Väidetavalt Soomes redutav kriminaalse minevikuga Mart Kuus ähvardas tappa mitu konservatiivset poliitikut, kuid Eesti “õigusriik” vaikib, andes sellega potentsiaalsele mõrvarile kaudse toetuse. Kui kord lasud kõlavad, hakkavad kõik variserlikult ohhetama ja ahhetama – kuidas see küll juhtuda sai?
Juhtunust teavitati politseid, kuid sealt tuli ainult selgitusi, miks nad mitte midagi teha ei saa, ja arvamus, et retsinäoga tegelane on tegelikult ohutu. Sotsiaalmeedias küsitakse: mis meil sellisest politseist kasu on? Kui saad tapmisähvarduse, siis pole enam mõtet politseisse pöörduda, hangi endale seaduslik relv või vähemalt “nukid”.
Mart Kuuse kontol peaks ähvardus veel üleval olema – ja asendage seal Martin Helme nimi näiteks Riigikogu noorima reformierakondlase Hannah Lahe omaga ning kujutlege ette, mis möll praegu lahti oleks. Kümned ja sajad hukkamõistud ning eriüksus Kuuse otsingul ringi tormamas.
Ähvardati Riigikogu saadikuid. Kus on president Alar Karise ja Riigikogu esimehe Lauri Hussari karmid sõnad, et on lubamatu ähvardada rahvaesindajaid? Kus on siseminister Igor Taro ja justiitsminister Liisa Pakosta lubadused, et nende haldusala teeb kõik selliste ähvarduste lõpetamiseks ja riigikogulaste turvatunde kindlustamiseks? Vaikus…
Kusagil kabinettides tõsteti vihakõneseadus sahtlist välja. Milleks sellist seadust vaja on, kui politsei ei täida ka praeguse mõjuka karistusseadustikuga oma kohustusi?
Karistusseadustiku § 120. “Ähvardamine” ütleb, et (1) Tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kui politsei ei tee praeguse paragrahviga midagi, siis on ilmselge, et vaenukõneseadus on mõeldud selleks, et keegi ei ütleks Haberi ja Pilleri kohta midagi halvasti – vaat siis lendab eriüksus peale. Varro Vooglaiu ja Martin Helme seljale joonistab õigusriik hoopis märklehed.
Eesti “õigusriigis” on loodud vihkamissüsteem konservatiivse maailmavaate vastu. “Martkuused” saavad juba varjamatult riikliku indulgentsi päästikule vajutamiseks, kümned käed täidavad juba padrunipidemeid, et need Kuusele ette lükata ja kui pauk käib, siis kõik ohkavad variserlikult: kuidas see küll juhtuda sai? Sai, sest kogu võimusüsteem ja õigusriik lükkasid laskemoona ette. Üks vajutas päästikule, relva aga hoidsid kümned – nii oli see ka Ameerikas Charlie Kirki mõrvamise eel ja ajal.
Kui riik ise algatab mõrvakarusselli, siis tabab see peagi ka riiki ennast, sest vägivald toodab vägivalda. Sõda on ka Eestis reaalne ja siis ilmuvad siingi Krimmi moodi välja “rohelised mehikesed”, aga Eesti kaitseväel tuleb kõigepealt piir panna eestlaste omavahelistele tapatalgutele, kui martkuused avavad tule Varro Vooglaiu ja teiste konservatiivide pihta. Muide, Mart Kuuse moodi marodööre võib siis ilmselt elimineerida…
Eesti ühiskond on väärastunud. Kõik räägitakse vajadusest kedagi sallida ja kedagi kaitsta, samas aga õhutatakse ühiskonnas lausa riiklikul tasemel meeletut viha kõigi vastu, kes pole marjamaal, vaid on jäänud karjamaale. Kõik, kes pole nõus hukatusliku võimupoliitikaga, on juba sihikul.
Politsei on välja näidanud, et ta kaitseb ainult neid, kes kummardavad Stenbocki maja suunas, kohtud kaitsevad ainult lojaalsustõendi ettenäidanuid, prokuratuur teeb “martkuuset” juriidilistel alustel… kuhu on jäänud turvatunne? Vastukajad Charlie Kirki tapmisele näitasid, et mõrvaõigustajaid on Eestis kõvasti.
Mida või keda sellises riigis enam kaitsta on? Ainult iseennast riigi ja tema päästikumeeste eest. Usk politseisse ja õigusriiki sulab nagu lumi soojakraadidega.
Kui Eesti oma poliitikuid ei kaitse, siis tuleks vähemalt informeerida Soome Supot, et neil on seal terrorismikalduvustega migrant, sest väidetavalt asub ähvardaja põhjanaabri juures.
Uued Uudised