Aga mitte Eesti keskmine sünnitaja vanus, laste arv naise kohta või rahvuse jätkumine ei ole need tegurid, mille üle noored emad pead murraksid. Kaugel sellest. Noortel emadel on hoopis teised mured, mida selles loos pikalt käsitlesime.
„Mul tekkis tunne, et iibedebatti peetakse üle minu pea,“ põhjendab Palgi, miks tahtis sel teemal kirjutada. „Sellest räägivad üle keskea mehed, küsimata noortelt naistelt, missugust tuge nad vajavad. See tekitas minus trotsi. Oleks ma veel kangekaelsem, oleksin ka öelnud, et jätan need lapsed sünnitamata, sest sellest räägivad ainult 60. eluaastates mehed! Aga lapsed ei tule kangekaelsusest, vaid soovist panustada, armastada. See on väga isiklik soov. Seega ma sain lapse. Aga selles keskkonnas last saada oli kummaline. Üle 60-aastased mehed räägivad, et pered tuleb rahaga üle külvata, samal ajal mina, Heliis ja teised emad näevad hoopis teisi murepunkte.“
2025. aastale võib Eesti sisepoliitikas iibest rääkimise märgi külge panna.
Heliis: „Kui eelmised aastad möödusid majanduskriisi, pandeemia ja sõja tähe all, siis 2025. aastale võib Eesti sisepoliitikas iibest rääkimise märgi külge panna. Meie projekti tõukas tagant see, et meil lihtsalt sai villand. Kaua võib rääkida iibest! Pannes sageli fookusesse naised, kes ei tahagi lapsi saada. Aga mis mõte on rääkida iibest naiste ja meestega, kes lapsi ei taha. Iibest tuleb rääkida nendega, kes lapsi tahavad.“
Taskuhäälingusaates räägime ligi tunni aja vältel muu hulgas sellest, miks raamat „Nähtamatud naised“ peaks olema iga naise piibel, kas kolmanda lapse suurem toetus on põhjendatud ja mõistlik, mitme tunni võrra suureneb naise kodune töö iga järgneva lapsega, kuidas riik n-ö karistab emaduse eest, et lastel on linnas aina vähem kohti, kus olla ja mängida, ning veel paljust-paljust muust.
Head uut, peresõbralikku aastat ja mõnusat kuulamist!
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (188)