Küsimus pole aga niivõrd kasvatajas, kuivõrd poliitikas ja turu ülesehituses. Punapeedi kasvatamise tõusev populaarsus ei ole juhus. See on vastus tarbija ootusele: kohalik säiliv taskukohane juurvili läheb alati kaubaks. Ometi maksab selle kilo turul juba kolm eurot. Varasuvised esimesed peedid läksid aga kaubaks kolm eurot tükk.
Põhjused on maised: energia, väetised, tööjõud ja logistika on kallinenud, kuid see on vaid pool loost. Teine pool algab sealt, kus maksupoliitika ja jaekaubandus kokku saavad.
Eestis maksustatakse värske toit ühe Euroopa kõrgeima käibemaksumääraga. See tähendab, et iga hinnatõus tootmisahelas võimendub ostukorvis automaatselt.
„Kui meie tootmiskulu tõuseb 10%, siis poes ei tõuse hind 10, vaid 20–30%. Käibemaks ja marginaalid teevad oma töö,“ ütleb üks Eesti punapeedikasvataja. „Samal ajal tuleb import sisse madalama omahinnaga ja surub meie kauba nurka – konkurentsivõimetuks.“
Importpunapeet jõuab Eesti poodidesse sageli madalama hinnaga kui kohalik toodang. Mitte seetõttu, et see on tingimata paremini kasvatatud, vaid et suurtootmine, madalamad maksud ja soodsam logistika teevad oma töö.
Kohalik tootja sellesse mängu ei mahu. Tema ei saa müüa alla omahinna ega oodata, et „kampaania möödub“. Kui kodumaine peet jääb kallimaks, siis mitte kasumiahnuse, vaid ellujäämisvajaduse tõttu.
Lõpuks maksavad kõik. Tarbija maksab poes rohkem. Tootja tunneb üha suuremat hinnasurvet. Toidujulgeolek muutub loosungiks, mitte strateegiaks.
Kui Eesti tahab, et kohalik köögivili jääks meie turgudele, tuleb küsida ebamugavaid küsimusi. Kas toidu maksustamine peab olema sama range kui luksuskaubal? Kas odav import on alati tarbija huvides? Ja miks jääb kodumaine tootja olelusvõitluses alla?
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (7)