Aasta lõpus võtsid ajakirjanikud Heleri All ja Mirko Rajakivi ette sõidu Raplasse, kus elab ja töötab muusik ning helirežissöör Sten-Olle Moldau, kes juhib Raplas salvestusstuudiot Susi. Lisaks enda loomingule salvestab ta seal ka teiste aristide muusikat. Seda, milliseks aasta lõpp stuudios kujuneb, on tema raske kindlalt ette näha.
“See on hästi kummaliselt suvaline. Praegu on mul täitsa tihe tegemine, aga üldiselt olen nüüd jõudnud sinnamaani, et ma väga ennast rebestada ei lase. See on põhjus ka, miks Raplas elada – tempo on aeglasem. Kui keegi midagi tahab, siis ma ütlen, et teeb, kui saab,” rääkis ta Vikeraadio aastalõpusaates “Lõpp hea, kõik hea”.
“Praegu on mul korraga käes Viljandi ansambel Trifoor, mis teeb oma esimest albumit – folki, väga lahe. Siis on mul Tõnu Tubli sooloprojekt ja Estonian Voicesiga üks enda laul pooleli. Miski asi oli veel, aga see on mul kirjas, mitte peas,” loetles ta töös olevaid projekte. “Tegemist jagub, aga ma olen nii kaugele jõudnud, et ma saan seda teha mitte-rebestavas tempos.”
Rapla ise tiksub Moldau sõnul vaikselt ja see sobib talle. Linn on Tallinna lähedal, kuid samas piisavalt eraldatud. Tallinna muusikuid tuleb Raplasse siiski veenda. Moldau sõnul peab projekt olema selline, mille nimel tasub mitmeks päevaks kohale tulla. Just pikad ja rahulikud salvestusperioodid on tema jaoks väärtuslikud. Nii saab muusik päriselt süveneda.
“Tänapäeval käib see asi palju pistelisemalt. Sa käid ja teed kaks tundi siin, neli tundi seal ja kuidagi niimoodi elad hästi kiirelt oma elu. Siia tullakse hästi rahulikult pikki projekte tegema, mis on jällegi minu jaoks puhas kuld, sest siis sa saad päriselt neli päeva süveneda, mitte ei käi nuru, et bassimees äkki tuleks esmaspäeva hommikul läbi korraks,” kirjeldas ta.
Paljud, kes Moldau juurde salvestama tulevad, leiavad end ühel hetkel ka tema enda projektidest. See pole juhus. Ta ütles, et tema taktika on lihtne: olla lahedate inimeste keskel. Stuudio pidamine on andnud talle võimaluse kohtuda paljude muusikutega ja valida koostööks just need, kellega on hea olla ja rääkida. Kuigi kõiki soove ei saa alati ellu viia, on see võrgustik kujunenud loomulikult.
Aasta esimestel kuudel on stuudios tihe sagimine, sest muusikutel on vähem kontserte ning rõhku pannakse uue salvestamine. Nüüdseks selja taha jäänud aastal oli vastupidu – Moldau pühendas aasta alguse enda plaadi salvestamisele. Ka uus aasta algab suure tõenäosusega oma loomingu loomise tähe all, sest alanud aastal tahab ta kuulajateni tuua lühialbumi.
“Minu kirjutamise aeg on jaanuar, kus ma tavaliselt võtan paar nädalat, et koguda mingeid ideid, mida tavaelu sees ei leia. Selleks ma praegu valmistun. Iga muusikakirjutaja teab, et kuskil seal telefoni helisalvestuse äpis on kilomeetrite kaupa hästi piinlikke asju. Nüüd ma proovin vaikselt piinlikest asjadest üles korjata need, mis on päriselt head ja siis hakata neid päriseks ka ära tegema jaanuari jooksul,” avaldas ta.
Uue loominguga tahab Moldau liikuda helgema juurest melanhoolsema poole. Teemad selguvad alles kirjutamise käigus, kuid visioon on olemas: album, mis sobib pühapäeva õhtusse, kui maailm tundub liiga kiire.
“Mul tuleb tavaliselt laulu sisu kuus A4 hiljem kui esimene lause. Ma kirjutan väga ropult palju sõnu ja siis valin sealt välja mõned, mis on päriselt toredad ka. Seda ma ei tea, millest see hakkab jutustama, aga minu visioon on see, et see on see plaat, mille sa paneb pühapäeva õhtul käima, kui sa ei taha, et maailm oleks nii kiire,” avas ta.
Läinud sügisel andis Moldau välja oma neljanda albumi “Kehv keha”. Muusik võrdles plaadi valmimist filmitegemisega – loominguline osa saab valmis ammu enne, kui tulemus avalikkuse ette jõuab. Aasta alguseks oli album sisuliselt olemas, kuid selle tutvustamine ja väljaandmine võttis terve aasta. Väljamüüdud tuur ja positiivne tagasiside olid rõõmustavad, ent pärast tuuri lõppu tabas Moldaud keeruline periood. Intensiivne töö ja pidev tähelepanu asendusid äkitselt vaikusega.
“Hästi kummaliselt valus on see, kui kogu tuuriasi läbi saab: kes sa siis inimesena oled? See on standard. Ma tean, et psühholoogidel on sellele isegi toimemehhanismid välja mõeldud, kuidas seda inimest rahustada: mõtle, mis sa hommikuks sööd; mine trenni; sul on lapsed, mängi nendega. Mul ei tulnud see seekord hästi välja. Võib-olla isegi mitte sellepärast, et sa oled korraks justkui peen ja tähtis, vaid pigem sellepärast, et sul on nii palju teha ja su aju toimetab kogu aeg miljardi detailiga ja siis sa ei pea mõtlema, miks sa eksisteerid, vaid, et saaks tehtud ja siis pärast istud seal,” rääkis ta.
Lisaks uuele albumile on Moldaul on mõttes ka salakaval projekt – saada oma laul “Muusikakool” laulupeole.
“Ma olen seda juba Airi Liivaga laste peal testinud, neil tuleb see palju paremini välja kui minul. Igatahes ma kavatsen ära õpetada selle laulu kõikidele eestlastele niimoodi, et ma lähen Risto Joosti juurde ja pärast ütlen, et näe, Eesti juba oskab, tehke oma dirigentide elu natukene lihtsamaks ja võtke see minu laul ka, kus nad juba teavad sõnu, rütmi ja kõike muud. Natukene õpetada teise tertsi või kündi sinna peale ja meil on üks lugu 40-st maas. Vaatame, kas läheb käima,” muigas ta.
Lisaks enda muusika kirjutamisele, laulmisele ja teiste loomingu salvestamisele on Moldau ka õppejõud ja kirjutab muusikat sarjadele ja filmidele.
“Ma olen ääri-veeri enda puhul aru saanud, et kui spetsialist peakski spetsialiseeruma, siis ma ei ole selleks võimeline ega tahagi seda teha. Mul on senimaani õnnestunud teha hästi palju erinevaid asju, mis on kõik seotud muusikaga. Ja ma kavatsen jätkata samamoodi.”
See, et filmi- ja sarjamuusikat tuleb luua tähtaegade peale, Moldau loomingulist ei sega. “Loominguga on täpselt see, et kui tähtaeg on olemas, siis aju on ju lõputult nõtke. Kui sul on tarvis, siis saad selle idee sealt kätte. Pead lihtsalt maha istuma ja seda tegema. Mulle tähtajad väga meeldivad,” märkis ta.
Samuti meeldib talle, kui on keegi, kes ütleb otse välja, kas loodud muusika sobib või ei sobi.
“Kui sa oled kimpus, siis režissöör ütleb, et see on jura või ütleb, et see on hea. See vastutus lasub tema õlgadel. Kui sa oma plaati teed, siis keegi ei ütle sulle, et see on halb. Või kui ütleb, siis tema arvamus ei loe, sest see on sinu plaat, kellegi teise peal ei saa tõde olla. Mul on ausalt öeldes lihtsam kirjutada teistele kui endale,” lausus Moldau.