Kui laia joonega üldistada, on viimase poolsajandi jooksul katoliku kirikut juhtinud klassikaline 1980ndate neokonservatiivne tipp-poliitik (Johannes Paulus II), sajandi säravaim teoloog (Benedictus XVI), vankumatu sotsiaalse õigluse sõdalane (Franciscus) ning nüüd siis suurte ühiskondlike muutustega kohandumisele orienteeritud kutseline juht (Leo XIV).
Igaüks neist on osutunud nii silmapaistvaks ja ajastu vajadusi peegeldavaks, et õigustada konklaavi kui häid resultaate pakkuvat paavsti valimise meetodit.