«Aastavahetus on nagu seismine ukse lävepakul – see on hetk, mil astud sammu edasi uude, ootusi täis aastasse,» alustab Henry Sildaru oma postitust. «Sellelt lävepakult edasi minnes jääb seljataha aasta, 365 päeva toimekaid tegemisi – kõik eesmärgiga, et järgmised 365 päeva tooksid veel rohkem inspireerivaid seiklusi ja emotsioone.»
«Kuigi oleme vaikselt üle võtmas erinevaid pühi läänest, on tänupüha meile endiselt pigem võõras. Ehk on just aasta viimane päev see hetk, mil tasub korraks tagasi vaadata, tänada õnnestumiste eest, õppida ebaõnnestumistest ning olla lihtsalt tänulik kõigi ja kõige eest,» ütleb ta südamlikult.
Aasta kõige erilisem hetk
«Vaadates tagasi on ära saadetava aasta kõige erilisem hetk – ja seda mitte ainult selle aasta kontekstis – väikevenna Ruudy liitumine meie seiklusrikkasse ellu. Nüüdseks oled ligi üheksa kuud toonud meie ellu rõõmu. Sellest hambutust naeratusest sai igat päeva täitev rõõm,» kirjutab Sildaru sellest, kui palju õnne on tema ellu toonud pisike ilmakodanik.
«Olen küll sageli kodust eemal, kuid neil hetkedel, kui olen kohal, on mõnus vaadata, kuidas Sa vaikselt õpid ja püüad jäljendada nii väiksemaid kui ka veidi suuremaid rumalusi. Ma ei tee suuri uusaastalubadusi, kuid usu – neid krutskeid, mida koos teha ja õppida, jõuame veel palju. Eriti mõnusad on olnud koos veedetud hetked, kui oleme täiesti kahekesi – kuidas saatsime vanemad kohtinguõhtule ja asusime ise kohe trenni – roomamist harjutama.»