel hetkel oluliseks.

Ei saa minna igale poole sama jutuga, et lööme uksed lahti jalaga, räägime kõva häälega oma laulud ära ja siis vaatame, mis juhtub. Iga maa on erinev ja selleks, et sinna jõuda, nende inimesteni oma sõnumiga, tuleb väga hoolikalt vaadata, kus ja millal midagi öelda. Kasahstanis oli see koht kohtumine president Tokajeviga, kus kõik need teemad said 15 minuti asemel tegelikult tund aega räägitud ja need said ka deklaratsiooni. See ongi üks selle ameti eripära, et sa pead tunnetama auditooriumi ja mõtlema, kus mida öelda. See ei puuduta ainult Kasahstani, see puudutab ka teisi riike, kus ma olen käinud, mis on meist kaugemal.

Meile meeldib tihti suhelda nende riikidega, kes on meiega väga sarnased ja mõtlevad meiega ühtemoodi. Aga mõtleme natuke kaugemale. Ka sõda Ukrainas saab ühel hetkel läbi ja loodame, et nii, nagu Ukraina seda soovib. Ja siis tuleb vaadata, kus me oleme: kas me oleme üksinda tuule käes või meil on ka sõpru kaugemates maades, eriti piirkondades, mis arenevad väga kiiresti. Sealsamas Kasahstanis käis ju ka vähem kui kuu aega enne president Stubb Soomest samade sõnumitega, sama tulemusega, aga kajastus oli natukene erinev.

Aga mis teil seal kõnes oli, mis te maha tõmbasite?

Seda on raske öelda, sest ma tõmban igal pool maha.

Kas Venemaa ja Ukraina olid sees?

Ei, no kindlasti olid sees. Küsimus on sõnastuse viisis, kuidas seda esitada. Ma pean kuulama, mida inimesed, kes tunnevad maastikku paremini, mulle soovitavad. Mulle soovitatakse, mitte ei anta käsulauda. Ma olen kõik kõned tegelikult ümber teinud enam-vähem vahetult enne, vaadates, mis olukord on. Maha võtnud, juurde pannud, ka muide kõne ajal. See on see tunnetus, mis tegelikult tuleb aastatega. Ma olen sadu ettekandeid pidanud üle maailma nii professori kui rektorina, ka riigikontrolörina, ja see annab teatava kogemuse, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Ma olen natuke nõutu nende sõnumite peale, mis Eestis kirjutati, kuni selleni välja, et president välispoliitikas ei teegi nagu mitte midagi. Seda on piinlik lugeda.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas presidendi välispoliitika ja välisministeeriumi välispoliitika on kuidagi erinevad?

Ei, välispoliitika raamid on ühed. Küsimus on alati selles, kuidas seda ja kus esitatakse. Ega president ei saa minna välispoliitikat kujundama viisil, mis on täiesti vastuolus meie riigi ja Euroopa välispoliitikaga. Aga selle sees saab alati valida, mida kus rääkida ja mida üldse mitte rääkida. Need kohad ja ajad on äärmiselt tähtsad. Kui meil on välispoliitika natukene käremeelne, siis peab olema keegi, kes võib-olla selle piduri peal ka jalga hoiab, mitte ei ole jalg ainult gaasi peal.

Ma võtaksin jälle vahele ühe reaalkooli lapse küsimuse. Kas te olete kunagi kahetsenud, et te olete president?

Ei, ma ei kahetse üldiselt midagi, mida ma olen teinud. Teinekord kahetsen pigem seda, mida ma olen tegemata jätnud. Kahetsen, et ma muusikakooli ei lõpetanud ja selliseid asju, aga mitte otseselt oma tegusid.

Aga presidendi ametis, mis te olete siis kahetsenud, et on tegemata jäänud?

Presidendi ametis ongi tihti needsamad asjad, et sa ei saa teha. See presidendi amet seab teatavad raamid ja teatav väärikus peab selle ametiga kaasas käima. Teinekord tahaks ka kangeid sõnu kasutada, aga see ei käi selle ametiga kokku.

Kas selle ameti juurde käib see, et sellest väsitakse?

Eks neid väsimushetki tuleb ikka ette. See on mõnes mõttes 24/7 töö ja puhkust on täpselt niipalju, kui sa näppad. Otseselt kahte nädalat või isegi nädalat ju järjest puhata ei saa. On hetki, kus tuleb lihtsalt aurude peal edasi töötada ja anda endast parim. Aga eks iga ameti puhul on nii, et ühel hetkel ta ammendub ja tahaks midagi muud teha või rakendada neid teadmisi kuskil mujal.

Kas te olete praegu väsinud?

Ma ei tea, vaadake mind, kas ma näen väsinud välja? Ma ei usu. Aasta lõpp on käes ja uus algab – tuleb ikkagi rõõmsat meelt hoida ja edasi töötada.

Väga paljud lapsed küsisid ka, kes on järgmine Eesti president, järgmisel aastal on presidendivalimised. Kas te tahaksite jätkata?

See on üldjuhul parlamendi käes, kes on järgmine president. Siiani ei ole meil rahvas presidenti valinud, kuigi alati jääb mulje, et see, kes on parajasti president, nagu tema oleks ainuke, kes on parlamendi poolt valitud. Tegelikult see nii ei ole, siiani on ikka kõik ju parlamendis või siis laiemas kogus ära valitud. Ma loodan, et ka järgmine saab valitud.

Aga kui teile tuleb see pakkumine, kas te tahaksite jätkata, mis te neile inimestele vastate?

No kui pakkumine tuleb, siis saab seda kindlasti mõelda. Aga ma olen öelnud ka seda, et peab midagi erilist juhtuma, et ma seda sügavalt kaaluksin. See pakkumine sellesse ametisse rohkem kui neli aastat tagasi tuli ka alles 6. augustil ja 31. augustil valiti mind presidendiks. Nii et üllatusi tuleb maailmas ikka ette.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Millist presidenti üldse Eesti vajaks järgmiseks, mõeldes sellele rahvusvahelisele olukorrale? Kas on vaja kuidagi teistsugust presidenti?

Eks iga president on erinev ja iga president on oma ajas erinev. Kui tõsta täna Lennart Meri tänasesse aega, siis oleks see midagi muud, kui ta oli omas ajas. Sa pead jääma iseendaks, aga sa pead vaatama ka, milline see ümbritsev keskkond on. Mina asusin presidendiks siis, kui oli Covid ja kohe algas täiemahuline sõda Ukrainas, mis selgelt lõi omad raamid ka minule ja presidendi välispoliitikale. Teatavasti on Eestis erinevalt naaberriikidest niimoodi, et Ülemkogul ja NATO-s on meil peaminister, mitte ei ole president. See tähendabki, et neid foorumeid, kus presidendid on, ei ole nii palju – ongi ÜRO ja need kõned. Olen püüdnud visiite teha viisil, kus ma võtan rohkem kaasa äridelegatsioone ja kultuuri. See pehme diplomaatia on minu arust kohati isegi olulisem, kui me tahame Eestit väljaspool tuntuks teha. Nii et eks iga president kujundab ise selle presidentuuri sel hetkel, kui ta on, arvestades ümbritsevat.

Me juba jõudsime otsapidi Ukraina ja Venemaa küsimuse juurde. Hiljuti ütles ajakirjanik Andrei Hvostov mulle “Impulsi” saates, et Venemaa on nagu mootorratas, mis vajab püsti püsimiseks, et see kogu aeg sõidaks edasi. Teisisõnu ehk sõda jätkuks, sest kui see mootorratas peatub, siis ta kukub pikali. Kas te nõustute selle mõttekäiguga?

Ma arvan, et me tahaksime ka mootorratas olla, me tahaksime ka edasi liikuda, küll mitte selles võtmes kui Venemaa. Aga eks Venemaa ajalugu on näidanud, et nad peavad küll oma agressioonis pause, aga siis ühel hetkel tekib jälle kiusatus naaberriike anastada. Seda on näidanud meie enda Eesti ajalugu: isegi Tartu rahu ju ei pidanud. Neli-viis aastat hiljem püüti korraldada mäss, mis ebaõnnestus, aga nagu näete, 1940. aastal astuti meist ikkagi üle ja olime 50 aastat Venemaa mõju all. Nii et me peame sellega arvestama ja see tähendab seda, et nii nagu Ukraina vajab julgeolekugarantiisid, vajame meie täpselt samuti. Meie väikese riigina saamegi loota oma sõpradele, NATO-le ja teistele meile sõbralikele riikidele.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Praegu räägitakse iga päev rahulepingust. Mida see tähendaks Eesti jaoks, kui see rahuleping lõpuks sõlmitakse?

Raske öelda, sest me ei tea, kuhu see rahuleping viib. Nii nagu ma ütlesin, eks ta tõenäoliselt mingi vaherahu moodi on. See tähendabki seda, et tuleks väga selgelt tagada julgeolekugarantiid Ukrainale. See tagaks püsivama rahu ja see kindlasti mõjutab ka otseselt meid. Meie ülesanne on ikkagi tagada see, et siia ei soovi keegi kallale tulla, et me oleme ja ka näime piisavalt tugevad, et ei ole mõtet Eestit ega teisi riike rünnata.

Aga kui rahu sõlmitakse, kas siin julgeolekule oht suureneb või väheneb?

Jälle, see sõltub ju sellest rahulepingust, aga ma arvan, et me peame tegema kõik, et see väheneks. Ega sõda Ukrainas ei ole ju ainukene konflikt maailmas, neid on üle 40. Arusaadavalt on meie üks prioriteete Ukraina, aga me näeme, et maailm on rahutu igal pool ja suurriigid kipuvad oma võimu näitama hakkama. Selle multipolaarse maailmaga tuleb arvestada. Seda enam tuleb tegeleda nende riikidega, kes on kaugemal, saada aru nende probleemidest ja siis püüda selgitada ka meie muresid. Nii on lihtsam, kui alustada oma asjade selgitamisega.

Milline on USA ja president Donald Trumpi huvi selle sõja lõpetamisel?

President Trump on muidugi väga pragmaatiline inimene. Nagu me näeme, ta püüab igal pool teha lepinguid, olgu see siis Jaapan või kasvõi Soome oma jäälõhkujatega. Nüüd tuleb vaadata, kas meil on talle midagi vastu anda või ei ole – ega me ei saa ometigi hakata ju Eesti riiki maha müüma. Aga kindlasti temaga suhtlemisel tuleb sellega arvestada, et tal on alati teatavad materiaalsed huvid, kui ta riikidega suhtleb.

Kui ohtlik see on, et riikidega suhtlemisel, rahulepingute sõlmimisel lähtutakse justkui ärihuvist ja äriloogikast?

Me peame sellega arvestama, sest täna on USA president Donald Trump ja legitiimselt valitud president. Nüüd me peame sellega arvestama ja mõtlema, kuidas siis meie siin ruumis käitume, et hoida häid suhteid ookeanitaguste riikidega. USA on meie jaoks oluline partner, mitte ainult läbi selle, et nende sõdurid on siin, vaid ka majanduse mõttes. Koostöö USA-ga on tähtis.

Kas meil on midagi pakkuda siis Trumpile vastutasuks?

Mis meil on? Meil on liiv ja mets ja targad inimesed. Ma ei tea, ei tahaks nagu midagi väga ära anda, aga kindlasti lepinguid riikide vahel sõlmitakse ja ei ole USA selles mõttes erand Eesti kontekstis.

Kuidas te sellesse suhtute, et Soome presidendil Alexander Stubbil on justkui otseliin Trumpiga? Ega see ometi kadedaks ei tee, et ta on justkui nagu superstaar presidentide seas siin regioonis?

Vastupidi – mul on jälle otseliin president Stubbiga. Nii et see tuleb alati kasuks, kui kellelgi on sellised head suhted. Me ei peaks üldse kadedad olema ja me peakski mõtlema vähem kolklikult selles mõttes, et ei pea olema iga päev rahvusvahelises meedias. On tihti selline oht, et kui meid seal ei ole, et siis nagu Eesti riik enam maa peal ei ole. Asjad ei ole niimoodi. Tuleb ennast mõnikord ka tagasi hoida. Me ei pea muretsema selle pärast, kui paar päeva Eestist ei räägita. Riik on olemas ja toimetab edasi. See, et Stubb on saanud head suhted president Trumpiga, on väga hea. Ka enne Kasahstani sõitu ma suhtlesin president Stubbiga ja küsisin just sama president Tokajevi kohta, et mis inimene ta on, kuidas temaga suhelda. Nii et need suhted on väga head.

Mis Stubb ütles?

Ta andis mulle nõu. Ta ütles, et temaga on võimalik täiesti avalikult ja avatult rääkida, et ei ole probleemi. Ka Venemaast on võimalik temaga avatult rääkida.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

See võib olla teie viimane aastalõpuintervjuu presidendina. Mis te ise arvate, millega te rahvale meelde jääte? Või ma pakun ühe variandi: kui president, kes vetostas kõige rohkem seadusi.

Oi, see ei ole nii. President Lennart Meri vetostas 40 ringis. See oli muidugi arusaadavalt noor riik, kus asjad olidki täpselt nii, nagu nad olid. Ei, see ei ole mingi eesmärk, et vetostada. See pigem näitab, et riigikogu võiks oma tööd hoolikamalt teha. Minul ei ole mingit soovi vetostada seadust, pigem vastupidi. Aga kui ikkagi minnakse põhiseadusega vastuollu, siis tuleb midagi teha. Aga see, millega üks või teine president ajalukku läheb… ma olen suhteliselt ajalootundlik inimene ja ma arvan, et seda ajalugu näitabki. Ma arvan, et paarkümne aasta pärast on ka allikakriitilisi ajaloolasi, kes oskavad õigesti hinnata ka seda aega, mil mina president olin. See ei ole tegelikult kerge aeg presidendi teostamise kontekstis. Mäletan väga hästi, ega president Lennart Meri ajal ka sõbralikkust üsna vähe oli, aga nüüd, kui on 30 aastat mööda läinud, siis me näeme, et ta oli ikkagi väga-väga hea president selles ajahetkes.

Te loodate, et teil läheb samamoodi?

Ei, ma ei looda midagi. 30 aasta pärast ma arvan, et ma vaatan neid asju hoopis kuskilt mujalt.

Aga tulles tagasi selle vetostamise ja seaduste tagasisaatmise juurde – üks viimase aja näide on see, et saatsite tagasi seadused, kui taheti, et ajateenistusse ei saaks need kodanikud, kes ei oska riigikeelt. Miks see seadus ei sobinud?

Seaduses oli põhiseaduse riive. See tähendab, et anti võimalus keelepõhiselt osadel kohustuslikust ajateenistusest kõrvale jääda, millist võimalust näiteks eesti keelt oskajatel ei ole. Aga arusaadavalt probleem on ju tunduvalt laiem. Ma pakkusin juba minister Kristina Kallasele siis, kui algas see üleminek eestikeelsele haridusele, et võib-olla peaks vaatama: üks asi on lasteaiad, kus lapsed omandavad keelt – nii nad ei õpi. Aga peale põhikooli võiks vaadata üle selle keeleoskuse ja anda lisaaasta võimalus nendele, kes ei oska, et nad saaksid minna gümnaasiumi ossa või kutsekooli osates seda keelt. Sest neil on ju põhi all, nad ei alusta nullist. Et ei lõigataks ära see tee – ka haridustee ja paljuski ka ameti suhtes ja poliitikas – sellepärast, et ei osata hästi eesti keelt.

Ma kujutan ette teie jutust kinni võttes, et teile siis meeldib Hendrik Aguri idee, kus Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses peatati kutseõpe ja õpetatakse intensiivselt keelt.

Jah, põhimõtteliselt muidugi. Ma olen käinud mitmetes venekeelsetes koolides, mis lähevad nüüd üle, ja seal on näha, mis need probleemid on – neid ei tohiks eirata. See, et ei ole materjali, see, et ei ole õpetajaid – selle asjaga tuleb tegeleda. Esimeses klassis võib-olla ei olegi see nii keeruline. Aga neljandas klassis, kus juba õpitakse matemaatikat, on õppida matemaatikat ja keelt samal ajal ikkagi suhteliselt keeruline. Selge on see, et need noored jäävad maha hariduses, ja mitte ainult nemad, vaid ka need, kes eesti keelt oskavad, sest õpetaja orienteerub ju tervele klassile. Nendele probleemidele tuleb otsa vaadata, et kuidas seda siis teha, et oleks võimalik see üleminek eestikeelsele haridusele tunduvalt sujuvamalt teha, kui ta praegu on.

Kas ülikoolides on olukord parem?

Raske öelda, sellepärast et ülikoolides on teatavasti ka ingliskeelne õpe. Tihti need, kes eesti keelt ei oska, lähevad võib-olla ingliskeelsesse õppesse. Aga need, kes ülikooli astuvad, paratamatult nad peavad oskama eesti keelt, sest muidu nad esimesel eksamil lihtsalt kukuvad läbi ja sellega nende ülikooliharidus lõppeb.

Nad õpivad kõik pähe, olen ma kuulnud.

Pähe õpitakse ka – kurblooline on see, et ka need neljanda klassi lapsed õpivad pähe, aru saamata, millest räägitakse, ja õpetajale jääb mulje, nagu nad oskaksid. Eks nende koolidega ongi nii, et kui seal käia, siis on näha, et kui president tuleb kohale, siis püütakse näidata seda paremat külge. On näha, et mõned, kes tegelikult võib-olla ei olegi väga seda meelt, et peaks eestikeelsele õppele üle minema, püüavad näidata ikkagi seda, et nad teevad seda. Teised on sellised, kes püüavad näidata, et probleeme ei ole, sest nad kardavad mingeid inspektoreid, nad tahavad kõike seda hästi teha ja pingutavad meeletult. Aga nad kardavad, et tulevad mingid inspektorid ja hakkavad vigu otsima. Kolmandaks muidugi need koolid, kus juba võib-olla pikemat aega on sellele keelele üle mindud ja seal on probleeme ju tunduvalt vähem. Need koolid on kõik väga erinevad, nad ei ole ühesugused.

Aga tehakse siis ka nii, et öeldakse mõnele lapsele, et jää sina täna koju, president tuleb, et sa ei oska keelt piisavalt hästi?

Ega ma ju kõikidega ei räägi, aga need, kes mulle ette jäävad, need ikkagi oskavad.

Lükatakse need oskajad ette.

Vot seda ma ei oska öelda, aga see on väga inimlik, ma arvan, et ma teeks samamoodi, et lükkaks ikkagi paremad oskajad ette, et siis president saaks rääkida ja küsida, kuidas läheb.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aga tulles tagasi selle ajateenistuse juurde, siis mina käisin hiljuti ajateenijatega sõduri rännakul ja mind pani imestama, et ikkagi mõnes ülesandepunktis ülemad räägivad alluvatega vene keeles, teises kohas lõkkekohas mängib vene tümps. Kuidas me teame, et me ei treeni välja sõdureid vaenlase jaoks?

Ma ei tea, kas see on keelepõhine alati. Me näeme, et siin on ka Eesti kodanikud vahele jäänud mitte Eesti kodanikule sobivate tegudega, ka riiki reetnud. Ka mina olen käinud sõjaväeosades ja näinud ka neid nekruteid, kes esimest nädalat seal on, kes parempoolt ja vasakut ajavad segamini, nii et püssid on vastakuti, üksteist peaaegu, et maha lastes, kui relvadel oleks kuulid sees. Keeleoskus on juba seetõttu oluline, aga kaitseväes see keel ei ole ju nii keeruline ära õppida, see ei ole filosoofia, seal on ikka kindlad terminid, mis tuleb selgeks saada. Seda on võimalik suhteliselt lühikese ajaga teha.

Aga see, kui vene inimene kuulab vene tümpsu… ma ei oska öelda, see on tema muusika. Sa ei saa sundida kuulama teist muusikat, mida ta on harjunud kuulama. Võib-olla siin on ka tegematajätmine, et eesti inimene ei kuula ka ju vene muusikat ja võib-olla ka vastupidi. Aga õnneks meil on nüüd tekkinud üksjagu selliseid noori lauljaid, kes on venekeelse kodukeelega, aga laulavad ilusas eesti keeles. Võib-olla see aitab ka natukene neid teisi noori, et näed, kui tema pääses löögile, õppis eesti keele ära ja sai oma karjääri teha, siis ta õpiks ka.

Keelt saab õppida, aga kas ka lojaalsust saab õppida?

Ma arvan, et lojaalsus on isegi võib-olla tähtsam kui keel. Sellega tuleb kindlasti tegeleda ja väga paljud vene noored on väga lojaalsed Eestile. Ega pass ei ütle midagi, kes on vähem lojaalne, kes on rohkem lojaalne. Me peame kasvatama seda, aga me kindlasti ei taha seda mingisuguses sõjaolukorras testida. See on pikk töö: lojaalsuse kujunemine oma riigile. Aga nagu ma ütlesin, kui statistika näitab, et riigist on natuke eemaldutud, siis see on väga halb lojaalsusele ja see ei puuduta ainult noori.

Kui te lähete Narva, siis kas teid tuntakse seal ära või on seal ikkagi president see sõjakurjategija, kes istub Kremlis?

Kõiki ma ju ei näe. Seal on kindlasti neid inimesi, kes vaatavad üle Narva jõe ja vaatavad Putini poole. Aga noorem põlvkond tunneb mind küll ära ja eriti lapsed. Ilmselt ka juba sellepärast, et koolides on minu pilt üleval. Aga lapsed on väga siirad ja nad ei kutsugi mind presidendiks, nad hõikavad Alar, Alar. Nii et see on lastele väga omane. Nad tunnevad ära küll, kui nad teavad eesnime juba.

Kas te usutegi, et me lihtsalt kasvatame uue põlvkonna, kes on just Eestile lojaalne?

Jah, me peame pingutama. Me oleme lootnud 30 aastat, et õpivad keele ära ja kõik läheb paremaks, aga ise ei juhtu midagi. Selleks peavad nemad pingutama, kes eesti keelt ei oska, ja peame ka meie pingutama, et seda neile õpetada.

Ma tuleksin taas laste küsimuse juurde. Härra president, kes on teie parim sõber?

See sõprade küsimus on alati väga keeruline. On kultuure, kus vaevalt on inimesega kohtutud ja öeldakse “oi, see on mu parim sõber”. Ma olen väga tundlik selles osas. Mul on vähe sõpru, aga nad on lojaalsed. Nad on truud minu sõprusele ja mina olen nende sõprusele. Aga eks ajapikku on kujunenud niimoodi, et mu parim sõber on oma abikaasa, oma naine.

Ma arvasin, et te ei saa sellele kuidagi teisiti vastata. Te olete Sirje Karisega olnud abielus pea 50 aastat. Öelge äsja lahutanud inimesele, mis on pika abielu võti?

Ma arvan, et igaüks peab seda võtit ise leidma. Aeg-ajalt on vaja lahus olla. Ma arvan, et see on ka, mis on aidanud. Ma olen käinud ka üksinda välismaal mõningad ajad ja see aitab, see paneb igatsema. Aga lihtsat üldist võtit ei ole. 50 aasta jooksul on raskeid hetki olnud ka abielus. Neist tuleb koos üle saada. Ja kui ollakse juba peaaegu 50 aastat abielus, oleks väga veider hakata mingit põhjust otsima, et lahutada.

50 aasta järel te vist enam ei tülitse ka?

Oi, meil on eriarvamusi ikka. Mida vanemaks saad, seda rohkem võib-olla pisiasjade üle tülitsed, mitte suurte ja maailmavaateliste asjade üle. Ikka tuleb ette.

Mis viimane tüli siis oli?

Ma ei mäleta. Hakkame nüüd siis tülisid rääkima aasta lõpus – jätame ikka ilusad asjad meelde. Need tülid ei ole midagi sellist, et kõigil lähevad kaelad punaseks, vaid lihtsalt väike näägutamine.

Tahakski lõpetada ilusti ja tulla tagasi laulupeo juurde. Kuidas oleks Eesti elus rohkem laulupidu?

Laulupidu on meie hinges, see tuleb üles leida. Laulupeod on meil siin kahe-viie aasta tagant, aga püüame neid ilusaid hetki. See laulupidu ei pea ju lauluna tegelikult olema, vaid meil hinges peab olema rohkem rõõmu. Otsime sealt üles need rõõmsad hetked, ka sellest aastast, ja viime need hetked siis järgmisesse aastasse. Mida rohkem neid on, seda rohkem on ka seda laulupidu.

Vabariigi presidendi Alar Karise aastalõpuintervjuu ERR-le Autor/allikas: Priit Mürk/ERR