Ajalehe viimane külg on mullu ja muiste olnud kuulutuste päralt. Üsna esimesed neist ongi aastavahetuspidude reklaamid. Ugala teater kutsub 31. detsembril kell pool üheksa vana-aastaõhtut veetma. Kavas on ühejärgulised näidendid, muusika, mitmesugused ettekanded ja tants. Pääse ehk sisseminek maksab 50 marka. 1. jaanuaril samuti kell pool üheksa mängitakse näitejuht A. Särevi seatud komöödiat “Pomarius” kolmes vaatuses. Küttide Kodu saalis on vana-aastaõhtul traditsiooniline uue aasta vastuvõtmine tantsuga. Mängib tuletõrje seltsi orkester. Kirja on pandud, et algus on kell pool üheksa õhtul ja lõpp kell kaks hommikul.
Viljandi tennise- ja veespordi klubi juhatus annab teada, et liuväljal järve peal mängib vana-aastaõhtul kella 3-5 ja uue aasta esimese päeva õhtul kella 6-8 muusika ja on elektri ilutulestik. Sulailmaga on liuväli kinni.
Üks kuulutaja otsib korralikku teenijat tallu, kaks intelligentset neiut soovivad müüjannaks ja üks hea südamega noormees palub ükskõik millist teenistust. On hulk korteri üürile andmise ja kaasüürilise otsimise kuulutusi. Briski-nimeline kodanik on lasknud trükkida aga järgmise teksti: “Prl. Emma Kalts! Kui Teie 1 nädala jooksul ei ilmu oma sulepadja järele, siis müün selle Teie wõla tasuks ära.”
Keegi on kaotanud saanikasuka teel Tallinna tänavalt Kingu poe eest Musta tee ristmikule ning keegi teine kalli mälestusega kuldkäevõru Väike-Turu tänava ja Ugala vahel või teatri ruumides. Tallinna tänavale on tulnud kana, omanik saab ta kätte kuulutuse tasu eest.
Ja muidugi ei unusta Sakala ka iseennast reklaamida. “Kui tellimine õigel ajal ära antud, ei tule aastavahetusel lehe saatmises takistust,” lubatakse. Vastu tulles põlluharijate huvidele annab Sakala oma poole aasta ja pikema aja tellijatele hinnata kaasa põllumajandusliku ajakirja Uus Talu ning aasta algul ilmub Sakala seinakalender, mis kõigile lehelugejatele hinnata kaasa antakse.
Kompvekiäri reklaam 1925. aasta 31. detsembri Sakalast Foto: Kuvatõmmis