Sündimuslangus on normaalne, kuid pöörasel rahvastikukasvul põhinev majandusmudel ei ole. Rahvuslased ei peaks propageerima „sigimissõda“ kolmanda maailma rahvastega. Väikesed ühiskonnad võivad pakkuda ravimit meid vaevavatele eksistentsiaalsetele haigustele, kirjutab rahvuslane Angelo Plume.
Keith Woods, „aasta rahvuslik aktivist 2023“, kirjutas hiljuti artikli ühiskonnast ning selle ideaalsest suurusest. See on väga hea artikkel. Tuginedes mõtlejatele nagu Aristoteles, Rousseau ja Leopold Kohr, esitab Woods – akadeemiliselt ja metoodiliselt – argumendi väikese rahvaarvuga ühiskondade ja valitsemissüsteemide kasuks. Tema tähelepanu on peamiselt, peaaegu eranditult, suunatud ühiskonna valitsemisele. Oleksin soovinud, et Woods oleks pikemalt käsitlenud ka seda, kuidas ühiskonna suurus mõjutab rahvastiku tervist, looduskeskkonda, töökohti ja eluasemeid ning inimestevahelisi suhteid.
See ei ole kriitika Woodsi aadressil. Ta kirjutas sellise artikli, nagu ta soovis kirjutada. Ma ei ole kunagi heaks kiitnud neid, kes kritiseerivad midagi lihtsalt sellepärast, et see ei ole tehtud täpselt nii, nagu nemad ise oleksid teinud.
Nagu Keith oma artiklis näitab, on rahvaarvu suurus olnud sajandeid intensiivse tähelepanu ja vaidluste objekt. Viimastel aastakümnetel on sellest saanud immigratsioonipoliitika, majanduse ja vandenõuteooriate keskne teema. Ühed väidavad, et meie Läänes peame jätkama sadade tuhandete võõramaalaste sissetoomist, kuna sündimus on liiga madal; teised kutsuvad üles sünnitama lapsi vähem või üldse mitte, et „päästa planeet“. Mõned süüdistavad „eliiti“ salajases rahvastiku vähendamise plaanis, teised osutavad väriseva sõrmega Kolmanda Maailma rahvastiku plahvatuslikele prognoosidele. Ühed avaliku elu tegelased ülistavad „lastetut elu“, teised aga sisuliselt karjuvad, et me peame tootma rohkem lapsi. Ausalt öeldes on see kõik muutunud üsna segaseks ja väsitavaks.
Seega, enne kui edasi minna, lammutagem mõned neist väidetest nii palju kui võimalik.
Saatanlik kildkond tahab inimkonna hävitada!
Ma ei soovi solvata vandenõu-uurijaid. Kasutan teadlikult terminit „vandenõu-uurijad“, mitte „vandenõuteoreetikud“, austuse märgiks. Olen vägagi teadlik viimase mõistega kaasnevast stigmatiseerimisest. Sellegipoolest ei saa ma teha muud kui täielikult kõrvale heita idee, et „eliit“ soovib planeedi rahvastikku vähendada. On olemas tõendid püsiva surve kohta vähendada eurooplaste arvu ja asendada nad mitte-eurooplastega, kuid tõendid ülemaailmse, kõiki inimesi hõlmava rahvastiku vähendamise kurja plaani kohta puuduvad. Kui „eliidil“ tõepoolest on rahvastiku vähendamise agenda, siis on nad selle elluviimisel olnud äärmiselt ebapädevad.
Enamik „peavoolu“ globalismivastaseid tegelasi, kes kisendavad „saatanliku kildkonna“ ja selle inimvihkamise üle, ei oma julgust ega intelligentsi, et näha ja tunnistada ilmselget fakti: valgete inimeste arv väheneb, eriti võrreldes mittevalgete rahvaarvuga. Aasias ja Aafrikas kasvab rahvastik aina edasi – suuresti tänu sama „saatanliku kildkonna“ tegevusele, kellest Alex Jones ja teised väidavad, et nad üritavad kogu inimkonda hävitada.
Alex Jones ja temaga sarnased, kes on liiga argpükslikud või liiga rumalad, et näha, kuidas tegelik rahvastiku vähenemine puudutab eurooplasi, kuulutavad, et kahtlased COVID-19 vaktsiinid on tõend „eliidi“ uutest viisidest rahvastikku vähendada. Kuid vaatlused ei kinnita seda. Valdav enamus aafriklasi ei saanud COVID-19 vastu vaktsineeritud. Tegelikult hoiti vaktsiinid paljuski Aafrikast eemal ning lääneriike, kust vaktsiinid pärinesid, süüdistati nende varjamises. Kui COVID-19 vaktsiinid oleksid olnud rahvastiku vähendamise tööriist, näeme taas, et „saatanlik kildkond“ ei kasutanud oma tööriista seal, kus rahvastiku kasvu ohjeldamine oleks tõepoolest vajalik. See ei tähenda, et vaktsiinid ei oleks põhjustanud kõrvaltoimeid ega isegi surmajuhtumeid, ega ka et ma välistaksin võimaluse, et need võivad olla osa valgete rahvastiku sihipärasest vähendamisest. Kuid vaktsineerimise tegelik käik viitab sellele, et eesmärk ei olnud kogu planeedi rahvastiku vähendamine.
„Ahaa!“ ütleb Alex Jonesi suurim fänn. „Aga kõik need vaktsiinikatsed ja meditsiinilised eksperimendid kolmandas maailmas, inimkatsejäneste peal?“ Jah, tõepoolest – kuidas on nendega? Need katsed osutavad kahele võimalusele, mis võivad eksisteerida paralleelselt. Esiteks sellele, et „eliit“ ei erine kuigi palju oma koloniaalsetest eelkäijatest ning on valmis „alamate rahvaste“ ärakasutamiseks, hoolimata kõlavast retoorikast rassismi ja kolonialismi vastu. Teiseks sellele, et „eliit“ ei tee kolmandas maailmas katseid mitte seetõttu, et nad tahaksid sealseid inimesi tappa, vaid pigem seetõttu, et – nagu paljud liberaalid – on nad varjatud valged ülemvõimlejad, kes usuvad oma kohustusse „tõsta“ madalamad rassid kõrgemale arengutasemele. Milleks need katsed mõeldud on? Eeldatavasti surmavate haiguste väljajuurimiseks. Surmavad haigused on kolmandas maailmas laialt levinud, mistõttu on see ideaalne paik nende ravimiseks ja kõrvaldamiseks. Iga kolmanda maailma lapse kohta, kes sai katselise ravi tõttu viga või isegi hukkus, on loendamatu hulk neid, kelle elu on päästetud.
Seetõttu alandan ma need, kes väidavad, et eksisteerib ülemaailmne rahvastiku vähendamise agenda, auväärsetest „vandenõu-uurijatest“ kahjulike ja piinlike „vandenõuteoreetikute“ tasemele.
Graafiku joon peab tõusma!
Kui ei ole salajast skeemi kõigi inimeste arvu vähendamiseks, siis mis tegelikult toimub? Kaugel sellest, et rahvastiku vähendamist kavandada, näib „eliit“ olevat hoopis huvitatud rahvastiku kasvatamisest – või vähemalt mittevalgete rahvastike kasvatamisest.
Üle kogu maailma, eriti Läänes, kordavad peaaegu kõik poliitikud, kommentaatorid, Ivy League’i professorid ja majandusteadlased (tegelik eliit, mitte Hollywoodi veinitädid), et peame leidma viise rahvastiku suurendamiseks. Eelistatud meetod? Loomulikult inimeste sissevedu.
Näiteid on lugematult. Alustagem liberaalse veebilehe Vox kaasasutajast Matthew Yglesiasest. Tema peateos on raamat „One Billion Americans: The Case for Thinking Bigger“. Yglesiase lahendus Ameerika mootori taas käivitamiseks ja USA tipus hoidmiseks on avada riigi esiuks, tagauks ja koerauks ning lasta sisse sadu miljoneid inimesi – ilmselt inimesi nimedega nagu Yglesias. Ta on seda tüüpi inimene, kes näeb Wyomingi ja Montana avaraid maastikke ja mõtleb: „Siia oleks vaja paari miljonit honduuralast. Majanduse nimel!“ Tema visioon miljardist ameeriklasest ei pälvinud pilget. Vastupidi – see näib olevat kogu Lääne poliitilise klassi ühine nägemus. Euroopast Kanadani, Austraaliast USA-ni – trendid ei viita sugugi rahvastiku vähendamisele. Lääne poliitiline klass topib meie riike halastamatult inimesi täis.
Miks? Põhjuseid on mitu, kuid Yglesiase-suguste jaoks on peamine MAJANDUS. Väidetavalt ajal, mil üha rohkem töökohti ähvardab automatiseerimine ja tehisintellekt, on tugeva ja tootliku riigi võti võimalikult paljude pruunide inimeste kokkupakkimine selle piiresse. Kuna lääneriikide inimesed ei sünnita piisavalt lapsi ja need lapsed kasvavad liiga aeglaselt „tootlikeks ühiskonnaliikmeteks“, peab Lääne rahvusriik arve tasakaalustamiseks importima peamiselt mittelääne päritolu inimesi sadade tuhandete, mõnel juhul isegi miljonite kaupa.
Võtame näiteks „kõige hullema paremäärmusliku fašisti“, kes eales eksisteerinud – Giorgia Meloni. Reetes täielikult oma lubadused vähendada immigratsiooni ja kehtestada mereblokaadid peatamaks MTÜde migrandipaadid, kiitis Meloni heaks plaani tuua Itaaliasse 425 000 Euroopa Liidu välist migranti, et „täita tööjõupuudujääke“. Seda meedet on rakendatud korduvalt ning kogemus näitab, et need 425 000 töötajat toovad kaasa ka oma pered – ja jäävad peaaegu kindlasti püsivalt. Sisuliselt avab „immigratsioonivastane paremäärmuslik rahvuslane“ Meloni Itaalia väravad umbes miljonile mitteeurooplasele.
Meile räägitakse, et see pidev sissevool annab meile arstid, insenerid, leiutajad, hooldajad, pensionimaksjad ja tarbijad. Tasub küsida: kui need sisserändajad on nii hiilgavad ja töökad, miks nad ei suuda oma kodumaid jõukaks ja innovaatiliseks muuta? Kunagi ütlesid liberaalsed vasakpoolsed, et „riiki ei saa juhtida nagu ettevõtet“. See mõte näib olevat surnud. Nüüd näevad nii parem- kui vasakpoolsed riike vaid SKP graafikuna – ja see joon peab alati tõusma.
Ma ei soovi tuua lõputult näiteid sellest mõtteviisist. Kui sa seda loed, tead ilmselt niigi, et nii „vasak“ kui „parem“ kasutavad immigratsiooni õigustamiseks samu majanduslikke argumente. Ütlen vaid seda: nii nagu väide, et „eliit“ tahab hävitada miljardeid inimesi, on ka väide, et massiline Somaalia, Afganistani ja Haiti migrantide sissevedu toob majanduslikku õnnistust, täielik jama. Hiljutine uuring Hollandis näitas, et immigratsioon läheb riigile maksma 17 miljardit eurot aastas ja võib järgmise 20 aasta jooksul maksma minna 600 miljardit. Sarnaseid andmeid leidub Taani uuringutes.
Selgub, et määrava tähtsusega on sisserändaja „tüüp“. Mittelääne sisserändajad on netokoormus. Lääne sisserändajad on need, kes tegelikult annavad ühiskonda positiivse panuse, olgu lühi- või pikaajaliselt.
Kuid mitte ainult Läänes ei näe me poliitilist klassi ja nende meedias tegutsevaid lipitsejaid surumas peale valet, nagu hoiaks massiline immigratsioon meie majandust käigus. Näib, et ka tõusva päikese maad on valmis järgima Lääne eeskuju ja sooritama demograafilise enesehävituse seppuku. Jaapan lubab riiki üha rohkem sisserändajaid ning üle kogu maailma aplodeerivad lobaklassid sellele väidetavalt hädavajalikule sammule, kuna see pidavat olema ainus lahendus Jaapani madalale sündimusele. Lõuna-Korea liigub samal põhjusel samas suunas. Seda ei tervita üksnes liberaalid ja neokonservatiivid. „Kristlik natsionalist“ ja nn „dissidentliku parempoolse“ populaarne tegelane E. Michael Jones toetab ideed, et madala sündimuse kompenseerimiseks on parim viis asendada elanikkond teisega – sellisega, kes on valmis ostma kaupu ja tegema mõttetuid töid, näiteks Deliveroo jalgrattakullerina.
Elon Muskist on saanud ehk kõige häälekam peavoolu eestkõneleja suurte perede ja sündimuse tõstmise teemal. Ta toob sageli Jaapani ja Korea näideteks riikidest, mis „kogevad rahvastiku kokkuvarisemist“, mis „lakkavad olemast“ ning vajavad seetõttu sisserändajaid, et demograafilist hukku vältida. Kaugel olgu minust vaielda rikka, mõjuka ja ilmselgelt targa mehega, aga… kas see tegelikult vastab tõele?
Sündimus langeb! Sündimus langeb!
Iga kord, kui kuulen juttu rahvastiku kokkuvarisemisest, kontrollin esmalt numbreid. Võtame Jaapani. Elon Musk on öelnud, et Jaapan „lakkab olemast“ ja et süüdi on madal sündimus. Ometi pole kunagi varem ajaloo jooksul elanud nii palju jaapanlasi kui praegu. Sama kehtib eurooplaste kohta. Euroopa rahvaarv on alates 17. sajandist pidevalt kasvanud. Alles 21. sajandil hakkab Euroopa rahvaarv tasanduma. Tõsi, et Jaapani rahvaarv on vähenenud mõnesaja tuhande võrra, on murettekitav. Et paljude Lääne-Euroopa riikide sündimus jääb alla taastetaseme – see tähendab, et pered saavad vähem kui 2,1 last –, on samuti murettekitav. Need on murekohad põhjustel, mida kohe käsitleme. Kuid kaks asja tuleb selgelt välja öelda.
Esiteks, nii nagu loobitakse kergekäeliselt mõistet „genotsiid“, on ka „rahvastiku kokkuvarisemine“ melodramaatiline termin, mis sobib pilkupüüdvateks pealkirjadeks või suure levikuga X-i postitusteks, kuid ei kirjelda toimuvat. Teiseks on mõte, et murettekitavale sündimusele vastuseks tuleks lihtsalt täita sellised riigid nagu Jaapan, Iirimaa või Itaalia miljonite võõramaalastega, maniakaalne ja otseselt kuri. See on idee, mida saab välja mõelda ja ellu viia vaid maailmas, mille on täielikult hõivanud madalaim kõigist seisustest: kaupmeeste seisus.
Rahvastikuprobleemi puhul näib mulle, et paljud käituvad miljardärist ettevõtja kombel, kellele öeldakse, et üks tema äri on läbi kukkunud ja nüüd peab ta lihtsalt leppima miljonärina elamisega. On väljaspool kahtlust, et rahvaarvu vähenemisel on majanduslikud tagajärjed, kuid kui valitsev majandusmudel eeldab pidevat ja lõputut rahvastikukasvu, siis võib-olla pole probleem mitte kogusündimus, vaid see majandusmudel ise.
Esimese põlvkonna liikmena, kelle kohta väidetakse, et neil läheb oma vanematest halvemini, ei ole ma nautinud seda majanduslikku õitsengut, mida lakkamatu immigratsioonivoog pidi tooma. Olen hoopis näinud mulle südamelähedaste paikade täielikku moonutamist. Ma valin majanduslanguse iga kord oma rassi ja selle kodumaade hävitamise asemel.
Teine põhjus, mida mõned poliitikud ja mõtlejad toovad rahvaarvu pideva kasvatamise õigustuseks, on geopoliitiline konkurents. Väidetakse, et väikese rahvaarvuga riigid ei suuda konkureerida „elitaarse inimkapitali“ küllusega, mida leidub sadadesse miljonitesse ulatuva rahvaarvuga riikides. See tundub mulle kummaline. Inglismaa rahvaarv ei ületanud enne 1800. aastat kunagi kümmet miljonit, ent selleks ajaks oli see väike saareriik juba levinud üle maailma, vallutanud tohutuid alasid ja kujunenud kaubanduse ja innovatsiooni suurjõuks. Loeb inimeste kvaliteet, mitte nende hulk. Kõrgtehnoloogia ajastul kehtib see ilmselt veelgi enam. Kui hirmutav on miljonimeheline armee, kui käputäis arvutifriike suudab küberrünnakuga selle võimekuse halvata?
Ideede ja loovuse puhul meenub mulle meem „lai valik restorane“. Nii nagu iga Afganistani migrant ei tähenda uut „etnilist restorani“, ei too ka iga migrant endaga kaasa tipptasemel leiutisi. Väikerahvad ei jää tuleval ajastul maha. Vastupidi – sellised riigid nagu Šveits ja Singapur on juba näidanud, et väikesed riigid võivad olla kõige edukamate seas.
Lihtsalt saage rohkem lapsi!
Me pole veel käsitlenud hiiglaslike ühiskondadega kaasnevaid lugematuid hädasid ega väikeste ühiskondade eeliseid, kuid enne seda tuleb veel mõned ideed lammutada. Need ei pärine poliitilisest klassist ega peavoolumeediast, vaid konservatiivsest „parempoolsusest“ ja rahvuslikest ringkondadest.
Esimene idee on, et põliseurooplased ja eurooplased Uues Maailmas peavad saama rohkem lapsi, et Läänt päästa. Selle strateegia vastu on mitu argumenti. Esiteks ei seisne Lääne päästmine sigimissõtta astumises rahvastega, kellel on meie ees tohutu edumaa ja kes ei peaks meie riikides üldse olema. Laste saamine on tõsine asi, eriti tänapäeval. See ei ole otsus, mida teha demograafilise muutuse vastu võitlemise nimel. Kui su nuttev beebi äratab sind öösel kell kolm, siis vaevalt pakub suurt lohutust mõte pingutusest, et „valge rass“ vähemusse ei jääks. Laps vajab armastust ja kannatlikkust, mitte kohtlemist demograafilise statistikana.
Pealegi tagab massiimmigratsioon, et iga beebi kohta, kelle saab korralik valge paar, saabub nende riiki 200 kahtlast välismaalast. Hoiak „Lihtsalt saage rohkem lapsi“ viitab konservatiivsele jõuetusele. Nende loosung peaks olema „Saatke migrantid ja võltspagulased tagasi“, kuid paljud kardavad seda endiselt selgelt ja avalikult öelda. Selle asemel ujutatakse „parempoolset“ internetti üle Trad Life’i meemidega ning tekib kummaline nähtus, kus vallalised ja lastetud veebitegelased manitsevad läänlasi poliitilistel põhjustel rohkem lapsi saama.
Olen Trad Life’i maailmavaate puudustest varem pikalt rääkinud. Lühidalt: 21. sajandil on „traditsioonilise naise“ leidmine, kes soovib saada rohkem kui kaks last, lihtsam öelda kui teha. Lisaks on hulk takistusi, mis ei lase noortel paaridel – ega tegelikult ühelgi vanusel – suuri peresid luua. Hästi toimetulevatel buumeritel on mugav hoobelda, kuidas nemad raskustest hoolimata pered kasvatasid, kuid paljud neist ei taju, kui palju on majandus ja elustiil muutunud. On Euroopa piirkondi, kus mees teenib täiskohaga töötades alla tuhande euro kuus. Kuidas ta peaks ülal pidama naist ja mitut last? Kuidas ta peaks üldse vanematekodust välja kolima, autot omama või eluasemelaenu maksma?
Lisaks on küsimus nende laste kasvatamises, keda konservatiivid väidavad, et me peaksime saama. Sama absurdne kui idee, et valged suudavad võita sigimissõja kogu kolmanda maailma ja seda soodustavate MTÜde vastu, on idee, et konservatiivid võidavad lõpuks „woke-vasakpoolseid“ lihtsalt neid üle sigitades. Paraku ei pea „woke-vasakpoolsed“ sigima – nad värbavad. Mehipõlgav feminism on juba sajandi vältel mehi ja emadust hüljanud, ent pole kunagi olnud mõjukam kui praegu. Feministid ei paljunenud – nad võtsid võimu ja värbasid.
Ka täna pole mingit garantiid, et sinu lapsed saavad sinu maailmavaate kandjateks. Vastupidi, eriti kõrgharidusse minnes on suur tõenäosus, et nad muutuvad vastupidiseks. See ei tähenda, et konservatiivsed või dissidentlikud rahvuslased ei peaks lapsi saama – see on lihtsalt kainestav reaalsuskontroll. „Parempoolsed“ näitavad selles küsimuses palju naiivsust.
Lisaks raamib väide, et valged peavad saama rohkem lapsi, valged ise süüdlasteks oma demograafilises allakäigus. Tegelikult kordab iga „lihtsalt saage rohkem lapsi“ manitseja kõrval mõni valgetevastane sissetungija sama juttu: „Kui ei meeldi, et pakistanlastest moslemid teid välja vahetavad, oleksite pidanud rohkem lapsi saama,“ ütleb Yusuf, samal ajal kui Briti maksumaksja teda ülal peab. Ei. Ma lükkan selle raamistiku tagasi. Eurooplased ei ole süüdi selles, et nende valitsejad on nad reetnud ja väravad avanud. Süüdi oleme vaid selles, et me pole vastanud adekvaatselt – ja tänapäeval ongi raske teada, mida see üldse tähendab. Kuid kindel on see, et „lihtsalt saage rohkem lapsi“ on kaugel adekvaatsest reaktsioonist.
„Läbipõlemise ühiskond“
Madalate sündimusnäitajate teema sellistes riikides nagu Jaapan, Lõuna-Korea, kõigis Lääne-Euroopa riikides ning valgete ameeriklaste seas väärib uurimist. Kuigi olen püüdnud teha selgeks, et minu arvates ei ole „rahvastiku kokkuvarisemine“ sobiv termin, arvan siiski, et madal sündimus ütleb meie ühiskonna kohta midagi murettekitavat. Äärmiselt oluline on mõista õigesti, mida see meile ütleb.
On tõsi, et mõnes nn esimese maailma piirkonnas toob täiskohaga töötaja koju vaevalt üle tuhande euro kuus. Ent majanduslikud piirangud ei selgita täielikult, miks arenenud riikide inimesed saavad nii vähe lapsi. Ungari paljukiidetud lastesaamist soodustav poliitika ei ole osutunud afrodisiaakumiks, milleks mõned konservatiivsed ja kristlikud ringkonnad neid pidasid. Viie aasta jooksul pärast seda, kui Viktor Orbán kehtestas ungarlastele mitmesuguseid rahalisi stiimuleid laste saamiseks, on Ungari summaarne sündimuskordaja tõusnud 1,2-lt muljetavaldava… 1,6-ni.
Raske oleks ette kujutada paremaid tingimusi pere loomiseks kui Skandinaavias: pikad tasustatud ema- ja isapuhkused, riiklikult subsideeritud lasteaiad, mis tagavad madalad kulud, ning kuni viimase ajani turvaline, kultuuriliselt ja rassiliselt homogeenne ühiskond laste kasvatamiseks. Hoolimata neist hüvedest ei ole sündimus Skandinaavias mitte ainult tõusmata jäänud, vaid on hoopis langenud. See ütleb meile, et peale majanduslike raskuste hoiab eurooplasi laste saamisest eemal veel miski muu.
Konservatiivid, kes kipuvad alati lihtsaid seletusi omaks võtma, toovad eurooplaste kehva sündimuse selgitamiseks lagedale jaburusi nagu „Jumala hülgamine“, „naistele valimisõiguse andmine“ või muu taoline nonsenss. See ei selgita kuigivõrd, miks sündimus on langenud ja ei taastu sellistes paikades nagu Jaapan ja Korea, ning ammugi ei selgita see, miks sündimus langeb isegi kolmandas maailmas. Ameerika Ühendriikides langeb valgete sündimus kõige aeglasemalt. Kõik teised demograafilised rühmad, sealhulgas moslemid ja hispaanlased (keda tervikuna ei saa süüdistada oma religioossete traditsioonide ja identiteeditunde hülgamises), näitavad kiiresti langevaid sündimusnäitajaid.
Mis siis toimub? Mina väidan, et pere loomine tänapäeva maailmas on parimal juhul heidutav ja halvimal juhul lihtsalt ebameeldiv. Sina ja mina võime veeta tunde põhjuste ja tagajärgede üle mõtiskledes, kuid enamik inimesi ei ela oma elu nii, et nad pidevalt küsiksid endalt, kas siin pole midagi väga valesti ja mida sellega ette võtta. Sina ja mina võime olla teadlikud modernsuse müüdist, liberalismi valest ja feminismi fantaasiast, mis veenab meid, et elame parimal võimalikul ajal, kuigi tegelikkuses oleme mitmes mõttes kehvemas olukorras kui keskaja talupojad. Enamik inimesi on aga rahulolevalt hajevil nutitelefonide, jalgpalli, õllepurgi ja sõpradega lobisemisega ning alles üksildase öö sünges vaikuses võib nende peas sosistada hääl: „See ei ole õige. Elus peab olema midagi enamat.“
Aastate jooksul on mitmed naised, kes nooruses olid tulihingelised feministid ja karjäärile keskendunud „girlbossid“, esile astunud ja saanud ajutiselt kuulsaks, tunnistades avalikult, et nad oleks pidanud abielluma selle „toreda mehega“, nad oleks pidanud saama lapsi, nad oleks pidanud looma pere – ja nüüd on juba liiga hilja. Tõenäoliselt veedavad nad kuni kaks kolmandikku oma elust üksi, seltsiks vaid tuhmuvad mälestused lõbusatest pidudest ja reisidest Cancúni. Kui selline väljavaade on nii traagiline ja hirmutav, miks siis nii paljud ei suuda seda vältida enne, kui see on juba nende saatus?
Korea intellektuaal Byung-Chul Han väidab, et elame „läbipõlemise ühiskonnas“. Ta ei ole „parempoolne“ ega rahvuslane, kuid tema hinnang tänapäeva elule ei erine kuigivõrd Julius Evola, Jonathan Bowdeni ega Yukio Mishima omast. Modernsus on rituaalivaene, uppumas tähendusetutesse liialdustesse, hüperaktiivne, ülestimuleeritud, kurnav ja põgus. Kas sellistes tingimustes on ime, et inimesed saavad vähem lapsi? Kas on ime, et just need demograafilised rühmad, kes alles nüüd nende tingimustega kokku puutuvad, näitavad kõige järsemat sündimuse langust?
Han on vaid üks nimi pikas filosoofide reas, kes on postindustriaalse ühiskonna suhtes kriitilisi hinnanguid andnud, kuid tema vaatenurk aitab ehk paremini mõista sündimuse langust. Tõepoolest, üks tema manifestidest kannab pealkirja „Erose agoonia“. Selles kriitikas analüüsib ta, millist mõju on armastusele avaldanud vohav nartsissism, pornograafia ja tarbekaubad. Kogu selle sündimusest rääkimise juures tasub meeles pidada, et (ideaalses järjekorras) tuleb kõigepealt armastus, siis abielu ja alles siis laps vankris. On alust väita, et tegelik kriis ei seisne mitte sündimuses, vaid armastuse ja abielu täielikus hävingus. Võib-olla on see põhjus, miks isegi riigid, mis pakuvad majanduslikke stiimuleid laste saamiseks, ei ole näinud märkimisväärset sündide kasvu. Keegi ei ole tegelenud kaasaegse armuelu stagnatsiooni ja mädanemisega.
Paradoksaalsel kombel on ajastul, mil igasugune seksuaalne perverssus ja promiskuiteet on lubatud, märkimisväärne hulk nii noori mehi kui ka naisi, kes pole kunagi suudelnudki. Byung-Chul Hani järgi on modernsus tapnud Erose.
Kui kõik need elemendid kokku võtta, muutuvad põhjused, miks just eurooplased lapsi ei saa, selgemaks. Tasub märkida, et kõrge IQ-ga, enesekontrolliga ja pikaajalist perspektiivi väärtustavad valged on tõenäolisemalt need, kes vaatavad ümbritsevat maailma ja tõrguvad mõtte ees sinna lapsi tuua. Samuti tasub meenutada, et ebasoodsad tingimused on sageli põhjustanud sündimuslangusi ning sündimuskõverad meenutavad pigem lainetavat maastikku kui pidevalt tõusvat sirgjoont. Ameerika Ühendriikides saavutas summaarne sündimuskordaja rekordmadala taseme 1930. aastatel pärast Suurt Depressiooni. 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses langes see veelgi madalamale – 1,7-ni! See on oluliselt alla taastetaseme ja täpselt seal, kus on täna näiteks Rootsi. 2009. aastaks oli USA sündimus tõusnud tagasi 2,1-ni (taastetase), enne kui 21. sajandi teisel kümnendil taas langes.
Minu hinnangul kinnitab see, et sündimusnäitajad kõiguvad mitmesugustel põhjustel ning langev sündimus ei tähenda, et taevas koos sellega alla kukub. Seetõttu suhtun umbusuga – isegi vaenulikult – neisse, kes väidavad, et peaaegu kaheksa miljardi inimesega planeedi probleem seisneb selles, et inimesi pole piisavalt. Samuti ei nõustu ma nendega, kes ütlevad, et eurooplased „väärivad“ oma demograafilist asendamist, kuna nad ei saa „piisavalt“ lapsi, või et Euroopa peab sündide vähesuse kompenseerimiseks importima lõputul hulgal võõramaalasi. Sündimuslangus on normaalne. Majandusmudel, mis põhineb pöörasel rahvastikukasvul, ei ole.
Lõpuks kinnitavad need põhjused ka seda, miks ma ei usu, et rahvuslased peaksid propageerima „sigimissõda“ kolmanda maailma rahvastega. Isegi kui näiteks Aafrika sündimus kasvaks (ja see ei kasva), ei tähenda see paratamatult kõigi nende aafriklaste voolamist Euroopasse. Põhjus, miks aafriklased ja teised Euroopasse tulevad, on selles, et neil lubatakse tulla. Riskides kõlada nagu Richard Spencer – küsimus taandub tegelikult võimule. Õige juhtimise ja selliste inimeste käes oleva võimuga, kes eurooplastest päriselt hoolivad, oleks Sahara-taguste migrantidega täidetud kummipaatide Euroopa rannikule jõudmise takistamine maailma lihtsaim asi.
Head ajad muutuseks
Lõpetuseks vaatleme mõningaid hüvesid, mida loomulikul teel kahanev rahvaarv võiks endaga kaasa tuua. Nagu essee alguses mainitud, on tuntud mõtlejad põhjalikult arutlenud ühiskonna ideaalse suuruse üle ja jõudnud järeldusele, et väiksem on parem. Õigusemõistmine ja korra tagamine on parem. Üldine valitsemine on parem. Kuid väiksemates ühiskondades on enamat kui pelgalt lihtsam juhtimine. Eriti tänapäeva maailmas võivad väikesed ühiskonnad pakkuda ravimit mõnedele meid vaevavatele eksistentsiaalsetele haigustele.
Suur rahvaarv tähendab keskkonnakahju. Rahvuslasena olen ma ka looduskaitsja. Kogu Läänes lõhutakse meie maastikke, et toita ja majutada rahvastikke, mis peaksid aeglaselt vähenema, kuid mis massiimmigratsiooni tõttu hoopis kiiresti kasvavad. Ühendkuningriigis näib, et võimulolijad ei lase ühelgi rohukõrrel seista uute majade, maanteede ja kaubanduskeskuste ehitamise teel. Graafiku joon peab tõusma! Mitte ükski SKP kasvu määr ei ole väärt meie maade pöördumatut hävitamist. See on vere ja mulla küsimus.
Stabiilne rahvaarv, mille sündimus on platoos või kerges languses, ei nõua roheliste põldude, sajanditevanuste puude ja iidsete mälestusmärkide maharaiumist, tegemaks ruumi üha uutele inetutele majadele ja korterelamutele. Tegelikult vabastaks loomulik rahvastiku kahanemine hulga elamispinda. Selle asemel et ajutiselt madala sündimuse pärast paanikasse sattuda ja püüda võimalikult kiiresti importida asendustarbijaid, kohaneksid targad ja rahvale orienteeritud juhid aeglase rahvastiku vähenemisega ning võimendaksid selle positiivseid külgi.
Väikestes ühiskondades on õpetaja-õpilase suhtarv mõistlik. Hõredamalt asustatud keskkondades on liiklus sujuvam. Ilma kolmandast maailmast imporditud odava tööjõuta peaksid ettevõtted pakkuma konkurentsivõimelist palka. Konkurentsivõimelised palgad motiveeriksid inimesi tegema töid, mida meile on räägitud, et keegi ei taha teha – ja seetõttu „peame“ mehhiklasi ning albaanlasi sisse tooma. Paljud neist töödest automatiseeritakse niikuinii lähitulevikus.
Tihedalt asustatud piirkonnad on mööduvate kontaktide alad. Keegi ei tunne ega tunne ära kedagi teist. Päevas nähakse sadu nägusid ja neid ei kohata enam kunagi. See viib madala usaldusega ühiskonnani. Inimesed mõtlevad isekalt, on teiste suhtes ettevaatlikud ja võivad käituda antisotsiaalselt, sest nad tunnevad (õigusega), et nende halval ja egoistlikul käitumisel pole tagajärgi. Inimesed on üksteise vastu vähem lahked, sest tõenäosus, et nende lahkusele vastatakse kellegi poolt, keda nad enam kunagi ei näe, on null.
Väikesed ühiskonnad seevastu soodustavad solidaarsust ja seltsivust. Inimesed tunnevad üksteist. Nad tunnevad üksteise peresid. Nad käituvad suure usaldusega. Lapsed mängivad parkides ilma täiskasvanute järelevalveta. Nad kõnnivad ise koolist koju. Vanematel pole põhjust nende turvalisuse pärast karta. Inimesed tunnevad üksteist ära ja jäävad juttu ajama. Kui kellelgi läheb halvasti, teavad seda naabrid ja teised kogukonna liikmed ning aitavad. Väikeses ühiskonnas on tõeline „probleem“ pigem privaatsuse säilitamine.
Väikesed ühiskonnad tõstavad ka iga liikme eneseväärikuse tunnet. Väikeses ühiskonnas panustab peaaegu iga töö kogukonna heaolusse. Lihunik on võib-olla ainus linnas. Ta teeb oma tööd hästi. Tema maine sõltub heast suust suhu levivast soovitusest. Kõik tunnevad ja austavad teda. Sama kehtib veterinaari, lillemüüja, pagaripoe, köögiviljamüüja ja IT-spetsialisti kohta. Olin kunagi inglise keele õpetaja väikelinnas ja sain vaevu tänaval kõndida, ilma et õpilased, nende vanemad või keegi teine mind tervitaks või peataks. Suurlinnades võib olla sadu lillemüüjaid, veterinaare ja õpetajaid – igaüks neist vaid üks piisk inimkonna ookeanis.
Kui peaksin ütlema, miks depressioonijuhtumid on tänapäeva ühiskonnas plahvatuslikult kasvanud, osutaksin just sellele atomiseeritud ja anonüümsele elulaadile. Meie sidemed teiste inimestega viivad meid välja enesekesksusest ja nartsissismist. Isegi kõige misantroopsem hing vajab aeg-ajalt tunnet, et teda austatakse ja armastatakse; ning isegi kõige misantroopsem hing vajab aeg-ajalt eneseväärikuse ja rõõmu turgutust, mis tuleb teiste aitamisest või heast seltskonnast.
Muidugi ei huvita valitsevat klassi ega tööstushiide miski sellest. Selles perversses maailmas loeb ainult raha. Ehitusfirma juht näeb üksnes rikkust, mis kaasneb üha uute riiklike lepingutega migrantide lõputu voo majutamiseks. Ka üürileandjad ei saa sellest küllalt. Poliitikud armastavad valmis valimisblokke. Tööandjad armastavad odavat tööjõudu. Me oleme tõepoolest võidujooksus põhja.
Nagu ikka, on paljude meie aja hädade lahendused otse meie ees, kuid keegi ei näi olevat huvitatud ega isegi suuteline neid haarama. Ennustan, et globaalsed trendid jätkuvad tehisliku rahvastikukasvu suunas massiimmigratsiooni kaudu, ühiskond ja riik paisuvad edasi ning üha rohkem looduslikke aardeid näritakse katkematu ehituse ja industrialiseerimise poolt. Ometi saab alati mõelda kainelt. Uduse, ent siiski väga reaalse rahvusliku vastupanu liikmetena on elutähtis, et me neist trendidest kõrvale jääksime, et me ei laseks end eksitada valenarratiividest ega vangistada valeraamistikest.
Ühiskond on liiga suur. Ta peab kahanema. Tervemõistuslikus maailmas ei oleks loomulik ja ajutine rahvastiku vähenemine mingi kriis ning võiks pakkuda isegi palju head. Seetõttu – lükake tagasi rahvastikukatastroofi kuulutajad.