2011/2021, USA/Afganistan. Nathaniel, USA eriväelane, lükkas edasi puhkust Maldiividel, et asendada kolleegi tähtsate ameeriklaste turvamisel Afganistanis. Ta ei suuda silmi uskuda, kui tema hoolealuseks osutub Isabeau Astor, neiu, kellega saatus meest üha ja jälle kokku toob, kuid ei lase koos olla. Esimest korda trehvasid nad 10 aastat tagasi lennukis, mis loetud hetked peale õhkutõusu alla kukkus. Viimati kohtusid nad New Yorgis, mis jättis mõlemale sügavad hingehaavad.
Rebecca Yarros, «Kui peaks juhtuma». Foto: Raamat
Ma ei suuda uskuda, et see juhtus. Selle raamatu tõlge oli algusest peale neetud. Üheks peategelaseks on neiu nimega Isabeau, kelle isa kutsub teda … Isaks. Seda on võimatu tõsise näoga lugeda. Näiteks tsitaat leheküljelt 52 – «Isaks ma sind igatahes kutsuma ei hakka, see on päris kindel,» tulistas ta vastu. «Ma pole su isa.»
Ootused: rohkelt pisaraid, draamat, kaost sõjakoldes, kukkuvaid lennukeid ja õhku lendavaid koptereid, hädaohu trotsimist, eluohtlikke vigastusi, pingelisi olukordi ja tundelisi taaskohtumisi. Reaalsus: aastatega kogunevad möödarääkimised ja vastamata tunded, mõned seksistseenid, tajutavasse ohtu ei satuta kordagi, isegi kui pommid lõhkesid, ei mingit kuuvalgel põgenemist ega jäsemete amputeerimist, hägune pilt vägede lahkumisest riigist. Tulid täitsa silme ette uudistest läbi käinud kaadrid, kuidas meeleheitlikud evakueerujad lennujaamale tormi jooksid. Ühesõnaga Afganistan on taustal olemas, aga märulit romaanist ei leia ning peategelaste kangelasteod jäävad paberimäärimise tasemele. Võib-olla oli see taotluslik illusioonide purustamiseks ja näitamaks, et inimesi saab päästa ilma relva tõstmata?